Kui viimati kirjutasin, siis olin tõbine ja sain vaid vaikselt liigutada. Hetkel pole selles osas väga midagi muutunud. Neelasin nädal aega antibiootikume. Ma pole kuigi tihti neid varasemalt võtma pidanud. Viimati mäletan läks neid vaja 2007, kui taastusin mandlite eemaldamisest. Enne seda nagu ei mäletagi, et neid vaja oleks läinud.
Kuuri ajal läks tunne paremaks. Kõha ja nohu taandusid ja sai juba inimese tunde sisse. Hakkasin regulaarselt ennast liigutama. Kui kuur läbi sai astusin läbi veel sellise mehe juurest nagu Avo Üts. Olen muidu teaduspõhine terapeut ja väga alternatiivset teemat ei usu. Aga kui oled meeleheitel, siis oled valmis kõike proovima.
Tulemus oli hämmastav ja üle ootuste hea. Koheselt kui sessioon hakkas hakkas mul kopsus rõga liikuma ja nina läks lahti. Hingamine muutus kergeks ja sain üle pika aja hapniku. Pärast käis pea veel veidi ringi, aga tunne oli super - nagu uuesti sündinud.
Päris mõnus oli juba olla! Hakkasin vaikselt planeerima Valga triatlonit, EMV poolpikas. Kuid lõbu mul pikalt polnud. Eile külmetasin ennast tõenäoliselt natukene ja tulemus on taas käes. Hommikul oli kurk valus, neelata ei saa ja ninast voolab pidevalt. Pea on kergelt paks ja vist on olematu palavik.
Kas see ongi lõpp? Kas tõesti on 30ndates elamine algab nii? Miks on mu immuunsussüsteem olematu? Nukker :(
