Monday, September 27, 2010

Rattaretk Pärnumaal

Kes meist siis ei soosiks värskes õhus liikumist ja sporti? Omal ajal käisin minagi kogu perega rattaretkedel, eks sealt see sõprus ratta vastu üldse alguse sai. Aga see, mida ma Pärnumaal pühapäeval nägin, polnud enam see...

Sõitsin u kella 13 aeg Saaremaa praamilt Pärnu poole, kui järsku oli kogu sõidurada kollaste vestidega rattureid täis. Jumal tänatud, et neil need vestidki olid! Kahjuks elementaarsest autojuhi-ratturi vahelisest viisakusest polnud juttugi. Sõideti (tilguti) omaette, enamasti keset sõidurada, tihti ka keskjoone lähedal, kuigi tee oli paremalt tühi. Möödasõitu pidi tegema suurema kaarega kui auto korral.


Kiiver oli napilt pooltel. Arvan, et üritus oli muidu lahe ja kõigile lõbus. Kuid selliselt korraldatud ühisliikumine ei sobi väga maanteele. Sügavalt loodan, et mõni sellel lõigul viga ei saanud...

http://www.parnupostimees.ee/?id=318243

Sunday, September 26, 2010

Saaremaa Duatlon 2010

Teeme seekord lühidalt! Juunioride klassist välja ei saanud, veteranide klassist välja ei saanud, naistest veel õnneks kiirem :) Nädalane auk andis tunda, eriti just jooksmisel. Võrdlesin tulemusi 4 aasta tagustega, kui viimati Saaremaal Kirilliga maid jagasin. Lõppaeg oli 2010 0,7 sek aeglasem kui 2006. Jooksud kokku ca 1 min aeglasemad. Selle sama minuti olingi ratas kiirem. Aga milline areng on olnud mul viimase 4 aastaga?, selline küll mitte :(

Kiire ülevaade: Suurkivi hakkas kohe "tapma" ja kui tavaliselt võetakse korraks dist keskel hoog maha, et vaadata, mis taga toimub, siis seda seekord ei tehtud. Ratas oli algus paljulubav aga kiirelt langes seegi. Viimasel jooksul üritasin end lõpuks liikuma saada, päeva II aeg tuli aga Margusest jäi lõpuspurdist olenemata paar sek puudu.






Sellise emotsiooniga ei soovi veel hooaega lõpetada...

Monday, September 20, 2010

Põhjanael 2010

Kandis siis nime õppekogunemine, millest eesrindlik kahuriliha reamees sai teada alles reedesel rivistusel. Paari sõnaga iseloomustaks kogu üritust teadmatuse, igavuse ja mõtlematusega! Pigem hakkasid elu pisiasju nagu voolav vesi, soe söök ja voodi, erinevad sidevahendid rohkem hindama. Sõjalises mõttes väga targemaks ei saanud ja kodumaist patriotismi ei tekkinud.

Sõdur on täis matcho, ei tunne valu, nälga, väsimust ja vajadusi. Naised on panemiseks, kerge KPM on koguaeg huulil, roperdamine ja neverending suitsupaus. Homod on out!

P: tsiviil riided kotti, laigulised selga, kott kokku ja Männikule. Terve päeva vältel veeti kõik need pea 500 meest Vahipataljonist metsa kogunemisele. Põhimõtteliselt oleks ma ilusti oma 3 h Maratoni jõudnud ära joosta, söönud, puhanud ja näiteks kella 15ks pääslasse läinud. Midagi poleks tegemata jäänud. Kahjuks olin ma esimeste seas metsas ja sain sellepärast seal piisavalt kipitada... laagri ehitus ja muud "vabatahtlikud" tegevused!

Esimesel ööl testiti kohe meie kuulekust ja tehti 2 vaikset häiret. Salasõnaga "Hawaii", äge onju, süda läks kohe soojaks! Ahja, olen nüüd kuulipilduri abi, sebin lintidega ja laen relva. 1200 lasku minutis, kui ette jääd :) Algul jäin oma meditsiiniga silma ja pidin meedikuks saama aga see käsuliin jäi blokki (karmavõlg).

E: hommikul 6st äratus ja kamo praks metsas. Nägu laiguliseks, oksad külge ja mauramine metsa all. Üksikvõitleja ja jao liikumisviisid. Ei midagi uut. Õhtuks pidime jõudma Tapale (Läsna) põhilaagri paika. Loomulikult võttis kogu see käsiliin nii kaua aega, et kohale jõudsime pimeduses u 21 aeg. Pimedas laager ülesse, patrull ja pääsla valve välja.

Sõduri 24 h pakike! Sellist asja saime siis 7st päevast 4jal. Kolmel päeval saime sooja sööki. Kuna piiritus sai esimesel päeval otsa, siis minu katelokk jäigi kogu laagriks jahedaks. Sooja vett sai aegajalt ahju pealt ja teiste võitlejate käest rottides :)

T: nüüd juba kaua oodatud teravmoonaga laskmine. Kokku 40 pauku, testil sain 12st lasust (igast asendist) oluliselt pihta 9. Oi, ma olen ikka killer-mees! Lasketiiru käsutati meid kella 7ks ja laskma saime mingi 17 aeg. Senikaua tekitasime endale lamatisi ja kui need valutama hakkasid, siis olid väiksed maastikumängud.

Vaenlase eest nähtamatu kodu nädalaks :)
K: sõjaolukord vol.1. Kogu B kompani 2 rühmaga lahingut harjutama. Scoutspataljoni sõjardite eestvedamisel. Isegi suht kaval, kiitus läbiviiatele. Võiks õelda, et esimene tõsine tegude päev.

N: SÕDA! Hommikul taaskord kiirelt-kiirelt ülesse. Lahinguväljale, ca 3-4 km rännak ja 2 tunnine ringkaitse varitsus. Sellepärast, et meie "vaenlasel" hakkas tööpäev alles 9st ja senikaua tegime aega parajaks. Kui vaenlast näed, siis Sa ei karju "vaenlane paremal" vaid Sa annad kohe TULD!"
Saadeti (vist) tiibhaardesse ja meie toel sai esimene või oli see juba teine punkt läbitud ja vaenlane hävitatud. Sõjaliin liikus ääremaile ja lõppes Eesti võiduga, vähemalt nii meile õeldi. Kokkuvõttes oli kuivtoidu päev ja ehk kõige suurema koormusega ettevõtmine.
Õhtul saime eduka missiooni eest esimest korda pesema. Ohh, seda meeste ja muda rida :)
Öine mets pääslas.
R: demopäev, õhtune never-starting rivistus. Mis seal ikka, veeti lasketiiru, tehti paar pauku, puhastasime relvi, vihma hakas sadama ja läksime laagrisse magama. Õhtul oli rivistus, mis lükkus pea 3 h edasi. Tublimad said kiita ja ülejäänud said ka kiita.

Temake hoidis meid soojas. Nagu üks korralik naine ikka, oli ta hommikuks kadunud ning külm, sest ahjuvalve on pededele.
L: kojusõit ja viimased 4 h seismist. Uskumatu kiirusega pandi laager kokku ja imelikul kombel olime esimest korda graafikus ja saabusime Vahipataljoni 11st. Järgnes tüüpiline seisak. Õnneks oli kuivpakk, mis hoidis mind tegevuses.

Bring it on, bitch!
Märksõnad järgmisteks aastateks: jalanumbrile 45 sobib ideaalselt 43 saabas. Võta oma tallad kaasa. Võta oma magus näksimine ja jook kaasa. Nädalane mõttepaus ja ainult toore käsu ootamine on tegelikult kaunis mugav. Kaardimakse ja mobiiliarve oli ka nädalaks maas.

Friday, September 10, 2010

Olukord on Militaarne!

Olen mõelnud (uskumatu eks), et kas on vaja ja mõtet seda teemat siin üldse ajama hakata! Aga mul pole midagi kaotada ja vastasel korral kaotaks mu blogi üldse mõtte. Alljärgnev pole isiklik ja selle üle pole mõtet kohut mõistma hakata...

Nimelt ei stardi ma Tallinna Maratonil ja põhjus on väga lihtne: olen kohustatud minema Kaitseväe kordusõppustele vahemikus 12.-18.september. Mu viimane start oli Tartu Rulluisumaraton ja vaikselt hakkan muutuma närviliseks. Tõenäoliselt saab närv rahustatud Tartu Rattamaratonil!

Lugu pean alustama sellest, kuidas ma peale teenistust astusin suht formaalsetel kaalutlustel Kaitseliitu. Sellel hetkel oli see mulle kasulik, sest sain CISM eest nii võistlemas käia. Tuletan meelde, et mul õnnestus sellel ajal 2005 aastal CISM Regionaalsed MV Pühajärvel kinni panna.

Koostöö Kaitseväe ja Kaitseliiduga vajus ajalukku. Oli mis oli, enam seda pole. Hakkasin kevadel saama kirju Kaitseliidust, et miks ma pole end näole andnud ja miks ma metsas laskmas ei käi. Vastasin ausalt, et käin laagrites, käivad ettevalmistused 2010 a hooajaks ning pealegi olen tööinimene ja LIHTSALT pole aega. Seejärel sooviti minult lahkumisavaldust...

Mõnda aega oli vaikus ja siis saabus ka kurikuulus kutse Kordusõppustele. Erilist tähelepanu ma sellele ei pööranud. Suve lõpu poole hakkasin uurima, kuidas sellega siis asi olema hakkab. Seaduste järgi on asi karm, erilist pääsemis võimalust pole. Süüdistan ennast vaid selles, et sellega varem tegelema ei hakanud. Põhimõtteliselt oleks saanud ka arstitõendi misiganes vigastuse kohta aga plaanis oli ju samal kuupäeval Maraton joosta. Pidasin targemaks seda teed mitte minna. Võib olla oli see mu teine viga...

Helistasin Kaitseväkke ja küsisin ilusti, kas seda kuidagi edasi ei saa lükata. Võistlused tulevad (Maraton, Duatloni Eestikad ja ehk ka pikk Triatlon) aga sain suht konkreetse vastuse, EI! Hea küll, pöördusin Eesti Triatloni Liidu poole. Tundus isegi, et asi on lahenenud. Sain kaaskirja ja tegin avalduse. Nädal aega hiljem sain aga ikkagi negatiivse vastuse...

Juba vaikselt hakkasin närvi minema. Mina ei sunni kedagi tegema 3-4 tunniseid treeninguid. Kuidas on see võimalik, et hetkel Eesti Vabariigis on selline sunniviisiline asi ikka veel võimalik? Nagu riik-riigis, käsk on vanem kui leib ja leib on vanem kui Sina!

Kuna TriStar222 Sardinia on oma korraldusega natukene jännis, siis hakkasin asju ajama Challenge Barcelonaga. Sain ennast sinna PROna kirja! Hetkel otsin öömaja aga ei julge väga midagi ära maksta, sest ma ei tea, mis olekus ma olen kui ma nädala pärast välja saan, 2 nädalat enne Ironman´i.

Ühesõnaga, jälgige reklaami, postitused jätkuvad, elu on siiski seiklus! Ma ei ole enam negatiivselt meelestatud, soovin Teile kõigile edu ja head, sest ainult siis on mul endal positiivne Karma :)