Friday, December 06, 2013

Kokkuvõte 2013 ja vigade parandus...

Viimasest sissekandest taaskord nädalaid möödas, kuid enne, kui saab alustada uute plaanidega, tuleb vanad asjad ära lõpetada. Viimane postitus oli suuresti emotsiooni pealt kirjutatud ja loodan, et ma sellega kellelegi liiga ei teinud. Teema tekitas ka väljaspool blogi veidi laineid, mis näitab. et teema on hetkel vägagi aktuaalne. See selleks :) 

Et kôik algusest ära rääkida ja vaadata suurt pilti, peab alustama 2012 kevadlaagrist - 5 nädalat kvaliteetseid treeninguid, mille tulemusena olin tõenäoliselt eluvormis, minemas vastu oma teisele Ironman'le - Challenge Roth. 

Edasine on juba paljudele teada, Kõrvemaa Jooksul poodium ja järgmisel päeval Püha Loomaaia rattarallil maokas. Lõi mõneks ajaks rivist välja! Edasi võtsin rahulikult, Tartu neliku jooks ja ralli hoidsin tagasi. Soovisin Valga EMV taas heas hoos olla. Olingi enamvähem, kuid see hetk tegelesin Ülikooli Kliinikumis viimaste otsi kokku tõmbavate tegevustega enne puhkust ja enne Tallinnasse kolimist. See kõik väsitas ja kui ma lõpuks Saksamaale starti jõudsin, olin juba suht küpse. 

IM eesmärk jäi täitmata, tulin koju, läbi ime võitsin Kõrvemaa triatloni, mis läks mul maksma sisuliselt ühe kuulise treeningpausi. Kui talla aluse korda sain, tegin veel paar starti, aga emotsionaalselt olin eemal ja pigem tegelesin uue elu alustamisega Tallinnas. Kus elada, kus töötada ja kus treenida? 

See mis sügisel toimuma hakkas, rikkus tõenäoliselt mul kogu 2013 aasta. Eriala osas tuli end uues linnas nähtavaks teha, tuli leida partnerid ja tekitada endale see elu, mis lubaks triatloni harrastust jätkata. 

See oli aeg, kus ma õppisin vast kõige rohkem, mis mu keha tegelikult välja kannatab. Töö, treeningute ja puhkuse osakaal oli täiesti paigast ära! Kvaliteeti polnud, regulaarsus oli jooksev graafik ja mis kõige hullem - ma ise tundsin end isegi suht normaalselt. 

Tuli talv, mahu trennide jaoks aega nappis, kuid rumala peaga oli vaja mõlemad Pekist Priiks kaasa teha. Edasi tulid juba suusamaratonid, Kõrvemaa, Tartu, Haanja. Kõigil olin nagu kergelt tõbine. Kõige selle otsa veel minu jaoks 100 km ja 7 tunnine Suusahunt. 

Sellise fooni pealt liikusin edasi lõunalaagrisse ja pole ime, et seal hakkasin tõelist väsimust tundma. Emotsiooni polnud, enamus ajast oli kässar peal. Ilm polnud ka suurem asi. Kuid kõige kiuste olid ka head päevad, kus tekkis taas tunne, et kõik on korras. 

Kogu see triatloni teema on tekitanud tunde, et oled igal hetkel valmis suuri mahte taluma ja ilma ettevalmistuseta intensiivselt pingutama. Tegelikkus oli aga vastupidine, ka minul olid piirid, mille peal ma lasin liugu... emotsiooni pealt treenimine on vale, igal asjal on oma aeg ja koht. 

Koju jõudes olin kapsas! Samas peale laagrit võikski väsinud olla, aga see, mis siis hakkas, oli text-book, copy-paste ja korduv-korduv-korduv. Pool tõbisena sörkisin Kõrvemaal. Tallinna Samsungil oli kõik korras, kuid sellele järgnes nädalane haigusperiood. Tartu jooksul sain aimu, et muidu valangutega ja mitmete salvedega paugutamine on asendunud üksik-laskudega, mida oli mul võibolla 2-3. 

Tahtsin taaskord läbi teha Intervall Hüpoksia kuuri www.sportingmed.ee  Läksin testima ja kui ma kaks aastat tagasi olin kolmas e. viimane aste - inimene, kes talub hapnikuvaegust väga hästi, olin ju just paar kuud varem hoidnud üle 4 min pead veekausis, siis seekord olin napilt esimene aste ja test lõppes kiirelt. Õeldi, et hetkel oled haige, hingamisteed korrast ära ja kuuri tegemine tõmbaks Sind veel suuremasse auku. See pani mind tõsiselt mõtlema. Tahad teha vastupidavussporti ilma kopsuta või? 

Iga kord kui tunne paranes ja hakkas nagu looma, pingutasin üle, külmetasin ja olin taaskord haige. Kurk valus, nina kinni, hingamisraskused jne jne. Lugesin Rein Taaramäe kirjutisi ja see kõik tundus mulle nii tuttav.

Jaanipäeva paiku ja vahetult pärast Kubija Krosstriatloni maandusin taas Tartu Ülikooli Kliinikumi EMOsse ja lasin oma talla alt jaanuaris sinna sisse astutud klaasitüki eemaldada. Õnneks see väike vahejuhtum oluliselt ei seganud mu hooaega... 

Suve keskel oli mul sellest kõigest kopp ees! Vahele olid jäänud kõik rattarallid ja kõik triatlonid, mis hooaja esimesel poolel aset leiavad. Tegin paar kontrollstarti, aga olin täiesti võimetu. Võtsin aja maha, tekitasin töölt puhkuse ja sõitsin Pärnusse. Võiks öelda, et sealt hakkas mu vaikne tagasitulek. Puhkus, puhkus ja step-by-step! 

Endalegi üllatusena asi paranes ja tundsin, et olen suuremal määral koodi murdnud... rämedalt hilja, aga siiski. Kõrvemaa triatlonil suutsin olla pildis täpselt senikaua, kuni oli vaja ennast tõsiselt kokku võtta. Tundsin rõõmu, et suutsin enamus distantsist pildis olla. Tartu Triatlonil olin veel endiselt toores, aga läbi õnne tuli poodium. TriSmile Triathlonil olin väga kõhklev, kuid ka seal polnud seis enam nii halb. Mart Haruoja mälestusvõistlusel tundsin, et tegelikult pole ma see aasta mitte keegi. Half-Ironman' i kohta oli mul ikka liiga raske. Lühikesi maid suutsin paugutada, aga kui asi pikenes, polnud mul midagi kuskilt võtta. 

Käisin enne Tartu Rattamaratoni Tartu Vomaxis koormustetsil, kus sain vaid kinnitust, mis seisus ma olen. Koormustaluvus oli langenud ~2 koormuse võrra, kohe kui jõudsin anaeroobse piirini, kuhjus laktaat ja seal ma enam kaua vastu ei pidanud. Ühesõnaga madalatel pööretel olin korras, kuid kohe kui raskeks läks, lõppes minu tööpäev. Soovitati Tartu Rattamaraton vahele jätta.  Öeldi, et pigem tee rahulikke pikki treeninguid, alusta algusest ja ära koorma ennast veelgi enam. 

2012 jäi TRM vahele, seega kui oleks see aasta ka minemata jätnud, oleks see mind kes teab kuhu Indiasse saatnud. Kevadel ostetud Classic 29erile oli vaja ju ikkagi tööd anda. 

Läksin starti ja plaan oli 300 sisse pidama jääda, pulssi hoida 150 juures, sest suurematel pööretel oleks ma ennast lukku sõitnud, millele järgnenuks 30 min taastumine. 

Harimäe all öeldi mulle 280 vms, hakkas veidi kiire ja liikusin piiri peal, omas tempos üles poole. Kruusakatel tekkis arvestatav punt, läksin ette veidi agiteerima ja mõne aja möödudes saime eest veel suurema pundi kätte. Arvan, et meid oli seal juba ~150 vms. Terve tee oli meid täis. Liikusin taas ette, et metsast kiirelt läbi saada. Sealt maalt edasi vaatasin vaid eessõitja tagumikku ja hoidsin kinni. 

Õnnestuski esimestega eest ära libiseda, kokku oli meid umbes 20. Õnneks oli taga nii palju kergem, et mahajäämisplaani ei tekkinud. Lõpus siis elu kiireim TRM ja esimest korda TOP100. Uskumatu! Hakkan vaikselt taipama, kuidas TM üritusi läbida, ole õigel ajal õiges kohas ja lihtsalt hoia kinni. Pingutusastme eest ei anta finishis midagi. 

Kuulutasin "hooaja" lõppenuks. Sellise sõiduga peab lõpetama. 

Päris vabaks ma siiski ei saanud, Jooksupartneri tiim vajas Ekideni EMV 5 km jooksjat. Olin see hetk väga kahtlev oma kiiruslikes omadustes. Lubasin, et proovin 17:00ga ära sörkida. Kuid kogemuste pealt hoidsin ennast esimesed paar km tagasi ja siis vajutasin gaasi ja tuli ~16:30ga, mis tõstis taas EGO ja andis edasiseks kindlust. 

Sellest aastast olen seotud Eesti U21 jalgpalli koondisega ja Eesti Laskesuusa koondisega. Töö on väga mitmekesine ja annab tohutu spordi FT alase kogemuse. Laagrid ja võistlusreisid on kohati puhkuse eest ja heaks võimaluseks end paremasse seisundisse viia. Jalgpalli hooaeg on selleks aastaks läbi, aga laskesuusk alles algab. Loodan, et see annab mu suusavõimetele uue hingamise :) 

Kokkuvõttes olen kurb, et sisuliselt viimased kaks hooaega olen olnud kahvatu või pole startigi jõudnud. 30ndad hakkasid jooksma ja esialgu tundus, et siit on vaid allamägi, kuid hetkel tunnen, et siit alles hakkab nautimus... 

Eesmärgid pole muutunud, IM alla 9 h ! Kõik muu on vaid kingitus selle kõrval. Nagu Priit Vare on öelnud: "Tahan olla pildis!" Tahan tunda seda päevast-päeva paranevat vormi. Tahan nautida pingutust. Tahan olla oluline faktor võistlustel, kus stardin. 

Tänan siinkohal oma toetajaid, kes on endiselt minu kõrvale jäänud: Hawaii Express, TriSmile Klubi, Jooksuekspert, Jooksupartner, EuroPark, A2K, MyFitness, Fysiopark...

 Õhtul
 Hommikul
 Lehmadega ei jõutud tegeleda...



 Lallud sooja :)
 Doktoriga!
 Peaks vist ka mobiilipaketti vahetama.
 "Tere"
Ühe mehe habe läks mikri peale! 

Thursday, September 12, 2013

Mure Eesti harrastussportlase pärast

Leidsin üks päev oma vanadest postitusest alloleva jutustuse. Pani mõneks ajaks mõtlema ja avastasin, et hetkel hoian pigem hinge kinni, kui on toimumas järjekordne massi-rahva-spordi-üritus. Seljad on niikuinii koguaeg haiged, aga sport on muutunud eluohtlikuks, mis millegipärast ei mahu mulle pähe! Milleks ja miks Te seda kõike teete?

http://priitailt.blogspot.com/2010/10/mure-eesti-selja-parast.html 

Olin Tallinna Maratoni raames maratoni finishialas Fysiopark´i telkides. Pakkusime maratoonaritele kerget taastavat massaaži ja andsime järgnevaks nädalaks soovitusi, kuidas võimalikult kiiresti tavaelu juurde naasta. Veel enne kui sellel teemal edasi räägin, räägin Teile, miks ma massaaži alasse hiljaks jäin ja vabandan nende ees, kes end minu juurde kirja panid ja kahjuks lõõgastusest ilma jäid.

Sõitsin maratoonarite esimesel ringil rattaga Piritale, tegin seal kiired ergutused ja hakkasin tagasi liikuma. Jalgpalli U21 koondise füsiokunn Ott Meerits saatis messi, et tule Baltijaama silla juurde. Olime just eelmisel päeval Bulgaariast mängult tulnud ja polnudki juba mitmeid tunde näinud. Läksin vaatama, kuidas meditsiiniline abi toimib. Ei saanudki seal väga kaua jutustada, kui juba hakasid esimesed lõpetajad sealt mööda vihisema. Fosti, Aristov, Teppan, Pirkaar 3:00 punt. Vaikselt hakkasin keskuse poole liikuma, kui nägin sillal reaalselt "the crawl"i.


Tegime Otiga kiiremad sammud sillale ja esimese hooga ei osanud suurt midagi teha. Sportlane oli täis-lodev, pilk enam kui ebaselge, pupillid nööpnõela suurused, sonis midagi tossudest, pulsikellast, finishist, oma naisest jne. Tõstsin jalad, Ott kutsus raadiosaatjaga abi. Kaasvõistleja Emeri Leppa käest sain geeli, vesi oli õnneks olemas. Kui patsiendi pilk selgines ja olin enamvähem kindel, et talle antav söök-jook ei lähe kopsu, hakkasin teda geeli ja veega turgutama. Tundus, et iga "ampsuga" läks paremaks.

Kohale jõudis rattameedik, kellel oli tilk kohe käepärast. Kanüüli panek oli veidi konarlik, kuna patsient soovis pulssi vaadata vms. Peale kümmet minutit oli selge, et see mees siit omal jalal ei lahku, kutsusime kiirabi.

Kiirabi tuli ülikiirelt ja oligi kannatanud kanderaamil ja autos. Töö kiire ja korralik. Ma siinkohal ei hakka mainima, kellega oli tegu, aga juhul kui Sa seda loed, siis ma loodan, et Sinuga on kõik korras...

Jäi mulje, et ma ei tohiks sealt silla juurest lahkuda, sest järjest rohkem saabus sinna klaasistunud pilguga jooksjaid, kelle jaoks sealt sillalt laskumine käis üle jõu. Aga sellegi poolest jätsin Oti sinna asjatama ja liikusin finishialasse.

See, mis mind seal ees ootas, polnud osaliselt kuigi ilus. Mehed, kes jooksid maratoni vahemikus 3-4 tundi, värisesid külmast, krambitasid, riided vahetamata, tihti söömata/joomata, aga õlu kõigil ees. Kas tõesti on meil selline mentaliteet, et peale 3-4 tunnist täiega panemist, on esimene asi õlu, millega oma taastumist alustada. Mitte kerged venitused, mitte riiete vahetus, mitte soe supp/puljong, taastusjook, banaan, puuvili, spordijook, pasta jne jne. Ei, kui juba niisama jagatakse, siis pigem paar õlut ja õhtuks olen korras! Think again?

Edasi läks palju meeldivamaks. Inimesed oli rõõmsamad, ei krambitanud, ei külmetanud, nautisid oma päeva. Siinkohal tekibki mul küsimus, miks Te seda kõike teete ja kuskohast Te oma taastumise infot saate. Maraton on minu meelest niigi raske, miks seda veel raskemaks teha?

Mida veel oli palju kuulda, kuidas enamus polnud maratoniks siiski kahjuks valmis. Kes jooksis viimati juulis, kes oli haige olnud, kellel oli see viimaste nädalate uit-mõtte-lend. Kas tõesti on enesekriitika olematu, kas tõesti on meie keskmine saavutusvõime nii kõrge, kas tõesti on see vaid üks tühine maraton...

Kunagi pandi lapsed trenni, et nad oleksid tulevikus tugevad ja täie tervise juures. Kui nii edasi läheb, ei julge keskmine lapsevanem oma last enam trenni panna. Koputan nüüd tõsiselt Teie südametunnistusele! Kui alustad, siis mõistusega, kui viimast napib, siis otsi profesionaalset abi. Kui soovid midagi saavutada on treeneri olemasolu kohustuslik. Me ei ole imemehed, Universal Soldier´id, RoboCop´id, inimmootorid. Kus Sul kiire on?

Wednesday, August 28, 2013

Vitalazer


Vahel on päris hea sorida vanades postitustes ja leida sealt linke uute lugude sissejuhatuseks. Ühesõnaga mul sai õlavalust kõrini ja hakkasin seda aktiivselt ravima. Anamneesis on 1999 a parema õlavarreluu kaela mitte täielik murd. Edasi elasin aastaid kaebusteta, vaid suurtel ujumiskoormustel suri käsi ära. Sai ju siin vahpeal kord või kaks aastas 15 km ujutud. Tühine suurus võrreldes meie avavee ujujatega :) 

Edasi läks asi huvitavaks, kuna suutsin kaks aastat järjest maoli panna ja no vasakule õlale ei oska ikka kukkuda. Talvel, kui õlg rahulikum oli, oli loomulikult kõige mõistlikum sulgpalli peale taguda. Ergonoomiliselt, õige tehnikaga ja kõik jutud :) Ühesõnaga asi halvenes! 

Oma viimasel Ülikooli Kliinikumi aastal ravis mind väga edukalt kolleeg Mati Arend. Paranemine oli küll kiire, kuid õlg polnud enam kaugeltki endine. Ujumise kõige magusamal hetkel, tõmbe ajal, tuli valu-nõrkus-ja-käsi-vajus-põhja. Spets harjutustega, lihastehnikatega ja teipimisega sai sellest suuremal määral lahti. Kuid see kõik võttis aega mitmeid kuid. 

Viimasel ajal oli seis selline, et kui ennast liigutasid ja asjadel silma peal hoidsid, kaebused suuremal määral puudusid. Kui kummi ei venitanud, siis muutus ujumine kiirelt vasaku käeliseks. Asi läks tüütuks! Tundsin ka tööd tehes, et kasutan juba pigem vasakut kätt ja parema käe jõudlus on langenud. Tõenäoliselt juba kerge neuroloogiline defitsiit...

Fysiopargi koostööpartner Vitalazer tuli appi ja sain omal nahal selle füüsikalise ravi ära proovida. Kokku käisin 5 korda, üle päeva. Sisuliselt juba kolmandal korral tundsin ennast tervena. Jõud tuli tagasi ja ujumisel piiranguid ei olnud. Vaatame kauaks hea seis säilib... 


http://vitalazer.ee/

Thursday, August 22, 2013

Mart Haruoja mälestusvõistluse Half-Ironman

Minu vaevalt alanud triatloni hooaeg on jõudnud lõpule ja sellepärast kasutasin veel viimast võimalust startida Mart Haruoja mälestusvõistlusel. Saades sellega kirja ka selle aasta esimese ja viimase nö. long distance triatloni. TriSmile Triathlon näitas, et päris lootusetu seis polegi.

Enne võistlust viibisin mõned päevad Sloveenias koos jalgpalli U21 koondisega. Reis lõppes 0:1 võiduga. Ühtpidi mõnus puhkus ja keskkonna vahetus, teistpidi veidi tüütu reisimine ja liigne söömine. No tõesti olid head toidud :)
Ideaalse rühiga füsiokunnid järelvalvet tegemas :) 

Kaks kilo raskemana tagasi Eestis ja kaks päeva aega mingi toonus jalgadesse saada. Tegin kaks veeremist, millest viimane vihmas. Paras iseloomukas, aga tehtud see sai! Plaan oli teha üks pikk trenni päev ja hea enesetunde korral natukene vajutada ka. 

Üks suur ujumisring (1,9 km) läks kiirelt, kuid kunagine parema õla trauma hakkas tunda andma. Lõpus ujusin juba ühe käega. Sellegi poolest aeg 26:midagi, mis oli 1-2 min varuga. Hetkel saan õlale ravi, http://vitalazer.ee/ , edusammud on käega katsutavad ja õlaga tunnetatavad.

Ratas alustasin mõõdukalt ja 10 km pärast hakkasin pingutama. Pärnu maanteel 20 km pikkusel ringil, 3 ringi. Vastutuules 35-40 km/h ja allatuult lõbu-laialt ~50 km/h. Üllatava kiirusega möödus see 90 km. Kella mul polnud, aga tundsin, et kõige hullem päev polnudki. Rada oli teadagi imelihtne, keeruliseks muutis selle vaid tuul. Aeg 2:18, mis oli 3-5 min varuga. 

Kuna esimesed kaks ala läksid suhteliselt lennates ja mitte kuigi punases, siis lootsin, et äkki tuleb jooks ka samasugune. Kahjuks mitte! Esimesel ringil sain aru, et kiiret tempot ei talu. 4:00-4:30 / km oli täiesti piisav. Nii ma siis tiksusin oma poolmaratoni 1:30ga ära ja saavutasin selle hooaja teise võidu. Whoohoo :) 


Lõppaeg 4:17:27 näitab, et varu oli 10-15 min. Rada on tuulest hoolimata kindlasti piisavalt lihtne, et siin heal päeval alla nelja tunni Half-Ironman teha. 

Edasise osas vaatan, mis tervis teeb. Hetkel on kurk kergelt valutama hakanud, pole veel päris ära taastunud. Pakkumisel on duatloni Eestikad Kiilis (31.aug), Tartu Rattamaraton (15.sept), Kõrvemaa Rattamaraton (21.sept). Võib olla mahub kuhugi ma mõni jooksuvõistlus.... 

Hoidke oma tervist, puhake, sööge, magage... ärge tekitage omale stressi :) 

Tuesday, August 06, 2013

Puusalt tulistan... 2013 linnulennult!

HeiHei :)

Veel enne kui kaks kuud saab viimasest postitusest täis, annan kiire ülevaate, kuidas läinud on. Kes teab, kaua see mul veel oleks aega võtnud, kui Te poleks seda mulle viimaste päevade jooksul regulaarselt meelde tuletanud... 

Viimati kui kirjutasin, oli enamus asju halvasti ja olin ennast selleks aastaks maha kandnud. Aga just siis hakkas asju juhtuma. Kui Avo Ütsi vastuvõtust oli möödas ca 2 nädalat, oli toimunud märkimisväärne paranemine. Elu oli taas värviline ja tunneli lõpus paistis üks suur päike. Plaanisin vaikselt avada oma triatloni hooaja Kubija MBT triatloniga. Ettevalmistus oli olematu, aga enesetunne oli hea. 

Kubija MBT triatlon (22.juuni): sain oma uue Classic 29eri teistkorda proovile panna, esimene kord oli Tallinna Samsungi maraton. Testisin ära oma uue BlueSeventy Helix kalipso. Ujumises nautisin oma elu parimat kombet, tänud Karolile.

Kogu üritusele heidab varju vaid väike kõrvalepõige Tartu Ülikooli Kliinikumi EMOsse võistlusjärgsel õhtul. 

Nimelt läks mul vasak labajalg autoga sõites (Tallinn-Võru) paiste. Kunagi talvel suutsin õnnetult paljajalu klaasi purustada ja sellest ajast saati olin vahel tundnud, et midagi seal talla all pole päris õige. Otseselt ei seganud, aga vahel tuikas kergelt. Võistlus eelsel õhtul jalga maha toetada enam ei saanud, täiuslik ajastus! Neelasin valu alla, tegin soojenduse ära ja suutsin nibin-nabin võistluse käigus poodiumile tõusta. 

Rattas oli oma tempos mugav, aga intensiivsust tõstes tulid piirid kiirelt vastu. Jooks oli kõike asjaolusi arvestades mõnus. Jalg läks samas finishis hullemaks ja hakkasin oma Tartu meedikuid läbi helistama. Tänud Mardile, kes minuga laupäeval suhelda viitsis. Ühesõnaga ajalugu kordus, sama EMO, sama jalg ja sama protseduur. 


Alguses pidi kirurgi veidi veenma, et ta mind ikka lahti lõikaks, aga ta lõpuks andis alla. Talla alt tuli välja väikse herne suurune kapseldunud võõrkeha. Üks õmblus ja hüpates koju. Siinkohal tänan Kubija Hotell- LoodusSPAd, aga minul jäidki SPA mõnud seekord proovimata. Jaanipäev möödus väga rahulikult. 

Olin valmis, et paranen haavadest vähemalt nädal, kuid minulegi üllatusena sain teisipäeval juba ratast sõita ja kolmapäeval joosta. EMO laks kujunes vaid kergeks ehmatuseks. Tagasi mõeldes võis see võõrkeha mu kõigi probleemide põhjuseks olla... 

Edasine tegevus toimus juba plaani alusel ja sisuliselt saavutasin kümne päevaga üle keskmise liikumise. Siirdusin edasi vormi testima Orisaare triatlonile (6.juuli). Töö kiire ja korralik, kuigi liikumine oli veel suhteliselt konarlik. Võit tuli, aga aeg oli mõned minutid kehvem kui loodsin. Edasi mõõdus nädal aega Pärnus laagris! 

Kõrvemaa MBT triatlonil (13.juuli) soovisin juba tulemust teha ja oma viimase kahe aasta võitu kaitsta. Kahjuks oli tahtmine suurem, kui keha oli nõus taluma. Ujumine taas nauditav, rattas saime Etverkiga väikse vahega eest ära. Millegi pärast otsustasime enne suuri auke teised järgi oodata, sest tundus, et nad tulid oluliselt kiiremini. Eelviimases augus oleks peaaegu niplisse pannud ja tõmbasin sellega pundi kõige tugevama, Soo, endaga kaasa. Etverk, Utar, Lepp libisesid eest ära. Soo hakkas kolmikut kinni tõmbama, mina vahel teda toetamas. Tagant liitus Pütsep, kes meie juurde kauaks ei jäänud. 

Edasine oli juba natukene naljakas. Keegi tegi ees vea ja keeras vales kohas metsa. Segadus lõppes sellega, et olime kõik taas jälle koos - kuuekesi! Viimasesse singlisse vajutas Püta gaasi ja sai paarikümne sekundilise edu jooksule. Kõik see äktsion oli minu mahlad välja pigistanud, millest ma sain aru alles esimesel jooksu kilomeetril. Nädal varem jooksin Orisaares 3:30 ja alla kilomeetri kohta, Kõrvemaal lonkisin 4:00 vms. Masendav, põlv ei tõuse, põid ei põrka, jõuetus. Jooksu aeg ca 1,5 min kehvem, kui muidu. Neljas koht ja koju taastuma. 

Tartu Mill triatlon (20.juuli) oli küsimärk. Ujumist ei põdenud, samas nii pikka ratast polnud võistelnud ja Kõrvemaa jooks pani veidi kõhklema. Start läks valutult, enne esimest silda ühines Etverk ja tema sabas ka lõpetasin. Mõlemas vahetusalas veetsin mõnusalt aega ja arvan, et sisuliselt sellega mängisin oma parema tulemuse maha. Kaotasin konkurendiga kontakti ja rajal seda tasa teha ei suutnud. Ootasin, et rattas hakkavad tagumised minust mööduma, aga lõpuks tegi seda vaid Sokk. Jooksu esimesed kilomeetrid olid palju lubavad, kuid minu õnnetuseks on Sokk hetkel elu vormis ja lähemale kui 12 sek ma talle ei saanud. Teise jooksu ringi poolel maal loobusin ja nautisin viimaseid kilomeetreid ja finishit. Ikkagi poodium ja ikkagi enda kohta tugev ratas ja jooks. 

Väikse väina ujumine (27.juuli) pikka juttu pole, 4 ujumise staari ees ja mina nende järel. Ujumise enesekindluse tõstmine - check! 

TriSmile Triathlon (4.aug) millegi pärast riputati mulle juba medaleid kaela. Ujumist ja jooksu väga ei põdenud, aga 100 km eraldit hirmutas küll veidi. Läbimine pole ju probleem, aga läbida seda kiiresti võib lõppeda kiirelt ja kiirabis. Stardis olin sisuliselt üksi, millegi pärast ei tulnud vasakule poole kedagi. Esimese poi juures olin lätlase järel ilusti teisel possal. Vaatasin vaid vee alt, kuidas 2X6 varvast löövad ja usaldasin liialt lõunanaabri aju. Ujusime rajalt välja, milles mängis oma rolli ka punastes särkides kajaki-"matkajad", kes liikusid rändom punaste poide vahel. See selleks, võistluste käiku see suurt ei mõjutanud. Veest sain vist kümne sees välja, rattale 3.-4. ja peagi liikusin juba 2. possal, kolm meest minu sabas. 

Teisele ringile minnes ei saanud oma oodatud vett, mis jättis mind teiseks ringiks veidi kuivale. See mõjutas mind juba nii, et jäin oma tekitatud rongist maha. Mott hakkas vaikselt langema, ujumise failile järgnes nüüd ratta fail. Esimesel võimalusel tankisin ja sain elu taas sisse. Eest kolmesest rongist kukkus minuni venelane, kes kogus end minu taga ja möödus jooksu esimeses tagasipöördes. Möödus kavalalt, raskel hetkel, olin mõneks ajaks võimetu vastu hakkama. 

Edasine jooks oli selline pool emotsoonitu, jooksin mugavuspiires, haiget tegema ei hakanud. 5. koht ja segased tunded. Neljas koht oleks olnud reaalne, kui janusse poleks jäänud ja kes teab, võib olla ka poodium. Kuid kui lugeda nüüd päevikust, mis ma kuu enne tegin, võin oma alla 3:30 ajaga rahule jääda. 

Edasised plaanid on startida 18.aug Mart Haruoja mälestusvõistlused, Half-Ironman. Ja siis saab minust vist taas rattur/ jooksja. Pikendame hooaja oktoobri keskpaigani välja :) 

http://jaanus.smugmug.com/

Tänud siinkohal oma lugematutele fännidele ja toetajatele. Olen teel tagasi, aga läheb veel natkene aega :)
Vaikimisi plaanin juba oma kolmandat Ironman´i

Saturday, June 08, 2013

Aina hõredamaks läheb...

Kui viimati kirjutasin, siis olin tõbine ja sain vaid vaikselt liigutada. Hetkel pole selles osas väga midagi muutunud. Neelasin nädal aega antibiootikume. Ma pole kuigi tihti neid varasemalt võtma pidanud. Viimati mäletan läks neid vaja 2007, kui taastusin mandlite eemaldamisest. Enne seda nagu ei mäletagi, et neid vaja oleks läinud. 

Kuuri ajal läks tunne paremaks. Kõha ja nohu taandusid ja sai juba inimese tunde sisse. Hakkasin regulaarselt ennast liigutama. Kui kuur läbi sai astusin läbi veel sellise mehe juurest nagu Avo Üts. Olen muidu teaduspõhine terapeut ja väga alternatiivset teemat ei usu. Aga kui oled meeleheitel, siis oled valmis kõike proovima. 

Tulemus oli hämmastav ja üle ootuste hea. Koheselt kui sessioon hakkas hakkas mul kopsus rõga liikuma ja nina läks lahti. Hingamine muutus kergeks ja sain üle pika aja hapniku. Pärast käis pea veel veidi ringi, aga tunne oli super - nagu uuesti sündinud. 

Päris mõnus oli juba olla! Hakkasin vaikselt planeerima Valga triatlonit, EMV poolpikas. Kuid lõbu mul pikalt polnud. Eile külmetasin ennast tõenäoliselt natukene ja tulemus on taas käes. Hommikul oli kurk valus, neelata ei saa ja ninast voolab pidevalt. Pea on kergelt paks ja vist on olematu palavik. 

Kas see ongi lõpp? Kas tõesti on 30ndates elamine algab nii? Miks on mu immuunsussüsteem olematu? Nukker :( 

Saturday, May 25, 2013

Testikad, tulemused ja pettumus...

Viimati jäi jutt poolele pärast Tartu Jooksumaratoni, mis oli pooleldi edukas ja teisalt valus treening. Paar järgmist päeva vaevlesin lihasvaludes, kuid tundsin ennast juba tugevamalt. Parim treening on võistlus! Sellegipoolest läks järgmine etteaste, Aerobike esimene etapp Jüris, tuimalt ja kangelt. Soojendusel lihaste seisund ei paranenud ja läksin esimeste seas starti, et asjaga ühele poole saada.

Rekka kasti astudes oli veel plaan üksi minna, aga kuidagi sattus nii, et mu tiimikaaslane (Hawaii Express/ Europark) Teet oli ka seal. Vajas küll veidi veenmist, aga lõpuks veeresime rajale siiski kahekesi. Tavaliselt olen rohkem raske rauaga sõitja, seekord selline võimsus puudus ja pigem kerisin. Tagasihoidlikult oma vormi suhtuv Teet oli alguses rohkem taga, aga kaua Sa ikka viitsid tuules passida, tuli teises pooles rohkem ette ja andis mu kangetele jalgadele puhkust. 40 km/h keskmist tuli minule väikse üllatusena siiski ära. Võiks isegi õelda, et võistluse teine pool sain ennast juba rohkem käima ja olukord paranes.

Varustuse osas oli veidi ebaõnne ka. Suutsin kodust lahkudes esimese jooksu kodara ära lõhkuda. Ette läks tavaline jooks ja kuna soojendus oli "paljulubav" siis ketast ei hakanud alla keeramagi, rääkimata aero kiivrist jne.

Edasi liikusin Maituurile, mille esimesest etapist (kolmapäeval) olin juba ilma jäänud. Sõitsin mõlemal päeval (neljapäeval ja reedel) 140 km ja jooksin paar kilomeetrit peale. Tunne oli juba täitsa OK! Tänud siinkohal tuuritajatele, väga mõnus ja muhe seltskond ja kohtumiseni järgmine aasta :)

Laupäeval olin Maijooksul rajaääres ja valmistasin ennast pühapäevaseks Samsung Tallinna Maratoniks.


Kui viimati maastikuratta maratonil käisin, siis oli see veel Elion. Ühesõnaga pole juba aastaid korralikult bike´i sõitnud. Suurem asi numbrit mulle ei väljastatud ja ise nokkima ei viitsinud minna. Kuna stardid olid 300 haaval ja minutiliste vahedega polnud erilist vahet. Viimasest grupist alustasin ja lõpuprotokollis leian ennast 159ndalt kohalt. Emotsioon oli laes ja vormil polnud ka enam viga. Arvasin, et Tallinna Maraton on rohkem selline kruusaralli, aga korraldajad on ennast ikka ületanud ja teinud piisavalt raske raja. Eest läks väiksemat vaja ja amordita oleks üle lenksu lennanud.

Samsungi koha pealt ehk liitun järgmiseks Rakke Maratoniga. Siis ehk juba esimesest grupist. Esimene kord oligi hea tagant tulla, said rahulikult oma sõitu teha ja vaikselt tempot kruvida. Classic Carbon 29er on super ratas. Ootan juba järgmisi bike´i üritusi. Võru MTB triatloni juuni lõpus olen ka plaani võtnud.

Aga kui nüüd edasi plaanidest rääkida, siis pean kahjuks kurbade toonidega alustama. Juba sügisest saati olen liigagi regulaarselt haige olnud. Just siis kui vorm hakkab paranema, tunne läheb kergeks, lööb midagi ülemistesse hingamisteedesse ja blokeerib mõneks ajaks treeningud. Oleks see vaid 2-3 päeva, siis elaksin üle. Aga sisuliselt olen esmaspäeva hommikust saati haige olnud. Nina on kinni, kurk on valus, neelata ei saa. Kerge palavik, pea on paks. Pidin täna (laupäeval) sõitma Jõgeva ratttaralli ja homme startima Elva Filtri rattarallil, aga olen tervislikel põhjustel kodune ja vaatan Girot.

Kui nii edasi läheb, siis sean kahtluse alla oma paari järgmise nädala stardid. Järgmine nädalavahetusel Tartu Rattaralli ja kolme nädala pärast Valga triatlon, EMV poolpikas. Tunnen end hetkel taas nullis ja ei usu, et suudan kolme nädalaga ennast sellisesse hoogu saada, mis rahuldaks mind.

Järgmisel nädalal hakkan arstide vahet käima...

Sunday, May 12, 2013

Tartu jooksumaraton 2013

Alustame statistikast :)

2013 1:27:17 28.koht (esialgsed mitteametlikud tulemused)
2012 1:32:34 56. koht (treeningjooks ~4 min/km)
2011 1:26:39 20. koht
2010 1:25:02 25. koht
2009 1:23:26 12.koht
2008 1:26:17 12.koht

Nüüd siis asjade kulust lähemalt. Alustan eelmise päeva ratta treeningust, mis kulges Tartust-Pühajärvele, ca 45 km, mõned minutid üle tunni, auto taga tuules, 40+ avs km/h. Andrei, Andres ja Sigrid ei hellitanud autos gaasiga, mis tekitas mulle selle aasta esimese tõelise rattaralli tunde. Väga punnitamiseks ei läinud, aga samas kerge ka polnud.

Hommikul olid jalad korras ja jooksuks valmis. Vaikimisi lootsin, et äkki olen nii hea, et suudan paremate päevade aegu korrata. Plaanisin aega 1:25 ja alla, Garmini kellale panin VirtualPartneriks 3:40 pace per km. Võistlus algas kiirelt, kuid paari kilomeetriga libisesid esimesed 15 meest eest. Jäin sisuliselt üksi ja peale seda hakkasid võistlejad minust vaid mööduma.

Esimesed 10 km tuli ~36 min, mis oli enamvähem plaanitu või siis isegi nõks liiga kiire. Korraks läks raskeks, aga laskumistel taastusin ja poolel maal tundsin, et olen ennast lahti saanud ja võin hakata vaikselt tempot krutttima. Pulss oli sinna maani olnud 160-165. Kuid keha tõmbas bloki peale ja edasi enam nii meeldiv polnud.

Pulss langes, tiksus 155-160 vahel, kiirust polnud, kergus kadus, kerivus puudus, jalad hakkasid haiget tegema. Edasine liikumine jätkus siiski alla 4 min/km, aga õige napilt. Minust möödumine jätkus ja möödus ka esimene naine. Kaks aastat tagasi suutsin Keenia naise viimastel kilomeetritel ownida, seekord polnud mul venelanna vastu midagi.

Jooksu pulsid avs 160, max 187, avs km 3:45. Rajal ainult vesi, kaks PB geeli vedasin niisama kaasa...


Esialgse seisundi ja tehnika testimine jätkub juba kolmapäeval Aerobike esimese stardiga Jüris. Pühapäeval toimub minu poolt ka esimene test-ride Classic 29eril Tallinna Samsung Maratonil. 

Sunday, May 05, 2013

Sinu suvistele jalgadele!

Mis on ühist jalgrattal, jooksmisel, füsioteraapial, sportmassaažil, depilatsioonil, ratta hooldusel, lihashooldusel, Sinu selle suve paremal tulemusel? 

Kõik need asjad ühest kohast - Scott Racing Center Almare Hawaii Express & Jooksuekspert! Senikaua kui Hawaii rattahoolduse kunnid Su kaherattalise eest hoolt kannavad, saad Sina enda keha eest hoolt kanda. Tule kontrolli, kas Su keha töötab sama filigraanselt kui Su ratas. 

Ilus ratas ja ilusad tossud nõuavad ilusaid jalgu. Lühikeste aeg on käes ja lase päiksel oma jalgadele pai teha. Almare Hawaiis avatud nüüd ka depilatsiooni keskus - Annika Rauk, 51 872 77. 

Ära kuluta aega raseerimisele, kannata see väike valu ära ja ole nädalateks mureta :) 

5 põhjust, miks siledad jalad on POP! (allikas Hawaii Camp)

1. Aerodünaamika paraneb.
Ajal, kui õmblusteta kostüümide, aerodünaamiliste raamide, tilgakujuliste kiivrite ja ülikergete süsinikkiust jooksudega püütakse maksimaalne kiirus ja efektiivsus saavutada, oleks rumalus seda väikest lisavõitu siledate säärte näol kasutamata jätta. Ajakirjale Bicycling tehtud uurimuse kohaselt on efekt, siledad vs karvased sääred, 0,6% ehk 40 kilomeetrisel eraldistardisõidul, mida läbitakse kiirusega 37 km/h, on võit umbes viis sekundit.
"Tegelik kasu sõltub sellest, kui karvane sa oled. Vaata kasvõi liibuvaid rattakostüüme (näiteks eraldistardil), millel pole õmbluseid. Kui nii väikesed detailid määravad palju, siis karvased jalad võivad sul tempot maha võtta," Levi Lepheimer, profirattur.
"Võib-olla tipus ja eraldistardis. Maastikurattal, ei iial, isegi veidi mitte," Jeremy Horgan-Kobelski, mitmekordne USA meister maastikusõidus.
"Aerodünaamika mõttes ei aidanud eriti, aga rattal olles ja karvaseid jalgu märgates tundsin end kohe aeglasemalt," Davis Phinney, Tour de France'i etapivõitja.

2. Parandab massaaži mõju. (minu lemmik punkt)
Karvadest kiskumine jõulisel massaažil teeb haiget. Palju.
"Sellepärast ma raseeringi, sest muidu oleks liiga valus," Levi Lepheimer.
"Kui oled karvane, peab rohkem õli kasutama. Sa ei taha end tunda õlitatud seana," Giro d'Italia võitja Andy Hampsten.
"Raseeritud jalgade puhul tundub massaaž meeldivam, kuid sügavamal lihastasandil pole vahet. Saavutab sama tulemuse nii raseeritud kui raseerimata jalgadel. Töötan ratturitega aastaläbi ja isegi profid on talvel karvased," massažiterapeut Chris Grauch.

3. Haavad paranevad lihtsamini ja kiiremini.
Kukkumistest saadud haavad paranevad tõhusamalt, sest karvad ei kogu mustust, kärnad saab lihtsamini kätte ja sidemeid on lihtsam vahetada.
"Arvasin alati, et kukkumishaavad on peamine põhjus. Kui sa asfaldil libised, kaotad suured pinnad oma nahast. Karvad koguvad mustust ja sidemeid eemaldada pole ka kuigi lõbus," Phinney.
"Samuti jääb nii kinesioteip paremini peale, paljud ratturid kasutavad seda," Horgan-Kobelski.

4. Näeb parem välja ja annab parema enesetunde.
Lihased joonistuvad paremini välja. Mida paremas vormis sa end tunned, seda kiiremini sõidad.
"Absoluutselt. Peas tekitab raseerimine tunde, et oled kiirem. Ma raseerin alati enne eraldistardietappi. Sa tunned siis tuult ümber oma jalgade voogamas," profirattur Chris Horner.
Naistele meeldivad siledasäärsed mehed.
"Kui mu abikaasa Jeremy Hogan-Kobelski lõpetab profisportlase karjääri, tahan, et ta edasi raseeriks. Samas, ma olen ise ka rattur. Enamus naissoost ilmselt jääb minuga eriarvamusele," profimägirattur Heather Irmiger.

5. See on traditsioon.
Jalgadelt karvkatte kaotamine näitab, et oled pühendunud tõelise ratturi elule ja austad selle traditsioone. Tõsisele grupisõidule karvaste jalgadega ilmumine on nagu kirikus lühikeste pükste kandmine.
"Raseerimine on märk sellest, et oled rattur," Horgan-Kobelski.
"See oli moes ajal, kui mina võistlesin, ja on moes praegu. Tõeline rattur raseerib jalgu," Phinney.


Thursday, May 02, 2013

Miks mulle meeldis Salou, Hispaania?

Mitte, et mulle Lõuna-Prantsusmaal ei meeldinud. Monaco-Nice-Cannes, kevad tuli ju taaskord mõned nädalad varem. EI-Gardening crew oli väga külalislahke ja Erik viitsis meiega ringi sõita. 

Prantsusmaal sai esimene põhi alla laotud ja liikusin edasi Salousse. Pean siinkohal ausalt tunnistama, et nii puhast Hispaania piirkonda pole ma veel näinud. Tõsiselt, majad olid uued, teed olid uued, rand oli liivane, tee ääred olid prahist puhtad. 

Iga lõunalaagri peavalu - ujumine, oli siin imelihtne. Ujula oli madala kasutusega. Enamikud treeningud mõnulesin üksinda rajal. Esimesel külastusel surusin ühe kohaliku õigele raja poolele. Viimasest intsidendist tekkis korra kerge ärevus, mille valvetreenerid maha rahustasid. Õigus oli seekord suurema ja tugevama poolel. Basseini ääres olid kaks sauna, Soome- ja aurusaun, kohalik jätkas treeningut saunas. 

Rattarajad olid nagu ikka, variante jagus. Sai mäkke ja sai mäest alla. Oli testimise päevi, oli rattaga jalutamist. Endast tugevamatega on alati hea trenni teha. Paaril korral pidin ennast ikka kokku võtma :) Grete muretses selle eest, et naiste klassist välja ei saaks. Salumäe muretses selle eest, et Seenior2 klassist välja ei saaks. Kristen hingas niikuinii koguaeg läbi nina! 

Jooksmise koha pealt pidanuks elama rohkem sisemaal, seal olid silma järgi radadega metsad. Jooksus testis mind ainult mu Garmin 910XT. Samas mööda ranna äärt jooksis lõputu rada... 

Kuid kokkuvõtlikult olen hetkel veidi kehva. Enne laagrit sõidetud Suusahunt andis küll hea aeroobse alguse, kuid laagri esimene nädal olin veel kergelt väsinud. 3-4 tunniseid treeninguid sai teha küll ühe pudeli ja ühe banaaniga, kuid värskus puudus. Hiljem seis paranes! Hispaanias sain oma laagri max pulsi kätte, nii nagu iga aasta. Ujumises 15X100, 10X200 ja 5X300 reziimid olid täiesti ujutavad. Jooksu tempokamad 1 km lõigud jäid ilusti sinna 3:30 juurde. Kõik oli nagu olemas. Paar päeva põdesin mingi imeliku kõhuviirust, mis korraks tõmbas tühjaks, aga päeva-kahega olin tagasi. 

Jõudsin tagasi koju ja korras. Sisuliselt nädal aega olin haige. Võib olla oligi hea, sain välja puhata. Kõrvemaa jooksul tegin sisuliselt oma esimese välitreeningu Eestis. Enne seda olin käinud vaid saalis ja suplemas. Alles nüüd tunnen, et keha tahab jälle koormusi. 

Tartu Jooksumaraton on 10 päeva pärast ja suuri eesmärke sinna ei sea. Vaatan päev haaval, kuidas kohanemine toimub... 

Pärast Tartu Jooksumaratoni olen stardis Filter Temposõidu karikal. Kuid kuna pole see aasta veel Plasma selga saanud ja kehaline seisund on hetkel küsitav, siis tuleb nagu tuleb :) 


Sunday, March 31, 2013

Pikk päev!

Pärast õhtust veinimarinaadi olid jalad esimeste päevade ehmatusest üle saanud ja võis juba vaikselt vajutada. Veeresime mööda rannikut lääne poole ja siis keerasime sisemaale, kus jätkus üless-alla ja üks 5 km ainult ülesse.






Uut sadulat on vaja!

Thursday, March 28, 2013

Tallinn, Eesti - Mandelieu-la-Napoule, Prantsusmaa

Lugu sellest, kuidas me see aasta lõunalaagrisse sõitsime. Eesti oli kena, päike paistis ja oli paar kraadi külma. Lund oli... no enamus Teist teab, kui palju.

Läti ja Leedu jätsid suht külmaks nagu ikka. Erilisi emotsioone ei tekkinud. Kuigi lund jäi nagu järjest vähemaks. Poola jõudes ei olnud lund enam pea üldse. Kuid eriliselt soe ka ei olnud. On olnud aastaid, kui Poolas oli juba rattasõidu ilm :)

Tsehhi magasin mõnuga maha ja siis läks tõsiselt pekki. Austria mägedes oli lumetorm! Sisuliselt polnud ilm veel pluss poole peale läinud. Tekkis hirm, et võibolla see aasta ongi igal pool talv ja oleks võinud suusad ikka kaasa võtta.





Õnneks hoidis Jänks tuju üleval :)




Sama äkki kui lumi tuli, oli see ka läinud. Mäed jäid selja taha ja pilvede vahelt hakkas paistma valguskiirt....


Sisuliselt muutus ilm 10 kraadi võrra 100 km läbides. Järsku oli 10 kraadi plussi ja päike väljas. Kivi langes südamelt....


Teine kivi langes, kui jõudsime mere äärde. Kiirtee alla mere äärde ei lõppend ega lõppend.


Pimeduse saabudes olime kohal. Kokku u 34 h, kuid kõik täiesti mõistlikult. Järgmine hommik olime treeninguteks valmis....


Ülejärgmine hommik oli kohe rattast puhkekas. Is Nice :)


Side lõpp!

Monday, March 25, 2013

Viimased suusasõidud

Millal ikka postitada lugusi oma suusatamistest, kui mitte paar tundi enne sõitu lõunalaagrisse. Selle aasta ettevalmistus suusatamisele võib joone alla tõmmata. Viisin suusad Almare Hawaiisse silma alt ära. Suvised määrded alla ja kohtume paari kuu pärast. 

Haanja Maraton oli igati positiivne kogemus. Esiteks oli Fysiopark/Sparta tiimil kinni pandud toad Silja Suija elamises. Väga kena ja kodune! Võistluse mõttes kõige mugavam variant üldse. Jalutad 15 min enne starti toast välja ja jõuad 3 minutiga starti. Finishist liigud kohe sauna ja sööma. 

Võistlus ise oli nagu Haanja rada, üless-alla, vahepeal seisad ja vahepeal sõidad 50 km/h. Läksin ilma suuremate eesmärkideta rajale, pingevaba pingutus. Stardis veidi koperdasin, aga edasi oli juba mõnus. Tõusudelt kiirelt ülesse ja veel kiiremini alla. Emotsioon oli põhjas! Kuid mingi hetk, kui need tõusud ei lõppenudki ära, kadus ka korraks emotsioon. Toimus ka üks kukkumine kurviga vasakule. Sinna kurvi jäi ka minu Born joogipudel. Seega kui keegi on selle sealt leidnud, siis sooviksin seda tagasi :) 

Kogusin ennast korraks ja edasi sain juba oma sõitu teha. Minuga ühines mingi hetk Jaanus Laidvee (76)paarisrakendina liikusime minu mäletamist mööda umbes poole distansist. Koostöö oli edukas, kuna keegi meist mööda ei sõitnud. Jaanuse number tähistas finishis minu tulemust, 76. koht. Positiivse poole pealt tooks välja veel selle, et kui Tartus pidi jälgima, et energia pealevool oleks piisav, siis Haanja läbisin ühe geeli ja kahe lonksu joogi pealt. Ei olnud lihtsalt vajadust ja distanst sai enne läbi. 

Pärast Haanjat võtsin paar päeva kergemalt, kuna külmas hingeldamine pole mu hingamisteedele kunagi hästi mõjunud. Tegin veel mõned pikemad suusaotsad ja viimaseks klassikaliseks vaatuseks sai välja valitud Suusahunt 2013. Ehk siis selle aasta kolmas klassikaline suusasõit. Sünnipäevaks saadud suusapaar on lihtsalt sedavõrd head, et uisk on see aasta unarusse jäänud. Peab järgmiseks talveks endale vist uued korralikud uisu suusad muretsema :) 

Suusahundi tulemus oli natukene pettumus. Tegin küll elusõidu - 100 km suuskadel ja kulutasin selleks ~ 7 h, mis pole üldsegi lühike pingutus. Võistlus ise oli korralik, aga suutsin mitmes kohas teha valesi otsuseid. Esiteks läksin starti liiga soojade riietega. Ilm oli külm ja eeldasin millegi pärast, et suusavormiga hakkab külm. Ühesõnaga higistada sai palju ja tõenäoliselt oli see ka üks põhjuseid, miks vahepeal raskeks läks. Stardis ei saanud ühe suusakepi krõpsu kinni ja langesin tahapoole. Peale seda algas tagaajamine, mis lõppes veidi enne Harimäge. Olin liidritega koos teise poole ringist ja rohkem ma neid põhimõtteliselt ei näinud. Jäin staadionile riideid vahetama. 

Teise ringi esimestel tõusudel suutsin oma suusakepi käepideme pooleks murda. Koos kepiga murdus ka SI pulk, millest pool jäi randme külge ja teine pool taga taskusse. Kuni Harimäeni liikusin nagu vanasti, kepp tugevalt pihku surutud. Päris ühekäeline polnud õnneks. Harimäelt sain uue kepi, mis oli küll "veidi" lühem, kui minu oma. Minu katkine kepp toimetati alla staadionile, kus Ain-Ivar mulle lahkelt oma suusakepi käepideme loovutas. Kui nüüd tagasi mõelda, siis sain suhteliselt valutult võistlust jätkata. 

Ain-Ivar, Su kepi käepide on Almare Hawaiis :) 

Kolmandal ringil sain taas ilusalt sõita, kuid siis tuligi esimene raske koht. Kekkose ring on huvitav ja selle läbimine oli märkamatu. Sama märkamatu oli ka minu energia tasakaal, üle 40 km oli sõidetud ja olin juba võlas. Krdi amatöör! Mis siis ikka, edasi läks juba matkamiseks. Taastumine võttis oma aja. Seejärel hakkasid varbaotsad valu tegema, järjekordse ringi järel keerasin taas boxi ja leidsin, et paari päeva pärast mul tõenäoliselt 3 varbaküünt enam pole. Tegin paar kohendust ja sain õnneks jätkata. 

100 km plaan tekkis alles 4-5ndal ringil. Enne seda liiksin sisuliselt punktist punkti, sõistin kiiresti, aga vedelesin punktides liiga kaua. Nevene määrdemehed said suusad kiiremini valmis, kui ma olin valmis edasi liikuma. 7 ringi sai täis ja minule aitas! 

Väga hea õppetund oli! Võistlus on nähtud ja on selge, kuidas tulevikus seal seal tugev comeback teha. Pärast Suusahunti pole suuski alla saanud. Mõtted on mujal. Järgmise postituse teen juba Prantsusmaalt, Mandelieu-la-Napoule´st. 


Sunday, February 24, 2013

Tartu Maraton 2013

Postitus kõikidele suusasõpradele ja ka nendele, kes peale TMi suusad garaaži viisid ja sealt ratta esikusse tõstsid. Suur suusapidu on läbi, ametlikud tulemused on tulnud ja osadel ka A-proovid kontrollitud. Nüüd võib kindlalt rääkida tulemustest ja kes-kellele see aasta ikkagi pähe pani!

Suusakilometraaž koos TMga 337 km, millest enamus sai seekord klassikalises tehnikas sõidetud. Häbiväärselt vähe! Aga tuleb taaskord tõdeda, et triatleetide treeningud on piisavalt mitmekesised, et läbi lüüa ka väljaspool oma eriala ja mugavustsooni.

TM eelnevateks päevadeks kolisin Sihvale Ojari häärberisse, kus veetsin enamus ajast horisontaalselt, kuulates Viker raadiot. Nautides rahu ja vaikust! Nädala alguses käisin Fysiopark´is Taavi juures massaažis. Viimase lihvi sain Otepääl Kersti käest reedel. Õlavööde võinuks olla paremas seisus, aga stardiks olin korras.

Oma pühendustega sünnipäeva suusad jätsin kolmapäeval Karel Kruuseri kätte. Viimane tegi mulle sinna sellised põhjad, et võin julgelt õelda - best skiies ever! Pealegi oli ta rajal Tatjana Mannima jootja ja ei pidanuks paljuks mulle paaril korral juua anda. Liikusin enamus ajast mõned minutid meie esinaisest taga pool.

Võiks õelda, et esimest korda ei olnud mul stardis külm. Viimasel hetkel sain termod maha ja napilt mõned minutid enne starti suusakepid kinni. Käis pauk, kuulsin korraks muusikat ja pisut üle 3 tunni pärast olin Elvas. Taaskord ei mingit mustikasuppi, viimase tellisin endale paar tundi pärast finishit l.u.m.i restoranist. Seega päris tühjade kätega seekord ei lahkunud :)

Võistluse esimene pool oli pidev enese otsing. Kuna suusad olid head, siis oli soov ettepoole liikuda. Suurest massist välja saades silmasin nr 968 (Hans-Kristel Rootalu, M17 võitja), mõtlesin et kui kõik on õige, siis see mees on siin ainukene, keda peab jälgima. Väga valesti ei arvanudki! Vahepeal oli ka kerge suusakepi insident - lõin kepi sügavamasse lumme, aga välja tõmbasin vaid kulbi. Äkkilisest pidurdamisest ei tulnud midagi välja. Õnneks oli raja ääres PhD Evelin Lätt, kes jõudis kepini enne mind ja selle mulle tagastas. Järgmised ~10 km tulid tagaajamis tähe all, aga enamvähem jõudsin omade varasemate kaaslaste juurde tagasi.

Mingil hetkel ilmus meie juurde Martten Kaldvee, kes mõned kilomeetrid mulle tehnilist nõu andis. Terve distants võiks selline hääl kuklas olla. Täpseid õpetussõnu ei suuda enam meenutada, aga abi oli neist kindlasti.

Kuni Paluni oli pidev loksutamine, kord oli hea, siis oli raske, kord olin ees, siis langesin tahapoole. Energia tankimine ei õnnestunud ka alati nii libedalt, kui oleks oodanud (v.a. Kareli jootmine). Jõudes Palust läbi, olin teinud oma viimase kriitilise tankimise ja äkitselt lendas mööda Heiti Hallikma, kellega oli kaasas veel paar meest. Ja tõmmati juba sellise hooga, et ma jäin kohe maha. Õnneks tuli tagant üks viisakas vuntsidega mees, kes mu vaikselt, kuid kindlalt kihutajate saba peale tõi. Edasine oli juba vaid hammastega kinni hoidmine ja kannatamine. Sõitsin nii palju kui võimalik vahelduvas tehnikas, kuna paaristõuget oli järele jäänud vaid paarkümmend.

See aasta ära kukkumist ei olnud, üldine vorm oli hea ja suusad olid veel paremad. Tagasivaadates on vastakad tunded - sõitsin ju põhimõtteliselt oma ära, säilitasin stardikoha ja tegin isikliku ajalise rekordi, aga! Aga tunnen, et see aasta oleks pidanud rohkem riskima, sest tingimused olid selleks lausa loodud.

2009, startisin 2961, 378 koht 3:53:08
2010, startisin 383, 132 koht 3:42:27
2011, startisin 179, 115 koht 3:15:54
2012, DQ
2013, startisin 129, 156 koht, 3:11:44

Pulsid avs 156, max 187 (selle saavutasin 5ndal minutil, 8ndal minutil 186) ülejäänud võistluse liikusin alla 170 pulsiga.

Tänud veel hambaravi tüdrukutele, kes mulle finishisse järele tulid. Ja tänud Rihole, kes mind tagasi Tallinnasse sõidutas.

Sõitsin eile (laup, 23.veeb) Pärnus, Jõulumäel Alpina Jõulumäe XX suusasõidu, 30 km vabas tehnikas (3X10 km ringil). Võrreldes TMga oluliselt raskem ja intensiivsem sõit. Üles-alla-paremale-vasakule, pole aega ninagi nuusata.

Järgmised stardid: võimalik, et lähen testin rattajalgu 2.märtsil 10 km Wattbike´i sõidul. Kirjas olen 9.märtsil toimuval Haanja Maratonil (klassikaline tehnika). See aasta on see rööpas sõitmine rohkem istunud :)

Thursday, February 14, 2013

Tartu Maratoni eel 2013

Õhtust! Selle hooaja esimene võistlus siis kohe-kohe ukse taga. Vastan siinkohal siis kiirelt, mis seisud enne lahingusse minekut esinevad.

Suusad on mul esimest korda elus minu enda omad. Võiks isegi juba öelda "vanad-head" Fischer RCSid. Seekord ei pea teistelt laenama ja siis esimestel kilomeetritel hinge kinni hoidma. Ära proovitud carbon kraam. Minusugusele "lumearmastajale" piisavalt head. Ega Fischer vist paremaid hetkel ei teegi.

Suusakepid endised "vanad-head" paar cm pikemad, et ikka paaristõukel saaks jõudu kasutada. Suusasaapad veel vanemad ja paremad Salomon Pilot.

Vorm on eelmise aastaga sarnane, kollane. Eelistaks siiski punast, aga mis Sa teed. Samas kui teised copy-ja-paste´vad, siis peab hea olema :)

http://priitsalumae.blogspot.com/2012/12/edu-valem-kopeeri-ja-taiusta-2-seeria.html

Energia osas eelistan kodumaist kaerahelbe pudru. Moosi ja jogurtiga. Rajal lähevad käiku mõned geelid. Hetkel veel täpsustamisel. Aga see aasta on mul olemas oma geeli-sponsor. Täpsemalt ei saa hetkel saladuseloori avada.

Suusapõhjade eest on siiamaani kandnud hoolt T.S. Maratoni salarelva kannab suuskade alla K.K.

http://www.hawaii.ee/?id=86818&tpl=1005&year=2013 

Distantsi mõõdab ja tagasiside annab Garmin 910XT.

Suusataja kohta on suusakilometraaž kesine, aga jõusaalis, ujulas ja jooksurajal olen ennast vormis hoidnud. Umbes kord nädalas on olnud kurk haige, palavikku pole õnneks olnud. Selle põhjal ei saa seis halb olla.

Stardinumber 129! Eesmärk on eelmise aasta tulemus üle sõita, aga ega enne ei saa hõisata, kui A proovi tulemus on käes.


Ilusat sõbrapäeva :)

Monday, February 04, 2013

Jaanuarist

Sai siin jaanuari alguses suure suuga lubatud, et hakkan nüüd tihedalt blogitama. Märkamatult on juba kuu möödas ja ei midagi. Tehtud on palju, ettevalmistus käib :) 

2.-6.jaan oli mul võimalus toetada Eesti Laskesuusa koondist IBU Cup´il Otepääl. Minu jaoks täiesti uus kogemus. Sain ise ka paaril korral Nuustakul naha märjaks. 


Edasi ootas mind ees elu-ägedam sünnipäev. Mul on ikka uskumatult palju häid sõpru ja kolleege. Sigridi eestvedamisel muretseti mulle nüüd lõpuks ühed õiged klassika suusad. Suusad koos pühendustega :) kokku oli Teid üle 50!



Enamuste nimed said ka suuskade peale. Veelkord tänud teile.

Edasi siirdusin U21 jalgpalli koondisega Peterburgi Venemaale, kus mängiti Commonwealth Cup´il. Laskesuusa kõrval veidi testsugune, kuid samamoodi silmaringi avardav kogemus. Arvan, et täpsemalt laskesuusa ja jalgpalli võistluskäikudest ja minu töö iseloomust pole siin õige koht lahata. Enne on vaja spordialast lõpuni aru saada :)


Õnnestus veel näha meie oma Kalev Cramo mängu kohaliku kossuklubi vastu. Üldiselt oli Venemaa väga värskendav kogemus. Jättes kliima välja, on Eesti endiselt paradiis, kus elada!

Rääkides nüüd minu sportlikust seisundist, siis seisund pole halb. Eks järgmised nädalad näita, kuidas realiseerimine õnnestub. Järgmine start 17.veeb Tartu Maraton.

Thursday, January 03, 2013

Hooaja lõpp!

Ei saa enne järgmist hooaega alustada, kui pole eelmist lõpetanud. 2012 hooaeg lõpetas ennast ise ja tegi seda lausa kaks korda. Esimesest korrast võite lugeda siit. Teisest teen kohe kiire ülevaate.

Peale seda, kui olin Tallinna ja Tartu linnamaratonid läbinud, jäi siiski kripeldama, et nii ei saa ju hooaega lõpetada. Tegin sinna otsa veel Saaremaa Kolme Päeva Jooksu. Viimane näitas, et kiirust pole ja on aeg end kiiremalt liigutama hakata. Tegin kiire arvutuse ja võtsin eesmärgiks teha veel üks viimane tugev pingutus DNB Vana-aasta jooksul. Aega jäi selleks piisavalt ja enesetunne läks aina paremaks. Novembri kuu kohta olin tõenäoliselt elu-vormis.

Viimast kinnitab ka novembri lõpus külge hakanud külmetus, mis ei tahtnud üle minna. Paar nädalat läks aega, et elust taas rõõmu tunda sain. Selleks ajaks oli lumi juba maas ja jooksujalad olid vahetunud suuskade vastu. Märkamatult olid juba Jõulud ja Pekist Priiks Tartu ja Tallinn. Alles seal tundsin, et olen lõplikult haigusest vabanenud ja keha töötab nii nagu peab. Suhteliselt valutud maraton-matkad.

Aastavahetus ja siin ma nüüd olen! Koostan vaikselt 2013 hooaega. 2012 hooaega ma täpselt kokku võtma ei hakka, sest teisel poolel oli liiga palju igast tõrkeid, mis segasid oluliselt mu plaane. Hooaja algus oli hea, kuni mind Püha Loomaaia Rattarallil pikali tõmmati, lugu siin. Paranesin kiirelt, kuid Linz Half-Ironmanil oma tulemust teha ei suutnud. Võtsin intensiivsuse mõneks ajaks maha, mille nahka läksid Tartu Jooksumaraton (23 km) ja Tartu Rattaralli.

Valga Half-Ironman Eesti Meistrivõistlustelt võtsin maksimumi, kuid tundsin endiselt sisemist väsimust. Viimane saatis mind ka Roth Ironman´il. Põhimõtteliselt lõppes sellega minu hooaeg! Kui nüüd seda kõike kokku võtta, siis saab minna ainult paremaks. Toimunud on keskkonna vahetus ja elu muutus.

Minu uue aasta üks lubadusi on, et olen see aasta regulaarsem postitaja :)