Monday, October 22, 2012

39. Saaremaa kolme päeva jooks 2012

Selle postituse pühendan ma Marti "Firmasport" Soosaarele. Edasisi täpsustusi sellel teemal pole mul mõtet teha. Aga kui ma siin juba rääkima hakkasin, siis võtame selle pika ja kiire nädalavahetuse kokku. 

Esimene päev, proloog 10 km. Pulsid 170/177. Keskmine km 3:32. Aeg 35:11 (eelmine aasta 35:13). Tänu uuele Garmin kellale, saan Teile pakkuda ka kilomeetri ajad, mis kell mulle lõpus pakkus. Kui keegi nüüd need ajad kokku liidab ja ei saa tulemuseks 35:11, siis on tal lihtsalt liiga palju aega. Reaalse tagasiside sain ma nendest aegadest juba joostes. Esimese hooga ütleks, et see lausa häiris mind. 

1 km - 3:07
2 km - 3:16
3 km - 3:27
4 km - 3:30
5 km - 3:45
6 km - 3:31
7 km - 3:37
8 km - 3:40
9 km - 3:39
10 km - 3:32

Algus oli maru kiire, kuid enesetunne oli üle ootuste hea. Arvasingi, et paar esimest kilomeetrit tulevad lennates ja siis vajun juba oma 3:30 tsooni. Kuid 5ndaks kilomeetriks olin ma vajunud auku, mitte tsooni. Taastusin ja kogusin ennast 6ndaks kilomeetriks. Kuid siis jätkasin augus juba järgmised kolm kilomeetrit ja vaid elaja tahtejõu najal suutsin viimase kilomeetri läbida enamvähem graafikus. Kurb tõsiasi siiski finishis, et 35 min piir jäi taaskord ületamata. Kevadel suhteliselt kergelt tulnud 34:25 (Paf Tartu Olümpiajooks) oli kauge minevik. 

Mis seal ikka, ma olengi hilise arenguga, mul kaks päeva veel aega avaneda. Kui olin finishis kopsu kokku korjanud, avastasin et lihased polegi nagu midagi teinud. Väike sõrk, väike SPA, väike söök ja väike...


 Teine päev, põhipingutus 16,2 km. Pulsid 164/170. Keskmine km 3:44. Aeg 1:00:29 (eelmine aasta 58:55).

1 km - 3:37 (tõus)
2 km - 3:27
3 km  - 3:34
4 km - 3:32
5 km - 3:39
6 km - 3:29
7 km - 3:33
8 km - 3:44
9 km - 3:45
10 km - 3:56
11 km - 3:42
12 km - 3:54
13 km - 4:04 !!!
14 km - 3:54
15 km - 3:48
16 km  - 3:52
+200 m, mille aega ma täpselt ei tea. Kellel aega on, võib arvutada ja jätta vastuse mailboxi priitailt@gmail.com

Alustasin maru rahulikult. Tõusul hingasin läbi nina. Lasin kiirema pundi kohe minema ja otsisin endale mugava tempo. Arvestades eelmist päeva, siis mõtlesin, et 3:35-3:40 oleks täitsa paras. Alguses nagu oligi, minu ümber tekkis veel jooksjaid, kellele etteantud tempo sobis. Kuid siis see juhtus taas, keegi oli 8ndast kilomeetrist kraavi kaevanud, milles ma jätkasin jooksmist kuni finishini.

Ma ei väsi ennast kordamast, et kiire jooksu alus on õige kehahoid, õige tehnika ja alles siis võibolla tuleb mängu Sinu võimekus. Paarisajaks meetriks õnnestus ennast puusale ja pöiale saada, kuid siis taas lagunesin ja liikusin nagu esimene päev rohkem tagurpidi. Isegi esimese päeva elaja jõud oli kadunud. Viimasel kahel kilomeetril kadus ka lootus alla tunni joosta. Hakkasin juba natukene kurvaks muutuma...


Õnneks pikalt ei jõudnud kurb olla. Kogesin selle reisi kõige paremat asja. Kuressaare kesklinnas on ennast sisse seadnud üks väliseestlane. Elanud Kanadas, USAs jne. Ühesõnaga kogemustega vana. Nüüd sisustab oma öist aega naturaalsete burgerite valmistamisele. 3 euro eest parim asi Maailmas. Tõsiselt! Ma ei propageeri kiirtoitu, aga see seal oli kaugel kiirtoidust. Värske liha, värske salat, värske sai - kõik nii palju kui võimalik Saaremaa oma toodang, või vähemalt Eesti oma. Ainult sellepärast tasuks Saaremaale sõita... 

Kolmas päev, olen valmis koju minema 16 km. Pulsid 157/172. Keskmine km 3:52. Aeg 1:01:33 (eelmine aasta 57:28). 

Viimase päeva aegu ei taha ma siia kirjutada. Keskmine km räägib enda eest. Jäin sisuliselt kohe 3:50 juurde tiksuma. Suhteliselt emotsioonitu jooks. Igal kilomeetril tõi kell uudiseid, mida Sa tegelikult juba ammu tundsid. 

Ei tahaks üldse negatiivsel toonil lõpetada. Tegelt oli fun, Saaremaa kolme päeva jooks oma õiges kontsistentsis. Lihtsalt minu ootused olid rumalalt kõrged. Eks ma olen veel roheline ka, alles kolmandat korda. 


Tähelepanelik lugeja märkas, et keskmised pulsid langesid iga päevaselt sama kiiresti, kui keskmine km aeg. Tundub loogiline. Kohad 17, 21 ja 24. Lõpus 24. koht, maraton 2:37:14. Ja kui siin juba kirjutamiseks läks, siis teine naine :)

Kokkuvõttes pole kehva tulemuse põhjusi vaja kaugelt otsida. Õnnetu 3-4 nädalane treeningpaus suvel. Seejärgne võistluspaus. Sisuliselt polnud peale TriStar111 jooksus võistelnud. Kaks joostud maratoni, Tallinnas 2:59 ja Tartus 3:29, mõjusid hästi küll lihasvastupidavusele, kuid laastavalt kiiruslikele omadustele. Kogu tipuks kandsin kaasas 4-5 kg lisakaalu.

Mis siis muud, kui et see aasta ma lund ei mõnita ja juba vaikselt ootan :)

Wednesday, October 10, 2012

Tartu Linnamaraton 2012

Olen tähele pannud, et viimasel ajal on pop, kui ratturid hakkavad kord-kaks aastas maratone jooksma. Triatleetidega vist sama teema. Võib olla on asi vaid minus, aga kord aastas võiks ühe maratoni ikka läbida. Üks asi on joosta Ironman´i sees maraton, hoopis teine teema on joosta stardist 42 km. 

Suur põhjus, miks ma starti läksin, oli et jäin suvel linna triatlonist ilma. Olenemata sellest, et tartlaseks ennast enam pidada ei saa, on viimaste aastate kodulinnas võistlemine luksus omaette. Esialgne plaan läbida maraton treeningu eesmärgiga muutus umbes nädal enne, kui tehti pakkumine vedada 3:30 gruppi. Andsin kohe nõusoleku ja alles hiljem hakkasin mõtlema, mida see endaga kaasa toob. 

Positiivse poole pealt saan oma uut Garmin 910xt kella testida ja joosta mõõduka intensiivsusega kolm ja pool tundi. Kuid ma sisuliselt vastutan teatud hulk inimeste eest, kelle eesmärk on ületada harrastaja maagiline 3:30 piir. Loodan, et ma selle viimase väitega kellelegi liiga ei tee. 

Rada olin ainult youtube´st näinud ja eriti ei kujutanud ette, kus peaks tagasi hoidma ja kus aega võita. Hirmutati, et Annelinna külje all on ca 2 km tõus, palju on kurve ja lõpus on väike maasikas Toomemäel. Käisin reede hommikul Margus Pirksaarega hommikujooksul, kus sai paika pandud plaan, mis ideeliselt peaks toimima.

Maratoni esimene pool tuleb liikuda ca 2 min kiiremini, varu aeg kulub teise poole väsimusele, joogipunktidele ja Toomemäele. Tõusudel tuleb hoog pisut maha võtta. Ajaline võit tuleb tekitada sirgetel ja laskumistel. Sounds easy, aga ilma korraliku kellata oleks see olnud suhteliselt pimesi pingutamine. Kellast teen lähemalt juttu siis, kui selle kõik funktsioonid selgeks saavad. Siiamaani olen sellega vaid ratast sõitnud ja jooksnud. Täielikult on veel uurimata ujumise funktsioonid. 

Tempomeistrina oleks suht ülbe olnud, kui viimasel 10 km märkan, et läheb natukene kiireks, tõstan tempot nii umbes 20 sek/km kohta ja vean finishini ainult enda. Samas ka stardist liiga kõrge tempo ja poolel maal 5 min edu kustutaks nii mõnegi tulemuse. 

 Plaan töötas isegi liiga hästi. 10ndal km oli edu 1 min. Poolel maal pisut üle 2 min. Kõige suurem oli edu 2:20. Maratoni teisel poolel polnudki väga vaja pingutada, et edu nulli jookseks, see juhtus täiesti iseseisvalt. Üllatavalt palju tekkis minu selja taha inimesi. Selle üle oli vaid hea meel ja aeg läks kiirelt. Read hakkasid hõrenema, kui oli läbitud üle poole distantsist. Siis tekkis naiste kolmanda koha peale väike ärevus, mis sisuliselt lõhkus pundi lõplikult ära. Järele jäid 4-5 meest, kes lubasid, et mind maha ei jäta.

Minu silmis oli eemaldujate tempomuutus liiga vara ja enamus neist, kes eest ära libisesid, saime viimastel kilomeetritel uuesti kätte. Suures plaanis eesmärk täidetud! Ainult et natukene liiga pikaks läks see maratoni läbimine. Vaatamata sellele, et tempo on madal, läheb u 30ndal km liigutustegevus kangeks. Võiks ka öelda, et raskeks läheb 2 tunni juures ja sellel hetkel on oluline, kui kaugele Sa selle ajaga oled jõudnud.


Läbisin Tartus oma kolmanda puhta maratoni ja ajad lähevad mul ainult kehvemaks. Õnneks Ironman´i sees joostud maratonid lähevad vaid kiiremaks. Olen mõelnud, et lähi aastatel võiks joosta ka ühe korraliku ajaga maratoni. Hetke rekord 2:52 oli joostud varuga. Kuid millal see plaani võtta? Triatloni hooaeg piirab spets maratoni ettevalmistust ja põhjagaasiga joostud maratonist võin paar nädalat välja tulla. Keeruline! Kunagi võiks siiski alla 2:45 aja joosta...
Garmin 910xt tõestas ennast, et on üle prahi GPS kell. Viga ei pannud ja andis kogu distantsi kindlustunnet, et liigun õiges graafikus. 

Tuesday, September 11, 2012

Tallinna Maraton 2012

Kõik on uus septembri kuus! Olen viimastel nädalatel olnud hõivatud oma elu paika seadmisega. Kes veel ei teadnud, siis olen taas tallinnlane. Kolisin augusti lõpus Tartust välja ja Tallinnasse sisse. Hetkel remondin magamistuba, millega proovin nädala jooksul ühele poole saada. Siis saan lõpuks asjad kilekotidest välja pakkida. Võimatu on elada, kui Sa tead, et Sul on kuskil midagi, aga Sa ei tea täpselt, kus see on.

Aga see selleks, lähiajal jooksevad asjad ise paika. Paika loksutamist ootavad ka treeningud, mida viimasel ajal olen teinud vaid isu tekitamiseks. Tundsin, et organism vajab restarti ja mis parim viis selleks, kui joosta üks maraton. Lauri Ott tegi minust reedel taas sirge ja funktsioneeriva inimese. Tundus, et vaid vormistamise küsimus. Eesmärgiks oli joosta Maraton alla 3:00 ja olla esmaspäeva hommikul enam-vähem inimene.

Hetkel seda postitust kirjutades, tunnen et läks vist õnneks! Sõitsin hommikul rattaga Vabaduse platsile. Tegin paar jooksusammu ja siirdusin starti. Kaks geeli tagatasku ja üks geel sisse. Asfaldil jooks tõmbas paari kilomeetriga sääre esiosa kangeks, mis õnneks kadus paari järgmise kilomeetriga. Kui esimesel ringil Pirita teele jõudsime, sain kohe aru, et täna pole mõtet üksi kuhugi minna. Tuul oli nii kõva, et raske oli stabiilselt ühtlast tempot hoida. Esimene ring läks suhteliselt valutult. Tuli meelde isegi üks geel võtta, kuskil seal 50 min juures.

Teisele ringile minnes hakkas põis kergelt peale suruma, mis nõudis tühjendamist. Jahe ilm, liiga vähe higistad, liiga palju jood... tuttav teema. Tegin paarikümne sekundilise vahe 3:00 grupiga, kiirelt boxi ja õnnestus enamvähem valutult tagasi saba peale saada. Mõni kilomeeter sain veel mõnusalt joosta, kui meenus, et pole kaua aega energiat sisse võtnud. Vaatasin kella ja sealt vaatas vastu sisuliselt 2:00. Kuradi hälvik! Just siis kui raudselt läheb raskeks, oled Sina veel võlas ka. Mis seal ikka, kiirelt remondi geelid sisse, aga kui hakkasime Merivälja poole jõudma, tundsin et edaspidi liigun puhtalt iseloomu pealt. Sisuliselt jäi joosta need legendaarsed viimased 10 km ja korda-mööda hakkas igalt poolt haiget tegema.

Võtsin veel geele sisse, silmades endiselt hall kahvatu läige. Iga samm tegi juba haiget! Siis tuli Liisu ja soovis teada, kus ta konkurendid on. Vaatasin seljataha ja avastasin, et paarikümne mehelisest grupist olid vaid riismed järel ning Liisule konkurente polnud. Viimase ringi Pirita tee sirgel tulid kõik need, kes olid enne paarikaupa tuult lõhkunud, selg ees vastu. Liisu endiselt grupis tuule eest kinni pakitud, tõusis nüüd juba kolmandaks. Raske-raske-raske!

Kerges kartuses, et tagant keegi kolmanda naise koha hõivab, eemaldusime selle koleda kiriku juures 3:00 grupist. Erilist suurt vahet sisse ei saanud, ehk paarkümmend sekundit. TOP 50 ja alla 3:00!

Võtsin ratta ja kerisin peale! Sigridile vastu, kes liikus poolmaratonil oma isikliku rekordi suunast, 1:59.

Thursday, August 09, 2012

TriSTar111Estonia 2012


Kes palju teeb, see palju jõuab! Kes midagi ei tee, see ennast mugavalt ei tunne! Läksin starti ja mõtlesin, et kas on võimalik 111 km distants läbida alla 3:45? Neli nädalat olin ühel või teisel põhjusel sisuliselt nulli peal. Viimastel päevadel sain vaikselt liigutama hakata, aga midagi meeldivat see küll ei olnud.

Tegin reedel 30 min jooksu, kus pulss oli kohe 150, samas liikusin arvatavasti 5-6 min/km kohta. Rattaga kerida oli juba päris mõnus, kuid tempot ei kannatanud. Kehakaal oli 3-4 kg võistluskaalust üle. Ühesõnaga low expectations! 

Vaatamata sellele, et üle 600 individuaali oli stardis, läks minul sealt eemaldumine kergelt. Esimese poi juures olin vist kolmas vms. Täpselt ei saanud aru, sest mina läksin keskelt, aga enamus kiireid tulid vasakult külje alla. Kuid esimese ja teise poi vahe tundus igavik. Valitud tempo oli osutunud siiski hetke vormi silmas pidades liiga kõrgeks. Aeg treenib, tempo tapab - Aeg treenib, tempo tapab!

Võtsin veits hoogu maha ja suutsin ülejäänud ujumise oma TOP10 kohta hoida. Veest väljudes unustasin kiirelt ujumise, sest vasakut talda maha panna väga ei tahtnud. Jumal tänatud, et seal vaip oli. Hüppasin rattale ja unustasin mõneks ajaks jala. Ahja, see nr 9 kuldne ujumismüts on minu oma, kui keegi peaks selle leidma. See jäi mul eelviimase poi juurde :)

Kui ujumine läks distantsi möödudes halvemaks, siis ratas ja jooks läksid pigem paremaks. Võistluse käigus tekkis kerge treenitus. Kui esimesed kaks ringi olin väga kahtleval seisukohal oma saavutusvõimest, siis kolmandal ringil suutsin juba pingutust nautida. Joomise ja toitumisega panin seekord täiesti täppi - 2 väikest bar´i, 4 geeli, 3 soola ja sisuliselt 4 pudelit jooki. Jooksma minnes tundsin ennast mugavalt.

Kahjuks kadus mugavus ja jõuetus hakkas näkku peksma. Pilt oli ees, energiat oli piisavalt, aga jalad lihtsalt ei jõudnud joosta. Samm oli raske, põrget ei olnud, põlv ei tõusnud. Võiks õelda, et selle aasta üks raskemaid jookse. Lõpus läks veidi mugavamaks, aga alla 4 min/km ma vist ei saanudki.

Kokkuvõttes 3:38 ja mõned sekundid peale. Arvatavasti u 15 min aeglasemalt, kui heal päeval!

Järgmiste startide osas jään vastuse võlgu. Hetkel sooviks ennast rohkem treeninglainele tagasi saada ja alles siis vaatame edasi. Tallinna Maraton tundub hetkel hea plaan :)

Wednesday, August 01, 2012

Olukorrast vasaku talla all.

Pikkus ~4 cm, läbimõõt ~0,5 cm, sügavus ~1 cm. Väliselt nähtamatu, sisenemis haav kinni kasvanud, otsapidi väikse varba kõõluses.

9 päeva liikusin ringi. Kord oli rahuldav, kord ei saanud üldse peale astuda. Pidev NSAID ja külm hoidsid põletiku ja turse eemal, kuid vöörkeha see eriliselt ei eemaldanud. Lõpuks loobusin lonkamisest ja otsustasin dr. Mart Kull vastuvõtule minna, kus tehti ultraheli uuring. Täiesti võhik oleks sellel pildil võõrkeha leidnud. Enamus ekraani oli seda täis. Great!

Mis siis edasi? Kas laseme välja mädaneda või amputeerime? Punkteerisin juba markeriga põlve alla joont, kust maalt võiks selle jala maha võtta. Õnneks leidus EMOs üks korralik kirurgia resident, nime olen unustanud, kes asja kiirelt ja professionaalselt käsile võttis.

Tekitati kiire OPi saal, sain taaskord kogu protseduuri kõige valusaima süsti, õilis tunne. Skalpelliga väga viisakas ~2 cm lõige ja tangidega eemaldati "pind". Sidumine, Facebook status update, kuid jalale enam astuda ei saanud. Ühel jalal autoni, siis kolmandale korrusele ja põhimõtteliselt paariks järgmiseks päevaks jäingi sinna.

Sisuliselt 3-4 päeva olin kodune. Toetudes igale poole mujale kui labajalale. Tunned kuidas jalalihased konkreetselt atrofeeruvad. Säär kisub paar korda päevas valest liigutusmustrist krampi. Lamamisest tekivad lamatised ja seljavalu.

OK, OK, esimesed 1-2 päeva oli päris lux elu. Ei saanud mitte midagi teha. Olin teiste inimeste meelevallas :) siis juba vaikselt sain ja avastasin, millises vanglas ma tegelikult elan. Kuhugi minna ei saa, trenni teha ei saa, und ei ole, isu ei ole. 4-5ndal päeval sain kodust välja. Automaatkastiga auto oli esimest korda eluks vajalik.

Nädal pärast OPi hakkas kõndimine juba välja tulema, aga tunne talla all oli suhteliselt ebameeldiv. Õnneks ei läinud haav halvaks, mäda ei voolanud, hoidsin puhtust. Hetkel piirdun vaid plaastritega. Sidemed olen nüüdseks ära põletanud.

Kogu selle tulemusena jookseb mul neljas nädal, kus ma pole sisuliselt ennast liigutanud. Eesti Triatloni karikasarja liidrikoht on läinud ja võidust võin suu puhtaks pühkida. Edasi nüüd vaatame paari järgmise päeva pealt, kas teeme nädalavahetusel elu huvitavaks või mitte :)

Tuesday, July 17, 2012

Challenge Roth Ironman 2012

Hooaeg on jõudnud poolele maale ja täiesti tahtmatult olen sunnitud hetkel puhkama. Õnneks mõjub puhkus blogile hästi. Puhkuse põhjusest räägin postituse viimases pooles, enne seda kiire ülevaade, mis toimunud on.

Peale Valga EMV tekkis kerge moti-langus, ilmad polnud samuti treeningutele sõbralikud ja nii need neli puhkapäeva tekkisid. Vaim ütles igal sammul, et vajab mõneks ajaks rahu. Samas lihaskonnale polnud kuigi hea pühapäeval võistelda ja siis neli päeva haljavat lasta. Treeningutele naasmine oli seda raskem. Valu ja kangust polnud, aga samas polnud ka toonust. Kiire jõusaali ringtreening ja mõned päevad sissejuhatavaid treeninguid tegid oma töö. 

Eesti Triatloni karikasarja 3. etapiks, Voka Triatloniks olin peaaegu tagasi. Võistlus, kus sisuliselt oli vaid üks konkurent eliidi punktidele. Imet ei sündnud, Latin võitis. Ironman´i silmas pidades tegin pika soojenduse ja pika lõdvestuse – 30 km ratast ja 5 km jooksu, võistlus ja 5 km jooksu peale. Ujumises powerit polnud, suutsin napilt Etverki taga ujuda. Rattas oli Latin meid maha jätnud ja peale seda, kui ma poolele maal kummi ära lõhkusin, liikusid TOP3 meest üksinduses. 

Siinkohal tänud noorele TriSmile´kale, kes mulle oma tagajooksu laenas. Jooksu esimese poole jooksin tugevalt, nähes et kedagi enam püüda pole, lasin kiiruse alla ja lõpetasin kindlalt 3ndana (eliidi 2.). Punktid käes ja karikasarjas seis taas kindlam. 

Ilmad ei läinud paremaks, enesekindlus enne Challenge Roth Ironman´polnud laes. Juba oligi aeg reisida, mis omakorda ei parandanud olukorda. Kohale jõudes oli asi parem, viimasel ratta ja jooksu treeningul oli tunne hea, vaid ujumises tundsid end halvasti. Vana õlatrauma andis taas tunda. 

Ühesõnaga lähme ja teeme selle Ironman´i ära. Start kell 6:30 polnud kuigi mugav. Unisus ja uimasus tagusid näkku. Kerge segadus, kus start läheb ja olingi juba vees. Liikusin kiirelt joone taha, kuid päris ette rivvi ei jõudnudki. Pauk käis ära ja minu ujumis ego taoti põhja. Krõps tõmmati lahti, lukk vajus alla, kombe jooksis vett täis ja olin sunnitud mõnesaja meetri pärast massist lahkuma, et ennast kohendada. 

Kohendusi tuli distantsil paar korda veel teha. Ujumis tunne tekkis alles ehk viimasel kilomeetril, kui suutsin massist eemalduda. Vaatasin veest väljudes kiirelt kella ja number polnud kuigi meeldiv. Ratas oli mul vahetusala kõige kaugemas otsas, kuhu ma pidin liikuma veel ringiga. Kui ma lõpuks rattale sain oli möödunud pea tund aega. 

Mis seal ikka, täispikal kaotada paar minutit pole kuigi suur mure. Ees oli ju ootamas Euroopa või isegi Maailma kiireim rattarada. Kahjuks see aasta võttis see tippudel 20-30 min kauem aega. Viimased päevad olid olnud äikselised, tuulised, hoovihmadega. Tugev tuul koos kergete sabinatega oli ka võistluspäeval. Valgas oli ka tugev tuul, seega eriliselt ma sellele alguses tähelepanu ei pööranud. Kuid kui 90 km oli läbitud ja sisuliselt ühtegi tagantuule lõiku ei olnud, hakkas vaim väsima. Teisel 90 km ringil oli tuul veel tugevam ja endiselt koguaeg. Nii sõitsin ka mina oma plaanitust ~20 min aeglasemalt. 

Põhimõtteliselt kadus mul lootus alla 9 h distants läbida juba poolel rattal. Lootus kerkis uuesti, kui jooksma sain ja kiire arvutus ütles, et „jookse maraton 3 h ja oled napilt vee graafikus“! Jooksujalad olid mul üllatavalt head. Läbisin esimesed kilomeetrid sisuliselt 4 min/ km kohta. Varu oli mul u 10 min, mille ma plaanisin kulutada tankimisele ja kergele tempolangusele distantsi teisel poolel. 

Poolel maal oli keskmine km endiselt pisut üle 4 min. Siis läks esimest korda raskeks ja tempo langes. Vaheaja punktides oli mul veel endiselt varu 4-5 min. U 30ndal kilomeetril oli varu nullis, keha nullis ja lootus nullis! Neerudest liikus valu ette maksa piirkonda, viimane ei andnud sekundikski rahu. Kõnd-jooks-kõnd ma finishi poole liikusin. Lihased oleks veel jooksnud, aga valu oli tugevam. 

Lõpuaeg 9:24:24! Kordades kergem Ironman, kui mu esimene, eelmise aasta Challenge Vichy, kus pidi võitlema 35-40 kraadise kuumusega. Aja parandus üle tunni, aga täisrahuldust ei saanud. Järgmisel päeval liikusin omal jõul, ilma toetuseta. No pärast nii pikka võistlust on see ikka vale! Tunnen, et alla 9 h Ironman läbida on täesti jõukohane. Jään ootama kolmandat katset :) 

Tänud siinkohal oma lahedatele reisikaaslastele – Siim ja Ivo. Tänud ka Urmasele, kes muretses, et mul võistluse ajal kõht ikka täis oleks. 

Kui peale Valgat puhkasin 4 päeva, siis peale Rothi puhkasin 3. Edusammud! Sain teha ühe ujumise, natukene kraavi kaevata ja kerge sörgi. Veel reede õhtul polnud kindel, kas hakkan üldse Kõrvemaale starti minema. Oleks rahulikult Sigridi võistlusele kaasa elanud. 

Veel viimasel hetkel sain Hawaii Expressist Classic 29eri, nüüd polnud enam pääsu. 

Polnud õrna aimugi, mis saama hakkab. Ujumises haakisin ennast Kauge sappa. Rattale kiire vahetus ja jalad olid täitsa olemas. Tagant liitus kohe Kauge ja olimegi eest ära. Poolel maal tekitas Pütsep korra ärevust, kaval mees, õigel hetkel läks ja läinud ta oligi. Viimasel tehnilisel osas kasvatas oma edu 30 sek pealt veel üle minutini. Kuid jooksujalad jättis ta vist seekord koju. Puhas õnn ja õigel ajal õiges kohas, olid asjad, mis mulle selle võidu tõid. 

Õnnetult suutsin kuskilt enda parema talla alla sügava haava saada, mis hakkas jooksu poolel maal tugevalt veritsema ja rikkus mu uued K-Swiss tossud. Valu ei olnud, aga verd oli piisavalt. Kiirabi oodates, kergelt longates suutsin vasaku talla alla suuremat sorti pinnu saada, mis jäi osaliselt sisse. 

Õhtuks oli vasak jalg paistes, valus ja toetust ei kannatanud. Hommikul tehti EMOs väike süst, väike lõige, puhastati ja lasti koju. Parema jala haav on kinni ja suuremate kaebusteta. Vasakule jalale pole paar päeva toetada saanud. Jääkott ja NSAIDid on mul taas suured sõbrad. Täna käisin näiteks paarsada meetrit poes, suur edasiminek. 

Mis saab edasi, ma ei tea! Sisuliselt on võimalus Tartu Triatloniga ja Võru EMV (olümpia) kindlustada endale karikasarja võit. TriStar111 Estoniaks olen 100% tagasi. Järgmised päevad annavad vastused :)

Thursday, June 21, 2012

Valga Triatlon 70.3 EMV 2012

Pole taaskord kaua kirjutanud, parandan oma vea. Eesti Triatloni karikasari on alanud ja üllatava kiirusega on toimunud juba 3 starti. Melliste Triatloni raames Eesti Meistrivõistlused võiskondadele - kaks naist, kaks meest, igaüks mini-triatlon. Järgmisel päeval esimene karika etapp sprindi distantsil. Kuna põhieesmärk oli võistelda Valgas, siis Mellistes liikusin treeningute foonil. Üldkokkuvõttes läks minul (meil - TriSmile) hästi. Tiimidest poodiumil ja individuaalselt suutsin võtta suht maksimumi - 2. koha. Kuna tegemist oli tuulessõiduga, siis suurt osa mängis taktika. Tegin kaks viga, mille tulemusena mängisin oma võidu võimalused maha.

Ujusin ees välja, sain kaaslaseks Hansu, liikusime 5 km koos, tagant hakkas lähenema rong Harri, Siimu, Markko ja Mardiga. Jalg lasti sirgeks ja koos liiguti edasi. Veel enne poolt maad üritas Harri minekut teha, mis püüti kinni. Kilomeeter hiljem tegi ta seda uuesti, mille peale kõik-see-mees üksteisele otsa vaatas ja ta minema lasi. Vahe püsis ~20 sek juures. Kuna enne jooksu hakati jalgu lahti venitama, siis jooksule minnes oli vahe juba ~30 sek. Siinkohal minu esimene taktikaline viga! Suutsin jooksma minna grupi lõpust. Siinkohal minu teine taktikaline viga! Esimene ring liikusin Hansuga enamvähem samal kiirusel, teine ring kontakt kadus. Eelmise aasta 3. koht vahetus 2. koha vastu.

Nädala esimeses pooles tegin veel paar tugevat treeningut, mis jätsid keha kangemaks, kui Mellistes kaks päeva järjest võistlemine. Õnneks aitas mind Jannar hädast välja ja laupäeval olin korras (start oli pühap)! Enesekindlus polnud kuigi laes enne võistlust. Olen viimasel ajal palju tööd teinud, treeningmahud pole olnud kuigi suured ja kvaliteet on pisut langenud. Kui sõidad nädalas kaks korda rattaga, siis 90-100 km eraldi sõita võib kujuneda raskeks. Peas kumises veel eelmise aasta DNF!

Hommikuks oli pea korras ja plaan selge! Lootsin, et tiimide abil suudan raskel hetkel tempot hoida. Ujumises täitis Hans minu jaoks oma rolli ja hoidis piisavalt kiirust. Üle pika aja suutsin tugevalt ujuda, õlg valu ei teinud ja väsimust ei tundnud. Kiirelt sadulasse ja minema. Minu kahjuks suutis Martin (Hansu tiimi rattur) teises kurvis külje maha keerata ja üksi ma jäingi. Samas oli enesetunne hea ja suutsin isuga sõita enamus distantsist. Kirill möödus minust teisel ringil, suutsin temaga enam-vähem kaasa minna ringi lõpuni. Siis kadus kontakt ja kadunud ta oligi.
 Minu üllatuseks oli vahe jooksma minnes alla 4 min. Kuna ma distantsil ühtegi vaheaega ei saanud, ei Kirilli ega ka tagumistega, olin suht teadmatuses. Jooks toimus avatul ringil, seega sain vahedest aimu juba 2-3ndal kilomeetril. Viimased tundusid turvalised. Ratta viimasel ringil tekkinud puusavalud hakkasid vaikselt pehmenema ja kohati oli jooks päris nauditav. Muidugi vastu tuule lõik segas mind nii palju, et kokkuvõttes ei suutnud keskmist alla 4 min/km joosta. Poolel maal elasin ühe raskemat sorti kangi üle. Peale seda oli vaid vormistamise küsimus.
Kokkuvõttes jään rahule! Võib õelda, et selle aasta parim start. Midagi olulist ei seganud, kõik läks nii nagu pidi. Koha mõttes võtsin maksimumi, sest Kirill ikka täiesti teisest masinaklassist. Jooks oleks võinud kiirem olla. Leidsin vanadest protokollidest, et viimane kord, kui Kirilliga samal distantsil tõsiselt võistlesime, aastal 2009, siis kaotasin talle lõpus rohkem kui seekord :)

Võtsin paar päeva puhkust! Järgmiseks stardin tõenäoliselt 30.juulil Vokal, karikasarja 3. etapp, tuulessõiduga sprint. Kuna olen hetkel karikasarja liider, siis peab oma sprindi taktika üle vaatama!

Sunday, June 03, 2012

Paf Tartu Olümpiajooks 2012

Täiesti juhuslikult sain teada, et Tartus toimub linnajooks, 10 km. Viimane sobis minu ettevalmistusse ideaalselt. Jooksin kodust alla linna, tegin pikema soojenduse ja võtsin eesmärgiks joosta tugev tempojooks alla 35 min.

Jooks ise möödus kiirelt. Märkamatult jõudis jooksjate rivi Ihaste külje alla, kus tekkisid esimesed rasked momendid. Rolli mängis tugev tuul, mis oli esimene pool distantsist vastu, kuid õnneks tagasi tulles tagant. Alustasin 3:15/km ja edasi proovisin hoida 3:20-3:25/km kohta. Suurt muud polegi kommenteerida, jäin jooksuga rahule :)

34:26, 13. koht, pulsid 166/174.

Saturday, June 02, 2012

Tartu Rattaralli 2012

Kuna väljas ei ole enam mai kuu, ilm on läinud kergelt öeldes ebameeldivaks, on aega natukene võistlustest postitada. Nüüd juba pea nädal aega tagasi toimunud TRR kujunes lõpuks kergeks pettumuseks ja puhtalt treeninguks. Eelmisel aastal välja sõidetud kõrge 74.koht, kaotust võitjale u 6 min, jäi seekord täiesti kättesaamatuks. Küll on siinkohal räägitud kergest rajast, kergest ilmast, kõrgest tasemest, hullust kiirusest, ohtlikust sõidust jne. Minusugune rattur sellises rallis läbi ei löö!

Sain laupäeval Hawaii Expressi uued tiimi riided, mis sobisid ideaalselt mu ihu katma. Austria Half-Ironman´il tehtud laadimisviga ma seekord enam uuesti ei teinud. Sai viimased päevad korralikult söödud, võistlusel ei tundnud kordagi nälga ega võlga. Sõitsin hommikul ennast pikalt soojaks, aga kiirendusi tehes tundsin jalgades vaid tühjust. Võimalik, et Austriast saadud kerge külmetus oli veel sees. No väga vahet ei tohiks olla, startisin eliitgrupist, mis oleks pidanud mind kerge vaevaga ette ka jätma. 

Riia tõus imes täiega, liikusin selg ees vastassuunas. Sirgel sain ennast käima ja tundus, et probleeme ei ole. Kas oli põhjuseks 4nda kilomeetri vahefinish või siiski kehv vorm, märkasin et olen taas saba peale jäänud. Lõunaka ringtee juures hindasin, et veel on võimalik esimene punt kätte saada, mille peale otsustati ees pikali panna ja edasine liikumine oli pidurdatud. Kuna eesolevad andsid kuni finishini täiega kuuma, oli seis lootusetu.

Mõtlesin, et hea küll, olen kets, jäin maha... aga rallit saab ka teises pundis sõita. Enne Elvat liikusin ette ja lootsin, et äkki seal hakkab midagi juhtuma, kuna pundis olid mehed, kes tavaliselt on esimeses otsas. Suurt midagi ei toimunud, kiirust hoiti koguaeg üleval, 45-50 km/h, seega ära minekuks pidid olema täiesti teisest klassist mees. 

Otepääle jõudes ja sealt läbi sõites ei juhtunud ka midagi. Muidugi pidi olema valmis, sest palju oli närvilist liikumist, ning kukkumisi oli siin-seal koguaeg. Lootsin, et ehk on veel Kambjas võimalus ja jalga, et proovida, kuid ei. Ette liikumine oli suure massi tõttu raskendatud ja jalg hakkas kergelt pehmeks muutuma. Vahetult enne Põlva mnt said paar meest minema, kes minule üllatusena jäidki ette. Kahjuks magasin selle mineku maha. Viimastel kilomeetritel nägin vaid "kulli-pilguga-sprintereid" ja hoidsin ennast taha. Kus ma õnneks leidsin veel mehi, kes mõtlesid samamood nagu mina. On mul vaja minna 200nda koha peale finishi tegema, alles mai kuu on, hooaeg alles ees, rohkem ei taha külili käia. Ja nii ma siis üle finishi veeresingi. Veel mõtlesin, et äkki oleks targem koju keerata ja mitte oma järgmise aasta stardikohta ära rikkuda.

Kuid austusest teiste võistlejate vastu ületasin joone 3:20:44 (441. koht), u 20 min kaotust võitjale. Sõin, puhkasin ja tegin õhtul kerge 40 min jooksu peale.

Wednesday, May 23, 2012

Linz Triathlon 2012

Selle hooaja teine start on nüüd seljataga ja ei ole veel lennuk. Kõik tundus olevat korras, Pärnu kukkumisest taastunud, õlavalu oli langenud miinimumini, treeningutel jõudsin igal alal korralikult pingutada, olin võistluskorda saanud oma uue ratta, Scott Plasma 10 (2012), suur ÄITÄHH Hawaii Express! Millele õnnestus peale saada ka korralikud FSA neopro vändad (keraamiliste laagritega). Eiriku käest laenasin Zipp 404.

Reis Linzi läks kiirelt. Hommikul 3:30 äratus, 05:00 lennuk Riiga, sealt 6:15 lennuk Münchenisse. Linzis olin juba enne 12:00. Sõin ja magasin. Läksin tegin kerge veeremise, käisin pastaparty´l ja läksin magama. Hommik oli nagu iga teine. Start oli 12:00, aga check-in´i pidi ära tegema 9:00 paiku. Selle ülejäänud kolme tunni jooksul jõudis kõht tühjaks minna ja tundsin, et laadimine on olnud viimastel päevadel puudulik. Reedene reisimine ei teinud asja ka paremaks.

Sõin veel kiirelt banaani ja geeli, aga päris õiget tunnet enam ei saanud. Ilm läks ka aina palavamaks ja proovisin pigem juua. Suutsin teha oma tavapärase stardi, paarikümne meetriga vabasse vette, hingasin mõlemale poole, tühjus. Esimese poi juures tundsin varvaste kõditust ja avastasin enda taga kaks meest. Üks neist individuaal, teine meeskonna võistleja. Kui ujutud oli üle poole maa, hakkas parem õlg väsima ja täis jõuga enam tõmmata ei jõudnud. Viimane muutis ka mu suunataju, hakkasin vaikselt paremale kalduma, mis ärritas tagumisi ja minu tuules ujumist ei peetud enam mõtekaks.

Viimasel paarisajal meetril läks õlg veel hellemaks ja kaotasin kontakti eesolevatega. Punnitasin lõpuni ja väljusin veest siiski teisena. Kiirelt rattale ja proovisin ennast kohe heasse rütmi saada, veel enne kui tuleb esimene tõus. Tõusu all olid jalad juba lahti ja väga raske ei olnud. Muide ülekanneteks sattusid mul 42-55 ja 21-11, sõitsin 1.-2. käiguga, joppas!

Tuul oli see aasta nii, et tõusudel ja laskumistel vastu ja tagasitulekul sirgel tagant küljekas, seega olid rattaajad kõigil paar minutit kehvemad. Suurematel laskumistel, kus muidu pidi siin-seal natukene pidurdama, siis seekord üle 65 ei veerenud. Esimene mees kadus suht kohe eest ja tagant tuli kaks meest juurde, kellest üks jäi mingi hetk maha ja teisega sõitsin 50nda km´ni koos. Siis tuli tagant eelmise aasta võitja ja lõhkus meie koostöö ära. Jäin üksi, kuni viimase sirgeni, kuni tagant saabus suurem rong, 4-5 meest. Sättisin ennast teisele possale ja seda ma käest enam ei andnud.

Täpselt ei teagi, mitmendana jooksma sain, aga arvatavasti 5.-6.ndana, kaotust liidrile 3-4 min, mis tundus üllatavalt vähe, kuna päris mugavalt ma ennast rattas ei tundnud. Ilm oli läinud veel kuumemaks, olin korralikult joonud ja energiat tankinud, kuid juba esimesel kilomeetril sain aru, et tänane päev venib mul pikemaks kui planeerisin. Lihased olid korras, aga energiat lihtsalt ei olnud. Coca ja vesi, Coca ja vesi - ainukesed asjad, mis kergendasid olukorda. Päris jalutama ei võtnud aga jooks see ka ei olnud. Elu pikim 10 km ring seljataga sain jalad alla. Olin langenud arvatavasti sinna 20nda koha piirile ja nüüd hakkas pay-back. Enamused said jooksu teisel poolel haamreid, punktides seisti, istuti maas, mina järjest parandasin kohti. 

Õiget jooksu tunnet ei tulnudki. Lõpp oli juba kangutamine!

Ujumine: 25:26 (2.)
T1: 1:21
Ratas: 2:21:04 (29.)
T2: 0:41
Jooks: 1:31:15 (30.)
Kokku: 4:19:50 (11.)

Kui nüüd need kohad on õiged, siis tuleb taaskord tõdeda, et triatloni võidab kõige stabiilsem mees. Ratta ja jooksu 29.-30.nda koha ajaga läbinuna saavutasin siiski kõrge 11. koha. 
Suured tänud Erichule, kes mind Linzis majutas, söötis ja jootis. Kristale, kelle poolt oli transfer Müncheni ja Linzi vahel. AirBalticule, kes suutis alguses rattas ära kaotada, aga siis nad ilusti vaid päev hiljem Tartusse toimetada.

Järgmine start Tartu Rattaralli. Järgmine triatlon Mellistes (meeskondlik ja individuaal). Järgmine ettevalmistus käib Valga EMV Half-Ironman´i jaoks.

Tuesday, May 15, 2012

Tartu Jooksumaraton 2012

Long story short - treeningjooks, natukene kiiremini kui 4:00/ km, avs pulss 150, max pulss 160. Mõnus tempojooksu pühapäev. Selline, kus järgmisel hommikul saad ilusti voodist välja ja sõidad oma uue rattaga 80 km 2 h 20 min.

Statistika:

2008 1:26:17 12.koht
2009 1:23:26 12.koht
2010 1:25:02 25.koht
2011 1:26:39 20.koht
2012 1:32:34 56.koht

See aasta oli ideaalne jooksuilm. Arvestades hetke jooksuvormi, siis arvan et oleks hea õnnega TOP10 olnud. Aga prioriteedid on mujal.

Paari päeva pärast stardin selle aasta teisel triatlonil, sama võistlus, mis eelmine aasta.

http://priitailt.blogspot.com/2011/05/ulevaade-linz-half-ironmanst.html

Loodan, et suudan laupäeval teha korraliku pingutuse ja sellisel juhul tuleb ka korralik tulemus :)

Monday, April 30, 2012

Kõrvemaa Kevadjooks ja Püha Loomaaia Rattaralli 2012

Käisin kolmapäeval Vomax´is koormustestil ja tulemused olid üle ootuste head. Lõunalaagri treeningud on läinud täie ette ja sisuliselt on võimalik paari nädalaga jõuda heasse vormi. Plaanisin nädalavahetusel testida jooksu- ja rattavormi. 

Kõrvemaa Kevadjooksul oli eesmärk joosta 3:40-3:45 /km, sisuliselt Half-Ironman´i tempot ja teha seda 160-165 pulsiga. Kui eelnevad aastad olen nelikürituse nimel proovinud võimalikult kiirelt rada läbida, siis see aasta seda pinget peal polnud. Start anti ära, kaks kiiremat libisesid eest ja tekkis üle 10 meheline punt. Jälgisin pulssi, ette tempot tegema ei läinud, pigem üritasin leida ökonoomset sammu. 

Punt liikus just sellisel kiirusel, mis oli minule paras. Oleks keegi esimesel poolel tempot tõstnud, poleks mina kaasa läinud. Mida kilomeeter edasi, seda väiksemaks jäi punt. Tõusud tegid oma. Markko Etverki eesvedamisel sai punt lõplikult lõhutud ja kolmandana jäi järele Andreas Kraas. Lõpuni jäi vist siis u 6 km. Nüüd ei olnud võimalik enam taga tuules passida ja pidi ise tempot hoidma hakkama. 
Enesetunne oli sellel hetkel veel täiesti hea. Viimasel pikemal tõusul jäi Etverk maha ja järele jäi vaid Kraas. Nüüd hakkas 3. koht juba päris reaalsena tunduma. Kuna ma ei teadnud, kui palju on Kraasil veel varu ja ei teadnud ka, kui kiire see mees võib lõpus olla, tõstsin tempot u 2 km enne finishit. Minu õnneks polnud rohkem üritusi vaja!

2009, 58:17, 8. koht
2010, 59:19, 6. koht
2011, 59:22, 16. koht
2012, 58:45, 3. koht (pulsid 165 avs, 175 max) 

Laupäevase vormi pealt oleks kindlasti olnud võimalik joosta kiiremini. Arvatavasti oleks Kraas kohe kaasa tulnud, kelle isiklik samal rajal on mitmeid minuteid kiirem. Taaskord loeb konkurents, üksi polnud kellelgi huvi minna. Jäin oma tulemusega väga rahule, õigel kiirusel, õige pulsiga... :) 
Olenemata sellest, et jooksin kerge käsipidur peal, andsid reielihased õhtul tunda. Hommikul oli seis kange ja valulik. Plaanisin enne rattarallit pikka soojendust, et jalad käima saaks. Määrisin ennast soojaks ja veeresin u 25 km ette. Tegin paar kiirendust ja tühi. Reied olid endiselt valusad, tõmbusid kangeks ja jõud kadus tagant ära. 

Ennegi kehva enesetundega starti läinud, mis on poole tunni jooksul paranenud ja lõpus isegi väga heaks muutunud. Start antud, kiirus ülesse, kange-kange-kange. Tee oli rattureid täis, trügima ei läinud. Paar kilomeetrit stardist hakkas kujunema esimene punt, mina ca 50 m tagapool. Põhimõtteliselt üks lühike kiirendus ja oled saba peal. Olen sellistes olukordades liigagi palju olnud. Jalad sõna ei kuuland, paitasid vaid pedaali ja maha ma jäingi. Eespoolt mahajääjatest ja tagumistest tagaajajatest tekkis paarikümne meheline punt. Hoidsin ennast koguaeg ees, lootes et ehk saab jalad alla tagasi ja elu huvitavamaks :) 
Kiirelt sai ka selgeks, kes sõidab vaid endaga võidu ja kes soovib võidu sõita. Tõenäoliselt kahele lätlasele meeldis vaid endaga võidu sõita. Kahju kohe, kui jõuad aga ei oska. Minu silmis ainukene, kes grupisõidust aru sai oli Raido Saar. Selle grupi jaoks oli tal jõudu liigagi palju, sõitis põhimõtteliselt terve ühe ringi 30-45 sek vahega. Proovisin, mis ma proovisin aga tööle ma ennast ei saanud. Võttis kohe kurvaks, et vaid paar nädalat tagasi sai Mallorcal üksi kiiremini sõidetud, kui nüüd siin. 
Täpselt nagu Kõrvemaa jooksul, otsustasin, et kui üldse minna, siis vaid paar kilomeetrit enne lõppu. Hakkasin vaikselt ette liikuma, et siis küljelt salaja eemalduda. Kui minu jaoks veel siiani tundmatu rattur mulle peale vajus, mind kraavi surus ja maoli ma käisin. Minu taga veel arvatavasti kolmandik punti. Õnneks keegi mulle selga ei lennanud, kuna maandusin osaliselt asfaldil ja sekund hiljem juba kraavis. Sikutaja jätsin teele, temake sai kahjuks kergelt viga. Mul on taaskord väga hea meel, et ma sõidan selliseid sõite tavalise maantee rattaga, muidu oleks mul ikka väga kahju olnud. 
Kiirus oli vist seal 40 km/h juures, seega mats oli kõva ja minu puhul ka kõrgelt. Jäin mõneks ajaks kraavi, ajasin end istuma ja hindasin kui katki ma nüüd olen. Enamus kukkujaid ajasid end püsti ja lahkusid. Üks lahkus jala, kuna ratas oli "kergel" puru. Minuga jäi tee äärde veel üks Haanja mees, kelle vasaku õlaga oli tõenäoliselt halvasti. 

Säär-põlv-puus-küünarnukk-küünarvars-labakäsi lõhki. Suurematest kividest oli paar auku ka. Läbi õnne jäi parem õlg täiesti puutumata. Shokist üle, kraavist välja, jätsin Haanja mehe käsi pluusi sees kiirabi ootama, mille ma talle järgmise rajakohtuniku abil kutsusin. Meedikute telgis tundsid kõik mulle kaasa :) Parem kinnas, parem varukas, ratta särk ja parem kingakate - maha kandmisele. Pükstest saab ehk veel asja! 

Esimesed paar tundi ma valu ei tundnud, ainult kole kange olin igalt poolt. Koos valuga tekkis ka palavik. Ja siin ma nüüd olen, väljas päike paistab ja mina olen kodusel ravil. Luban, et saan end paari päevaga korda :) Arcoxia on üks hea ravim ma ütlen! 

Monday, April 23, 2012

TriStar111Mallorca 2012

Nädal aega tagasi avasin oma selle hooaja esimese triatloniga. TriSmile Klubi Mallorca laagri viimasele päevale sai planeeritud TriStar111Mallorca. Paberi peal tundus see esialgu mõnus pingutus laagri lõppu. Ujumine Vahemeres, ratas suhteliselt mägisel trassil ja jooks võrreldes Pühajärvega lausa liiga lihtne :)

Tegelikkus oli hoopis midagi muud! Läbi ime jäin õhtul enne 10 magama ja ärkasin enne äratust, mis oli 5:45. Kiire carb-up ja transfer bussi, kus oli veel üle 20 TriSmile triatleeti. Astud hotellist välja, ees ootab öiselt pime lõunamaine Mallorca ja VIHMA kallab. Pole ainsatki vihjet, et asi paremaks läheks. 

Jõudsime stardipaika ja ikka SAJAB! Suht nukker, püüad leida kuiva kohta aga ei. Isegi vahetusala telgist käsutatakse meid välja. Stardini ca tund ja vihm lõppeb korraks, isegi päike tuleb välja. Mis seal ikka, kombe selga, siis saab ikka sooja. Aga ei, isegi kombes on külm. Labajalad on valged, sinaka jumega, värised-värised-värised. 

Ja siis tuleb uudis, merevesi, mis muidu oli 18-20 kraadi on langenud 15-16 kraadi peale. Why God, Why? Kell hakkab saama 8:30, 15 min stardini. Go Hard, or Go Home! Koju ei saanud minna, kodu oli 50 km kaugusel.
Kuna stardihetkel lubas, et läheb ilusamaks, siis võis arvata, et ainult see tühine ujumiskilomeeter saab jahe olema. Taaskord eksisin! PROd lükati kailt vette, kahe poi vahele, käis kerge trügimine and The Horn Went Off. Külm-külm-külm, ei saa käsi tööle, ei saa nägu vette. Mõned minutid stardist ja märkan, et olen Indiasse vajunud ja kõik see mees tahab mu iseloomu proovile panna. Lähen närvi, vajutan gaasi ja ujun end grupist lahti. Eespool näen umbes kümmet meest, keda hakkan püüdma. Esimest korda saan sooja esimese poi juures. Kuskilt tekib rõve laine ja märkan, et ligidale on ujunud mingi paat. Juu siis oli vaja paadilt filmida vms.

Jõud taha ja saan lainest eemale. Viimasel sirgel tabab mind taas külmahoog ja lasen enda taga ujunud mehe mööda. Veest välja vist kümne sees ei olnud, kaotust võitjale kogunes arvatavasti pea minut. Liiga palju aga pohh, 100 km aega tasa teha. Sõidame kaks 50 km ringi, mille lõpus on 5 km tõus ja samat pidi alla tagasi.

Hüppan rattale, ees ootab u 30 km pikkune pigem ülesse kui alla rada. Vihma sajab! Vajutan ja ei liigu. Tõusen ja kangestun! Kerin ja suren... nice. Tulevad esimesed laskumised ja tunnen kuidas hakkan kaotama kontakti asfaldiga. Paar kilomeetrit eemal näen, kuidas minu ees üks õnnetu konkreetselt asfaldil liugu laseb, külg on maas, ratas on juppideks. Kilomeeter veel ja leian põõsast järgmise PRO mehe. Sellest hetkest tõmbas mul j***i nii jahedaks, et võistlus muutus minu jaoks - "ära Sa täna jumala eest kuku!"

Tõusud-laskumised lõppevad, olen endiselt püsti. Edasi u 5 km sirge, täis-laks-Eesti rada aga keha ei ole nõus veel tööd tegema. Enne pikka tõusu olen suht nõutu. Üllatavalt läheb tõus lennates, on raske aga ei midagi ületavat. Laskumine taaskord hirmuunenägu, kindla peale alla. 

Tõus tõi sooja sisse, ringi lõpuni 15 km, mis oli enamus alla mäge. Sain lõpuks jala käima :) päike tuli välja ja naeratus tuli näole. Teisele ringile keerasin juba hoog üleval. Rada oli muutunud kuivemaks ja laskumistel ja kurvides sai kallutada. Scott Speedster TT Edition töötas ideaalselt. Alt kinni sai tehnilistes kohtades mõnusalt vunkida. Mallorca raja jaoks loodud! Liikusin teine ring juba rohkem edasi kui tagasi. Sirgel enne tõusu, kerge küljekaga 50+ km/h, mõnuzz. Tõusul endiselt jõudu ja sealt oli vaid laskumine. Taaskor hakkas sadama :( Põhimõtteliselt hakkas ratas minu jaoks tõusul 30ndal kilomeetril ja lõppes teise ringi tipus 85ndal kilomeetril. Rattaaeg natc üle 3 h, elu aeglaseima keskmisega võistlus.

Taas sadas, hirmuga 50-65 km/h. Huhh, püsti. Jooksust pole midagi rääkida, 10 km, ainult tõusvas joones. Tulemustes oli aeg 38 min aga GPSi järgi võib sealt ajalt julgelt 1-1,5 min maha võtta. Jooksuga rahul. Eesmärk oli alla 4 tunni teha, läks 4:04. Olen kindel, et veidi soojemas kliimas ja kuivemas keskkonnas on võimalik teha kuni 10 min kiiremini.

Järgmiseks aastaks rada selgeks tehtud ja uus väike eesmärk püstitatud :) 

P.S. muide samal päeval oli veel Mallorca Classics rattasõit, kus nii mõnigi loobus ja nii mõnigi kukkus. Samal päeval kukkus ka hullemeelses laskumises Rein Taaramäe. On olnud kergemaid päevi...

Sunday, April 22, 2012

Kevadlaagritest

Tere,

Tegelt on ju päris mugav kirjutada vaid üks postitus kuus ja siis konkreetselt puusalt valangutega tulistada, mis toimunud on. Viimased viis nädalat on möödunud lennates, koos parimate inimestega, ägedate emotsioonidega ja nii vahete-vahel tegime trenni ka.

Olen poliitiliselt korrektne ja ei hakka kahe laagri vahelist võrdlust välja tooma. Mõlemal olid oma head ja väga head küljed. Sõitsin sinna siiski vaid treeninguteks ja Eesti elust eemale.
Gironas (HE laagris), mis tegelikult oli Banyoles, täpsemalt Serinya oli vaikne ja rahulik. Liiklust oli minimaalselt, vahel oli teelõike, kus kohtusid napilt ühe autoga. Teede võrgustik oli tihe, seega ükski trenn ei olnud samal ringil. Omanike poolt oli meile jagatud Garmini failid, mille põhjal sai suhteliselt muretult veeremas käia. Vaated olid lausa uskumatud, kahjuks pidi nende nägemiseks aegajalt liigagi palju mäge ronima.

Elamiseks oli täis-laks kõikide lisadega romantiline majake. Eestlasele kohaselt oli õhtuti Wifi ülekoormatud. Meie majas elas ka pool aega selline rattakunn, nagu Svein Tuft (GreenEDGE). Küll juba see mees teab, kus on hea ja miks. Seal lähedal elasid ka Mandri ja Kangert. Ütleme siis nii, et ratturite paradiis, millest paljud veel ei tea :)

Selline väike "põksude" seeria ootas meid, kui me keerasime eelmise päeva mägedest vasakule, lootes et siitkaudu ju vaevalt nii hull on. Think again :) Võib õelda, et minu elu üks raskemaid tõuse.
Õnneks olin seekord laagris normaalsete ülekannetega, et selliste mägede ületamine polnud probleemiks. Selliste seeriate pärast venisid paberil 4 tunnised treeningud tihti tund kuni poolteist pikemaks. Üks eredaim seik oli, kui ajaliselt lähenesime pea kahele tunnile, aga spidokas näitas ca 40 km. Ring oli 120 km, väike moti langus või kuidas?

Ujuda sai vajadusel ka maja ääres olevas 25 m bassus. Vesi nõudis loomulikult kalipsot. Sain ühel korral kohaliku konnaga võidu ujuda. Ta kahjuks loobus ja jäi kõht ülespidi hulpima, hiljem ärkas ja lahkus veekogust.
Nagu igas laagris, on viimaseks päevaks valitud mõni "maasikas", mida kõik koos vallutama minnakse. Meist vaid 20 km eemal asus nn. ProTour´i kuttide test-tõus. Samas kui silmas pidada kõiki eelnevaid tõuse ja protsente jne jne, siis polnudki see kõige hullem, aga kahjuks olid nädalad juba oma töö teinud. Olin väsinud ja midagi mõnusat sellest ei tekkinud...




Härjaga laskumas! Viimasel päeval, viimasel veeremisel, laskumisel koju, purunes mu ratta esimene kodar. Õnneks jäin püsti ja Gunnari toetusel sain kodara vahetatud. Pakkisin asjad kasti ja reisisin edasi Mallorcale, TriSmile laagrisse.

Ahja, üks põhjustest, miks me just seal laagerdasime oli Volta Ciclista a Catalunya, kus pidi sõitma ka meie oma Rein Taaramäe. Kes tema tegemistega kursis on, see teab, et kahjuks ta seal ei startinud. Ühel päev leidsin pool kogemata võistlustõusu ja sõitsin seda ca 2 h enne rattureid.

Vaderi toetuseks :)

Maandusin Mallorcal, võtsin bussi, sõitsin hotelli, sõin ja magasin 5 tundi, sõin õhtust ja magasin veel 9 tundi. Täis puhkeka laks ja mul oli seda nii väga vaja.

Elasime Arenali rannajoone lähedal ja võrreldes Gironaga kees seal elu igal sammul. Teed olid rattureid täis.Hotellid olid penskareid täis. Rannajoon oli sakslasi täis.

Samas oli kõik käe-jala juures - bassein, pood, rand, restoranid, rajad jne 500 m raadiuses. Bussiga Palmasse 15-20 min. Esimestel päevadel olid ilmad isegi liiga soojad, 20 kraadi varjus, üle 30 päikse käes. Vaikselt hakkas temperatuur langema ja laagri viimasel päeval oli täis sadu, rahe ja napp 10 kraadi.

Meres oli vee temperatuur 20 kraadi juures, seega sai vajadusel ka väliujumisi teha. Hotellist 1 km kaugusel oli 1,5 km maastikuring, kus sai jooksuharjutusi ja pehmemaid treeninguid teha. Pikim, 25 km, jooksuotsa tegime mööda randa Palmasse ja tagasi.

Rattaradade poolest oli Mallorcal kergem kui Girona. Lõunapoolne osa saarest oli lamedam, selline kergelt üless-alla keriv. Kohati ca 5 km tõusudega, mis ei olnud kuigi järsud. Põhjapoolne osa oli mägisem aga ka külmem, sellepärast ma seal väga ei käinud. Seal oli rohkem ja pikemaid tõuse.
Sikutaja sai kerge iluravi, Velari käest Sram 80 tagajooks, Jaanuse käest eraldistardilenks. TriStar111 Mallorca raja jaoks ideaalne ratta setting :) Võistlusest endast teen eraldi postituse!

TriSmile Klubi!

31 trennipäeva, mille sees 4 kerget puhkekat (trenni alla 2 h) ja 1 võistluspäev.
3 reisipäeva.

ujumine: 35 km
ratas: 2300
jooks: 275 km

Kokku: 117 tundi

Monday, March 19, 2012

Camp HE Girona 2012

Teen kiire ülevaate, mis toimunud on. 15ndal märtsil võtsin oma seljakoti (ja Sigridi) ning lendasin Hawaii Expressiga Hispaaniasse laagrisse, täpsemalt Girona, veel täpsemalt Besalu, veel täpsemalt Serinya. Muidu suhteliselt vaikne piirkond, lähim küla 2 km Serinya, bassein 7 km Banyoles, suurim linn Girona 25 km, veel suurem linn Barcelona 125 km.

Vaikne ja rahulik piirkond, poodi ja ujuma minekuga on natukene keeruline, aga kannatan ära. Rattasõiduks on siin radu küllaga ja siin seal esineb ka maalilisi vaateid. Saab siledat ja saab ka tõuse. Kodust paarikümne kilomeetriga saab mäe jalamile, kus pro-tour´i mehed ennast testivad – 12 km tõusu. Parimad ajad seal 28 min juures. Lähiajal minul sinna asja ei ole.

Jooksu kohapealt on Hispaania kohta väga head tingimused. Otse maja tagant läheb metsarada alla jõe äärde ja sealt juba omal valikul, kas edasi tagasi või siis ringiga mööda põldude ääri tagasi. Kui vähegi soovid, siis asfaldi puutuma ei pea.

Siiamaani käinud vaid ühes basseinis, kus tegelikult kaks 25 m basseini, üks väli ja teine sise. Piirkonnas peaks basseine veel olema, proovin kõik läbi ujuda. Põhimõtteliselt on meil ka hoovi peal 25 m bassein, mis on aga enamus ajast kile all ja soojenduseta. Hetkel tundub ta suhteliselt must ja nii umbes 15 kraadi. Seega isegi kaasa võetud kombega jääb asi ära.

Treeningutest nii palju, et teen iga hommik 30 min kerge jooksu, kus pulssi üle 120 väga ei lase. Söön hommikust ja 10:00st lähen reeglina grupiga ratast sõitma. Olen siiamaani teinud kuni 100 km veeremisi. Teinud üleminekuid jooksule ja õhtuti teinud puhast jooksu.

Veel toimuvad õhtuti 20-30 min venitused ja kehakorsetilihaste treening.

Ilmaga on siiamaani vedanud, on selline kolme aastaaja ilm. Hommikul on niiske ja udune kevad, päeval läheb suviseks (~ 20 kraadi) ja õhtuks läheb sügiseks, kus jopeta välja ei lähe. Sademeid pole hetkel veel olnud, aga see pidi kohe-kohe muutuma. Veeremas olen käinud käiste, säärte ja vestiga. Tõusudel läheb palavaks, aga laskumistel on tuul siiski jahe. Joosta saab lühikestega, aga olen soojapesu igaks juhuks alla pannud.

Tervis on olnud muidu korras, aga viimati kodus olnud külmetus annab vahel tunda. Paari päeva pärast peaks esimene ehmatus möödas olema ja saab koormusi tõstma hakata. Siiani teinud kuni 4 tundi päevas.

Ahja, levi siin väga ei ole. Maja on nii kivi ja rauda täis, et rääkima peab minema õue kivi otsa. Selle eest on meil 3 wifi ruuterit, seega kui kontakteeruda soovite, siis saatke mail.

Sunday, February 26, 2012

Kõrvemaa Suusamaraton 2012

TMst taastumine võttis mul seekord tavalisest paar päeva kauem aega. Lisaks sellele külmetasin ennast kergelt. Uni ja isu oleksid võinud need viimased paar päeva paremad olla. Kaalusin, kas üldse tervise nimel starti minna...

Kaalusin, mis ma kaalusin aga treeningu mõttes oleks hea üks kahe tunnine suusatamine siiski teha. Pealegi toimub võistlus kahel ringil, kus ma saan vajadusel poolel maal maha astuda. Tõbisena treenimisel on kaks tulemust - kas läheb paremaks või läheb hullemaks!

Start õnnestus aga paari kilomeetriga sai selgeks, et minekut täna ei ole, nõrkus peksis keha ja pidin mõneks ajaks hoo maha võtma. Võtsin vastu otsuse, et teisele ringile enam ei lähe. Langesin sinna 50ndate kohtade peale, tunne läks paremaks. Esimese geeli ja joogi võtsin täpselt poolele maal (19 km) ja selleks ajaks oli enesetunne juba suhteliselt OK. Seal ma siis olin, koos Sigridi ja Urmas Saadiga, proovi Sa sellisel hetkel maha tulla...

Otsustasin siiski jätkata. Teise ringi poolel maal võtsin teise geeli ja suhteliselt valutult ma selle maratoni läbisingi. Kuigi aeg oleks võinud olla 5-10 min kiirem. Lumeolud ja rada oli ideaalne, suuska kadestasid paljud!

2009 a 2:09:32 31. koht
2010 a 2:00:32 35.koht
2011 a 1:51:17 41. koht
2012 a 1:58:07, 50. koht, pulsid avs 157, max 170.

Diskvalifitseerimisest... TM 2012!

Alustan postitust suure vabandusega sõprade, tuttavate, kaasvõistlejate, fännide ja Klubi Tartu Maratoni ees! Tunnistan oma viga, sõitsin uisu tehnikas ja olen oma karistusega nõus ning ei hakka seda vaidlustama. Olin 2012 aasta Tartu Maratoniks kehvalt ette valmistunud. Võistluse lõpufaasis, väsimuse juuresolekul ja keset võistlustuhinat ei suuda oma igat tegevust jälgida.

Põhjus, miks ma selle postitusega viivitasin, oli see, et tahtsin ise asjaoludes selgusele jõuda, mitte hakata kohe puusalt valangutega tulistama. Sain ise oma DSQ teada läbi Facebook´i ja sellest hakkas liikuma kohe arvamus, et keegi on esitanud kaebuse vms ja et asi on isiklik. Sain teada, et olin jäänud filmilindile ja rahustasin fännid maha. Kohtunik peabki oma tööd hästi tegema!

Vabandan siinkohal uuesti, et ma Teie küsimustele, kirjadele ja blogisse ei vastanud, kuna ei teadnud isegi, mis seis on!

Vahepeal oli Eesti Vabariigil sünnipäev ja olin kuni laupäevani levist väljas. Ikkagi pikk nädalavahetus! Hakkasin laupäeval uuesti uurima, et miks ma kuulen oma maha võtmisest läbi Facebook´i ja mitte korraldajatelt. Väidetavalt oli mulle saadetud kolmapäeval žürii otsus, kus kõik ilusti ära seletatud ja pakutud ka videot. Minu mailbox´i on antud kiri jõudnud küll neljapäeva hommikul, aga põhimõtteliselt pole see oluline. Kuna neljapäeval oli poolik tööpäev, siis sain reaalselt selle kätte alles laupäeval.

Selle ajaga oli teema juba suurema hoo sisse saanud. Arvan, et siinkohal oli mu väike pahameel õigustatud, sest antud juhul olin mina see, kes selle raja läbis ja oli umbkaudselt ka aimdus, kus ma reeglite vastu võisin eksida.

Nüüd, pühapäeva õhtul, kus ma olen ise videolõiku näinud ja veendunud selles, et see kattub minu teadmisega, kus, millal ja millises mahus reeglite vastu eksisin. Rikkumine toimus peale Palu TPd, tõusul ja kindlasti mitte saja meetri ulatuses.

"Usume Priit Ailt´i" pole vaja tekitada! Rikkusin reegleid ja sain neljapäeval karistada, selgeks sai asi alles mõni tund tagasi. Kui sügisel Klubi Tartu Maraton tegi "väikse" matemaatilise vea seoses Nelikürituse tulemustega, oli neil vabandusteks mu number olemas, seekord kahjuks mitte... ju siis on tänapäeval iseenesest mõistetav, et loed oma mailbox´i mitu korda päevas, ka pühade ajal!

http://maraton.postimees.ee/583712/tartu-nelikurituse-arvestuses-tousis-janis-teteris-priit-ailtist-ette

Võistlusreeglid on välja mõeldud selleks, et võistlusrajal toimuks aus võistlus. Olen siiski triatleet ja oskan seoseid tuua pigem sealt. Raja lõikamine, tuulessõit või mõnel muul ebaausal viisil teise võistleja ees edu saavutamine on karistatav! Meil on välja kujunenud hoiatuste ja väiksemate karistuste (stop-and-go) süsteem, mille tipuks on alles diskvalifitseerimine. Suusatamisel hoiatussüsteemi ei ole.

Loodan, et rohkem küsimusi ei ole ja võime selle teema lukku kuulutada J

Foto: Jarek Jõepera. Triatloni võistlusest, kus tuulessõit on keelatud.

Monday, February 20, 2012

Tartu Maraton 2012

Statistika näitab, et massiüritustel on kiip ja number kõige enam maha ununenud asjad. Korraldajad tungivalt soovitavad minna õhtul magama koos kiibi ja numbriga, et see varahommikusel sebimisel maha ei unune! True Story :)

Mõtlesin välja, miks ma viimased paar kuud olen vaikne postitaja olnud. Napilt üks tekst kuus on ilmunud. Lihtsalt pole end kehaliselt märkimisväärselt kulutanud. Tegelenud rohkem asjadega, mis Teile tõenäoliselt väga huvi ei paku. "Body is evil, that must be punished!"
Lõpuks ometigi! Eelmise postituse eest sain nädala koomiku tiitli ja püüdsin seda tiitlit iga hinna eest pühapäeval (19.veeb) kaitsta. Hetkel veel raske seisukohta võtta, kas läks hästi, halvasti või nii nagu pidigi minema. Aga veel täna hommikul (teisip, 21.veeb) esinevad stardiraskused, puusapainutajad ja reie lähendajad teevad põrgu-valu, uni on häiritud. Imelik, et ülakeha on kaebusteta, vist sai liiga vähe paaristõuget tehtud - Nali!

Alustame siis algusest. Ettevalmistus ja viimased päevad läksid plaanipäraselt. Reede käisin massaažis (Timo Müür), tegin Sigridiga kerge jooksu, mille sisse lasin 3X ~1 min piirajasse, max pulss 162. Laupäeval tegin veel kerge ujumise ja õhtul sõin esmaspäevani kõhu täis.

Ärkasin juba enne äratust, pakkisin ennast sisse, sõin 2 banaani, jõin kohvi, vahetult enne starti veel üks Corny ja geel. Staadionile jõudsin umbes kella kaheksaks ja kõik sujus. Siinkohal tänud Sandrile ja Helenale. Olin esimeste seas, kes ennast stardikoridori lindi taha seadis ja sain ideaalse stardikoha. Kui lindid eemaldati, siis tekkis kerge hirm, sest nägin põhimõtteliselt stardijoont :)

Esimesed kilomeetrid läksid mugavalt, olin täpselt seal kus pidin olema. Seekord ennast väga tagasi ei hoidnud ja tulemus oli tore. Suutsin õigete meestega kaasa minna ja võiks õelda, et isegi nautsin sõitu. Alles Harimäele jõudes tundsin, et midagi nagu ei klapi. Suusk ei tahtnud üldse libiseda, pidin pidevalt hoogu juurde lükkama, et mitte maha jääda. Tõusunukkidel kippus suusk järjest rohkem-ja-rohkem tagasi andma, mis sundis järjest rohkem-ja-rohkem kääri jooksma. Polnud ühte, polnud teist! Poolel maal tundsin esimest korda tõsist väsimust, mis sundis korraks hoo maha võtma. Taastusin kiirelt ja hakkasin järele jäänud kilomeetreid lugema...

Seekord mul jootjat ei olnud aga selle taha tulemus ei jäänud. Kõik vajaminev oli vööpeal kaasas. Tankisin ennast kui võimalus tekkis ja TPst sõitsin hooga läbi. Viimane oli ka minu ainus päästerõngas, mis mind mitmeid kordi taas tagasi punti tõi.

Minu tugevus on tavaliselt välja tulnud distantsi viimasel kolmandikul, kus ma olen pea iga aasta üksi sõinud ja kohta parandanud. See aasta oli see vaid üks suur allakäik. Kaotasin u 50 kohta ja u 5 min! Raske-raske-Raske! Kriitikud nüüd on Teil võimalus mu klassika tehnikat kommenteerida :)

Lükkad-lükkad-lükkad ja ei libise. Muld, tuisk, värske lumi... ma olen ikka 100% suviste alade mees! Aga lõpuni ma jõudsin!

Pulsid: avs 152, max 173.
Kaloreid 4700. Pool liitrit jooki ja 6 geeli.
Aeg: 3:23:00, koht 188.

2009, startisin 2961, 378 koht 3:53:08
2010, startisin 383, 132 koht 3:42:27
2011, startisin 179, 115 koht 3:15:54
2012, startisin 142, 188 koht, 3:23:00

Loodetavasti säilitab Klubi Tartu Maraton mu 100-200 stardikoha, mis tundus Palus juba täiesti võimatuna. Eelmise aasta ajale kaotasin 7 minutit, millest lõviosa viimase 20 kilomeetriga. Kurb aga see pidigi vist suusatamise juurde käima, tehnika sport! Siinkohal ei süüdista üldse suuski, ega määrdemeest...

Positiivne on see, et suutsin raskest momendist välja tulla ja leida lootusetus olukorras siiski motivatsiooni, et lõpuni pingutada. Pealegi tundus esimene pool maratonist lausa nauditav, mida ma pole varasemalt tundnud. Olen ka aru saanud, et tase on oluliselt tõusnud ja paljud on liikunud pigem tagurpidi. Võib-olla oli see paratamatu, et 230 mahukilomeetriga on vaid puhas ime, et ma 200 sisse jäin. Dr. Mihkel Mardna väitsi, et 500 mahukilomeetri juures, tuleks TM siiski vaid treeningu mõttes läbida, mitte PANNA!

Kuid, kas ma tõesti peaksin sügisel immikaid tegema, kummi tõmbama, rulli lükkama ja enne TM kõike muud ohverdades 1000+ km täis sõitma? Ma arvan, et mitte :)

Küsimusele, mis seis on Tartu Maratoni Neliküritusega? - vastan, et tiim on mul see aasta hea ja õnne on mul ikka vahel olnud. Joosta soovin isikliku rekordi, kellel huvi, siis uurige välja mu kiireim Tartu Jooksumaratoni aeg ja postitagu see siia. Auhinnaks ühistreening Vooremäel!

Mõlemad rattaüritused on loterii, kus pundis lõpetamine mind ei rahulda. Kes see aasta atröövis soovib olla, siis hoidke mul silm peal :)

P.S. kes soovis see aasta kiiret aega sõita, siis minu silmis valis ta selleks küll vale aasta! -tuisk, värskelumi, muld jne!

Monday, February 13, 2012

Ettevalmistus Tartu Maratoniks 2012

Narrisin seda lund terve sügis. Olin juba loobunud talvisest suusatamisest. Vaimselt olin ennast ettevalmistanud, et põhi tuleb laduda matkates-joostes-ujudes-jõusaalis. Aga nagu kiuste on ta nüüd maas ja ma pole ennast siiamaani suusa-lainele saanud. Natukene kurb aga samas natukene ükskõik. Nelja nädala pärast sõidan pea viieks nädalaks laagrisse. Külma tõttu lükati edasi Kõrvemaa Suusamaraton, kus ma iga aasta olen esimest korda kopsud puhtaks köhinud ja lasknud südamel pea kaks tundi punases olla. See aasta pole ka seda!

Ütleme nii, et suht tuimalt Tartu Maratonile peale, nr 142! Ühtegi klassika sammu pole sõitnud. Ainult uisku ja paaristõuget. Varustuse osas toetab mind see aasta Kein Einaste ja määrdemeest ei hakka ma seekordki vahetama (Tanel Ojaste). Kokku olen teinud seitse suusatrenni, tõenäoliselt teen 1-2 lühikest suusatamist veel.

2:30 - 35 km
1:00 - 15 km
2:00 - 30 km
2:00 - 30 km
1:20 - 20 km
2:00 - 30 km
2:40 - 45 km

Kokku: 205 km

Mis seal siis ikka nii rasket on - sirgetel lõhun paaris ja tõusud jooksen pidamise peale ülesse. Regulaarselt geeli ja jooki ning umbes 2,5 tunni peal hakkab väga valus, kus tuleb iseloomu kasvatada ja lõpuni iniseda.

Nädal pärast Tartu Maratoni sõidan veel Kõrvemaa Suusamaratoni (26.veeb) ja siis tõenäoliselt enam suuska väga ei puudu. Ideaalis võiks 500 km kokku saada :)

Thursday, January 05, 2012

Kokkuvõtte, hetkeseis ja 2012

Viimasest postitusest nüüd juba 7 nädalat ja maha kantud mees :) Aeg sai kulutatud asjakohaselt ja kokku on võetud hooaeg 2011:

Ujumine: 330 km 100 h
Ratas: 7000 km 230 h
Jooks: 1700 km 140 h
Suusk: 800 km 55 h
Jõusaalis: 40 h
Muud alad (sulgpall, tennis) 10 h
Kokku: 575 h

Numbrid pole mulle kunagi meeldinud. Kokkuvõtlikult oleks ju võinud ratast ja jooksu rohkem teha aga juu siis oli muu elu olulisem. Pealegi polnud ju kõige kehvem hooaeg...

Paigas on ka kevadlaagrid. See aasta lülitan aju välja ja annan kehale valu neli nädalat. 2 nädalat Hawaii Expressiga ja 2 nädalat TriSmile Klubiga. Viimane laager lõppeb TriStar111 Mallorca võistlusega, millega avan ka oma võistlushooaja. Sest, kes veel aru pole saanud, siis suusatada see aasta ei saa :)

http://camp.hawaii.ee/


http://klubi.trismile.ee/uritused/kevadlaager-mallorcal-2012


Siiamaani ja edaspidi olen vaikselt liigutanud ennast keskelt läbi 2-3 korda ujudes, 2-3 korda joostes, 1-2 korda jõusaalis ja 1 kord olen teinud pikema matka. Kiiretele lihaskiududele olen näidanud erinevaid reketeid :)

Viisakas oleks lähiajal sisse tuua ratta/ spinningu aga kuidas see mul õnnestunud on, selgub märtsi keskel!

Photo by Sten @ Kunstimäe (maapealne paradiis 01.01.2012)

No vast aitab ka, isegi pikk tuli :)