Kuna viimasest postitusest juba nii kuu aega möödas, siis kirjutan, et mind maha ei kantaks :)
-Lund see aasta ei tule!
-Homme (19.nov) avan oma sisehooaja Wattbike´i võistlusel, 10 km.
-Järgmine laup (26.nov) TriSmile Klubi 15 km ujumine @ Aura, alates kella 12:00st.
-Lund see aasta ei tule!
Priit
Friday, November 18, 2011
Tuesday, October 18, 2011
38. Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2011
Pikalt rääkida ei jöua, koguaeg on kiire! Jöuad Saaremaale, särk tagurpidi selga, number ette, 10 km, kiirelt SPAsse, öhtusöögile...
läbi raskuste magama, hommikusöök, söit starti, särk õieti selga, number taaskord ette ja 16,2 km. Kiirelt SPAsse, hiline löuna, paar tundi und ja öhtune programm vol.2.
Viimane hommik, 16 km, veel kiirem SPA ja mandrile. Koguaeg on kiire, v.a. siis kui jooksed :)
Esimene päev: 10 km - 35:13 (19.koht) pulsid 166/173
Teine päev: 16,2 km - 58:55 (14.koht) pulsid 163/170
Kolmas päev: 16 km - 57:28 (9.koht) pulsid 162/175
Kokkuvõte: 42,2 km - 2:31:37 (13.koht)
Esimesel päeval pidi koguaeg ennast tagasi hoidma, pulss tiksus seal 170 kandis ja tundsin, et sealt ei tohi palju üle kruttida. Esimesed 5 km hoidsin ennast Veilbergi taha. Kilomeetreid läbisime nagu kellavärk, 3:30 või natuke alla. Metsavahel langes tempo ja tagant möödus Kilki, arvasin, et nüüd on õige aeg tempot muuta ja minna, kuna eesmärk oli 10 km alla 35 min saada. Esialgu oli nagu OK aga maanteelõigul läks kogu punt laiali ja igaüks oli siis vaid enda eest. Läks raskeks ja 35 min piir jäigi ületamata.
Teisel päeval oli juba parem. Esimestel kilomeetritel proovisin ennast Kilki, Veilbergi ja Põldre lähedusse hoida. Sain sellega hakkama ja pulss oli esimestel kilomeetritel alla 160. Kuid siis taas kuskil poolel maal tõmmati punt ribadeks ja hakkas eraldistart. 170 pulssi ei kannatanud üldse. Õnneks tekkis viimasel kolmandikul uus hingamine ja sain enamus eest ära libisenud mehed kätte. Kilki oli läinud, Vaine ja Loskutov libisesid samuti, lõpetasin koos Põldrega. Üldjoontes jäin rahule, kuigi loodsin paremat aega.
Kolmanda päeva hommikul oli juba valus. Parem põlv vajas teipi ja soojenduseks läks meeletult aega. Kuna vahed eesolevatega olid väiksed, siis otsustasin, et viimasel päeval tuleb konkreetselt "panna"!. Mõtlesin, et kedagi ei tohi täna eest ära lasta. Esimene km 3:30 ja Kilki läks ette nagu eelnevatel päevadelgi, tempo muutus ja kannatused hakkasid. Meid oli alguses vist ca 5. Golfirajal oli esimene kord, kus olin tõsistes raskustes, et mitte maha jääda. Õnnestus taastuda ja GO SPA juures juba korras.
Kuna tuul mängis too päev suurt rolli, lõi ratturi mentaliteet välja - ette ei roninud, pigem istuks vaid taga ära, oleks teine :) Taktika viis sihile, Kilki vedas kinni pea 10 km ees üksi olnud Andressoni, siis ise korraks väsis, jättes minu sinna. Muide kogu see aeg kontrollisin seljatagust, kui kaugel on "kollanesärk" Põldre, kellega oli mul vahe alla 20 sek. Viimane kord kui vaatasin oli vahe suht napikas.
3 km jäänud otsustasin veel gaasi juurde vajutada ja mitte jätta asju viimasele sekundile. Üllatavalt kukkus Andresson ära. Viimane asfaldi sirged läbisin üks silm kinni, et energiat kokku hoida. Lõpus ikka suht koomas, võiks õelda, et selle aasta TOP3!
Tugeva lõpuga tõusin koguni 3 kohta. Tagasivaadates selline korralik tühjendusjooks, esmaspäeva hommikul oli kordades kergem olla kui laupäeval või pühapäeval. See aasta rohkem ei võistle!
P.S. Tibu jooksis kolme päevaga kiirema Maratoni kui mina oma esimesel Vichy Ironmanil, seega häbi mulle :)
läbi raskuste magama, hommikusöök, söit starti, särk õieti selga, number taaskord ette ja 16,2 km. Kiirelt SPAsse, hiline löuna, paar tundi und ja öhtune programm vol.2.
Viimane hommik, 16 km, veel kiirem SPA ja mandrile. Koguaeg on kiire, v.a. siis kui jooksed :)
Esimene päev: 10 km - 35:13 (19.koht) pulsid 166/173
Teine päev: 16,2 km - 58:55 (14.koht) pulsid 163/170
Kolmas päev: 16 km - 57:28 (9.koht) pulsid 162/175
Kokkuvõte: 42,2 km - 2:31:37 (13.koht)
Esimesel päeval pidi koguaeg ennast tagasi hoidma, pulss tiksus seal 170 kandis ja tundsin, et sealt ei tohi palju üle kruttida. Esimesed 5 km hoidsin ennast Veilbergi taha. Kilomeetreid läbisime nagu kellavärk, 3:30 või natuke alla. Metsavahel langes tempo ja tagant möödus Kilki, arvasin, et nüüd on õige aeg tempot muuta ja minna, kuna eesmärk oli 10 km alla 35 min saada. Esialgu oli nagu OK aga maanteelõigul läks kogu punt laiali ja igaüks oli siis vaid enda eest. Läks raskeks ja 35 min piir jäigi ületamata.
Teisel päeval oli juba parem. Esimestel kilomeetritel proovisin ennast Kilki, Veilbergi ja Põldre lähedusse hoida. Sain sellega hakkama ja pulss oli esimestel kilomeetritel alla 160. Kuid siis taas kuskil poolel maal tõmmati punt ribadeks ja hakkas eraldistart. 170 pulssi ei kannatanud üldse. Õnneks tekkis viimasel kolmandikul uus hingamine ja sain enamus eest ära libisenud mehed kätte. Kilki oli läinud, Vaine ja Loskutov libisesid samuti, lõpetasin koos Põldrega. Üldjoontes jäin rahule, kuigi loodsin paremat aega.
Kolmanda päeva hommikul oli juba valus. Parem põlv vajas teipi ja soojenduseks läks meeletult aega. Kuna vahed eesolevatega olid väiksed, siis otsustasin, et viimasel päeval tuleb konkreetselt "panna"!. Mõtlesin, et kedagi ei tohi täna eest ära lasta. Esimene km 3:30 ja Kilki läks ette nagu eelnevatel päevadelgi, tempo muutus ja kannatused hakkasid. Meid oli alguses vist ca 5. Golfirajal oli esimene kord, kus olin tõsistes raskustes, et mitte maha jääda. Õnnestus taastuda ja GO SPA juures juba korras.
Kuna tuul mängis too päev suurt rolli, lõi ratturi mentaliteet välja - ette ei roninud, pigem istuks vaid taga ära, oleks teine :) Taktika viis sihile, Kilki vedas kinni pea 10 km ees üksi olnud Andressoni, siis ise korraks väsis, jättes minu sinna. Muide kogu see aeg kontrollisin seljatagust, kui kaugel on "kollanesärk" Põldre, kellega oli mul vahe alla 20 sek. Viimane kord kui vaatasin oli vahe suht napikas.
3 km jäänud otsustasin veel gaasi juurde vajutada ja mitte jätta asju viimasele sekundile. Üllatavalt kukkus Andresson ära. Viimane asfaldi sirged läbisin üks silm kinni, et energiat kokku hoida. Lõpus ikka suht koomas, võiks õelda, et selle aasta TOP3!
Tugeva lõpuga tõusin koguni 3 kohta. Tagasivaadates selline korralik tühjendusjooks, esmaspäeva hommikul oli kordades kergem olla kui laupäeval või pühapäeval. See aasta rohkem ei võistle!
P.S. Tibu jooksis kolme päevaga kiirema Maratoni kui mina oma esimesel Vichy Ironmanil, seega häbi mulle :)
Monday, September 26, 2011
Rattamaratonid ja Neliküritused 2011
Peale suhteliselt edukat Tallinna Maratoni, olen oma jooksu-jalgadele puhkust andnud. Kahjuks pole mu ratta-jalad puhkust saanud. Tartu Maratoni ja Kõrvemaa Nelikürituste viimased vaatused pidi veel ära vaatama.
Ühtpidi tulid mõlemad Rattamaratonid kergemalt kui kunagi varem. Vorm oli hea aga realiseerimisoskust pean veel harjutama. TRMi stardis jäin liialt uimerdama ja pidin sellepärast hiljem kolepalju sikutama, et end TOP100 gruppi paigutada. Kogu see tegevus aga küpsetas mind korralikult ja viimased 30 km liikusin juba sääse-häälel ja lõpus suutsin grupist veel maha ka jääda. Grupp lõpetas kohad 82 ja edasi, mina ca 1,5 min hiljem ja naksti sajast väljas. Esimese naise tiitel siiski kaelas :) ja elu kiireim TRM!
Nelikus suutsin kokkuvõttes oma kõrget 2. kohta hoida. Näeme siis 1.okt "Ahjus"
Suured tänud Scott 29erile, kes mind lõpus paljudest kohtadest poole kergemini läbi veeretas!
Kõrvemaal seevastu poole lühem maa ja nagu arvata oligi - eraldistart! Stardis legendaarne munemine, kruusakal jõudsin teise suuremasse punti. Esimesel võimalusel liikusin ette ja keerasin gaasi põhja. Poolel maal oli järel vaid 5 tugevat. Kuna sõit oli märg ja libe, oli ees palju turvalisem sõita. Geeli ei jõudnud võtta, jõin 3 lonksu.
Tänud Svenile ja Scott Scale 30.
Neliku kokkuvõttes ei suutnud poodiumile tõusta. Oleks pidanud tegema imesõitu, kevadine nõrk jooks andis siiski tunda. Hea meel selle üle, et mängisin olulist rolli Aimari teise koha üle - "Istud taga ära, oled teine!" :)
Kuna teen nelikuid pigem treeninguteks ja eesmärgiks oli olla mõlemas TOP6, siis 2. ja 4. koha üle on vaid hea meel.
Ühtpidi tulid mõlemad Rattamaratonid kergemalt kui kunagi varem. Vorm oli hea aga realiseerimisoskust pean veel harjutama. TRMi stardis jäin liialt uimerdama ja pidin sellepärast hiljem kolepalju sikutama, et end TOP100 gruppi paigutada. Kogu see tegevus aga küpsetas mind korralikult ja viimased 30 km liikusin juba sääse-häälel ja lõpus suutsin grupist veel maha ka jääda. Grupp lõpetas kohad 82 ja edasi, mina ca 1,5 min hiljem ja naksti sajast väljas. Esimese naise tiitel siiski kaelas :) ja elu kiireim TRM!
Nelikus suutsin kokkuvõttes oma kõrget 2. kohta hoida. Näeme siis 1.okt "Ahjus"
Suured tänud Scott 29erile, kes mind lõpus paljudest kohtadest poole kergemini läbi veeretas!Kõrvemaal seevastu poole lühem maa ja nagu arvata oligi - eraldistart! Stardis legendaarne munemine, kruusakal jõudsin teise suuremasse punti. Esimesel võimalusel liikusin ette ja keerasin gaasi põhja. Poolel maal oli järel vaid 5 tugevat. Kuna sõit oli märg ja libe, oli ees palju turvalisem sõita. Geeli ei jõudnud võtta, jõin 3 lonksu.
Tänud Svenile ja Scott Scale 30.
Neliku kokkuvõttes ei suutnud poodiumile tõusta. Oleks pidanud tegema imesõitu, kevadine nõrk jooks andis siiski tunda. Hea meel selle üle, et mängisin olulist rolli Aimari teise koha üle - "Istud taga ära, oled teine!" :)Kuna teen nelikuid pigem treeninguteks ja eesmärgiks oli olla mõlemas TOP6, siis 2. ja 4. koha üle on vaid hea meel.
Monday, September 12, 2011
Tallinna Maraton 2011
Kui ma eelmine aasta ennast Tallinna Maratonile kirja panin, oli mul kogu ürituse ees kerge aukartus. Ikkagi 42 km ja järjest ja asfaldil ja valus ja piin ja miks ja kellele ja Salumäe ja Luhats jooksid ja mis siis, kui mina lõpus mõnuga haamri saan ja ja ja nii nii edasi... õnneks päästis mind sellest Kaitsevägi.See aasta olid pinged maas! Talvine TriSmile Klubi "Pekist Priiks" (Otepää-Tartu, 6 h, 50 km), Tartu Suusamaraton, Tartu Jooksumaraton, sub 200 km veeremised, 30+ km jooksud, tempokrossid, intervallid, Ironman ja mida kõike veel olen ma see aasta pidanud seedima. Tundus nagu kergelt tühine 3 h jooksu ja lähme õhtul veel ujuma :)
Eesmärk oli mõnusalt aega veeta ja alla 3 h Maraton läbida. Esimene ring läks väga plaanipäraselt. Liikusin koos kolme-tunni-Margus-pacemaker-Pirksaare pundiga ja nagu rattas öeldakse: "Hingasin läbi nina!" Jutustasime ja üks hetk oli meil isegi oma TriSmile punt, kes liikus 2:58 graafikus. Esimese ringi lõpus sai mõnus kohvitamine otsa ja sattusin koos Silveriga liikuma. Poolel maal aeg alla 1:28.
Nii, mis edasi? Olime nagu ei-kuskil, ees tilkusid mehed, taga paistis 3:00 punt. Vahepeal oli meid saatmas käinud Emeri, kes täpsustas vahet esimese Eesti naisega. Teades minu väsimatut soovi ja nõrka kohta - "esimene naine", siis polnud ärritamiseks palju vaja. Vahe ca 2 min!
Jätkasime Silveriga üksteise alla tempotamas. Järjest püüdsime eesolevaid, aga vahe Leilaga püsis siiski seal 1,5-2 min vahel. Mingi hetk ma juba peaaegu loobusin! Siis taipasin, et joogipunktide läbimiskiirus on võidu võti. Kiirelt saime vahe minutini ja edasine oli juba puhas iseloomukas. Natuke enne Rusalkat oli eesmärk käes ja seis suht sodi. Üle 15 km oli joostud alla 4 min/km kohta.
Nagu liiva sees, asfaldile liimitud - no ei kerkinud, ei kerinud see jalg! Salumäe tuli õigel hetkel ja soovitas pingutada, mitte jutustada. Vanalinn, turistid, munakivid, Schnelli tiik, jälle tõus... pekkis! Tuleb vist ära... nüüd oli asi selles, et kui kiirustama hakkasid, siis tuleb lõpuni välja kiirustada. 2:51:56, 31. koht (10 km-83 koht, 21 km-67 koht, 30 km-50 koht)
Järgmine aasta võib juba aja jooksmist planeerida. Suured tänud toetajatele :) lähen nüüd pikali tagasi!
Monday, September 05, 2011
Challenge Vichy 2011
Congratulations, You are an Ironman! Viimaste aastate eesmärk sai täidetud, aga täisrahuldust see kahjuks ei pakkunud... olen seda postitust pikalt postitada planeerinud, aga parem Hilja kui Selma :) vabandan oma fännide ees, aga siit see siis lõpuks tuleb!
Lendasin Prantsusmaale neli päeva enne starti, et jõuaks ennast ette valmistada eesootavaks. Ilma osas läks hästi, iga päevaga läks aina kuumemaks, aga tundsin end kogu aeg kohanemas. Võistluseelsel õhtul vaatasin telekast, kuidas 20 min jahuti mingist kuumalainest ja surevatest eakatest, kuid siis see mind enam ei kõigutanud.
Viimased treeningud läksid ka suht normaalselt - hommikused ujumised kanalis (kuni 2 km), pealelõunased veeremised (kuni 40 km) ja jooksuotsad (kuni 8 km). Vaba aega oli piisavalt, mille ma sisustasin söömise ja magamisega :)
Kerge paanika tekkis esimestel päevadel vaimses pooles. Reisisin üksi, elasin üksi ja ausalt hakkas vaikus ajudele ja tekkis hirm võistluse ees. Kas ma olen ikka valmis seda kõike üle elama?
Õnneks tutvusin viimasel hetkel Teemu Lemmettylä ja tema naise Arjaga, kes mu maa alt taas taevasse tõid. Õigel ajal õige jutt kogemustega mehe suust on väärt rohkem kui viimaste nädalate treeningud. Teemu on muidu ka 2006 aastal võitnud Paide Triatloni ja tuli Vichys tugeva teise poolega teisele kohale. Nagu ta ise enda kohta ütleb: "Teen Ironman´e, et oma ülekaalust lahti saada!"
Ühesõnaga, 21.aug hommikul olin ma oma elu Ironman´i vormis! Mind ei vaevanud mitte midagi. Hommikul keelati kalipsod ka ära, vesi 26,8 kraadi. Kogu nädal oli lubanud, et pühapäeval tuleb natuke sademeid, kahjuks jõudsid need kohale alles teisipäeval. Kuumalaine kuni 40 kraadi, alates kella 11st tuli sellega tõsiselt arvestama hakata. Ujumist 1 suur ring (edasi-tagasi kanalis); ratast 2 ringi (kohalikul maastikul), jooksu 4 ringi (kanali ja linna ääres)!
Kuna stardis oli vaid ca 500 võistlejat ja kanalis oli ruumi paarile tuhandele, siis kergemat starti pole mul see aasta olnud. Ruumi oli! Start viibis 3-5 minutit, mis tõmbas keha natukene kangeks. Õnneks kangus kadus, kui liikuma sain. Esimesel kilomeetril libisesid paar meest eest, järgi ei julgenud neile minna. Jätkasin omas rütmis. Kuskil poolel maal tekkisid vetikad, mis korraks hoo tugevalt peatasid ja minu taga oleva pundi ära lõhkusid. Sinna vahemikku ma põhimõtteliselt jäingi, veest sain välja 5ndana, kaotust võitjale ca 2 min, minu taga 5-7 meheline punt.
Textbook T1 ja minema. Esimesed 10 km rattas oli tegemist, et ennast käima saada. No ei liikunud need jalad! Järsku oli see kadunud ja sain turbo taha. Toitumine rattal oli kellavärk - iga 20 min tagant energialaks - 1:10 SIS Geel; 1:30 PowerBar batoon+SaltStick; 1:50 SIS Geel jne... tahtsin end kogu ratta laetuna hoida, et siis maratoniks valmis olla. Kokku: 5 baari, 12 Geeli, 6 soolakapslit. Üks Geel enne starti ja viimased haarasin jooksule kaasa.
Teisele rattaringile minnes liikusin stabiilselt TOP10´s, kaotust liidrile ca 10 min, aga hilisemate esiotsa meestega liikusin see hetk koos, viimased olid esimese ringi minust üle 5 min kiiremini läbinud ja ujumises kaotatud tasa teinud. Väsimust ei tundnud, jalad olid värsked, energiat oli, vedelikku oli... mõtlesin, et hoian ennast veel pisut tagasi ja siis viimased 60 km pigistan Roosit veel viimast korda.
Uus ring hakkas pikema tõusude seeriaga, mis läksid lennates, aga kuskil 100-110 km peal hakkas alaselg närima. Näidake mulle ratturit, kelle selg ei valutaks aegajalt? Kui esimesel ringil sai venitustega ja püsti tõustes asjast üle, siis nüüd enam mitte. Alguses oli raske asendis sõita, mingist hetkest juba lihtsalt sõita. 140 km peal olin sunnitud peatuma ja selga venitama. Ma pole sellist valu veel kunagi tundnud. Pidin selliseid peatuseid veel kolm tükki tegema. Tekkis kerge hirm energia ja puuduse üle, sest olin välja arvutanud energia 5 tunni peale. Teine muret tekitav asi oli vedeliku puudus. Kuna aeg oli juba keskpäevas ja kuumus oli põhja keeratud. Joogipunktid olid 20-25 km tagant, mille vahe läbimiseks läks mul muidu kuni 40 min, aga nüüd peatusi tehes ja veeredes kuni 35 km/h pikenes see aeg tunduvalt. Õnneks lõppes distants enne kui varud.
T2 küsisin meedikut, et valu vastu natukene leevendust saaks. Külmageeli või sprei eest oleks see hetk tapnud. Kahjuks keegi mu soovidest aru ei saanud ja mis mul muud ikka üle jäi, kui minna ja see maraton ära joosta. Esimene ring tundsin ennast väga hästi, selg andis järele ja kuna ratta viimane kolmandik oli veeremine, siis olid ka jalad täitsa all. Ka teine ring läks suhteliselt normaalselt, punktides ikka peatusin, jõin ja kiirelt edasi. Keskmiselt liikusin u 4:30-5:00 min/km kohta, mis oli sisuliselt sama tempo, mis esimesed mehed, kes liikusid minust nüüd juba üks ring eespool.
Kõik see edu muutis mind aga laisaks, laisaks energia tarbijaks. Joomine oli see hetk möödapääsmatu, aga geelid nagu ei läinud. Kättemaks tuli kolmanda ringi alguses! Käisin esimest ja viimast korda WCs ja enam liikuma ei saanud. Hakkasin siis arvutama oma viimase pea 2 tunni energiatarbimist ja avastasin meeletu augu. Jooks, mis on tavaliselt kiirelt otsa saanud oli jõudnud alles poolele maale, 20 km minna, aga mille pealt? Kolmandal ringil võtsin iga 2 km tagant punktidest topelt High5 Geelid, mis silmad taas särama lõid, kuid ajaline kaotus kangist oli olnud valus. Viimane nö. iseloomuring oli juba piin. Tagasi oli tulnud seljavalu, mis sundis istuma, jalad ei kandnud, pea oli uimane, kohale hakkas jõudma ka lihas- ja liigesvalu.
Oma elu esimest Ironman´i lõpetama ma sinna läksin ja seda ma ka tegin. Ironman näitab ära Sinu nõrga koha. Nüüd ma siis tean! Selg on ennast varemgi tunda andnud, aga alati on distants enne otsa saanud. Kuumast kliimast ja seljast tingituna ei saanud ma oma kehast kõike välja pigistada. Viimast väitsid ka teised! Lihasvalu oli ca 2 päeva, energiapuudus natukene kauem. Kuid nädal hiljem olin juba korras...
Kahjuks ei suuda ma enam tulemusi leida... aga võitja aeg oli 8:45 juures, ujumise võitja 51 min, ratta kiireim (Teemu) 4:37, jooksu kiireim (keegi age-grupper) napilt alla 3 tunni. Ajad juba näitavad, et kerge polnud kellelgi. Kui tagasi vaadata, siis aeg alla 9:30 oleks olnud minul suht lagi. Võitjale kaotust ca 30 min. Reaalsus oli ainult tund aega kauem, 10:27 vms. Ehk saan nüüd minagi järgmine aasta öelda TriStar111Estonia stiilis, et tegin eelmisest aastast tund aega kiiremini :)
Minu Ironman´i debüüdile aitasid kaasa ema (laenas raha), koolivend Erik, kes on oma elu Lõuna-Prantsusmaaga sidunud ja oli ainus eestikeelne hääl rajal. Ilma temata oleks see viimane ring veel pikem olnud. Jooksuekspert ja Jooksupartner (Margus Pirksaar) - K-Swiss K-Ona tossud (ei hõõrunud, polnud ville), täppi läinud viimaste nädalate treeningplaan. Tartu TriSmileTeam´i Siim, kes laenas mulle Zipp 808 ja 1080 jookse.
Kokkuvõttes aga suutsid prantslased korraldada väga hea võistluse. Läksin sinna siiski kerge eelarvamusega nende korraldusoskustest. Kuid transfer toimis, elamine toimis, söömine toimis, võistluskeskus toimis, breefing toimis, autasustamine toimis (muide igal pool sai alati süüa ja korralikult), võistlusrada oli märgistatud ja peale ühe väikse intsidendi oli kõik väga positiivne. Isegi meedikud otsisid mind peale võistlust üle ja pakkusid abi. Kahjuks olin ma siis juba füsio laua peal käinud ja elu oli taaskord elamist väärt. Järgmiseks aastaks lubati jahedamat ilma, seega kes teab :)
Esimestel päevadel peale võistlust ei teinud ma midagi, polnud lihtsalt isu. Ei tahtnud pingutada, tahtsin selja korda saada. Selja nõrk koht sai leitud ja ta tunneb ennast juba väga mõnusalt. Veeresin nädal hiljem Tabasalu Rattarallil mitte mingisuguste kaebusteta.
Meeltesegaduses panin end kirja Tallinna Maratonile ja Challenge Roth 2012. Veel ootab mind ees kaks nelikürituse maastikurattamaratoni (Tartu ja Kõrvemaa). Lõpetuseks Saaremaa Kolme Päeva Jooks.
Tere, mina olen Priit, olen sõltlane :)
Lendasin Prantsusmaale neli päeva enne starti, et jõuaks ennast ette valmistada eesootavaks. Ilma osas läks hästi, iga päevaga läks aina kuumemaks, aga tundsin end kogu aeg kohanemas. Võistluseelsel õhtul vaatasin telekast, kuidas 20 min jahuti mingist kuumalainest ja surevatest eakatest, kuid siis see mind enam ei kõigutanud.
Viimased treeningud läksid ka suht normaalselt - hommikused ujumised kanalis (kuni 2 km), pealelõunased veeremised (kuni 40 km) ja jooksuotsad (kuni 8 km). Vaba aega oli piisavalt, mille ma sisustasin söömise ja magamisega :)
Kerge paanika tekkis esimestel päevadel vaimses pooles. Reisisin üksi, elasin üksi ja ausalt hakkas vaikus ajudele ja tekkis hirm võistluse ees. Kas ma olen ikka valmis seda kõike üle elama?
Õnneks tutvusin viimasel hetkel Teemu Lemmettylä ja tema naise Arjaga, kes mu maa alt taas taevasse tõid. Õigel ajal õige jutt kogemustega mehe suust on väärt rohkem kui viimaste nädalate treeningud. Teemu on muidu ka 2006 aastal võitnud Paide Triatloni ja tuli Vichys tugeva teise poolega teisele kohale. Nagu ta ise enda kohta ütleb: "Teen Ironman´e, et oma ülekaalust lahti saada!"
Ühesõnaga, 21.aug hommikul olin ma oma elu Ironman´i vormis! Mind ei vaevanud mitte midagi. Hommikul keelati kalipsod ka ära, vesi 26,8 kraadi. Kogu nädal oli lubanud, et pühapäeval tuleb natuke sademeid, kahjuks jõudsid need kohale alles teisipäeval. Kuumalaine kuni 40 kraadi, alates kella 11st tuli sellega tõsiselt arvestama hakata. Ujumist 1 suur ring (edasi-tagasi kanalis); ratast 2 ringi (kohalikul maastikul), jooksu 4 ringi (kanali ja linna ääres)!
Kuna stardis oli vaid ca 500 võistlejat ja kanalis oli ruumi paarile tuhandele, siis kergemat starti pole mul see aasta olnud. Ruumi oli! Start viibis 3-5 minutit, mis tõmbas keha natukene kangeks. Õnneks kangus kadus, kui liikuma sain. Esimesel kilomeetril libisesid paar meest eest, järgi ei julgenud neile minna. Jätkasin omas rütmis. Kuskil poolel maal tekkisid vetikad, mis korraks hoo tugevalt peatasid ja minu taga oleva pundi ära lõhkusid. Sinna vahemikku ma põhimõtteliselt jäingi, veest sain välja 5ndana, kaotust võitjale ca 2 min, minu taga 5-7 meheline punt.
Textbook T1 ja minema. Esimesed 10 km rattas oli tegemist, et ennast käima saada. No ei liikunud need jalad! Järsku oli see kadunud ja sain turbo taha. Toitumine rattal oli kellavärk - iga 20 min tagant energialaks - 1:10 SIS Geel; 1:30 PowerBar batoon+SaltStick; 1:50 SIS Geel jne... tahtsin end kogu ratta laetuna hoida, et siis maratoniks valmis olla. Kokku: 5 baari, 12 Geeli, 6 soolakapslit. Üks Geel enne starti ja viimased haarasin jooksule kaasa.
Teisele rattaringile minnes liikusin stabiilselt TOP10´s, kaotust liidrile ca 10 min, aga hilisemate esiotsa meestega liikusin see hetk koos, viimased olid esimese ringi minust üle 5 min kiiremini läbinud ja ujumises kaotatud tasa teinud. Väsimust ei tundnud, jalad olid värsked, energiat oli, vedelikku oli... mõtlesin, et hoian ennast veel pisut tagasi ja siis viimased 60 km pigistan Roosit veel viimast korda.
Uus ring hakkas pikema tõusude seeriaga, mis läksid lennates, aga kuskil 100-110 km peal hakkas alaselg närima. Näidake mulle ratturit, kelle selg ei valutaks aegajalt? Kui esimesel ringil sai venitustega ja püsti tõustes asjast üle, siis nüüd enam mitte. Alguses oli raske asendis sõita, mingist hetkest juba lihtsalt sõita. 140 km peal olin sunnitud peatuma ja selga venitama. Ma pole sellist valu veel kunagi tundnud. Pidin selliseid peatuseid veel kolm tükki tegema. Tekkis kerge hirm energia ja puuduse üle, sest olin välja arvutanud energia 5 tunni peale. Teine muret tekitav asi oli vedeliku puudus. Kuna aeg oli juba keskpäevas ja kuumus oli põhja keeratud. Joogipunktid olid 20-25 km tagant, mille vahe läbimiseks läks mul muidu kuni 40 min, aga nüüd peatusi tehes ja veeredes kuni 35 km/h pikenes see aeg tunduvalt. Õnneks lõppes distants enne kui varud.
T2 küsisin meedikut, et valu vastu natukene leevendust saaks. Külmageeli või sprei eest oleks see hetk tapnud. Kahjuks keegi mu soovidest aru ei saanud ja mis mul muud ikka üle jäi, kui minna ja see maraton ära joosta. Esimene ring tundsin ennast väga hästi, selg andis järele ja kuna ratta viimane kolmandik oli veeremine, siis olid ka jalad täitsa all. Ka teine ring läks suhteliselt normaalselt, punktides ikka peatusin, jõin ja kiirelt edasi. Keskmiselt liikusin u 4:30-5:00 min/km kohta, mis oli sisuliselt sama tempo, mis esimesed mehed, kes liikusid minust nüüd juba üks ring eespool.
Kõik see edu muutis mind aga laisaks, laisaks energia tarbijaks. Joomine oli see hetk möödapääsmatu, aga geelid nagu ei läinud. Kättemaks tuli kolmanda ringi alguses! Käisin esimest ja viimast korda WCs ja enam liikuma ei saanud. Hakkasin siis arvutama oma viimase pea 2 tunni energiatarbimist ja avastasin meeletu augu. Jooks, mis on tavaliselt kiirelt otsa saanud oli jõudnud alles poolele maale, 20 km minna, aga mille pealt? Kolmandal ringil võtsin iga 2 km tagant punktidest topelt High5 Geelid, mis silmad taas särama lõid, kuid ajaline kaotus kangist oli olnud valus. Viimane nö. iseloomuring oli juba piin. Tagasi oli tulnud seljavalu, mis sundis istuma, jalad ei kandnud, pea oli uimane, kohale hakkas jõudma ka lihas- ja liigesvalu.
Oma elu esimest Ironman´i lõpetama ma sinna läksin ja seda ma ka tegin. Ironman näitab ära Sinu nõrga koha. Nüüd ma siis tean! Selg on ennast varemgi tunda andnud, aga alati on distants enne otsa saanud. Kuumast kliimast ja seljast tingituna ei saanud ma oma kehast kõike välja pigistada. Viimast väitsid ka teised! Lihasvalu oli ca 2 päeva, energiapuudus natukene kauem. Kuid nädal hiljem olin juba korras...
Kahjuks ei suuda ma enam tulemusi leida... aga võitja aeg oli 8:45 juures, ujumise võitja 51 min, ratta kiireim (Teemu) 4:37, jooksu kiireim (keegi age-grupper) napilt alla 3 tunni. Ajad juba näitavad, et kerge polnud kellelgi. Kui tagasi vaadata, siis aeg alla 9:30 oleks olnud minul suht lagi. Võitjale kaotust ca 30 min. Reaalsus oli ainult tund aega kauem, 10:27 vms. Ehk saan nüüd minagi järgmine aasta öelda TriStar111Estonia stiilis, et tegin eelmisest aastast tund aega kiiremini :)
Minu Ironman´i debüüdile aitasid kaasa ema (laenas raha), koolivend Erik, kes on oma elu Lõuna-Prantsusmaaga sidunud ja oli ainus eestikeelne hääl rajal. Ilma temata oleks see viimane ring veel pikem olnud. Jooksuekspert ja Jooksupartner (Margus Pirksaar) - K-Swiss K-Ona tossud (ei hõõrunud, polnud ville), täppi läinud viimaste nädalate treeningplaan. Tartu TriSmileTeam´i Siim, kes laenas mulle Zipp 808 ja 1080 jookse.
Kokkuvõttes aga suutsid prantslased korraldada väga hea võistluse. Läksin sinna siiski kerge eelarvamusega nende korraldusoskustest. Kuid transfer toimis, elamine toimis, söömine toimis, võistluskeskus toimis, breefing toimis, autasustamine toimis (muide igal pool sai alati süüa ja korralikult), võistlusrada oli märgistatud ja peale ühe väikse intsidendi oli kõik väga positiivne. Isegi meedikud otsisid mind peale võistlust üle ja pakkusid abi. Kahjuks olin ma siis juba füsio laua peal käinud ja elu oli taaskord elamist väärt. Järgmiseks aastaks lubati jahedamat ilma, seega kes teab :)
Esimestel päevadel peale võistlust ei teinud ma midagi, polnud lihtsalt isu. Ei tahtnud pingutada, tahtsin selja korda saada. Selja nõrk koht sai leitud ja ta tunneb ennast juba väga mõnusalt. Veeresin nädal hiljem Tabasalu Rattarallil mitte mingisuguste kaebusteta.
Meeltesegaduses panin end kirja Tallinna Maratonile ja Challenge Roth 2012. Veel ootab mind ees kaks nelikürituse maastikurattamaratoni (Tartu ja Kõrvemaa). Lõpetuseks Saaremaa Kolme Päeva Jooks.
Tere, mina olen Priit, olen sõltlane :)
Wednesday, August 24, 2011
Müüa eraldistardi/ triatloni ratas!
Scott Plasma 20, 2010, aka Roosi. Kaasas HED Jet 6 wheelset (clincher). Raamisuurus 58. Võistelnud 2 hooaega. Vahetatud vändad Shimano Dura-Ace vastu, muus osas originaal ja võistlusolukorras. Vajadusel ja huvi korral kaasa erinevat lisavarustust ja triatloni-kama.
Hind: 1900 eurot
Lisainfo minu käest!
Monday, August 08, 2011
TriStar111 Estonia + nädalavahetus 2011
Kui nüüd keegi arvab, et ma olen oma tulemusest nii pettunud, et lükkasin järgmisel päeval oma ratta müüki, siis ta eksib. Ratas on olnud vaikimisi müügis juba ammu. Kahjuks pole omade hulgast tahtjaid tulnud, seega nüüd on see kõigile avalikult üleval. Pealegi on müügis maantekas, mitte eraldistardikas, juhul kui keegi seda ka läbi ei ampsanud...
Aga alustame algusest. Reedel ma TriStaril väga aktiivne polnud, seega laupäevast. Stardis siis 33,3 ja minu jaoks olulised inimesed- Sigrid, ema ja hirmus hulk esmakordseid "6 nädalaga triatleediks". Viimased päevad tõid väga palju igasugu küsimusi, probleeme ja nende lahendusi. Neljapäeval Caffe-Lounge Werneris korraldatud seminar "Kuidas TriStaril ellu jääda?" oli over-bookitud.
Minule teada olevalt tuli laupäev kõigil edukalt, rõõmsalt ja naeratades. Välja arvatud Käthe-Riinul, kellele keegi Mäe tn laskumisel suutis sisse sõita. Ma loodan, et sõitja on oma võidetud sekundite pärast "rahul". Viisakusest võiksid talle ühe õhtusöögi teha. Ütleme ausalt, et mul pole nii närvilist päeva tükk aega olnud :) :) :)
Vähem kui kahe nädala pärast stardin oma elu esimesel Ironman´l - Challenge Vichy http://www.challengevichy.com/home.html Seega viimastel päevadel on tehtud veel viimaseid ettevalmistavaid treeninguid - 3-4 tunnised veeremised, 2+ tunnised jooksud, viimased lõigutamised staadionil ja lõpuks on saanud ka õlg sellisesse konditsiooni, et kannatab korralike ujumisi. Kergelt on unarusse jäänud ÜKE treeningud, mis andsid pühapäeval ratta lõpufaasis tunda. Selg väsis ja nõudis venitamist. Aga see sellesk... olin TriStariks valmis!
Nagu ma juba mainisin, siis laup oli närviline, seega pühap olin juba rahunenud. Olin valmis tõsisemaks pingutuseks... aga saatusel olid teised plaanid. Ujumine oli vähesest treenitusest tuim aga võtsin suht kõik, mis see hetk võtta andis. Ayrton karistas mind kohe alguses aga kaksikvõit TriSmile Klubile sai kindlustatud.
Nii nagu Graves ja Andersson eelmine aasta lennukit panid, kordasid seda seekord Kirill ja Hellrieger. Endiselt on mul esimestel kilomeetritel raskusi käima saamisega. Vahed kärisesid ja jäin kolmandaks. Kerge laadimine, rütmi leidmine ja 5 km pärast olin juba enam vähem. Pisut enne tagasipööret Sihva poole märkasin, et ma pole enam üksi. Tundus, et olin endale leidnud väärilise vastase, kellest tuleb nüüd vaid kinni hoida. Siinkohal pole mul infot, kes ta oli...
...ja siis vajus mul vasak küünarnukk alla! Esimene mõte oli, et see karbon on nüüd õhtal. Õnneks liikus vaid toru. Lamades enam sõita ei saanud, kiirus langes, ca 10 km, vahetult enne Sihvat sain kaasaelajatelt kuuskandi. Mõõdunud 20 min tekitasid minus sportliku viha, mida ma välja laskma hakkasin! Üldsegi mitte isiklikult aga Oras tuleb nüüd küll kätte saada :)
Esimese ringi Sihvalt alates kuni kolmanda ringi Mäe tn punktini lasin rauad paremal, igemed paljad, nii palju kui vähegi võimalik. Kahjuks võtsin vaid mõne üksiku koha tagasi ja vaikselt jõudis kohale tõsiasi, et viimaseks ringiks pole mul enam kütet. Ajalugu kordas ennast ja lõpufaasis möödust minust Harri, kes polnud ka enam kuigi rõõmus. Taaskord ootasin jooksu!
Jooksu nautisin täiega. Oras oli kaugel, otseselt polnud peale Harri kedagi püüda. Üks tiimi jooksja oli aga temast polnud ka kauaks asja. Sain vahetult enne tagumist tõusu Harri kätte. Enesetunne läks aina paremaks. Ohustama hakkas parim naistiim :) vabandan, et Teie finishi pisut ära rikkusin :)
Poodium oli pühapäeval ebareaalne. 4.-5. koht hea ratta korral reaalne ja sorry Oras :) aga 6 koht juba minimaalne. Vaatamata ebaõnnele olin kiirem kui eelmine aasta. Nii nagu eelmine aastagi, jäin esimesena PROde poodiumilt välja, 6. koht (üld 7. koht).
7 SIS geeli, torutäis soolakapselid, määramata kogus vedelikku.
Pic@TriSmileFacebook.
Kui enamus parandasid oma tulemust kümnete ja kümnete minutitega, siis minul kujunes see lõpuks tugevaks treeninguks.
P.S. loodetavasti saan siia lähiajal lisada ka videod :)
Aga alustame algusest. Reedel ma TriStaril väga aktiivne polnud, seega laupäevast. Stardis siis 33,3 ja minu jaoks olulised inimesed- Sigrid, ema ja hirmus hulk esmakordseid "6 nädalaga triatleediks". Viimased päevad tõid väga palju igasugu küsimusi, probleeme ja nende lahendusi. Neljapäeval Caffe-Lounge Werneris korraldatud seminar "Kuidas TriStaril ellu jääda?" oli over-bookitud.
Minule teada olevalt tuli laupäev kõigil edukalt, rõõmsalt ja naeratades. Välja arvatud Käthe-Riinul, kellele keegi Mäe tn laskumisel suutis sisse sõita. Ma loodan, et sõitja on oma võidetud sekundite pärast "rahul". Viisakusest võiksid talle ühe õhtusöögi teha. Ütleme ausalt, et mul pole nii närvilist päeva tükk aega olnud :) :) :)
Vähem kui kahe nädala pärast stardin oma elu esimesel Ironman´l - Challenge Vichy http://www.challengevichy.com/home.html Seega viimastel päevadel on tehtud veel viimaseid ettevalmistavaid treeninguid - 3-4 tunnised veeremised, 2+ tunnised jooksud, viimased lõigutamised staadionil ja lõpuks on saanud ka õlg sellisesse konditsiooni, et kannatab korralike ujumisi. Kergelt on unarusse jäänud ÜKE treeningud, mis andsid pühapäeval ratta lõpufaasis tunda. Selg väsis ja nõudis venitamist. Aga see sellesk... olin TriStariks valmis!
Nagu ma juba mainisin, siis laup oli närviline, seega pühap olin juba rahunenud. Olin valmis tõsisemaks pingutuseks... aga saatusel olid teised plaanid. Ujumine oli vähesest treenitusest tuim aga võtsin suht kõik, mis see hetk võtta andis. Ayrton karistas mind kohe alguses aga kaksikvõit TriSmile Klubile sai kindlustatud.
Nii nagu Graves ja Andersson eelmine aasta lennukit panid, kordasid seda seekord Kirill ja Hellrieger. Endiselt on mul esimestel kilomeetritel raskusi käima saamisega. Vahed kärisesid ja jäin kolmandaks. Kerge laadimine, rütmi leidmine ja 5 km pärast olin juba enam vähem. Pisut enne tagasipööret Sihva poole märkasin, et ma pole enam üksi. Tundus, et olin endale leidnud väärilise vastase, kellest tuleb nüüd vaid kinni hoida. Siinkohal pole mul infot, kes ta oli...
...ja siis vajus mul vasak küünarnukk alla! Esimene mõte oli, et see karbon on nüüd õhtal. Õnneks liikus vaid toru. Lamades enam sõita ei saanud, kiirus langes, ca 10 km, vahetult enne Sihvat sain kaasaelajatelt kuuskandi. Mõõdunud 20 min tekitasid minus sportliku viha, mida ma välja laskma hakkasin! Üldsegi mitte isiklikult aga Oras tuleb nüüd küll kätte saada :)
Esimese ringi Sihvalt alates kuni kolmanda ringi Mäe tn punktini lasin rauad paremal, igemed paljad, nii palju kui vähegi võimalik. Kahjuks võtsin vaid mõne üksiku koha tagasi ja vaikselt jõudis kohale tõsiasi, et viimaseks ringiks pole mul enam kütet. Ajalugu kordas ennast ja lõpufaasis möödust minust Harri, kes polnud ka enam kuigi rõõmus. Taaskord ootasin jooksu!
Jooksu nautisin täiega. Oras oli kaugel, otseselt polnud peale Harri kedagi püüda. Üks tiimi jooksja oli aga temast polnud ka kauaks asja. Sain vahetult enne tagumist tõusu Harri kätte. Enesetunne läks aina paremaks. Ohustama hakkas parim naistiim :) vabandan, et Teie finishi pisut ära rikkusin :)
Poodium oli pühapäeval ebareaalne. 4.-5. koht hea ratta korral reaalne ja sorry Oras :) aga 6 koht juba minimaalne. Vaatamata ebaõnnele olin kiirem kui eelmine aasta. Nii nagu eelmine aastagi, jäin esimesena PROde poodiumilt välja, 6. koht (üld 7. koht).
7 SIS geeli, torutäis soolakapselid, määramata kogus vedelikku.
Pic@TriSmileFacebook.
Kui enamus parandasid oma tulemust kümnete ja kümnete minutitega, siis minul kujunes see lõpuks tugevaks treeninguks.
P.S. loodetavasti saan siia lähiajal lisada ka videod :)
Müüa maanteeratas!
Scott Speedster 20, 2011, aka Sikutaja. Raamisuurus 58. Sõitnud ca 1000 km, 2 Filter Maantekarika etappi (Pärnu ja Pandivere), Tartu Rattaralli ja Melliste Triatloni. Ratas väga heas korras :)
Hind: 850 eurot (poes 1399 eurot)
Lisainfo minu käest!
Monday, July 25, 2011
Võru Triatlon 2011
Võru Triatloni saagat peab alustama sellest, kuidas ma esmaspäeval (18ndal.juulil) rattaga tülli läksin, kuidas ta mind kergelt karistas ja üle lenksu maokasse heitis. Liiga palju negatiivseid mõtteid käis see hetk läbi. Kas siia maandus mu hooaeg 2011???
Õnneks pääsesin suht kerge nahaga - jalad jäid terveks, vaid kerge sinikas parema põlve siseküljel, mis põhimõtteliselt tunda ei andnud. Siit-sealt nahk maas, kõige rohkem parem õlg ja peopesa (kindaid ma endiselt sellest olenemata kandma ei hakka). Õlg tegi valu raisk! Tegin kohapeal kiire füsioterapeutilise hindamise - luumurdu ei täheldanud aga m. supraspinatus oli ilge matsu saanud, mis avaldus tugeva funktsioonihäirena.
Viisin ratta Hawaiisse ülevaatusele ja ise TÜ Kliinikumi EMOsse. Viimases puhastati ja lapiti mind. Küsimuse peale, "mis tööd ma teen?" saadeti mind naeratades uksest välja ja sooviti edu. Järgnesid 2 magamata ööd, immitsev koevedelik, valu, turse, lihasnõrkus, kinesioteipimine, külmaravi, valu, jõuharjutused kummilindiga, 300 m ujumine (neljap Tammulas), vähem valu, külmaravi, kinesioteipimine. Suured tänud siinkohal füsio Mati Arendile, kes mu õla lihastasakaalu taastas.
Käisin teisipäeval Vomaxis koormustestil (jooks), mis läks valust olenemata hästi. Paljudes näitajates isiklik aga traumast tingituna oli keha siiski säästureziimil. Verenäidud näitasid väsimusfooni. Püüdsin tulemustest näha vaid positiivset!
Ühesõnaga olin stardis kindel, et täna ma ujuda ei saa. Olin leppinud, et olen täna tagantpoolt tulija. Kuna jalad olid korras, siis maistel aladel probleemi ei näinud. Esimesel sirgel olin väga üllatunud, et valu polnud. Vasakult vajutas Sysoev, püüdsin kaasa minna aga nädala kilometraaz oli mul 0,3 ja jõud hakkas kergelt kaduma. Olümpia mehe käest 40 sek kaotust pole kuigi piinlik, arvestada kõiki asjaolusi.
Väljusin veest koos Holtsiga, kes kahjuks ratta esimestel kilomeetritel maha jäi. Suht kohe hakkasin Sysoevit ees nägema, mis sundis rohkem pingutama. 10ndal kilomeetril sain ta kätte, möödusin ja üritasin kohe eest ära libiseda. Lõplikult sain tast lahti alles 25ndal kilomeetril.
Sain mõnda aega üksi veereda, kui tagant liitus Sokk. Koos hoidsime tempot ratta lõpuni ja jooksma. U 50 sek iga ringi kohta oli Sysoev kiirem (jooksime 3 x 3,3 km), mis oli ka loogiline. Finishis küsis ta esimese asjana, et kas ma olen "long-distance triathlete". See teine koht oli puhas võit! Pisut kripeldab ujumine ja natukene ka ratas.
SIS Smart Gel, pudel SIS Watermelon Go ning jooksul vaid vesi.
Pildid tulevad ka kunagi... :)
Õnneks pääsesin suht kerge nahaga - jalad jäid terveks, vaid kerge sinikas parema põlve siseküljel, mis põhimõtteliselt tunda ei andnud. Siit-sealt nahk maas, kõige rohkem parem õlg ja peopesa (kindaid ma endiselt sellest olenemata kandma ei hakka). Õlg tegi valu raisk! Tegin kohapeal kiire füsioterapeutilise hindamise - luumurdu ei täheldanud aga m. supraspinatus oli ilge matsu saanud, mis avaldus tugeva funktsioonihäirena.
Viisin ratta Hawaiisse ülevaatusele ja ise TÜ Kliinikumi EMOsse. Viimases puhastati ja lapiti mind. Küsimuse peale, "mis tööd ma teen?" saadeti mind naeratades uksest välja ja sooviti edu. Järgnesid 2 magamata ööd, immitsev koevedelik, valu, turse, lihasnõrkus, kinesioteipimine, külmaravi, valu, jõuharjutused kummilindiga, 300 m ujumine (neljap Tammulas), vähem valu, külmaravi, kinesioteipimine. Suured tänud siinkohal füsio Mati Arendile, kes mu õla lihastasakaalu taastas.
Käisin teisipäeval Vomaxis koormustestil (jooks), mis läks valust olenemata hästi. Paljudes näitajates isiklik aga traumast tingituna oli keha siiski säästureziimil. Verenäidud näitasid väsimusfooni. Püüdsin tulemustest näha vaid positiivset!
Ühesõnaga olin stardis kindel, et täna ma ujuda ei saa. Olin leppinud, et olen täna tagantpoolt tulija. Kuna jalad olid korras, siis maistel aladel probleemi ei näinud. Esimesel sirgel olin väga üllatunud, et valu polnud. Vasakult vajutas Sysoev, püüdsin kaasa minna aga nädala kilometraaz oli mul 0,3 ja jõud hakkas kergelt kaduma. Olümpia mehe käest 40 sek kaotust pole kuigi piinlik, arvestada kõiki asjaolusi.
Väljusin veest koos Holtsiga, kes kahjuks ratta esimestel kilomeetritel maha jäi. Suht kohe hakkasin Sysoevit ees nägema, mis sundis rohkem pingutama. 10ndal kilomeetril sain ta kätte, möödusin ja üritasin kohe eest ära libiseda. Lõplikult sain tast lahti alles 25ndal kilomeetril.
Sain mõnda aega üksi veereda, kui tagant liitus Sokk. Koos hoidsime tempot ratta lõpuni ja jooksma. U 50 sek iga ringi kohta oli Sysoev kiirem (jooksime 3 x 3,3 km), mis oli ka loogiline. Finishis küsis ta esimese asjana, et kas ma olen "long-distance triathlete". See teine koht oli puhas võit! Pisut kripeldab ujumine ja natukene ka ratas.
SIS Smart Gel, pudel SIS Watermelon Go ning jooksul vaid vesi.
Pildid tulevad ka kunagi... :)
Saturday, July 16, 2011
Teadmiseks!
tõsiselt...
Peale Valga EMV katkestamist on erinevatest allikatest jõudnud minuni infot, et osadele on minu käitumine ette jäänud. Mitte tsiteerides aga küsimused ja välja ütlemised nagu: "mis Priidu katkestamise ametlik põhjus on?", "nii kergekäeline loobumine!", "teise koha oleks võinud ju ikka ära võtta!", "Priidu poolt väga ebasportlik käitumine!" jne...
Teadmiseks, et hetkel ei ole Priit Ailt profisportlane, heal juhul amatöör asjaarmastaja ja pigem tubli harrastaja. Kui tekib võimalust ennast spordile rohkem pühendada, siis seda ma ka teen. Hetkel ma sellist võimalust kahjuks ei näe.
Käin tööl, treenin nii palju kui võimalik muude kohustuste kõrvalt, leian aega sõpradele ja perele. Kõik maksud, enamus (et mitte õelda kõik) kulutused spordile ja muud hobid maksan ise. Tänud siinkohal toetajatele, kes mind siiski aegajalt toetanud on. Hooaeg 2011 on mul viieteistkümnes hooaeg triatlonis. Olnud arenguid, tõuse ja sinna juurde käivaid mõõnasi. Tean, milleks ma heal päeval võimeline olen! Kogemustest ja õpingutest tean ka, millal tuleb endale aru anda...
Olen hetkel väga rahul, kuhu ma olen jõudnud ja mida olen viimasel ajal saavutanud. Olen ka kindel, et parimad päevad on veel ees. Tõenäoliselt üks vähestest triatleetidest, kes hooaja alguses julgeb kõva häälega ja avalikult välja õelda, mis hooaja plaanid ja eesmärgid on. Loetelu startidest ja jooksvatest muutustest on alati blogis kajastus leidnud. Minu meelest ei olegi võimalik muud moodi vastupidavussporti teha.
Tundub lihtsalt uskumatu, et osadel on oma elu elamine kohe nii igavaks läinud, et pakun neile pidevalt kõneainet. Elage oma elu ja kui tõesti on Postimees Online kaks korda läbi loetud, leidub vast ikka huvitavamaid teemasi kui üks harrastaja. Aga meedias pole olemas halba reklaami, peaasi et räägitakse, peaasi et klikitakse :)
loodan, et Teid taaskord alt ei vedanud
Priit
Peale Valga EMV katkestamist on erinevatest allikatest jõudnud minuni infot, et osadele on minu käitumine ette jäänud. Mitte tsiteerides aga küsimused ja välja ütlemised nagu: "mis Priidu katkestamise ametlik põhjus on?", "nii kergekäeline loobumine!", "teise koha oleks võinud ju ikka ära võtta!", "Priidu poolt väga ebasportlik käitumine!" jne...Teadmiseks, et hetkel ei ole Priit Ailt profisportlane, heal juhul amatöör asjaarmastaja ja pigem tubli harrastaja. Kui tekib võimalust ennast spordile rohkem pühendada, siis seda ma ka teen. Hetkel ma sellist võimalust kahjuks ei näe.
Käin tööl, treenin nii palju kui võimalik muude kohustuste kõrvalt, leian aega sõpradele ja perele. Kõik maksud, enamus (et mitte õelda kõik) kulutused spordile ja muud hobid maksan ise. Tänud siinkohal toetajatele, kes mind siiski aegajalt toetanud on. Hooaeg 2011 on mul viieteistkümnes hooaeg triatlonis. Olnud arenguid, tõuse ja sinna juurde käivaid mõõnasi. Tean, milleks ma heal päeval võimeline olen! Kogemustest ja õpingutest tean ka, millal tuleb endale aru anda...
Olen hetkel väga rahul, kuhu ma olen jõudnud ja mida olen viimasel ajal saavutanud. Olen ka kindel, et parimad päevad on veel ees. Tõenäoliselt üks vähestest triatleetidest, kes hooaja alguses julgeb kõva häälega ja avalikult välja õelda, mis hooaja plaanid ja eesmärgid on. Loetelu startidest ja jooksvatest muutustest on alati blogis kajastus leidnud. Minu meelest ei olegi võimalik muud moodi vastupidavussporti teha.
Tundub lihtsalt uskumatu, et osadel on oma elu elamine kohe nii igavaks läinud, et pakun neile pidevalt kõneainet. Elage oma elu ja kui tõesti on Postimees Online kaks korda läbi loetud, leidub vast ikka huvitavamaid teemasi kui üks harrastaja. Aga meedias pole olemas halba reklaami, peaasi et räägitakse, peaasi et klikitakse :)
loodan, et Teid taaskord alt ei vedanud
Priit
Kõrvemaa Triatlon 2011
Kõrvemaa Triatlon on olnud, kuni selle aastani, üks suurimaid kättesaamatuid võistlusi. Võistelnud seal enne kolmel korral ja ei ole mul seal kohe üldse õnne olnud. Ja ma ei räägi siinkohal võistluse võitmisest, ma pean silmas distantsi võimaliku kiiret läbimist, ilma takistustega. Küll ma olen seal kukkunud, rajalt mööda sõitnud, valesi arvestusi teinud...Kogemus luges! Kuna ujumine oli lühike ja vesi oli soe, siis ma ei pidanud oluliseks kombe kasutamist. Suuresti tänu sellele väljusin veest kolmandana, Kauge ja Etverki järel. Seal samas olid kohe Kirill ja Ayrton. Ujumisdistants oli arvatust ca 100 m pikem. Kiire vahetus ja ratta alguses andsin kohe gaasi. Lootes, et tagumised koostööle ei saa. Väga tihti taha ei vaadanud ja esimesed 6-8 km punnisin üksi. Alguses tunduski, et solo üritus õnnestub. Pikkadel vastutuule sirgetel vahe siiski vähenes ja otsustasin jala sirgeks lasta, et kruusakal värske olla. Tagant liitusid Kirill ja Kauge.
Minu jaoks läks elu kohe lihtsaks. Tempot küll tehti aga ebakorrapäraselt, vahe tagumistega vähenes mingiks hetkeks pea 30 sek peale. Olen täiesti kindel, et koostööd tehes oleks võinud sõita ratast ca 2 min kiiremini. Aga mis teha, kerge ratturi mentaliteet, nii palju kui vaja ehk nii vähe kui võimalik.
Lõpuosa tõmbamistega suurenes vahe järgmistega õnneks pea minutile. Taaskord suutsin kiire vahetuse teha ja tekitasin väikse vahe. Kuni poole maani vahe Kirilliga säilis. Tõusude alguses tundsin, et keegi on taga. Minu kaalukategoorias on tõusude võtmine kergelt raskendatud, kartsin et seal jään raskustesse. Minu õnneks rünnakuid ei tehtud. Laskumistel olin kiire. Viimasest kilomeetrist pool oli alla mäge ja sealt ma oma võidu noppisingi. Jooksuaeg mu enda rajarekordist ca 20 sek kehvem.Ühtpidi taktikaliselt kerge aga samas üks intensiivsemaid starte see aasta.
Tallinna Muuliujumine 2011
Esimene nädal tagasi tööl ja peaks mainima, et hea on taaskord nö. tsüklis olla. Hommikul varakult ülesse, jalutad Kliinikumi, mõned tunnid oled ühiskonnale kasulik ja peale tööd trenni. Puhkus oli kohati väsitav!Reedel oli Tartust Tallinna sõitmisega kerged viivitused- keegi "ahv" suutis auto Lembitu ja Väikse kaare ristil ära rihtida ja asjaajamisega läheb meil teadagi aega. Õnneks asjad lahenesid ja jõudsin 18:45ks Märivälja muulile. Otsustasin, et pean oma ujumist veidi pushima ja osalen Muuliujumisel, 5 km Pirita lahes. Vesi oli seal 16-17 kraadi juures ja kombe kasutamisest ei tekkinud küsimustki.
Stardihetkel oli mul ujumismüts veel käes aga õnneks see suurt rolli ei mänginud. Esimene sirge oli vastulainet, mille ma põhimõtteliselt ujusin Ayrtoni järgi, sest ta sai pidevalt väikse edu- pidin mütsi ikka aeg ajalt sättima. Seekord ei soovinud mütsist ilma jääda. Tankimiskai juures ootasid meid eriti kõrged lained, mis õnneks vaibusid, kui suund Pirita muuli poole sai võetud.
Kuna ma enne võistlust instruktaazi ei saanud, siis mul polnud suurt aimu, kus see finish on ja kuidas suunahoidvad poid on asetatud. Vahepeal korraks seisatades ja Ayrtoniga teemat arutades, sai asjale selgust toodud. Võistlusks läks ehk alles viimasel kilomeetril, kus tekkis (minu meelest) väike passimine/ piilumine. Toimusid tempomuutused ja mingil hetkel tundus mulle, et punane telk on juba päris lähedal ja vajutasin gaasi põhja ja hoidsin kuni lõpuni. Võit ajaga 1:09:46. Plaanin see aasta veel paar avaveeujumist kaasa teha, hetkel silmapiiril Saadjärve ja Pühajärve EMV.
Tuesday, July 12, 2011
DNF @ Valga EMV Half-Ironman
või peaks ma ültlema DNR (did not race)?
Viimased päevad enne starti ei vihjanud kaugeltki sellele, et nii läheb. Kõik sujus: 100 km temposõit, 1 km tempojooksud, kiirendused, kerge jõusaal, avavee ujumised... joomine, laadimine...
...hommikul isu polnud, paar lusikat pudru jogurtiga ja kohvi oli kõik, mis alla läks. Kõht oli pehme! Jäin võistlustele natukene hiljaks ja ei jõudnud rattaga soojaks sõita. Vaid kerge jooks ning teine keha kergendamine...
Ujumise esimene ring läks rünnates ja Velari ujumismütsi kaotades (toim: viis starti - kaks TriSmile mütsi). Teisel ringil läks Säm vedama, kuid temaga kaasa minna enam ei suutnud. Libistasin lõpuni. See, et ratta alguses korraks raske on ja ei leia seda õiget käiku on normaalne. Esimene ring oli pidev otsimine, isuga sõitmist ei olnud, sellegi poolest saime (Raimoga) Siimu kätte aga enesetunne ei paranenud. Energia sees ei püsinud, jook loksus kõhus. Tõstsid tempot, kilomeetri-kaks jõudsid, reied muutusid tuimaks ja jätkasid veeremisega.
Poolel maal oli selge, et võistlemisest täna midagi välja ei tule. Peale tankimis probleemide tõmbasid tuharad ja alaselg kolmandal ringil krampi. Kuna reied tööd ei teinud, siis võttis tuhar koormuse üle. Neljandale ringile minnes olin peaaegu maha keeramas aga soovisin siiski jooksma minna. Viimase ringi läbisin juba püsti.
Jooksma läksin vaid treeninguna- esimene ring oli selline keskmine, teisel ringil kadusid lihasprobleemid aga energia peale saamine oli endiselt vaevaline. 3,5 tunni peale lõpetasin tööpäeva!
Teed trenni selleks, et suudaksid võistlustel protsessi ja liikumist nautida, endast enamus rajale jätta. Oled rahul ja õnnelik treeningutel, kui suudad raskema/ intensiivsema isuga ära teha. Miinimuprogrammiga distantsi läbimine pole minu jaoks.
Medalikolmikule palju õnne :)
Esmakordsetele soovin edu järgmistel startidel :) :) :)
Viimased päevad enne starti ei vihjanud kaugeltki sellele, et nii läheb. Kõik sujus: 100 km temposõit, 1 km tempojooksud, kiirendused, kerge jõusaal, avavee ujumised... joomine, laadimine...
...hommikul isu polnud, paar lusikat pudru jogurtiga ja kohvi oli kõik, mis alla läks. Kõht oli pehme! Jäin võistlustele natukene hiljaks ja ei jõudnud rattaga soojaks sõita. Vaid kerge jooks ning teine keha kergendamine...
Ujumise esimene ring läks rünnates ja Velari ujumismütsi kaotades (toim: viis starti - kaks TriSmile mütsi). Teisel ringil läks Säm vedama, kuid temaga kaasa minna enam ei suutnud. Libistasin lõpuni. See, et ratta alguses korraks raske on ja ei leia seda õiget käiku on normaalne. Esimene ring oli pidev otsimine, isuga sõitmist ei olnud, sellegi poolest saime (Raimoga) Siimu kätte aga enesetunne ei paranenud. Energia sees ei püsinud, jook loksus kõhus. Tõstsid tempot, kilomeetri-kaks jõudsid, reied muutusid tuimaks ja jätkasid veeremisega.
Poolel maal oli selge, et võistlemisest täna midagi välja ei tule. Peale tankimis probleemide tõmbasid tuharad ja alaselg kolmandal ringil krampi. Kuna reied tööd ei teinud, siis võttis tuhar koormuse üle. Neljandale ringile minnes olin peaaegu maha keeramas aga soovisin siiski jooksma minna. Viimase ringi läbisin juba püsti.
Jooksma läksin vaid treeninguna- esimene ring oli selline keskmine, teisel ringil kadusid lihasprobleemid aga energia peale saamine oli endiselt vaevaline. 3,5 tunni peale lõpetasin tööpäeva!
Teed trenni selleks, et suudaksid võistlustel protsessi ja liikumist nautida, endast enamus rajale jätta. Oled rahul ja õnnelik treeningutel, kui suudad raskema/ intensiivsema isuga ära teha. Miinimuprogrammiga distantsi läbimine pole minu jaoks.
Medalikolmikule palju õnne :)
Esmakordsetele soovin edu järgmistel startidel :) :) :)
Monday, July 04, 2011
Puhkus :)
Sellest tuleb üks pikk ja mitte kuigi loogiline postitus! Lasen kiirelt viimased 3 nädalat läbi... pildid räägivad rohkem kui mina :)
Viljandi Triatlon, Eesti karikasarja II etapp, võit koju! Võistluse tase polnud just kõige kõrgem aga kergelt see ei tulnud. Ujumises pidas õmmeldud krõps vastu ja probleeme ei olnud. Viimasel sirgel tuli põhi kiirelt vastu ja seal hüpates tekitasin endale 2-3 lõikehaava taldade alla. Järgmiseks aastaks mõtteainet korraldajale...
Plaanis oli ujumises-rattas pingutada ja jooksus juba kergemalt võtta. Kauge sai mulle saba peale ja rattas armu ei antud. Peale Mellistet tehtud treeningud olid veel jalas ja värskus puudus. Õnneks väga pikaks vahe ei kärisenud ja jooksma sain juba suht turvalise kaotusega. Jooksin ca 1 min kehvemini kui tavaliselt.
Tõusin karikasarja liidriks, võrdselt Suurkiviga. Järgmine etapp Valga EMV Half-Ironman´s on juba puhtalt minu ala ja selle hooaja üks põhistarte... :)
Edasi Pärnusse ja sealt Virtsu Jaanipäevale. Sellest sündmusest pole midagi tarka rääkida...
Tagasi Pärnu ja muulile. Ca 2 km kividel, 1,5 tunnine matk täis tasakaalu plätudel.
Matka ajal tekkinud tõus, saime napilt kuiva jalaga tagasi :)
Edasi Lõuna-Eestisse, Tartu-Põlva-teatrisse. Suure mehe ja sugulase dokumentaalne retrospektiiv Oskar Kurvitsast http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Kurvits
ahja, Pärnu-Tartu vahemaa läbisin Roosi ja Velariga :) 180 km, 5:20.
nii... edasi... st tagasi Pärnusse, Tõstamaale, Orissaarde. V Orissaare triatlon.
Muulilt vette ja 300 m lainetes...
Soolasest veest välja ja pea 30 kraadisesse kuumusesse rattaga 15 km, üle 42 km/h avs.
Ning lõpetuseks nagu ikka jooks, 4 km. Raja rekord, tammepärg ja au-ja-kuulsus. Väga hästi korraldatud ning sobiks täitsa vabalt Eesti Karikasarja.
Kogu see kuum nädal ja võistlus tuletas taas meelde, kuidas kuumas ellu jääda: soolakapslid, joomine-joomine-joomine...
Tagasi Pärnu, kuumusega kaasas käiv äike....
ning tagasi Tartus...
Olen nüüd taas mõneks ajaks jäädavalt Lõunaosariigis, ootan inimesi TriSmile treeningutele ning treeningpartnereid oma trennidele...
Lõpetuseks, kes veel ei teadnud, kes on Marino Vanhoenacker... siis tema on mees, kes on teinud õige valiku ja veereb Scott Plasmaga Limited ning püstitas just uue Ironman Maailmarekordi 7:45:58.
Tulemust ei suuda veel kommenteerida aga Challenge Vichy 2011 Ironman´l (oma Ironman debüüdil) tõstan finishis käed ainult siis, kui kaotan sellele alla tunni!
Senikaua olen Tour de Franc´i lainel ja ootan Vaderilt vähemalt ühte pingelist Eurospordi õhtupoolikut.
Viljandi Triatlon, Eesti karikasarja II etapp, võit koju! Võistluse tase polnud just kõige kõrgem aga kergelt see ei tulnud. Ujumises pidas õmmeldud krõps vastu ja probleeme ei olnud. Viimasel sirgel tuli põhi kiirelt vastu ja seal hüpates tekitasin endale 2-3 lõikehaava taldade alla. Järgmiseks aastaks mõtteainet korraldajale...
Plaanis oli ujumises-rattas pingutada ja jooksus juba kergemalt võtta. Kauge sai mulle saba peale ja rattas armu ei antud. Peale Mellistet tehtud treeningud olid veel jalas ja värskus puudus. Õnneks väga pikaks vahe ei kärisenud ja jooksma sain juba suht turvalise kaotusega. Jooksin ca 1 min kehvemini kui tavaliselt.Tõusin karikasarja liidriks, võrdselt Suurkiviga. Järgmine etapp Valga EMV Half-Ironman´s on juba puhtalt minu ala ja selle hooaja üks põhistarte... :)
Edasi Pärnusse ja sealt Virtsu Jaanipäevale. Sellest sündmusest pole midagi tarka rääkida...
Tagasi Pärnu ja muulile. Ca 2 km kividel, 1,5 tunnine matk täis tasakaalu plätudel.
Matka ajal tekkinud tõus, saime napilt kuiva jalaga tagasi :)
Edasi Lõuna-Eestisse, Tartu-Põlva-teatrisse. Suure mehe ja sugulase dokumentaalne retrospektiiv Oskar Kurvitsast http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Kurvitsahja, Pärnu-Tartu vahemaa läbisin Roosi ja Velariga :) 180 km, 5:20.
nii... edasi... st tagasi Pärnusse, Tõstamaale, Orissaarde. V Orissaare triatlon.
Muulilt vette ja 300 m lainetes...
Soolasest veest välja ja pea 30 kraadisesse kuumusesse rattaga 15 km, üle 42 km/h avs.
Ning lõpetuseks nagu ikka jooks, 4 km. Raja rekord, tammepärg ja au-ja-kuulsus. Väga hästi korraldatud ning sobiks täitsa vabalt Eesti Karikasarja.Kogu see kuum nädal ja võistlus tuletas taas meelde, kuidas kuumas ellu jääda: soolakapslid, joomine-joomine-joomine...
Tagasi Pärnu, kuumusega kaasas käiv äike....
ning tagasi Tartus...
Olen nüüd taas mõneks ajaks jäädavalt Lõunaosariigis, ootan inimesi TriSmile treeningutele ning treeningpartnereid oma trennidele...
Lõpetuseks, kes veel ei teadnud, kes on Marino Vanhoenacker... siis tema on mees, kes on teinud õige valiku ja veereb Scott Plasmaga Limited ning püstitas just uue Ironman Maailmarekordi 7:45:58.Tulemust ei suuda veel kommenteerida aga Challenge Vichy 2011 Ironman´l (oma Ironman debüüdil) tõstan finishis käed ainult siis, kui kaotan sellele alla tunni!
Senikaua olen Tour de Franc´i lainel ja ootan Vaderilt vähemalt ühte pingelist Eurospordi õhtupoolikut.
Monday, June 20, 2011
huh, sprint - Melliste 2011
Pic by HelenaEsiteks vabandan TriSmile Klubi ees, et võit jäi koju toomata. Esialgne plaan 2-3 mehega eest ära libiseda ei õnnestunud ja hiljem oli juba nii-palju-kui-vaja ehk nii-vähe-kui-võimalik.
Start läks nagu ikka- valutult. Paremalt vajutas mõnuga gaasi Etverk ja minu nägemist mööda võitis esimese poi. Esimesel sirgel tundus kombe eriti imelik, aga pika peale harjusin ära. Mõlema poi juures surusid Holts, Kauge ja Korman mind väliskurvi, mis kergelt ärritas. Kuna ma ei suuda Hansu juttu pärast ära kuulata (kuidas ta mind ujumises võitis ja kõik muud rikkused), vajutasin viimasel sirgel ise gaasi ja noppisin selle ujumise maasika ära :)
P.S. nagu legendaarne, jätsin ujumismütsi järve :(
Õhtul selgus ka põhjus, miks kombe imelikult käitus. Kaela osas olev kinnituskrõpsu õmblus oli stardis lahti rebenend ja sealt voolas kogu distants vesi sisse.
Rattale sain teisena, esialgu oli meid kolm- Etverk, Kauge ja mina. Karussellist midagi väga välja ei tulnud. Tegin ühe jõnksatuse ja järele jäi Kauge. Esimesel pöördel oli vahe järgmistega suht olematu. Tagant hakkas liituma Miljand, kelle me ilusti ära ootasime, aga kauaks meil seda edu polnud. Enne poolt maad oli punt koos, 9 meest!
Ja siis hakkasin ma siili laskma. Väga ei rünnanud, väga ei nokkinud. Karusselli ei lastud, igavuse peletamiseks tõmmati vahel. Lõpus oli paar valusat litakat, aga ei midagi. Gurpp koos ja jooksma sain teisena. Esimesel ringil polnud kuigi hea olla, kõht kuidagi keeras, jalg kergelt kange, aga seis läks 1-2 km pärast paremaks. Suurkivi libises natukene eest, suutsin Miljandiga jätkata. Plaanitud teise ringi tempo tõstmisest ei tulnud midagi välja, käiku lihtsalt ei olnud.
Ootasin viimast sirget, et siis flow põhja vajutada, aga nagu meelega tõmbas kõht eriti valusaks-krampi ja sundis kaks korda peatuma ja kõndima. Loomulikult on väike pettumus, kuid nooremad peavadki kiiremad olema. Pikkade distantside ettevalmistuse pealt olin kuni lõpuni mängus sees ja selle üle on ainult hea meel.
Päeva kõva-mehe-auhind läheb minu arvates Ain-Alarile, kes napilt ca 20 sek jäi vees esimesest pundist maha, kuid sõitis üksi sisuliselt sama, mis esimesed 9 meest ja noppis jooksuga meist 4 veel kinni.
NB! Kes veel ei teadnud, siis enamus Eesti triatleete ei taha ega oska gruppi sõita... õnneks meil seda väga tihti pole!
Tuesday, May 31, 2011
Korrektuur!
On selgunud, et minu eelime postitus ei vasta päris tõele. Nimelt kõige õigemal ajal soe käsi seljal oli hoopis hea sõbra, treeningpartneri ja nagu ta ise enda kohta ütleb "baigimehe" Ahti Suppi oma. Olenemata sellest on Priit Salumäe ikka kõva :)Rallidel kindad kätte!
Sunday, May 29, 2011
SEB 30. Tartu Rattaralli
Kui ma muude rahvaürituste puhul olen alustanud statistikast, siis TRR puhul pole mul väga millestki rääkida. Kui rallidega alustasin, siis reeglina esimesse punti ei jõudnud ja inisesin kuskil Indias. Siis mingil hetkel suutsin juba esimeses pundis kaasa veereda. Kuna Eesti harrastajate tase on kohutavalt tõusnud (kõik käivad laagrites jne jne), siis esimene punt on viimastel aastatel olnud liiga suur, et tõelisest rallist mõnu tunda.
Pea 200 meest, kitsatel teedel, pidev positsiooni võitlus, kukkumised, lõõts edasi-tagasi aga nii tugev ei ole, et suudaks ees otsas sikutada. Seekord põhimõtteliselt sama teema. Kuna alguses puhus vastutuul, siis polnud kuigi raske esimesse punti ennast sättida. Liivamägedes püüdsin ennast kuskile keskele paigutada, et juhul kui pooleks läheb, siis jõuan veel saba peale. Kanepisse jõudes hakkasid minu nägemist mööda esimesed jooksikud ära saama. Ees ootamas veel kurviline Otepää.
Vaikselt hakkas juba igav, midagi võiks ju toimuda. Samas ettepoole polnud kunagi piisavalt jõudu ega oskusi minna. Piilusin küll legendaarseid atrõõvijaid aga ei midagi. Peale Otepäält laskumist Tartu poole lasti üks u 10 meheline punt taaskord minema. Peale seda jäi punt nagu korraks passima ja mul õnnestus ilma suurema vaevata ette veereda. Ees nägin Ahtit, Salumäed, Koplit... mingi välismaalane tõmbas, kaua ei mõelnud, litter järgi ja minu jaoks hakkas ralli :)
Esialgu oli meid vist 4, kellest 1 oli Katjushast, temal oli jõudu ikka ülearu. Sikutas ja lihtsalt vajud tuulest välja (toim: tagasitee oli alatuult). Ees endiselt näha eelmisi jooksikuid, kes jäidki meie jaoks kättesaamatuks. Katjusha vajutas veelkord ja jäimegi maha aga õnneks tuli tagant mehi juurde ja punt, mis tekkis oli juba korralik.
Mõistlikult ja ühtlaselt me ennast tööle ei saanud. Püta võiks oma roosadele ikka natukene rääkida karussellist. Jäeti vahele, kett katkes, passiti, tõmmati paar km soolot. Why not, kui Sa jõuad :) Üks kord läks mul raskeks, kui pidin vahesi täitma minema aga seekord tuli üks soe käsi seljale ja lükkas mu tagasi (see olid vist Sina, Salumäe) Viimased 40+ km läksid tegelikult eriti kiirelt. Lõppu tegema ei läinud ja lõpetasin oma jooksikutest viimasena. Kiire jalatsi vahetus ja jooks peale.
3:10:13 74. koht (võitjast 6 min)
Selliseid emotsioone ja kiirust kuskilt mujalt ikka ei saa. Olen oma rattavormiga hetkel eriti rahul! Kaasas 3 suurt pudelit (2 vett, 1 jook), raamile kleebitud bar ja 4 geeli. Nälga ei tundnud!
Tuesday, May 24, 2011
Pandivere 21. Rattaralli
Spidokat polnud, pulsikat polnud, raske polnud, ise jätsin ennast maha, Salumäe mõtles, et lükkab korraks, aga siis mõtles ümber. Üldiselt väga lahe ralli, algusest lõpuni karussellis, 2 geeli, 2 pudelit. Kerge jooks peale :)TOP100 koht ja naisteklassist väljas... TRR.ks valmisolek nr.1!
Monday, May 16, 2011
Linz Half-Ironman 2011
Millest alustada ja kuidas lõpetada? Emotsioone oli! Alustuseks ilus võistluskeskus, õhtune kohalik magustoit - Kaiserschmarrn. Ilm hoidis ennast just õigel päeval tagasi. Neljap ja pühap sadas vihma. Järve vesi oli soe, ilm seal 20 kraadi juures, kerge tuulega. Ideaalne esimese stardi ilm. Kui aus olla, siis ei olnud asju, mis häirisid või segasid. Kõik toimis...
Puhas start, vabasse vette, oma rütm sisse ja kiirelt veest välja. Suhteliselt valutu ujumine. Veest väljusime kolmekesi, veidi maas oli team´i arvestuse ujuja. Nagu arvata oli läks esimese ringi tõus natukene vaevaliselt, üks kohalik libises eest, jäime kolmekesi. Ringi lõpus peale pikki sirgeid olime liidriga vahe kinni tõmmanud ja tõusule minnes oli meid neli. Team´i mees kukkus ära. Laskumisel libises järgi. Laskumistel võis pidurid maha keerata, lauged kurvid, ca 75 km/h. Peale laskumisi oli meid taaskord kolm, varsti juba kaks. Team´i mees libises eest ja üks jäi maha.
Kahekesi keerasime viimasele 15 km lõigule. Ründasin, Wattbike-mode peale ja hakkasin vahet käristama. Sain jooksma ca 40 sek eduga.
Geele olin võtnud, joonud olin, lihas oli veel konditsioonis. Esimesed 5 km olin rütmis, mis esimeselt ringilt tagasi jõudes hakkas kaduma. Kuna algus oli paljulubav, siis uskusin, et suudan veel täna asjad enda kasuks keerata. Kuid haamer, mis saabus oli kiire ja valus! Tagant möödusid kaks meest: parima rattajaga, hilisem võitja ja minuga koos liikunud, hilisem kolmas.
Jätkasin vaevaliselt, teisel ringil möödus veel üks, kiireimat jooksuaega näidanud. Nüüd oli eesmärk vaid finishisse jõuda. Tarbisin, mis ma tarbisin, paremaks ei läinud...
Pic by Krista Mikk.
Ujumine: 24:45 (1.)
T1: 1:15 (2.) (kiireim aeg 1:11)
Ratas: 2:19:15 (5.) (kiirem aeg 2:14:24)
T2: 0:36 (5.) (kiireim aeg 0:29)
Jooks: 1:26:18 (24.) - esimene 10,5 km ring 40:56 ja teine juba vaevalised 45:21. (kiireim aeg 1:17:09)
Kokku: 4:12:11 (võitja 4:07:15)
Koht: 4.
Võistluskäiku oleks saanud muuta vaid esimese tõusuga. Kui oleks siis hilisema partneriga kohe minema saanud, olnuks vahe jooksule minnes meile mõlemale soodsam olnud. Muus osas peab jätkama ettevalmistust, et suvel selliseid haamreid ei tuleks...
Puhas start, vabasse vette, oma rütm sisse ja kiirelt veest välja. Suhteliselt valutu ujumine. Veest väljusime kolmekesi, veidi maas oli team´i arvestuse ujuja. Nagu arvata oli läks esimese ringi tõus natukene vaevaliselt, üks kohalik libises eest, jäime kolmekesi. Ringi lõpus peale pikki sirgeid olime liidriga vahe kinni tõmmanud ja tõusule minnes oli meid neli. Team´i mees kukkus ära. Laskumisel libises järgi. Laskumistel võis pidurid maha keerata, lauged kurvid, ca 75 km/h. Peale laskumisi oli meid taaskord kolm, varsti juba kaks. Team´i mees libises eest ja üks jäi maha.Kahekesi keerasime viimasele 15 km lõigule. Ründasin, Wattbike-mode peale ja hakkasin vahet käristama. Sain jooksma ca 40 sek eduga.
Geele olin võtnud, joonud olin, lihas oli veel konditsioonis. Esimesed 5 km olin rütmis, mis esimeselt ringilt tagasi jõudes hakkas kaduma. Kuna algus oli paljulubav, siis uskusin, et suudan veel täna asjad enda kasuks keerata. Kuid haamer, mis saabus oli kiire ja valus! Tagant möödusid kaks meest: parima rattajaga, hilisem võitja ja minuga koos liikunud, hilisem kolmas.Jätkasin vaevaliselt, teisel ringil möödus veel üks, kiireimat jooksuaega näidanud. Nüüd oli eesmärk vaid finishisse jõuda. Tarbisin, mis ma tarbisin, paremaks ei läinud...
Pic by Krista Mikk.Ujumine: 24:45 (1.)
T1: 1:15 (2.) (kiireim aeg 1:11)
Ratas: 2:19:15 (5.) (kiirem aeg 2:14:24)
T2: 0:36 (5.) (kiireim aeg 0:29)
Jooks: 1:26:18 (24.) - esimene 10,5 km ring 40:56 ja teine juba vaevalised 45:21. (kiireim aeg 1:17:09)
Kokku: 4:12:11 (võitja 4:07:15)
Koht: 4.
Võistluskäiku oleks saanud muuta vaid esimese tõusuga. Kui oleks siis hilisema partneriga kohe minema saanud, olnuks vahe jooksule minnes meile mõlemale soodsam olnud. Muus osas peab jätkama ettevalmistust, et suvel selliseid haamreid ei tuleks...
Friday, May 06, 2011
29. Tartu Jooksumaraton
Nagu juba kombeks, siis alustuseks statistika. Peab 2009 aasta treeningpäeviku ette võtma ja vaatama, mida ma siis tegin, et sellise aja välja jooksin. Tänane enestunne oli ära-ütlemata-hea aga millegipärast arvas kell teisiti.2008 1:26:17 12.koht
2009 1:23:26 12.koht
2010 1:25:02 25.koht
2011 1:26:39 20.koht
Esimesed kilomeetrid asfaldil hoidsin ennast tagasi, et jalgu väga ära ei lõhuks. Kaks pigi ja 13 Eesti kiiremat libisesid eest. Jäin suht üksi. Möödusid veel Nõmm ja keegi lätlane. See hetk ei olnud veel mugav järgi minna. Teises TPs olin juba kergelt kuival ja pidin seal joogiga kobistama. Tagant tuli 5-7 meheline punt, mis suhteliselt kiirelt lagunes. Kes libises eest, kes libises metsa poole ja kes jäi maha...
Kui lõpuni jäi ca 10 km, tekkis nüüd vist juba kolmas hingamine ja keerasin gaasi. Minu õnneks oli see hetk rada langeva profiiliga ja sai jalad välja sirutada. Ees paistsid Veilberg, Lillelaid, kauguses Nõmm ja lätakas. Ja siiiiis.... hakkas paistma Marko Käsi (1. naise saatja rattal). Uus magus siht sai seatud!
Vahe vähenes, vaikselt aga eduliselt. Lõpuni ca 2 km ja olin tõusnud esimeseks naiseks! Kogu selle tagaajamise käigus olin saanud ka Veilbergi saba peale. KILOMEETER veel, aaaghhh.... üle finishisirge põksu ja flow põhja. Eest hakkas paistma Paap´i selg. Liiga lühike sirge. Max pulss 173!
20. koht, viimane kes SEB rätiku sai :) koheselt taastav jook sisse. Õhtul Aurasse suplema ja sauna... seis ei ole halb!
Intervall Hüpoksia Treeningu kokkuvõte
IHT on läbi. Vahemikus 05.aprill-06.mai käisin maski all 20 korda. Kogemusi järgmiseks korraks kogunes piisavalt. Alustasin sellest, et masin ise hoidis mind 83% saturatsiooni peal, hapniku sisaldus õhus 12-13%. Paari korra järel hakkas organism ennast liiga kiirelt adapteeruma. Saturatsioon langes määratust madalamaks, masin andis hapniku, organism reageeris üle ja tõstis mind pea normile tagasi. Selline sakitamine segas treeningut.
Edasi määrasin juba kindla hapniku sisalduse õhus, 11%. Siis vaatasin juba ise, et saturatsioon liiga alla ei vajuks ja puhkuse ajal ilusti ära taastuks. Mõju oli hoopis teine! Kuuri poole peal läksin tagasi saturatsiooni peale, alustasin 80%. Suhteliselt kiiresti harjutsin ja liikusin edasi 79-78-77%. Hapniku õhus 9-11%. Seal ma lõpuks lõpetasingi.
Üks väike aste oleks võinud veel sügavamale minna aga seekord minule nendest numbritest piisas. Tõenäoliselt järgmine kord saab juba 80% alustada ja lõpetada 75% (enam madalamale seade laskuda ei lase). Õhuhapniku miinimum on 9% ehk siis 6350 m merepinnast.
Ühe treeningu pikkus oli 60-80 min. Intervalle mida kasutasin: 7/2; 8/2; 6/2 ja lõpuks 7/3. Esimene number siis hüpoksia aega ja teine number hapnikurikka õhu aega. Masina poolt arvutatud treeningpunkte sain kahel korral üle 400, neljal korral üle 300, 11 korda üle 200 ja kolm korda üle 100. Keskmine jäi seega sinna 200+ juurde.
Olen tulemustega rahul! Olen kaotanud ca 2 kg kehakaalu. Võimalik, et treeningutest aga samas IHT on kiirendanud ka ainevahetust. Tunnen, et suudan intensiivsetel koormustel kauem olla. Hingamine on muutunud sügavamaks. Pulss pole veel kahjuks väga kõrgeks läinud aga see võib olla ka muudel põhjustel. Pole väga lõiku teinud ega puhkust andnud. Nädal on jäänud hooaja esimese põhistardini. Treeningmaht on laskumisel, intensiivsus kergelt tõusnud, suur osakaal puhkusel, taastumisel, toitumisel, massaažil.
Võimalik, et seade on taaskord Tartus juuli-augusti kuus. Vahetult enne TriStar111 Estonia ja Challenge Vichy Ironman´i. Senikaua ootab seade Teid Sparta Spordis, Tallinnas...
Lisainfo:
www.sportingmed.ee
Edasi määrasin juba kindla hapniku sisalduse õhus, 11%. Siis vaatasin juba ise, et saturatsioon liiga alla ei vajuks ja puhkuse ajal ilusti ära taastuks. Mõju oli hoopis teine! Kuuri poole peal läksin tagasi saturatsiooni peale, alustasin 80%. Suhteliselt kiiresti harjutsin ja liikusin edasi 79-78-77%. Hapniku õhus 9-11%. Seal ma lõpuks lõpetasingi.
Üks väike aste oleks võinud veel sügavamale minna aga seekord minule nendest numbritest piisas. Tõenäoliselt järgmine kord saab juba 80% alustada ja lõpetada 75% (enam madalamale seade laskuda ei lase). Õhuhapniku miinimum on 9% ehk siis 6350 m merepinnast.
Ühe treeningu pikkus oli 60-80 min. Intervalle mida kasutasin: 7/2; 8/2; 6/2 ja lõpuks 7/3. Esimene number siis hüpoksia aega ja teine number hapnikurikka õhu aega. Masina poolt arvutatud treeningpunkte sain kahel korral üle 400, neljal korral üle 300, 11 korda üle 200 ja kolm korda üle 100. Keskmine jäi seega sinna 200+ juurde.
Olen tulemustega rahul! Olen kaotanud ca 2 kg kehakaalu. Võimalik, et treeningutest aga samas IHT on kiirendanud ka ainevahetust. Tunnen, et suudan intensiivsetel koormustel kauem olla. Hingamine on muutunud sügavamaks. Pulss pole veel kahjuks väga kõrgeks läinud aga see võib olla ka muudel põhjustel. Pole väga lõiku teinud ega puhkust andnud. Nädal on jäänud hooaja esimese põhistardini. Treeningmaht on laskumisel, intensiivsus kergelt tõusnud, suur osakaal puhkusel, taastumisel, toitumisel, massaažil.
Võimalik, et seade on taaskord Tartus juuli-augusti kuus. Vahetult enne TriStar111 Estonia ja Challenge Vichy Ironman´i. Senikaua ootab seade Teid Sparta Spordis, Tallinnas...Lisainfo:
www.sportingmed.ee
Ülevaade Linz Half-Ironman´st
Veel enne kui lahinguks läheb, tutvustan mis ees ootamas.
2010 aasta võitja Jürgen Stilgenbauer - ujus 27:27; sõitis 2:12:42; jooksis 1:14:40. Kokku 3:57:15. Minu vaatenurgast vaadatuna on ujumises tugev varu, samas rattas ja kindlasti jooksus läheb raskeks neid aegu korrata. Sellest olenemata on endiselt plaan ja eesmärk alla 4 h selle kõigega hakkama saada...
Ujumine: 2 ringi, veest välja jooksuga. Ujumises on plaan lihtne - tuleb esimesena veest välja saada. Ainult siis saab olema täis ülevaade, mis ees toimuma hakkab. Ajaliselt, kui distants õieti möödetud, sooviks vees olla alla 24 min.
Ratas: 2 ringi. Igal ringil üks lühike põks, muidu allamäge ja flat. Minu jaoks tõenäoliselt kõige raskem koht on esimese ringi tõus. Ülejäänud distants peaks olema juba minu jaoks loodud. Ajaliselt eesmärk alla 2:15, ehk 40+ km/h avs.
Rattaraja profiil.
Jooks: 2 ringi. Tüüpiline linnarada, mööda kõnniteid, üle jõe, täis asfaldi-laks. Kui kaks esimest ala õnnestuvad, siis jooksus vaid võitlus ajaga, et eesmärk saaks täidetud. Jään rahule alla 1:20 ajaga.
Sõidan neljapäev kohale, reedel tutvun rajaga, laupäeval on lahing ja pühapäeval vean end koju tagasi :)
2010 aasta võitja Jürgen Stilgenbauer - ujus 27:27; sõitis 2:12:42; jooksis 1:14:40. Kokku 3:57:15. Minu vaatenurgast vaadatuna on ujumises tugev varu, samas rattas ja kindlasti jooksus läheb raskeks neid aegu korrata. Sellest olenemata on endiselt plaan ja eesmärk alla 4 h selle kõigega hakkama saada...
Ujumine: 2 ringi, veest välja jooksuga. Ujumises on plaan lihtne - tuleb esimesena veest välja saada. Ainult siis saab olema täis ülevaade, mis ees toimuma hakkab. Ajaliselt, kui distants õieti möödetud, sooviks vees olla alla 24 min.
Ratas: 2 ringi. Igal ringil üks lühike põks, muidu allamäge ja flat. Minu jaoks tõenäoliselt kõige raskem koht on esimese ringi tõus. Ülejäänud distants peaks olema juba minu jaoks loodud. Ajaliselt eesmärk alla 2:15, ehk 40+ km/h avs.
Rattaraja profiil.
Jooks: 2 ringi. Tüüpiline linnarada, mööda kõnniteid, üle jõe, täis asfaldi-laks. Kui kaks esimest ala õnnestuvad, siis jooksus vaid võitlus ajaga, et eesmärk saaks täidetud. Jään rahule alla 1:20 ajaga.Sõidan neljapäev kohale, reedel tutvun rajaga, laupäeval on lahing ja pühapäeval vean end koju tagasi :)
Monday, May 02, 2011
Püha Loomaaia XI Rattaralli
Lugu sellest kuidas ma taaskord trenni tegin, küljekas imesin, õige mineku maha magasin, ketisuppi korraldasin ja enne lõppu kella kinni panin.
Esimesel hetkel tundus mu Filter Maantekarikasarja hooaja number 202 väga ilus. Kuni ma märkasin, et stardigrupid on 0-100, 100-200 ja 200- kõik ülejäänud. Ausa mehena, et hiljem mitte lugeda foorumitest, kuidas Priit on petis ja end ette poole trügib, läksin viimasesse ritta. Mõtlesin, et kui raske see nüüd ikka on ca 200 mehest mööda sõita ja end õigesse seltskonda sättida.
Kuid ilm ei soosinud eraldistarti, paar kilomeetrit hiljem oli küljekas võistlejad ketti surunud ja vahed hakkasid kärisema. Pärnu-Haapsalu mnt sillal ma loobusin. Vajusin gruppi ja otsisin mõttekaaslasi. Kokku oli meid ehk ca 5, kes ees viitsisid kallutamas käia. Esimese kahe ringi jooksul pudenes eest mehi aga siis muutus punt eriti laisaks.
Otse vastutuules vedades lasti 3 lätakast eest ära. Ootasin, et äkki keegi tirib järgi aga sellel hetke olid kõik sprinterid. Kaasa läks minu nägemist mööda vaid Siim Kauge, kes sai eesoleva pundi kätte ja lõpetas 79ndal kohal (ca 4 min eespool). Minul see hetk sellist kicki sees polnud. Peale seda kadus ka võidusõidu isu.
Veeresime kolmanda ringi suht rahulikult. Osad proovisid aga tulemuseta. Proovisin ise ka aga pikalt ei suutnud enam eraldit panna. Suht tühi! Lõpetasin oma pundi lõpus 160ndal kohal. Siku tõi mulle tossud ja tegin koheselt jooksu peale. Jooksujalg polnud enam nii tühi :) Seis on hea!
Kokkuvõttes esines Sikutaja (Scott Speedster 20, HED wheelset) oma nimele vääriliselt. Hiljem kuulsin, et enamus ei hoolinud nendest stardigruppidest eriti. Mindi rahulikult ette lindi taha olenemata oma numbrist. Lõppkokkuvõttes oled ise lammas, et taha läksid :)
Ilgelt hea meel on mul aga teiste üle. Ahti suutis taaskord tõestada, et need, kes oskavad aga ei jõua jäävad punti, aga need, kes ei oska aga jõuavad sõidavad eest ära. Samuti suutis ka Juss õigel hetkel lätakatega kaasa minna. Jüri toetas sõbralikult Salumäed, et ta ikka lõpuni veereda saaks. Mai on käes, soojaks võiks minna....
Esimesel hetkel tundus mu Filter Maantekarikasarja hooaja number 202 väga ilus. Kuni ma märkasin, et stardigrupid on 0-100, 100-200 ja 200- kõik ülejäänud. Ausa mehena, et hiljem mitte lugeda foorumitest, kuidas Priit on petis ja end ette poole trügib, läksin viimasesse ritta. Mõtlesin, et kui raske see nüüd ikka on ca 200 mehest mööda sõita ja end õigesse seltskonda sättida.
Kuid ilm ei soosinud eraldistarti, paar kilomeetrit hiljem oli küljekas võistlejad ketti surunud ja vahed hakkasid kärisema. Pärnu-Haapsalu mnt sillal ma loobusin. Vajusin gruppi ja otsisin mõttekaaslasi. Kokku oli meid ehk ca 5, kes ees viitsisid kallutamas käia. Esimese kahe ringi jooksul pudenes eest mehi aga siis muutus punt eriti laisaks.
Otse vastutuules vedades lasti 3 lätakast eest ära. Ootasin, et äkki keegi tirib järgi aga sellel hetke olid kõik sprinterid. Kaasa läks minu nägemist mööda vaid Siim Kauge, kes sai eesoleva pundi kätte ja lõpetas 79ndal kohal (ca 4 min eespool). Minul see hetk sellist kicki sees polnud. Peale seda kadus ka võidusõidu isu.
Veeresime kolmanda ringi suht rahulikult. Osad proovisid aga tulemuseta. Proovisin ise ka aga pikalt ei suutnud enam eraldit panna. Suht tühi! Lõpetasin oma pundi lõpus 160ndal kohal. Siku tõi mulle tossud ja tegin koheselt jooksu peale. Jooksujalg polnud enam nii tühi :) Seis on hea!
Kokkuvõttes esines Sikutaja (Scott Speedster 20, HED wheelset) oma nimele vääriliselt. Hiljem kuulsin, et enamus ei hoolinud nendest stardigruppidest eriti. Mindi rahulikult ette lindi taha olenemata oma numbrist. Lõppkokkuvõttes oled ise lammas, et taha läksid :)
Ilgelt hea meel on mul aga teiste üle. Ahti suutis taaskord tõestada, et need, kes oskavad aga ei jõua jäävad punti, aga need, kes ei oska aga jõuavad sõidavad eest ära. Samuti suutis ka Juss õigel hetkel lätakatega kaasa minna. Jüri toetas sõbralikult Salumäed, et ta ikka lõpuni veereda saaks. Mai on käes, soojaks võiks minna....
Wednesday, April 27, 2011
Kõrvemaa kevadjooks 2011
Alustaks nagu ikka statistikast, mis jooksu puhul väga kole ei olegi.2009, 58:17, 8. koht
2010, 59:19, 6. koht
2011, 59:22, 16. koht
Kuid kogu eelmine nädal kujunes minu jaoks lõpuks liiga intensiivseks: pühap sain rattatreeningul haamri (120 km), esmasp käisin ÜKEs ja jooksin 1000 m ajale (3:03), teisip ujumine, kolmap Wattbike 20 km (25:58), neljap jooks (kusjuures kõige hullem ei olnudki olla), reedel 115 km veeremist, laup Kõrvemaal 16 km ja pühap 110 km veeremist... ühesõnaga kiirelt kinni ja magama!
Kuna jooksus pole intervalle veel teinud, siis kiirust ei ole. Tavaliselt olen enne kevadjookse mingi kolm korda lõigutanud: ~1h 20 min (30 min soojaks+3X10 min lävel/ 5 min rahulik). See aasta lähenen esimestele startidele pisut teisiti.
Jooks ise kujunes lõpuks treeninguks. Alguses oli kerge, siis läks raskeks, taastusin ja jooksin lõpuni juba oma jooksu. Esines lihtne reegel: 165 pulsiga oli mõnus, 170 pulsiga hakkas kiirelt halb ja seda ma laupäeval veel ei kannatanud. Vabandusi, miks TOP10sse ei saanud võiks veel tuua aga milleks :)
Nelikürituse mõttes läks mul nüüd raskeks, kuna tavaliselt olen jooksus oma suusa kaotusi tasa teinud. Kuid mida päev edasi, seda selgemaks saavad selle aasta põhieesmärgid ja iga nädalavahetus pole mõtet nö higistada. Kõrvemaa inimestele aga suured tänud ja triatlonil näeme :)
Wednesday, April 20, 2011
Velotesti tulemused
#1 Vo2 max test: algus 75 W, tõus 25 W haaval, igat koormust 1 min. Test lõppes 450 W juures, pulsil 165, ventilatsioon 192 l/min. Hapnikutarbimine 64 ml/min/kg; 5,7 l/min. Selline kiire test minule ei sobi. Need näitajad polnud need, mida ma ise ootasin aga teste oli veel...
#2 Esimese testi põhjal määrati järgmiseks päevaks koormuse hoidmine, 425 W juures. Mida ma hoidsin pea 6 min, max pulss 169. Ventilatsioon 224 l/min. Hapnikutarbimine 71 ml/min/kg; 6,3 l/min. Juba hakkab looma looma :)
#3 Viimaseks testiks oli Wattbike.il 20 km sõit. Eelnev kogemus sellel rattal oli vaid Jõuluturniiril olnud 1 km sõit, mille ma kergelt õeldes failisin. Õnneks seekord oskasin koormust õieti hinnata! Alustasin kiirelt ja hakasin liikuma 26:10-26:15 graafikus, ca 1:20 km. Lõpp oli juba puhas iseloomukas.
Aeg: 25:58. Avs watt 367, max 776. Avs cadence 90, max 118 rpm.
Avs pulss 165, max 179. Kesmine ventilatsioon 201 l/min. Keskmine hapnikutarbimine 66ml/min/kg; 5,9 l/min.
Testidel olid mu parameetrid 195 cm ja 90 kg.
Kui enne olin veidi kahtlev oma kehalisest seisundist, siis enam mitte. Keha on valmis, nüüd tuleb katus ka korda seada!
Monday, April 18, 2011
Nädalavahetus
Kui ratast sõita ei saa, siis tuleb suusatada!
Reedel lasime Vembuga Lõunaka Hawaiis relakaga Sikutaja possat paika. Päris korra veel ei ole. Hirmsasti oleks vaja pikka ja otse kinnitusega sadulaposti, MITTE ussipead. Juhul kui kellelgi juhtub olema, midagi sellist üle või müüa, siis olen huvitatud :)
Enne pimedat jõudsime Kelgu Margusega veel paarkümmend km teha. Plaan oli laup hommikul pikalt Käärikule, viimase lume sprindivõistlusele, sõita. Tõused, teed kohvi, pudru, jogurt, kohuke, moos. Liibukad jalga, tagi selga, kingad jalas, pagillad peal, paned juba kiivrit pähe ja siis alles korraks piilud õue! PEKKIS :(
Sajab! OK, olen tugev, kasvatan iseloomu. Lähen välja, teen 20 min, Mäx helistab, käsib koju minna. Ilm läks hullemaks, keerangi koju. Solvununa panen tossud jalga ja lähen jooksma. Teen ca 60 min ja keeran Tähtvere parki ja litin 10 X 30 sek tõusu, et jalad lahti saaks. Sõrgin koju. Kokku ca 90 min.
Olle võtab mu peale ja sõidame Käärikule. 16.aprill ja ma suusatan. Vahur Teppani kutsel teen oma selle hooaja kolmanda suusavõistluse, 100 m sprindi. Mõlemad sõidud (nii eelsõit kui ka B finaal) sama stoori. 50 m peale olen selgelt viimane, lõpus 3. Järgmine aasta peab natuke suuski vist ikka määrima ka.
Üritus oli muidu lahe aga ilmaga kohe üldse ei vedanud. Oleks vaid päike paistnud, oleks melu palju suurem olnud.
Pühap tegime TriSmile Klubiga teise katse, kindla peale välja. Põlva peale, postitee, Saverna, Tartu, Roiu ring otsa. 4 h, 120 km. Lõpus võttis jala pehmeks...
Reedel lasime Vembuga Lõunaka Hawaiis relakaga Sikutaja possat paika. Päris korra veel ei ole. Hirmsasti oleks vaja pikka ja otse kinnitusega sadulaposti, MITTE ussipead. Juhul kui kellelgi juhtub olema, midagi sellist üle või müüa, siis olen huvitatud :)Enne pimedat jõudsime Kelgu Margusega veel paarkümmend km teha. Plaan oli laup hommikul pikalt Käärikule, viimase lume sprindivõistlusele, sõita. Tõused, teed kohvi, pudru, jogurt, kohuke, moos. Liibukad jalga, tagi selga, kingad jalas, pagillad peal, paned juba kiivrit pähe ja siis alles korraks piilud õue! PEKKIS :(
Sajab! OK, olen tugev, kasvatan iseloomu. Lähen välja, teen 20 min, Mäx helistab, käsib koju minna. Ilm läks hullemaks, keerangi koju. Solvununa panen tossud jalga ja lähen jooksma. Teen ca 60 min ja keeran Tähtvere parki ja litin 10 X 30 sek tõusu, et jalad lahti saaks. Sõrgin koju. Kokku ca 90 min.
Olle võtab mu peale ja sõidame Käärikule. 16.aprill ja ma suusatan. Vahur Teppani kutsel teen oma selle hooaja kolmanda suusavõistluse, 100 m sprindi. Mõlemad sõidud (nii eelsõit kui ka B finaal) sama stoori. 50 m peale olen selgelt viimane, lõpus 3. Järgmine aasta peab natuke suuski vist ikka määrima ka.
Üritus oli muidu lahe aga ilmaga kohe üldse ei vedanud. Oleks vaid päike paistnud, oleks melu palju suurem olnud.
Pühap tegime TriSmile Klubiga teise katse, kindla peale välja. Põlva peale, postitee, Saverna, Tartu, Roiu ring otsa. 4 h, 120 km. Lõpus võttis jala pehmeks...
Tuesday, April 12, 2011
Intervall Hüpoksia Treening!
Paar postitust tagasi tegin Tartu inimestele pakkumise Intervall Hüpoksia treeninguks. Grupp sai eelmine nädal kokku ja treening on kestnud juba üle nädala.
Esimesel testimisel selgus, et olen III tüüpi inimene, ehk siis kõige harvem juhus. Viimasesse rühma kuuluvad tavaliselt inimesed, kes on ühel või teisel moel hapnikupuudusega harjunud. Minu hapnikuvaesuse tolerantsusperiood on keskmiselt pikem ja taastumine väga lühike. Nagu ma aru saan, siis pole ka suurem ime, et ma hinge 4 min kinni suudan hoida. Tekkis kohe küsimus, milleks ma peale treeningut võimeline olen? :)
Treening ise on imelihtne. Lähed pikali, mask pähe ja ainult pikutad seal. Vaikselt piiludes, mis Su näitajad teevad. Treeninguks on variante kaks: kas määrad arteriaalse hapnikusisalduse ehk saturatsiooni taseme ja masin ise hoiab Sind seal. Või määrad hapniku % õhus, ehk siis viid ennast stabiilselt näiteks 5000 m peale ja hingad seal.
Intervalli saad ka ise valida, mina kui tolerantne tüüp lasen hetkel 8 min hapnikuvaeguses ja 2 min hapniku pealevooluga. Olen jõudnud 10 % hapniku sisalduse peale õhus, ehk siis saturatsioon 81. Kes nüüd Googeldada viitsib, siis uurige, mis nende näitajate normväärtused on :)
Ja mida ma siis esimese 6 korra järel olen tundnud??? Raske seda kõike sõnadesse panna. Peale esimesi kordasi oli kogu kehale nagu restart! Hingamine muutus vabamaks, kuskilt voolas peale uut energiat ja trennis oli võitmatu gladiaatori tunne. Vahepeal oli natukene raskem seis, otsisime seda õiget programmi minu jaoks. Tõenäoliselt sai natuke liiga tehtud aga täna oli taas mõnus :)
Miks ma üldse seal käin??? No esiteks alpimaja efekti positiivsest mõjust võib taaskord Googeldada või lugeda artikleid. Mis minule kõige rohkem meeldib on see, et kulutan päevast vaid 60-90 min ja ei pea treeningutes muutusi sisse tooma.
Kellel veel soovi grupiga liituda, siis Lauri Pank (seadme asjatundja) tuleb järgmine teisip (19.aprill) taaskord Tartusse, et meid üle vaadata. Ta jääb siia neljapäeva (21.aprill) lõunani. Soovikorral võtta ühendust Lauri (50 383 10) või siis minuga (56 454 949). Esimene test tasuta!
Lisa info:
http://sportingmed.ee
Esimesel testimisel selgus, et olen III tüüpi inimene, ehk siis kõige harvem juhus. Viimasesse rühma kuuluvad tavaliselt inimesed, kes on ühel või teisel moel hapnikupuudusega harjunud. Minu hapnikuvaesuse tolerantsusperiood on keskmiselt pikem ja taastumine väga lühike. Nagu ma aru saan, siis pole ka suurem ime, et ma hinge 4 min kinni suudan hoida. Tekkis kohe küsimus, milleks ma peale treeningut võimeline olen? :)
Treening ise on imelihtne. Lähed pikali, mask pähe ja ainult pikutad seal. Vaikselt piiludes, mis Su näitajad teevad. Treeninguks on variante kaks: kas määrad arteriaalse hapnikusisalduse ehk saturatsiooni taseme ja masin ise hoiab Sind seal. Või määrad hapniku % õhus, ehk siis viid ennast stabiilselt näiteks 5000 m peale ja hingad seal.
Intervalli saad ka ise valida, mina kui tolerantne tüüp lasen hetkel 8 min hapnikuvaeguses ja 2 min hapniku pealevooluga. Olen jõudnud 10 % hapniku sisalduse peale õhus, ehk siis saturatsioon 81. Kes nüüd Googeldada viitsib, siis uurige, mis nende näitajate normväärtused on :)
Ja mida ma siis esimese 6 korra järel olen tundnud??? Raske seda kõike sõnadesse panna. Peale esimesi kordasi oli kogu kehale nagu restart! Hingamine muutus vabamaks, kuskilt voolas peale uut energiat ja trennis oli võitmatu gladiaatori tunne. Vahepeal oli natukene raskem seis, otsisime seda õiget programmi minu jaoks. Tõenäoliselt sai natuke liiga tehtud aga täna oli taas mõnus :)
Miks ma üldse seal käin??? No esiteks alpimaja efekti positiivsest mõjust võib taaskord Googeldada või lugeda artikleid. Mis minule kõige rohkem meeldib on see, et kulutan päevast vaid 60-90 min ja ei pea treeningutes muutusi sisse tooma.
Kellel veel soovi grupiga liituda, siis Lauri Pank (seadme asjatundja) tuleb järgmine teisip (19.aprill) taaskord Tartusse, et meid üle vaadata. Ta jääb siia neljapäeva (21.aprill) lõunani. Soovikorral võtta ühendust Lauri (50 383 10) või siis minuga (56 454 949). Esimene test tasuta!
Lisa info:
http://sportingmed.ee
Ettevalmistusest...
Tere,
Laagrist on möödunud kaks nädalat. Koju jõudes oli Eesti ilm ausalt õeldes suhteliselt masendav. Tekkis lausa soov nädal-kaks siseruumides viibida ja siis sooja tagasi sõita. Õnneks läks see "rumal" mõte kiirelt peast. Treeningkoormuse lasin korraks alla, rõhk läinud taaskord rohkem ujumisele, ÜKEle. Jooksnud lühemaid otsi ja eile jõudsin esimest korda ka sõitma. Muutused on toimunud ka varustuse osas.
Hawaii Expressi toetusel sain kätte treeninguteks ja maanteevõistlusteks mõeldud Scott Speedster 20, ilus valge Sikutaja. Vahetusse läksid vändad (180 mm DuraAce) ja stemm (140 mm langev Ritchey). Eile sai veel possat paika aetud. Siinkohal toonitan, et võistlusratta ja treeningratta possa PEAB OLEMA nii sarnane kui vähegi võimalik. Eile suutsin sõita ca 5 km kui hakkas tunda andma mu juba legendiks saanud parem põlv. Kerge sadula liigutus ja probleemid kadusid. Roosil pole mõtet kadedust tunda, sest eraldistardi "The Bling of The Cycling World" rataste vastu ikka ei saa :)
Eelmisel nädalavahetusel sain kätte ka Jooksueksperdi toetusel uued jalanõud: Saucony ProGrid Triumph 8 ja K-Swiss K-Ona. Olen Sauconytega paar tiiru juba teinud ja midagi halba õelda ei ole. Pealegi meeldib mulle nende oranž värv :) Muretsenud ka uued ortopeedilised tallad nii jooksujalatsisse kui rattakinga.
Laagris valedest jooksujalatsitest ja võimalikust liiga kiirest koormuse tõusust tekkis kerge ülekoormus vasakusse hüppeliigesesse (talla alla ja sääreluu siseküljele). Laagris aitasid mind erinevad NSAIDid ja Kinesioteipimine (tänud Maretile). Kodumaal kasutasin kohe võimalust ShockWave teraapiale TÜ Kliinikumis. Talla alused (plantaar fastsiidi) kaebused kadusid eriti kiiresti. Säilinud on veel kerged kaebused sääre luuümbrise piirkonnas. Aga treeninguid see ei sega :) käsi tugevalt pulsil.
10 päeva pärast esimene võistlus, Kõrvemaa Jooksumaraton 16 km, seejärel tõenäoliselt Pärnu Rattaralli Filter, Tartu Jooksumaraton 23 km ja kulminatsioon 14.mail Half-Ironman Lintz, Austrias. Kuna startideni on jäänud vaid mõned nädalad, siis ei riski enam vigastustega, pigem ravi ja valuvaba võistlus.
Homme lähen koormustestile, seekord velotest. Sõbra Doktoritöö raames tehtavad max hapnikutarbimise test, test lävel ja 20 km eraldistart Wattbike´l. Enam rohkem informatiivsemaks ei anna ratta osas minna. Kui siis ainult Indrek Rannamaa asendi hindamine sinna kõrvale. Testi tulemused tulevad loodetavasti jooksvalt siia...
Olgem liikluses ikka arvestavad, tee servad pole veel päris puhtad. Ning meie võiks ikka kiivreid kanda. Kes kolmapäeviti ja nädalavahetusel pikka sotsiaalset treeningut soovib, siis anna endast märku. 16; 17. ja 20. aprill Tartu ja Lõuna-Eesti. 22.aprill Tartu-Tallinn mööda Piibe mnt.
Laagrist on möödunud kaks nädalat. Koju jõudes oli Eesti ilm ausalt õeldes suhteliselt masendav. Tekkis lausa soov nädal-kaks siseruumides viibida ja siis sooja tagasi sõita. Õnneks läks see "rumal" mõte kiirelt peast. Treeningkoormuse lasin korraks alla, rõhk läinud taaskord rohkem ujumisele, ÜKEle. Jooksnud lühemaid otsi ja eile jõudsin esimest korda ka sõitma. Muutused on toimunud ka varustuse osas.
Hawaii Expressi toetusel sain kätte treeninguteks ja maanteevõistlusteks mõeldud Scott Speedster 20, ilus valge Sikutaja. Vahetusse läksid vändad (180 mm DuraAce) ja stemm (140 mm langev Ritchey). Eile sai veel possat paika aetud. Siinkohal toonitan, et võistlusratta ja treeningratta possa PEAB OLEMA nii sarnane kui vähegi võimalik. Eile suutsin sõita ca 5 km kui hakkas tunda andma mu juba legendiks saanud parem põlv. Kerge sadula liigutus ja probleemid kadusid. Roosil pole mõtet kadedust tunda, sest eraldistardi "The Bling of The Cycling World" rataste vastu ikka ei saa :)
Eelmisel nädalavahetusel sain kätte ka Jooksueksperdi toetusel uued jalanõud: Saucony ProGrid Triumph 8 ja K-Swiss K-Ona. Olen Sauconytega paar tiiru juba teinud ja midagi halba õelda ei ole. Pealegi meeldib mulle nende oranž värv :) Muretsenud ka uued ortopeedilised tallad nii jooksujalatsisse kui rattakinga.
Laagris valedest jooksujalatsitest ja võimalikust liiga kiirest koormuse tõusust tekkis kerge ülekoormus vasakusse hüppeliigesesse (talla alla ja sääreluu siseküljele). Laagris aitasid mind erinevad NSAIDid ja Kinesioteipimine (tänud Maretile). Kodumaal kasutasin kohe võimalust ShockWave teraapiale TÜ Kliinikumis. Talla alused (plantaar fastsiidi) kaebused kadusid eriti kiiresti. Säilinud on veel kerged kaebused sääre luuümbrise piirkonnas. Aga treeninguid see ei sega :) käsi tugevalt pulsil.
10 päeva pärast esimene võistlus, Kõrvemaa Jooksumaraton 16 km, seejärel tõenäoliselt Pärnu Rattaralli Filter, Tartu Jooksumaraton 23 km ja kulminatsioon 14.mail Half-Ironman Lintz, Austrias. Kuna startideni on jäänud vaid mõned nädalad, siis ei riski enam vigastustega, pigem ravi ja valuvaba võistlus.
Homme lähen koormustestile, seekord velotest. Sõbra Doktoritöö raames tehtavad max hapnikutarbimise test, test lävel ja 20 km eraldistart Wattbike´l. Enam rohkem informatiivsemaks ei anna ratta osas minna. Kui siis ainult Indrek Rannamaa asendi hindamine sinna kõrvale. Testi tulemused tulevad loodetavasti jooksvalt siia...
Olgem liikluses ikka arvestavad, tee servad pole veel päris puhtad. Ning meie võiks ikka kiivreid kanda. Kes kolmapäeviti ja nädalavahetusel pikka sotsiaalset treeningut soovib, siis anna endast märku. 16; 17. ja 20. aprill Tartu ja Lõuna-Eesti. 22.aprill Tartu-Tallinn mööda Piibe mnt.
Thursday, March 31, 2011
Cicloturista Denia - Valls de la Marina
Kuna Hispaania viimaste päevade nett oli "eriti kiire ja olemas" siis tuleb ka viimane sissekanne laagrist juba kodus olles.
Võistlusest nii palju, et sai tunda tõelist kohalikku asjaajamist. Võistluseelne pastaparty jäi lihtsalt ära. Ootasime pea 2 tundi ja peale seda kui olime oma numbrid kätte saanud, selgus et süüa ei saa. Kiirelt koju ja carb-up!
Hommikul 6:30 äratus, kiire pudru ja veeresime starti. Start pidi olema 8:00, mis aga hiljem tehti kuskil 8:15 paiku. Hommikul pidi ka süüa saama aga selle peale enam lootma ei jäänud. Ebaselgeks jäi sellel hetkel ka võistluse ülesehitus.
Pidulik start tehtud, veeresime läbi linna, saateauto taga. Saateauto jätkas kuni esimese tõusuni. 10ndast kuni 35nda kilomeetrini. Auto jäi endiselt grupi ette aga jätkas sõitu ca 20 km tunnis, seega see kes jõudis läks ja kes mitte vajus taha Indiasse ära.
Tunne oli hea, pulss reageeris hästi, laagri maxi sain esimeses pooles kätte. Esimene laskumine oli ohtlik. Teekate laines, lahtine kruus ja kaldenurk, kus piduritest polnud suurt kasu. Võtsin väga rahulikult, sest teadsin et laskumise lõpus kogutakse grupp taaskord kokku ja lahing hakkab uuesti. Jah, Te kuulsite õieti, grupp koguti taaskord kokku. Pakuti juua ja süüa ning chilliti ca 20-30 min. 57 km tehtud!
Peatus mõjus lihastele tuimastavalt, esimestel paaril põksul oli raske. Teine tõus hakkas 80ndal kilomeetril ja kestis pea 30 km. Kaldenurgad tõusid, 39-23, püsti ja seisad seal! Hakkasid esimesed piinad, tõusud on väga ausad - liikusid liialt üle läve, KANG, taastusid ja alustasid taaskord otsast peale. Kõrgustes lisandus veel tuul, mis ei andnud puhkust ka laskumistel.
Sellistes tingimustes võistlemine oli keeruline, pigem kujunes see vahepeal finishi poole liikumiseks. Tõsiselt hea meel oli, et ma pole rattur vaid triatleet, kes ei pea reeglina sellistes oludes veerema. Big-Up Taaramäe, no tõsiselt! 105 km tehtud.
Eks ta kokkuvõttes üks tugev treeningpäev oli. Peale tippu algas üle 30 km laskumine, kus ma Roosiga kuigi kiire ei olnud. Samas sirgetel suutsin piisavalt vajutada ja paar skalpi saada. Üks asi, mis kindlaks tehti on, et kohalikud ei oska üldse sirgetel vunkida. Sirgel alla tuules, kus ma üksi hoidsin 50-55 km/h, jäid paljud ette ja sabapeale ja suutnud keegi tulla.
Finishis tavaline muljetamine, 2 h ootamist söögini, veeremine koju ja uuesti söömine :)
http://www.somesport.com/vallsmarina/index11.html
Mäxiga mõtlesime, et samasaguse vaba valikuga võistluse võiks ka Eestis korraldada. Kus distantsiks üle 100 km, enamusajast saateauto taga 30-40 km/h ja siis vahepeal antakse paarikümneks kilomeetriks vaba valik, kes soovib võib ennast kooma sõita :)
Võistlusest nii palju, et sai tunda tõelist kohalikku asjaajamist. Võistluseelne pastaparty jäi lihtsalt ära. Ootasime pea 2 tundi ja peale seda kui olime oma numbrid kätte saanud, selgus et süüa ei saa. Kiirelt koju ja carb-up!
Hommikul 6:30 äratus, kiire pudru ja veeresime starti. Start pidi olema 8:00, mis aga hiljem tehti kuskil 8:15 paiku. Hommikul pidi ka süüa saama aga selle peale enam lootma ei jäänud. Ebaselgeks jäi sellel hetkel ka võistluse ülesehitus.
Pidulik start tehtud, veeresime läbi linna, saateauto taga. Saateauto jätkas kuni esimese tõusuni. 10ndast kuni 35nda kilomeetrini. Auto jäi endiselt grupi ette aga jätkas sõitu ca 20 km tunnis, seega see kes jõudis läks ja kes mitte vajus taha Indiasse ära.
Tunne oli hea, pulss reageeris hästi, laagri maxi sain esimeses pooles kätte. Esimene laskumine oli ohtlik. Teekate laines, lahtine kruus ja kaldenurk, kus piduritest polnud suurt kasu. Võtsin väga rahulikult, sest teadsin et laskumise lõpus kogutakse grupp taaskord kokku ja lahing hakkab uuesti. Jah, Te kuulsite õieti, grupp koguti taaskord kokku. Pakuti juua ja süüa ning chilliti ca 20-30 min. 57 km tehtud!
Peatus mõjus lihastele tuimastavalt, esimestel paaril põksul oli raske. Teine tõus hakkas 80ndal kilomeetril ja kestis pea 30 km. Kaldenurgad tõusid, 39-23, püsti ja seisad seal! Hakkasid esimesed piinad, tõusud on väga ausad - liikusid liialt üle läve, KANG, taastusid ja alustasid taaskord otsast peale. Kõrgustes lisandus veel tuul, mis ei andnud puhkust ka laskumistel.
Sellistes tingimustes võistlemine oli keeruline, pigem kujunes see vahepeal finishi poole liikumiseks. Tõsiselt hea meel oli, et ma pole rattur vaid triatleet, kes ei pea reeglina sellistes oludes veerema. Big-Up Taaramäe, no tõsiselt! 105 km tehtud.
Eks ta kokkuvõttes üks tugev treeningpäev oli. Peale tippu algas üle 30 km laskumine, kus ma Roosiga kuigi kiire ei olnud. Samas sirgetel suutsin piisavalt vajutada ja paar skalpi saada. Üks asi, mis kindlaks tehti on, et kohalikud ei oska üldse sirgetel vunkida. Sirgel alla tuules, kus ma üksi hoidsin 50-55 km/h, jäid paljud ette ja sabapeale ja suutnud keegi tulla.
Finishis tavaline muljetamine, 2 h ootamist söögini, veeremine koju ja uuesti söömine :)
http://www.somesport.com/vallsmarina/index11.html
Mäxiga mõtlesime, et samasaguse vaba valikuga võistluse võiks ka Eestis korraldada. Kus distantsiks üle 100 km, enamusajast saateauto taga 30-40 km/h ja siis vahepeal antakse paarikümneks kilomeetriks vaba valik, kes soovib võib ennast kooma sõita :)
Friday, March 25, 2011
Teine kokkuvõte
Hispaanias on olukord endine :) vahepeal tormas ja sadas kaks päeva, mis tekitas väikse sunnitus puhkuse. Ujumist ja jooksmist see siiski ei seganud. Viimasteks tõsisemateks ratta päevadeks on valmisolek nr. 1. Plaanis on pühap kohalikule rattarallile minna, 140 km kahe põksuga. Viimane põks pea 25 km, tõusudega kuni 20%.
Raudmees Jüri päev enne tormi. Mägedes 7-8 kraadi võttis põie hellaks. Sain ise ka kergelt külma, kurk ja hääl on kergelt ära. Laagri lõpuni aga lubab üle 20 kraadi ja päikest. Ehk saab kerge jume ikka peale.Tugevamatel tõusudel tegime spets ettevalmistust. Ühes kohalikus külas oli all nähtav sirge. Ahtil oli 2 käiku veel varuks, Roosi oli sellel hetkel juba lukus :)
Subscribe to:
Posts (Atom)