Friday, December 12, 2014

Suusalainel, detsember 2014

Lubasin viimati, et järgmine postitus tuleb lumelt ja suuskadelt. Kahjuks polnud meil Soomes internetti, seega postitus tuleb siiski asfaldilt ja tossudes.

Läinud on edukalt, regulaarne CrossFit ja seda vahetevahel toetav individuaalne jõusaal on hästi mõjunud. Novembri teises pooles hakkasin vaikselt aeroobsele treeningule mõtlema, jõudsin juba ujuma ja jooksma. Tahtsin enne lumelaagrit mingigi tunde sisse saada. Novembri viimastest päevadest kuni detsembri alguseni viibisin siis oma elu esimesel lumelaagris Soomes, Luostol/ Pühal. 

Aastaid olen planeerinud, et võiks novembris lumele sõita ja oma suusaliikumist veidi varem alustada. Seekord sai see siis tehtud tänu Taavi Kaivule! Kuus päeva lumel, kokku üle 200 km suuska ja mõned kümned jooksukilomeetrid. Esialgu oli oodatult väsitav 2+ h treeninguid libistada, aga paari päevaga jõudsin 50 km treeninguni, mis kujunes kergemaks kui esimesed päevad. 

Lund oli esialgu vähe, kohati pidi tundra-muru-lapikeste vahel rada otsima, aga viimastel päevadel juba pigem liiga palju. Suusanina kadus lume sisse ära ja treening kujunes EKEks, kus laskumisi pidi kaasa aitama. Kõik see ilus sai aga kiirelt läbi ja järgmisteks aastateks peab kaaluma pikemat laagrit. 


Nüüd, kus aeroobsele baasile on antud kick-start ja jõutreeningutega jätkan kuni jaan keskpaigani, otsustasin, et alustan ka 2015 hooaja Intervall Hüpoksiaga. Kuna eelmise talve-kevade baaskuur jäi lahjaks ja jättis liiga väikse taastumisaja enne esimesi starte, siis see aasta alustan varem.

Plaanis on kuni jaan keskpaigani hüpoksiast baas alla saada, siis puhata ja esimene "lõvi" välja lasta Tartu Maratonil. Kuna 2015 aastal on Neliküritusest saanud Kuubik, siis eesmärk seal edukalt esineda seda suurem. Tuleb kahel jooksul oma tavapärane tulemus teha, loota edukale suusahooajale ja viimaseks siis heale grupisõidutaktikale. 

Hüpoksiast veel nii palju, et kuna baasi tekitan dets-jaan kuus, siis tõenäoliselt tulevad pisemad kuurid enne kevadlaagrit ja hooajal vastavalt vajadusele. Nii on hooajal käimine ohutum ja saan hetkel rahulikult, pikalt ja muretult seal käi
a. Hetkel on Tartu Maratonini veel piisavalt (2 kuud) aega, seega taastumisaega piisavalt. 

Suusast veel nii palju, et plaani olen võtnud: 1.veeb Tamsalu-Neeruti (vaba); 7.veeb Alutaguse (klassika); 15.veeb Tartu Maraton (klassika); 21.veeb Kõrvemaa Neliku (vaba). Esimene start siis sissejuhatuseks, teine TM soojenduseks ja kahel viimasel tuleb tulemusele minna. 



Friday, November 14, 2014

September-Oktoober

Hoiame see aasta sama joont lõpuni välja. Postitame mõtteid ja tegusi nädalaid peale nende esinemist. Alles nüüd, kus hakkan vaatama 2015 hooajale, olen leidnud aja. Ühesõnaga kirjutan, kuidas selle hooaja viimased stardid läksid. 

Alustan SEB Tallinna Maratoniga, minu jaoks siis poolmaraton ja enne Tartu Linnamaratoni viimase korraliku testiga. Olin triatlonid selleks aastaks selja taha jätnud ja keskendusin jooksu ja rattale. Kui nüüd aus olla, siis pole sisuliselt viimased kaks kuud regulaarselt basseini jõudnud. Õnneks saab ujumine siit vaid paremaks minna :) 

Jooks ise oli suhteliselt igav ja kella vastu võitlus. Alguses olin esimeste naistega samas pundis, kuid see lagunes juba enne Kadriorgu. Seejärel ei leidnudki endale parajat partnerit ja jätkasin üksi. Ärge nüüd valesti aru saage, ma ei jooksnud pundist minema, vaid jäin sinna kuskile keskele. Poolel maal oli tunne veel suht ok, mis tekitas kerge hirmu, et äkki peaks lähiajal mingi energia-laksu sisse võtma. Kannatasin selle mõttega veel kuni Pirita teeni. Siiamaani olin liikunud vaid vee ja spordijoogi peal. 

Võtsin geeli 6-7 km enne lõppu ja arvan siiani, et see oli viga. Peale seda kadus kerivus, jalad läksid kangeks ja pidi esmakordselt tahtejõu peal jooksma. Õnneks asi paranes Vanalinna jõudes ja sealt edasi sain mõelda vaid sellele, kuidas ma eesolijaid ownima hakkan. Tõusingi viimastel km kolmandaks naiseks ja "poodium" oligi saavutatud :) 

Aeg 1:17:00 oli natukene kehvem, kui ma lootsin, aga üldjoontes korralik stabiilne jooks! Viimased poolmaratonid on mul lõppenud 6 km enne finishit, seekord siis mitte. 


Nädal kiiret taastumist rattasadulas ja olingi Tartu Rattamaratoniks valmis. Võistlus ise kujunes eelmise aasta copy-paste võistluseks. Alguses oli raske, asfaldil jäi sisuliselt minust vahe sisse, aga õnneks veeresime kõik laskumisel järgi. Edasine oli juba pidev positsiooni parandamine ja kuidagi läbi ime leidsin end mingi hetk pundist, kes võitles kohtadele 76 ja edasi. 

Tundsin, et olen õiges kohas ja väga enam punnitama ei hakanud. Taastunud ja tankinud, kuskil distantsi keskmisel kolmandikul, läks pundi liikumine eriti leboks. Ei saanudki lõpuni aru, miks nii rahulikult võeti. Võibolla oodati viimast vaatust Palust-Elvasse. Ühesõnaga keegi väga tõmmata ei tahtnud ja kuna ma ise kartsin, et saan ka alates teisest tunnist otsa, siis vaatasin olukorda kõrvalt. 

Nagu arvata oli, siis Palust tempo tõusis ja edasine oli juba jõuad või sured! Paaril korral olin liiga lähedal, et hüüda Lenna kuldsed sõnad - "mina jäääään!". Viimne kord, kui pidin endast kõik välja pigistama, oli peale seda viimast põksu, kus üleval keeratakse paremale, viimastele kilomeetritele. Arvatavasti tegin seal oma lõpuspurdi ära ja edasi kõõksusin pundi sabas. Lõpuks mind enam polnud ja sellest on kahju, kuna TOP100 oli realiseerimise küsimus. 

Hiljem tulemusi lapates leidsin, et u 3 min enne meid oli liikunud ka üks mõnus punt, kuhu ma järgmine aasta tahan kindlasti kuuluda. Siinkohal mainingi ära, et 2015 tuleb minu jaoks rattahooaeg, kus põhirõhk läheb rattavõistlustele. Sellest lähemalt siis, kui asjad selged...


TRMi järgselt kuulutasin rattahooaja lõppenuks. Jäänud oli veel jooks ja Tartu Linnamaraton! Ei saaks öelda, et enesekindlus oleks väga laes olnud. Jagada treeningud mitme ala vahel ja siis loota, et oled ühes neist hea, on naiivne. Arvutasin, et Tallinnas joostud poolmaraton X2 + 10 min on reaalne eesmärk ja selle plaaniga ma ka starti läksin - 2:45 ja alla!

Enda plaanid paigas, hakkasin Sigridi pärast muretsema. Temake läks oma esimesele maratonile ja olles oma elu parimas jooksuvormis, vajas ta pidevat vaimset tuge, et see on kõigest jooks, mis kestab natukene kauem, kui muidu :) ei kahelnud tema edukas esinemises kordagi. Ilusate piltidega, stabiilne, ühtlane jooks - 4:09:59! Täitis oma treeneri poolt pandud plaani.

10 min enne starti (by Ann)

Minu jooks oli see maraton kõige üksildasem võistlus mu elus! Sõpruse silla all, 2-3 km stardist, jooksin juba üksi. 8 meest olid eest ära libisenud, nende tempo ei vastanud minu plaanidele ja minu tempo ei vastanud tagumistele. Mõnesmõttes kurb! Olen nüüd jooksnud Tallinnas kaks maratoni, Tartus kaks maratoni ja mulle vist vaikselt aitab. Kui võrdlen jooksuvõistlusi ja rattavõistlusi, näiteks selle aasta Tartu Linnamaraton ja Tartu Rattamaraton, siis esimene on sisuliselt kontrollitud treening kellaga ja teine on non-stop action ja emotsioon. Siinkohal ei pea kaua mõtlema, kumma kasuks ma järgmine aasta pigem kaldun.


Vahepeal tekkis mõte, et ootan tagumised järele, aga kuna liikusin ilusti graafikus, siis ei tahtnud seda rikkuda. Läksin starti plaaniga, et 10ndal km otsustan, mis teen. Juhul kui siis kõik korras, siis jätkan võiduka lõpuni. Olin 10 km peal u 38 min ja tagasi teed enam polnud. Tartu üles-alla rada sobis mulle ja olin poolmaratoni joonel 1:21ga. Enesetunne sealjuures täitsa ok ja siis hakkasin tooma võrdlusi, kuidas ma ennast vahel triatlonitel tunnen, kui pean 10-21 km jooksma. Pfffff.... easy peasy! 

Esimesed kangus hetked tulid siis, kui nad tulema pidid, kuskil seal 32-33ndal km. Kuna olin ca 2 min varus, siis väga ei põdenud. Viimastel kilomeetritel õnnestus mul veel tõusta kaks kohta, kuid ma ei peaks seda väga suureks saavutuseks, kui konkurent enam ei võistle väga. Toomemägi kustutas mu edu erilise kiirusega ja korraks tekkis isegi paanika, et ei saagi alla 2:45. Õnneks tuli enne finish ja nii see hooaeg lõppes! 


Kokkuvõttes oli 2014 üks viimaste aastate parim hooaeg, kus alguses ei saanud nagu minema, aga pärast ei saanud enam pidama. Tähtis oli see, et tervis oli korras ja keha pidas vastu. Suuri pettumusi polnud, kõik mis suurelt plaani võeti, sai ka suurelt tehtud. Tundsin üle pika aja rahuldust ja kergendust. Võisin südame rahuga puhkuse välja võtta. Midagi ei kripeldanud. Tihti otsin hooaja lõpus veel viimaseid starte, et hea tundega lõpetada. Tihti seda head tunnet ei tulegi. Seejärel jätkad kohe suure tuhinaga treeningutega, unustades puhkuse üldse ära...

See aasta olen sisuliselt siiamaani (nov algus) puhanud! Esimesed nädalad ei teinud midagi, siis hakkasin käima jõusaalis ja CrossFitis http://www.crossfitim.com viimane on mulle eriti hästi mõjunud. Sealsed tegevused on hoopis teine maailm, millega ma siiamaani tegelenud olen. "Kehal on iga aasta uut ärritust vaja!" CrossFit on see aasta see ärritus!

Vaikselt olen hakanud käima jooksmas (sõrkimas), ujumas (suplemas) ja ratast sõitmas (veeremas). Võite arvata, kuidas mu keha ennast tunneb, kui on 5 nädalat aeroobsest tööst eemal olnud ja tegelenud vaid jõutreeninguga. I feel like s**t! Aga siit saab vaid paremaks minna :)

Edasised plaanid näevad mul ette elu esimest lumelaagrit Soomes, Luostol. Sõidan sinna u kahe nädala pärast. Pean mootorile taas tööd andma, et seal mitte väga häbisse jääda. Jõusaali ja CrossFitiga jätkan kindlasti kuni uue aastani. Järgmine aasta tuleb siis pigem ratta aasta, seega enamus treeningud toimuvad selle eesmärgi nimel!

Järgmised sissekanded lumelt ja suuskadelt :)

Thursday, September 25, 2014

Intervall Hüpoksia 2014

Olen Teile ühe postituse juba hooaja algusest võlgu. Kuid polnud enne nagu midagi konkreetset sellel teemal jutustada. Nüüd, kus on jäänud vaid viimane vaatus, Tartu Jooksumaraton, on pilt selge. Allolev jutt on siis Intevall Hüpoksiast ja kuidas see hooajal mu tulemusi mõjutas. 

Esimese põhjaladumise kuuri tegin märtsis, vahetult enne lõunalaagrit aprilli alguses. Käisin kokku 13 X, plaanis oli käia vähemalt 15, kuid ajapuuduses pidin mõnedest kordadest loobuma. Vaatamata sellele, et kuur oleks võinud olla pikem, oli tulemusi tunda suht esimesel nädalal. Mida järgmine aasta kindlasti teisiti teen, on kuuri ajastamine. Seekord läksin paar päeva pärast kuuri lõppu laagrisse, taastumiseks jätsin minimaalselt aega. Viimane omakorda mõjutas laagri esimest nädalat, kus oli parajalt väsimust. Uuel aastal plaanin baaskuuri algust juba veebruari kuus. Arvatavasti sõidan Tartu Maratoni ära, taastun ja alustan. Sellisel juhul on mul piisavalt aega kõik korrad ära käia (15-20 X) ja jääb veel aega taastumiseks enne lõunalaagrit. 

Tõenäoliselt oli kuuri ja laagri koosmõjul ka hooaja esimesed stardid konarlikud. Värskust ei olnud ja õige liikumine tekkiski alles juuni alguses. 

Hooaja sees tegin kaks ~5 X ärritus kuuri. Esimesel korral enne Valga EMV juuni keskel ja teine kord enne TriSmile Triathloni juuli lõpus. Mõlemal korral sarnane tulemus. Langetasin treeningkoormusi ja valisin pigem Intervall Hüpoksia vormile viimase lihvi andmiseks. Võistluseks ettevalmistumise korral tuleb järgmine aasta samuti natukene varem alustada, et oleks aega kohaneda. Viimast on aga vahel raske teha, kuna kalender on tihe ja kuuri alustades saabub esialgu positiivne efekt, millele järgneb kerge auk. Juhul kui see langeb stardi päevale, teeb see elu selle päeval raskemaks. 

Vahetult enne TriSmile Triathloni oligi parajalt hirmu, sest tunne oli liiga hea. Õnneks kuulasin oma keha, hulluks ei läinud ja saime Lauriga (Lauri Pank, www.sportingmed.ee ) õigel ajal lõpetatud. Hooaja tipptulemus tuli kindlasti Intervall Hüpoksia toel! 


Ramsau 2013

Tuesday, September 02, 2014

August 2014

Tahtsin seda postitust kirjutada juba tund pärast TriSmile Triathloni finishit, aga olin selleks esialgu liiga väsinud ja hiljem ei sattunud enam nii pikalt arvuti taha. Ühesõnaga tuleb taaskord pikem jutt kogu augusti teemal.

TriSmile Triathlon 2014 kujunes lõpuks minu jaoks selle hooaja tippsündmuseks. Olles samal rajal võistelnud juba aastast 2009, õnnestus mul lõpuks Otepää raske raja kood murda. Tagasi vaadates ei teinud midagi erilist. Igal alal tegin oma tavapärase tulemuse, kuid seekord ei andnud ma kuskil ära. Kui 111 distants esimest korda Otepääle jõudis, arvutasin, et suudan seda teha vabalt alla 3 h 20 min. Aega on läinud 5 aastat ja olen ikkagi 3 min kaugusel.


Ujumisel pikalt ei peatuks! Minule sobib ilma kombeta ujumine ja tundsin ennast kogu distantsi vältel mõnusalt. Ujusin oma ujumist, punnitama ei hakanud, täiesti mugavuse piires. Teadsin, et ratta algus kujuneb pingeliseks, sellepärast hoidsin ennast tagasi.


Viimasel sirgel puristas keegi minust mööda, et ujumise võit endale saada, kuid tema õnnetuseks oli kiibi plaat veidi eemal ja seal olin mina siiski esimesena. Täpselt ei suutnud registreerida, palju meid T1 esialgu oli. Poslakani olin liider, siis võtsin tõusu rahulikult ja jäin kellegi taha oma teist possat hoidma. Väiksest Munamäest veidi edasi tundsin, et eesolev tüüp on ennast tõusudele jätnud ja andsin gaasi. Tahtsin algusest peale tempot kõrgel hoida, et tagant poolt tulijad nii pea ette ei jõuaks. Esimese ringi Sihva poole keerates nägin, et minuga oli kaasas vaid üks mees, hilisem võitja. Eeldasin, et Pirmin on vahe sisse jätnud ja veidi maha jäänud. Hiljem muidugi selgus, et ta oli juba ujumises vahe sisse jätnud, kuid tegi selle tugeva rattaga tasa. Üleüldse näitas see mees, mis tasemele ta suudab paari kuuga tõusta!


Kuna silmapiiril peale ukrainlase kedagi polnud ja see mees ei teinud kordagi sellist nägu, et sooviks vedama tulla, siis ega mul muud üle ei jäänud, kui edasi kihutada. Teise ringi lõpupoole läks üksi punnimine veidi tüütuks. Küsisin tsiklite käest, palju on vahed ja kes- kus liigub? Sain vastuse, et ukrainlane ja väikse vahega Pirmin. Ülejäänutega juba vahed sees. Ei läinudki kaua aega, kui Pirmin minust möödus. Ukrainlane tundis pinget ja jättis mind ringis kolmandaks. Olin selleks ajaks u 60 km ees olnud. Puhkus kulus ära! Sain toituda, venitada ja ennast jooksuks seada. Pirmini vedamisel jõudsimegi T2. Rattaaeg natukene alla 2:30, olen  2010 ja 2013 umbes samasse auku sõitnud, kuid siis liikusin negatiivse splitiga ja jäin põhirongist maha. Arvatavasti oleks võrdse paarilisega koostööd tehes kiiremini liikunud.


Jooksma minnes ilmus kuskilt tagant päeva parima rattaaja välja sõitnud venelane, kes oli napilt enne jooksu meiega kontakti saanud. T2 oli meid siis 4. Väljusin esimesena ja proovisin kohe rütmi leida. Tõsiselt raske oli! Ratta kangus ja ilma kuumus olid minuni jõudnud. Esimesel pikal tõusul kappasid minust venelane ja ukrainlane mööda. Kiiruste vahe oli märgatav, kuid jäin oma tempole kindlaks. Olen ennegi näinud, kuidas mehed Otepääl ennast üle hindavad. Sirgetel vahe säilis ja aedlinnas olime põhimõtteliselt kolmekesi taas koos. Umbes poolel maal sain jalad alla ja tundsin ennast juba jooksjana. Tegin väikse kruttimise, venelane jäi, kuid tundsin, et väga ülbeks ei tasu minna, keha hakkas üle kuumenema. Poslakale läksin esimesena, laskusin teisena, sirgel taas koos ukrainlasega.


Tundsin, et rohkem kruttimisi ei maksa teha, kui, siis viimasel kilomeetril. Minu õnnetuseks ei suutnud ma üldse see päev tõuse joosta ja nii libises viimasel aedlinna tõusul ukrainlane eest. Sirgel ja laskumisel jõudsin taas kontakti ja olin väga heal possal spurdiks, kuid siis lõppes minu päev ja edasi liikusin puhtalt gravitatsiooni- ja inertsijõul.

Teine koht, üldse ei kripelda, midagi ei kahetse, tegin oma ära! Üle 5 min ajaparandust! Jooksu aeg 40 min, olen üks aasta kehva ratta vihast jooksnud u 38:30. Kuid siiski tunnen, et see päev tegin oma maksimumi ära. Lõppude lõpuks loeb koguaeg ja koht, mitte üksikaladel säramine!

Kuna eelmine aasta tekkis tõrge Mäe tn jootmisega, siis see aasta läksin kindla peale välja ja saatsin Sigridi sinna mind abistama. Nuustaku pubi juures joogipunktis sama teema. Ütleme nii, et toitumise osas probleeme ei olnud. Kokku 3 liitrit vedelikku (joomine ja kastmine), 4 geeli, mõned soolakapslid. Pool võitu seega Sigridi kraesse J


Taastusin võistlusest 3-4 päeva ja sain ennast taas liikuma napilt enne Tallinna Krosstriathloni, TriSmile sarja viimane vaatus. Võistlus kujunes lihtsamaks, kui ma arvasin. Raskustesse ei sattunud ja lõpetasin TriSmile sarja samamoodi nagu alustasin, võiduga! Sari lukus ja võit käes.

Pingelangus ja taaskord taastusin 3-4 päeva. Keha ja vaim olid väsinud ja otsustasin triatloni hooaja lukku panna. Eesti Triatloni karikasarjas olin suvel vahele jäetud startide tõttu konkurentsist väljas. Korrastasin sügisesed plaanid ja leidsin, et parim lahendus on edasi minna ratturina/ jooksjana!


Startisin järgmiseks esmakordselt Fakto Auto Tallinna rattasõidul. Väga lahe, raske ja pingeline võistlus. Tuul tegi oma, kuid suutsin ilma suuremate raskusteta peagrupis lõpuni veereda. Kahju, et suve jooksul rohkem grupisõidu startidesse ei jõudnud. Järgmiseks läksin EMV grupisõidus (seenior1 vanuseklassis) Palamusel. Kui Tallinnas oli tuul, siis seal olid tõusud, mis asja huvitavaks tegid. Valetaks, kui ütleks, et läksin medali järele, kuid ära poleks sellest öelnud. Tundsin ennast hästi, kuid õige hetke magasin maha ja kuna lõpp oli pigem mäest alla, siis sinna enam trügima ei läinud.

Järgmised rattastardid saavad olema Tartu Rattamaratonil ja Kõrvemaa Rattamaratonil.

Hetkel olen rohkem jooksulainel, kuna plaanis on Tallinna Maratonil joosta 21 km ja Tartu Linnamaratonil 42 km . Kui kõik sujub, siis loodan mõlemas isiklike rekordite parandust!

Saturday, July 26, 2014

Juuli 2014

Aeg ikka lendab, kui Sa mitte-midagi-ei-tee! Vaatan, et selline kord kuus kokkuvõtteid teha on hetkel suht lagi, mida teha suudan. Nüüd, kus viimasest stardist juba päevi möödas, on paras aeg reaalseid järeldusi teha.

Pärast Valga Triatlonit võtsin aja maha, puhkasin-treenisin ja otsustasin oma maastikuratta oskused proovile panna Purustaja Rakke Maratonil. Viimati sõitsin maastikul enne kevadlaagrit, märtsi kuus. Kuna Kõrvemaa Triatlon oli vaid paari nädala kaugusel, tundus see igati hea mõte. Teisalt nädal enne Tartu Milli üks tühjendussõit teha, on veel parem mõte. Stardinumber ~300 ja plaan nagu ikka, sõita ennast 100 hulka. Pühkisin neljapäev Classic 29erilt tolmu maha ja tegin ühe sissejuhatava sõidu Nõmme-Harku piirkonnas.
Vahel on väga mõnus käia võistlustel, kus Sul tulemus väga korda ei lähe. Vaim kohe puhkab! Alguses oli kõik suht ok, sõitsin mugavustsoonis, väga trügima ei läinud, sirgetel vajutasin ja nii ma vaikselt ettepoole liikusin. Siinkohal kiidan sealset jootmist, läksin kahe pudeliga, kuid oleks piisanud ka ühest. Kuskil seal Emumäe kandis õeldi mulle, et liigun ~120 koha peal. Kuid umbes sellel hetkel hakkas vaikselt koitma, et siit edasi liikuda on juba väga keeruline. Lihtsalt ees ei paistnud enam kedagi, keda taga ajada. Teisalt olin selleks hetkeks juba suhteliselt sodi.

Viimased 10 km liikusin juba tagurpidi, kang mille poole ma vaikimisi meelega liikusin, hiilis juurde ja lõpetas mu päeva. Kui muidu liikusin  pulsil 160+, siis viimased 10 oli tegemist, et pulss üle 140 saada. Päev läks korda, sain legendaarse Rakke maitse suhu ja lõpetasin ~160ndal kohal. Õnneks näitasid järgmiste päevade treeningud, et taastumisprotsessid töötavad ja muretsemiseks pole põhjust. 


Olin Tartu Mill Triatloni pärast vahele jätnud Viljandi EMV ja ootused olid kõrged. Eelmine aasta oli see mul esimene pikem võistlus, kus kõik oli veel liiga rabe, siis lootsin oma aegu tunduvalt parandada. Ettevalmistus oli hea ja võistluseelsed aspektid sujusid. Tänud siinkohal inimestele, kes leidsid aega mulle vahetusalasse pumpa sebida.

Ujumisstart oli ebamugav ja kuidagi närviline. Jäin täpselt kajaki taha kinni, edasi võitlesin 3-4 mehega positsiooni pärast, prillid löödi vett täis, tegin peatuse ja õigesse rütmi sain alles Ujula silla all. Lootsin ujumise võidu koju tuua, kuid kõik see jebimine stardist alates, oli mind juba piisavalt väsitanud. Kaarsilla alla jõudes olin 3-4 possal ja sisuliselt leppinud olukorraga. Kuid siis sattusin kogemata õigesse voolu, mis ujutas mind teisele possale ja nii ma sealt Emajõest lahkusingi.

Vahetuses olin kergelt uimane ja väsinud. Rattas tõmmati kohe tempo peale, mis mulle väga ei sobinud, sest taastusin alles ujumisest. Proovisin teistega kaasa minna, mis mul enam-vähem õnnestus. Ujumise rapsimine ja rattas kohene punnitamine tekitas väikse ebakõla mu seedimises, mis sai leevendust u 10ndal km, kui ma mao sisu tee äärde jätsin. Vesi-geel-vesi ja olin uuesti sündinud! Ratta esimese ringi lõpp oli juba hea, linnas võtsin kurvid väikse riskiga ja sellega libisesin teistele veidi lähemale.

Teine ring oli juba parem, leidsin oma rütmi ja suutsin paremini pingutada. Kuid kahjuks väsisin vahetult enne linna. Tehnilise ja raskel osal oli juba suhteliselt kulgemine. Kordus eelmine aasta, ~30 sek vahega pärast Sokku jooksurajale, kuid seekord sain ta paari km pärast kätte. Tunne oli hea ja peale natukest hinge tõmbamist läksin ette tempot kruttima. Sokk mainis midagi venelasest, kes jookseb selg ees meile vastu, mida teda ei näinud – tahtsin vaid võimalikult kiirelt finishisse jõuda. Teise ringi esimesel km saabus selle aasta teada tuntud „le-kang“. Energia võlas ei saanud ma olla. Arvan, et see oli ujumine, ratta ja jooksu ebaühtlane punnitamine, mis nüüd lõpuks kohale jõudis. Pettununa endas sõrkisin edasi.

Viimasel km tundsin, et võistluse teine venelane, kelle ma rattas maha jätsin, on mu taas kätte saanud. Viimati kohtusime 2011 a Võru triatlonil, kus ta mu samuti jooksus kätte sai ja tookord lõplikult teiseks jättis. Seekord ta sellise hooga mööda ei lidunud. Kuskil seal Tasku taga proovis ta mind kahel korral maha jätta, kuid tulutult. Jalad olid mu alla tagasi tulnud. Kui jõudsime veest välja tulemis kohani, tundsin et see on ainuõige koht rünnakuks, edasine rada on liiga kitsas kahele ja ehk saan sellest juba viimaseks sirgeks väikse edu. Plaan õnnestus ja ainuke asi, mille üle see päev sai rõõmustada oli võidukas spurt neljanda koha peale.

Statistika 2013 vs 2014:
Ujumine: 17:21  - 17:28
Ratas: 1:06:08 (vahetusalad väljas) – 1:06:23 (vahetusalad sees)
Jooks: 37:29 - 38:37
Kokku: 2:02:28 – 2:02:29

Kui nüüd neid aegasid vaatada ja mõelda, mis seisus ma olin 2013 ja mis seisus hetkel, siis tekib küsimus, miks üldse trenni teha? Lõppaeg täpselt sama! Võistluspilt sarnane: ujumine hea, rattas kerge vajumine ja jooksus kang, mis tõmbab tuju täitsa nulli. Ainukesed positiivsed asjad 2014 võistluse juures olid võidukas lõpuspurt ja tõenäoliselt kiirem rattaeg võrreldes eelmise aastaga. Kuid need aspektid pole kuigi suured imed, sest pole see aasta veel ühtegi lõppu kaotanud ja ratta aeg pidigi parem olema, sest olin paremas konditsioonis. 

Mõtlemiskoht! 

Foto: Mallor Malmre. 


Kõrvemaa Triatlon on minu suvistest tegevustest juba legendaarseks saanud. Läbi ajaloo olen vahele jätnud vaid ühe aasta, kus võistlus kattus mingi teise üritusega, mida ma enam ei mäletagi. Kuna eelmine aasta oli see mul suht esimene start peale pikka haigusperioodi, siis see aasta olin selleks märksa rohkem valmis. Ujumisvorm oma vanas headuses. Ratta liikumine oli Rakkes käima tõmmatud. Jooksu kiirus oli nii lühikeseks distantsiks piisav. Eesmärgiks pakkuda rahvale vaatemängulist võistlust ja loomulikult võit koju tuua.

Võrreldes Tartu Milliga oli start puhas nauding. Esimeses pöördes vabas vees ja sundisin ennast lõpuni pingutama. Vahetusalas nägin, et vahed järgmistega on suuremad, kui tavaliselt. Selline seis tähendas vaid seda, et tuleb proovida üksi. Rattale minnes puterdasin veidi kingadega, kaotasin aega, kuid ei midagi katastroofilist. Lükkasin kohe käiku ja leidsin oma TT mode´i. Pikkadel sirgetel nägin vaid väikseid täppe tagapool. Poolel maal kui hakkasin kruusakatele jõudma, oli vahe piisav ja tunne lubas, et pean lõpuni vastu. Kahjuks kruusal ja tõusunukkidel, võrreldes Soo ja Utariga, sellist kiirust ei arendanud. Üks abimees oli täpselt puudu! Just siis kui taas metsa keerasime, saadi mind kätte. Jätkasime kolmekesi koos. Jooksma minnes käisid kerged fläshbäckid peas läbi, kuidas ma olen kahel korral pidanud Utarile alla vanduma. Seekord õnneks mitte, peale esimest km olin Sooga kahekesi.

Enesetunne polnud kuigi mõnus, värskust nagu polnud, käiguvahetust pidi jõuga suruma. Mõned korrad tegime üksteise alla tempomuutuseid, minu õnneks loobus Soo enne, kui mina. Tõusudel proovisin rütmi hoida, kuid päris seda õiget jooksu hoogu ma see päev sisse ei saanudki. Päeva oleks veel paremaks teinud soolosõit rattas ja paarkümmend sekundit parem jooksuaeg. Kokkuvõttes kolmanda Kõrvemaa Triatloni võidu ja rajarekordi üle üli-hea-meel!


Edasi stardin TriSmile Triathlonil, 111 individuaalselt. Eesmärgid on kõrged ja sügavalt loodan, et suudan see aasta oma tavapärase ebaõnne ümber pöörata! 


Tartu Mill Triathlon läbi Fotovanriku silmade.

Wednesday, June 18, 2014

Juuni 2014

Veel enne, kui juhtme päris seinast välja tõmban, teen väikse kokkuvõtte, mis juuni kuus toimunud on. Tartu Rattaralli eel olin sisuliselt nädal aega Eesti Jalgpalli U23 ja U21 koondistega, mis mõjus mu ratta regulaarsusele laastavalt, kuid andis tugeva lükke üldkehalisele ettevalmistusele ja jooksu kiirusele. Viimane tuli mulle nädal hiljem üllatavalt kasuks. 

Rattarallist pikka juttu ei teeks. Kuna eelmine aasta ei startinud ja aasta enne seda veeresin teise pundi sabas, oli stardinumber ka vastav, 500 jne. Pärast starti seisin 20-30 sek ja alles siis sain veerema. Riia mnt-l tundus, et kõige hullem polegi. Rando (Viko), Johannes (Haanja), Indrek (EST) ja veel mõned + mina liikusime massist oluliselt kiiremini, kuid esimese pundi püüdmiseks jäi siiski õige pisut puudu. Ülenurmel olime saateautode taga, neelasime esimese pundi riismeid, kuid sealt maalt vahe säilis. Tatra orus olin mina juba loobunud ja väga enam ei pressinud. Kuid sellegi poolest püsisin koguaeg pundi peas, väike lootus on ju alati :) 

Minu imestuseks jäi esimene punt Pangodi tõusul seisma ja vahetult enne Nõunit oli vahe 20-30 sek. Proovisin korra üksinda aga suht enesetapp. Parema vormi korral oleks saba peale saamine olnud puhas töövõit. Arvatavasti nägid nad tagant lähenevat punti ja Otepääl oli vahe juba paar minutit. Teise pundi peas oli paras oma treeningmahtu koguda. Mõned korrad sain väikse vahega eest ära, jäin paarilisi ootama, aga neid kahjuks ei tulnud. 

Elvast läbi minnes ja külmas vastutuules, hakkas mul jahe ja tekkisid kerged krambid. Lennujaama juures hoidsin ennast juba tagasi ja nii ma sisuliselt üle joone ka veeresin. Koht u 300, järgmiseks aastaks arvatavasti piisav koht, kuskohast ette jõuda. 


Uuel nädalal mõned kiiremad rattatreeningud Almare Hawaii eest, Kalev SPAs mõned kiiremad otsad ja olin sisuliselt nii hea, kui see hetk olla sai. Läksin Paide MEK triatlonile olematute eesmärkidega. Plaanides oli siiski Valga-Valka Helen triatlon. Kuid polnud see aasta veel kombega ujunud ja vahetusalad ja kõik muud pisiasjad, mis tuli läbi mängida. Läksin päeva nautima :) 


Ujumise reaalsus oli suht valus. Üldse ei nautinud, kombe segas ja kõik oli valesti. Orienteerumisega ei saanud samuti hakkama. Esimese ringi suutsin läbi ime võita, plaan oli siis veel juurde keerata, kuid keerasin vist valele poole. Ühesõnaga ujumises jäi meeletu varu. Vahetusalalt väljusin teisena, Hansu taga ja kerge vaevaga saime kahekesi koostööle ja eest ära. Rattas tundsin end tugevalt ja otseselt raskeks ei läinudki. Hans oli paras paariline, andis puhkust ja tõmbas piisavalt. Kui nägin, et vahe järgmistega pigem kasvab, hakkasin juba vaikselt teist kohta tähistama...


Olin kindel, et saan Hansult u 30 sek jooksus tappa. Sellepärast tegin T2 eriti rahulikult ja läksin rajale juba väikse vahega. Kuid siis tekkisid kuskilt jooksu jalad, mis mind u km pärast liidriks viisid. Teisel ringil sain kerge kangi, Hans sai mu kätte, jooksis väikse vahe sisse ja siis tabas teda vist sama saatus, mis mind 1-2 km varem. 150 m enne joont vajutasin gaasi põhja ja lõpusirgele keerasime juba koos. Inertsist jätkasin ja nii see võit tuligi...


Kokkuvõttes teadsin, et Paide tulemus ei näita mu Half-Ironmani vormi. Vorm ja enesetunne on küll hea, aga kas ka piisav, et 4 h nädal hiljem paugutada? 


Valga-Valka Helen triatlon, nii Eesti kui ka Läti Meistrivõistlused. Eelmine aasta jäi vahele ja 2012 olin teine. Sõitsin juba reedel Otepääle puhkama ja võistluse peale väga ei mõtelnud. Riietuse valik oli paras peavalu. Ilm oli veidi üle 10 kraadi ja vesi 17. Vihma väga ei lubanud, aga kunagi ei tea. Õnneks panin riietusega enamvähem täppi ja tundsin ennast mõnusalt soojas kogu võistluse jooksul. 

Ujumine oli võrreldes Paidega nagu öö ja päev. Sain kohe massist välja, lasin esimesed tiimi ujujad esimeste poide juures minema ja jätkasin siis juba üksinda. Orienteerusin, jõudsin ja libisesin mugavustsoonis. Rattale minnes olin külmast veest värske! 


Rattal alustasin kiirelt ja kui sooja sisse sain, paranes tunne veelgi. Harri "mootorratas" möödus minust teise ringi alguses, sisuliselt samal hetkel kui ma Helgori (esimene tiim rajal) kätte sain. Ratta taseme vahe Harriga tegi südame pahaks ja tundsin, et vajan pisut puhkust ja tankimist. Õnneks hoidis Helgor tempot üleval kuni kolmanda ringini. Joogipunktis sain vahedest aimu ja vaadates Silveri minekut, hakkas mul veidi kiire. Kuna paak oli täis, siis oli aeg seda põletama hakata. Kolmanda ringi sõitsin juba nii piiril kui vähegi sain.


Vahetult enne jooksu sain infot, et Harri on üle 4 min eest ära libisenud, eriline uudis ei olnud. Tegin kiire T2 ja läksin rajale ründavalt. Minu imestuseks nägin ma 1-2 km pärast juba Harrit oma nägemisulatuses. Pärast kuulsin, et T2 ja esimene km oli talle suht valus olnud.

Tundsin ennast veel hästi ja tekkis lootus see üritus veel kinni panna. Kõige väiksem vahe, mis ka kuulsin oli 1:16 või 1:30, selles osas on mälu suht hägune. Kuid siis sai ta jalad alla tagasi ja liikusime sisuliselt samas taktis. Jalad hakkasid valutama ja samm muutus lühemaks ja vaikselt hääbusin. Viimased kaks jooksu ringi ma enam teda taga ei ajanud. Mootor isegi töötas aga jalad olid sodid. Teise kohaga ülimalt rahul, hetkel Eesti Karikarasja ja TriSmile sarja liider.

Kiitused Laurile (Intervall Hüpoksia) www.sportingmed.ee , kes mu kõnesi viimase nädala jooksul vastama pidi. Tunnen, et selles osas oli kõik õige ja kasutegur mäekõrgune. Veel suurem kiitus Sikule, kes pingelistel momentidel suutis mulle need kõige õigemad joogid anda ja oli finishis medali üle uhke!

Edasise osas võtan aja maha! Juunis rohkem starti ei roni. Mellistesse ei tule kindlasti. Trenni on vaja teha! Viibin pikad nädalavahetused rattasadulas ja jooksulaagrites. Järgmised stardid teen juulis - Rakke Estonian Cup, Tartu Mill Triatlon, Kõrvemaa Triatlon. Viljandi EMV osas on hetkel tunded sellised, et starti ei tule, kuid samas kunagi ei tea :)


Ilusat suve!



Pildid: Jüri Suurkivi
Videod: Fotovabrik

Wednesday, May 14, 2014

Kolm starti nädalas: Jüri-Kuusalu-Otepää-Elva

Reeglina kui keegi küsib, et kas kolm starti nädalas on mõistlik teha, siis saadan ta koju mõtlemis-harjutusi tegema. Ehk siis allolev jutt jääb valdkonda - käituge mu sõnade, mitte mu tegude järgi!

Kõrvemaa jooksul hakkas taaskord aina rohkem ja rohkem tunda andma talla alune munake, mis õhtul täitsa valutama hakkas. Ühesõnaga kolmas aasta jookseb, kui ma lähen oma vasaku tallaga EMOsse ja lahkun sealt ühel jalal. Helistasin ette ja broneerisin aja dr Timo Rahneli vastuvõttu. Timo on see kuldsete kätega tark mees, kellega ma vahel jalgpalli mängude ajal väljakule jooksen. Järgmine kord võib meid halval juhul Aleqoc Areenal näha 31.mai õhtusel U21 mängul. Tulge toetage omasi :) 

Pikka diagnostikat polnud, kerge palpatsioon, süst, skalpell, muna välja, puhastus, loputus, õmblus, side, nägemist. Taaskord valge sidekoeline herneke, seest suhteliselt tühi. No see selleks, selleks aastaks munadest vaba :) 

Edasine oli taaskord kiire taastumine - külmakott, mõned NSAIDid, sidumine. Viie päeva pärast läksin ratta trenni, kuue pärast jooksma, seitsme pärast ujuma. Kerge sunnitus puhkus, mis lõppes kolmapäevase Aerobike esimese etapiga eraldistardis Jüris - 22 km. Kavas oli paarissõit aga kuna olin alles jalad alla saanud, siis läksin üksi. Võistluse esimene kolmandik oli täitsa rahuldav, keskmine jäi napilt alla 40 km/h ja teades, et lõpp on alla tuult, olin suht kindel, et 40+ km/h tuleb ära. Edasi jäin nagu unelema ja veeresin ilma kindla soovita. Lõpuks ärkasin ja suutsin viimased 5-6 km pingutada. Kokku napilt üle 40 km/h keskmine, pulsid 155/ 164. Teine kord Plasma seljas on ikka veel liiga toores. Tegin täna 3 h ja alles viimane tund hakkas asju toimuma :) 

Jõudsin veel teinegi kord pool longates sõrkimas käia, enne kui saabus nädalavahetus. Laupäeval esimene Filtri maanteekarikasari Kuusalus, ca 90 km. Pole kaks aastat grupisõidu võistlustel käinud, veidi põdesin aga lõpuks tuli kõik taas meelde ja ei midagi erilist. Tänud Europark Teet ja Co´le, kes peale korjasid ja ratta tagasi Tallinna toimetasid. Sisuliselt kujunes see mõnusaks tempotreeninguks peapundis. Maha ei jäänud ja ette ei jõudnud ka minna. Pulsid 148/166. Ehk siis mootor nagu oli aga lihased ei tahtnud veel. Tegin kiired 3 km jooksu peale ka. Seejärel liikusin edasi Tartusse. 

Tartus ootas mind juba saun ja järv ja muud taastusvahendid. Esimene ujumine tehtud. Kõik taliujujad võivad siinkohal oma kommentaarid omale jätta. Kutid kellega ma Hawaii laagris ühte majja sattusin olid väga külalislahked ja pakkusid transporditeenuseid. Hommikul olid jalad kergelt kanged aga ei midagi erilist. Hommikuks võitjate pannkoogid ja sõit Otepääle. Jalg andis tunda ainult kurvides, sirgelt joostes oli suht valutu. 

Ega ma reaalselt ju teadsin, et kui kaks nädalat pole sisuliselt korralikku jooksusammu teinud, on lootus heale tulemusele olematu. Millegi pärast pidin ma sellegi poolest alustama nagu ma ikka alustan. Esimesed kolm km alla 3:30. Edasi kuni 16nda km-i kõikus km aeg 3:30-3:50 vahel, olenevalt kuidas rada oli. Tunne oli oluliselt parem kui Kõrvemaal, võiks isegi õelda nauditav. Kui keegi oleks mulle 10 km enne lõppu öelnud, et 3 km pärast on su mäng mängitud, oleks ma naeratanud ja teda õlale patsutanud - "jajah, istu taga ära ja saad finishi pildil mu taustaks olla". 

Kuid siis kadusid jalad, lihtsalt tundetuks ja kangeks. Selliseid asju juhtub vahel pikematel triatlonitel, mitte jooksuvõistlustel. Ühesõnaga oli tegemist, et km aeg püsiks seal 4:30 juures. Pulss kukkus alla 150 ja liikumine oli vaevalisem, kui keskmisel hommikujooksul. Lõplik august välja tulek toimus finishis. Kukkusin ära ca 5 min ja ca 20 kohta. Lõpus keskmine km 3:50, pulsid 158/171. 

Mingisugune restart on toimunud, kuna esmasp-teisip polnud enam nii hull, kui peale Kõrvemaad. Hetkel olen terve ja plaanin järgmist starti Aerobike etapil 21.mai Tabasalus. 

Tuesday, April 29, 2014

Kõrvemaa kevadjooks 2014

Iga kevadine esimene tõsisem jooksmine on nüüd tehtud. Enesetunne polnud suurem asi. Jooksu treeninguid segas parema hüppeliigese kõõluse põletik ja kerge turse. Laagrist tagasi tulek on olnud alati selline uimane ja raske õelda, kas oled piisavalt taastunud.

Ühesõnaga ei osanud nagu midagi oodata. Stardis tundsin ennast värskena ja jooksin kohe suure hurraga minema. Roman läks oma teed ja leidsin ennast esialgu mugavalt esimeste hulgas. Pulss oli pigem kõrge kui madal, tiksus seal 170 juures. Alguse asi, tõusudel täiesti tavaline nähtus. Kuid sirgetel ei tahtnud see väga alla tulla, ühesõnaga ette antud tempo oli minu jaoks vist siiski liiast. Lihased lubasid joosta küll, aga mootor kippus ülekuumenema.

Jätsin vahe sisse ja vajusin taha poole. Minuga liitus Raimond, kes mõneks ajaks pakkus toetust, kuid see mees oli sellel päeval teisest klassist, sest lõpetas hiljem neljandana, ehk siis püüdis eesolevad kinni ja mitte ainult. Edasine oli juba raske, möödusid Mart, Sander ja Tanel. Lugesin mehi ja sain, et liigun kümnendal kohal. Viimasel 5 km otsustasin, et siia pean pidama jääma. Kuid tõusud tulid ikka meeletult raskelt!

Punnitasin lõpuni, aeg napilt alla tunni ja TOP10. Kui tõuse joosta ei jaksa, siis pole Kõrvemaa rada Sinule kuigi armuline. Tahtmine oli suurem, kui keha veel taluda lasi. Finishis siiski pigem veidi pettunud. Kuid siis läksin koju ja vaatasin eelmiste aastate tulemused üle.

Kui nüüd kõike seda tunnet arvestada, siis jooksin üle oma võimete. Sisuliselt olen parematel päevadel jooksnud max minuti kiiremini. Seega tunne, et pole veel hea, aga arenguruumi on, on ainult rõõmustav :) Ikkagi 3:45/ km kohta raskel rajal ja toore jõuga. 

2009, 58:17, 8. koht
2010, 59:19, 6. koht
2011, 59:22, 16. koht
2012, 58:45, 3. koht
2013 haigusest taastumine ja raja läbimine
2014 59:29, 10. koht (pulss avs 165, max 173)
Dubble drinking by Rainer. 

Järgmised stardid Jüri TT (Aerobike), Kuusalu Rattaralli (Filter) ja Tartu Jooksumaraton (23 km). 

Thursday, April 24, 2014

Kevadlaager 2014

Laager tehtud, aeg lendas sama kiiresti kui mu uus Foil. Ei mäletagi, millal viimati selline laager oli, kus polnud kordagi vihma ega külma. Igasugused põlved ja sääred jäid kohvrisse. Viisakusest oli vest vahel kaasas. Ilusad ilmad, ilusad mäed, variatsioon tugevaid, kellega koos veerema minna.... ideaalne kombo, kuidas end kahe nädalaga kasti sõita! 

Intervall hüpoksia kohapealt on tunded sellised, et oleks pidanud veidike rohkem taastumisaega jätma kuuri ja laagri vahele. Esimene nädal oli selline veidi kahtlane, pulss ei tahtnud väga reageerida. Teine nädal oli juba parem. Vajadusel sai pulsi üle 170, pingutus oli mugav ja taastumine kiire. 

Laagris sai oma lihastel silma peal hoida, Aleko Peipsi koos kahe müotonomeetriga tegid igal hommikul mõõtmised, mis andsid vihjeid päevasteks tegevusteks ja reaalse tagasiside, kui augus Sa tegelikult oled. Ütleme nii, et tunne oli tihti vägagi petlik. 

Oleksin ma masinat rohkem kuulanud, oleks üks väike trauma ka olemata olnud. Esimesel nädalal läks hüppeliigese kõõlus veidi paiste, õnneks piisas paarist päevast, et see ära kaotada. Hetkel on kaebused minevik.

Edasise osas on plaan teha üks tugev jooks Kõrvemaa Kevadjooksul (16 km). Muus osas on lahtine, võimalik et osalen Pärnu duatlonil, Kuusalu Filtril ja Tartu Jooksumaratonil. 

 HWXPRSS vs ROTA, Foil&Foil&Foil... (by Aleko)
Hommikune motivatsioonipuhang (by Aleko)

Sunday, March 30, 2014

Intervall Hüpoksia!

Kevad on käes! Vaadates välja tekib küsimus, miks üldse kuhugi lõunalaagrisse sõita? Suusatamine oli see aasta suures plaanis siiski OUT, vaatamata sellele, et sain enda kohta piisavalt libisetud. Hea meel on selle üle, et viimastel kuudel pole haige olnud, rütm on paigas ja enesetunne vaid paraneb. Eriti hea meel on mul ujumise üle, olen viimastel kuudel regulaarselt ujuma jõudnud ja tunnen ennast vees ülimugavalt. Ei mäletagi, millal viimati nii oli.

Paar nädalat tagasi sai kergelt alustatud ka erialase jooksuga. Mõned lõigud, mõned ÜKEd jne. Esimene testijooks, Pääsküla raba(pool)maraton läks hästi ja ega hetkel muud üle ei jäägi, kui hakata ratast järgi aitama.

Millest ma veel tahan rääkida on Intervall Hüpoksia! Paar aastat tagasi sain seda esmakordselt proovida ja teen seda uuesti ka see aasta. Tookord alustasin peale lõunalaagrit, seekord enne. Plaan on enne laagrit üks korralik kuur läbi teha, taastuda ja laagris juba aste kõrgemal liigutada. Tõenäoliselt teen suve jooksul ühe kuuri veel.

Olen hetkel üle kümne korra ära käinud ja tulemusi on juba näha. Esiteks tooks välja selle, et protseduur on õpetanud mind taaskord kogu kopsuga nö "kõhuhingama". Ventilatsioon ja kõik selle juurde käiv on alus vastupidavusspordile. Treeningutel on olnud igasuguseid tundeid. Peale esimesi kordi olin pigem koomas, kui pilve peal. Treeningud olid enesetunde koha pealt rasked, kuid mitte aeglased. Hetkel selliseid kaebuseid enam ei esine. Tundub, et olen esimesest ehmatusest üle saanud ja kohanenud.

Jälgima peab oma treeningkoormust. Kui näiteks hommikul korralik ujumine teha ja siis 1,5-2 tunni pärast hingama minna, on enesetunne uimane ja tunned, et ujumisest pole veel  päris välja tulnud. Kui teed hingamise hommikul esimese asjana on kõik korras ja isegi tunned ennast kogu päeva jooksul paremini. Seega minu puhul on sobinud pigem hommikused (ilma trennita) või õhtused (hommikuse trenniga) ajad.

Olen positiivselt meelestatud ja ootan juba laagrit. Sõidan reede (4.aprill) kaheks nädalaks Hispaaniasse, Camp Hawaii Express. Eks seal selgub täis tõde, kuidas Hüpoksia kuur mõjunud on ja milliste mõtetega aprillis tegevusi jätkan.

http://priitailt.blogspot.com/2011/04/intervall-hupoksia-treening.html

http://priitailt.blogspot.com/2011/05/intervall-hupoksia-treeningu-kokkuvote.html

http://www.sportingmed.ee


HoChiMinh Vietnam WarMuseum 2014