Challenge Roth Ironman 2012

Hooaeg on jõudnud poolele maale ja täiesti tahtmatult olen sunnitud hetkel puhkama. Õnneks mõjub puhkus blogile hästi. Puhkuse põhjusest räägin postituse viimases pooles, enne seda kiire ülevaade, mis toimunud on.

Peale Valga EMV tekkis kerge moti-langus, ilmad polnud samuti treeningutele sõbralikud ja nii need neli puhkapäeva tekkisid. Vaim ütles igal sammul, et vajab mõneks ajaks rahu. Samas lihaskonnale polnud kuigi hea pühapäeval võistelda ja siis neli päeva haljavat lasta. Treeningutele naasmine oli seda raskem. Valu ja kangust polnud, aga samas polnud ka toonust. Kiire jõusaali ringtreening ja mõned päevad sissejuhatavaid treeninguid tegid oma töö. 

Eesti Triatloni karikasarja 3. etapiks, Voka Triatloniks olin peaaegu tagasi. Võistlus, kus sisuliselt oli vaid üks konkurent eliidi punktidele. Imet ei sündnud, Latin võitis. Ironman´i silmas pidades tegin pika soojenduse ja pika lõdvestuse – 30 km ratast ja 5 km jooksu, võistlus ja 5 km jooksu peale. Ujumises powerit polnud, suutsin napilt Etverki taga ujuda. Rattas oli Latin meid maha jätnud ja peale seda, kui ma poolele maal kummi ära lõhkusin, liikusid TOP3 meest üksinduses. 

Siinkohal tänud noorele TriSmile´kale, kes mulle oma tagajooksu laenas. Jooksu esimese poole jooksin tugevalt, nähes et kedagi enam püüda pole, lasin kiiruse alla ja lõpetasin kindlalt 3ndana (eliidi 2.). Punktid käes ja karikasarjas seis taas kindlam. 

Ilmad ei läinud paremaks, enesekindlus enne Challenge Roth Ironman´polnud laes. Juba oligi aeg reisida, mis omakorda ei parandanud olukorda. Kohale jõudes oli asi parem, viimasel ratta ja jooksu treeningul oli tunne hea, vaid ujumises tundsid end halvasti. Vana õlatrauma andis taas tunda. 

Ühesõnaga lähme ja teeme selle Ironman´i ära. Start kell 6:30 polnud kuigi mugav. Unisus ja uimasus tagusid näkku. Kerge segadus, kus start läheb ja olingi juba vees. Liikusin kiirelt joone taha, kuid päris ette rivvi ei jõudnudki. Pauk käis ära ja minu ujumis ego taoti põhja. Krõps tõmmati lahti, lukk vajus alla, kombe jooksis vett täis ja olin sunnitud mõnesaja meetri pärast massist lahkuma, et ennast kohendada. 

Kohendusi tuli distantsil paar korda veel teha. Ujumis tunne tekkis alles ehk viimasel kilomeetril, kui suutsin massist eemalduda. Vaatasin veest väljudes kiirelt kella ja number polnud kuigi meeldiv. Ratas oli mul vahetusala kõige kaugemas otsas, kuhu ma pidin liikuma veel ringiga. Kui ma lõpuks rattale sain oli möödunud pea tund aega. 

Mis seal ikka, täispikal kaotada paar minutit pole kuigi suur mure. Ees oli ju ootamas Euroopa või isegi Maailma kiireim rattarada. Kahjuks see aasta võttis see tippudel 20-30 min kauem aega. Viimased päevad olid olnud äikselised, tuulised, hoovihmadega. Tugev tuul koos kergete sabinatega oli ka võistluspäeval. Valgas oli ka tugev tuul, seega eriliselt ma sellele alguses tähelepanu ei pööranud. Kuid kui 90 km oli läbitud ja sisuliselt ühtegi tagantuule lõiku ei olnud, hakkas vaim väsima. Teisel 90 km ringil oli tuul veel tugevam ja endiselt koguaeg. Nii sõitsin ka mina oma plaanitust ~20 min aeglasemalt. 

Põhimõtteliselt kadus mul lootus alla 9 h distants läbida juba poolel rattal. Lootus kerkis uuesti, kui jooksma sain ja kiire arvutus ütles, et „jookse maraton 3 h ja oled napilt vee graafikus“! Jooksujalad olid mul üllatavalt head. Läbisin esimesed kilomeetrid sisuliselt 4 min/ km kohta. Varu oli mul u 10 min, mille ma plaanisin kulutada tankimisele ja kergele tempolangusele distantsi teisel poolel. 

Poolel maal oli keskmine km endiselt pisut üle 4 min. Siis läks esimest korda raskeks ja tempo langes. Vaheaja punktides oli mul veel endiselt varu 4-5 min. U 30ndal kilomeetril oli varu nullis, keha nullis ja lootus nullis! Neerudest liikus valu ette maksa piirkonda, viimane ei andnud sekundikski rahu. Kõnd-jooks-kõnd ma finishi poole liikusin. Lihased oleks veel jooksnud, aga valu oli tugevam. 

Lõpuaeg 9:24:24! Kordades kergem Ironman, kui mu esimene, eelmise aasta Challenge Vichy, kus pidi võitlema 35-40 kraadise kuumusega. Aja parandus üle tunni, aga täisrahuldust ei saanud. Järgmisel päeval liikusin omal jõul, ilma toetuseta. No pärast nii pikka võistlust on see ikka vale! Tunnen, et alla 9 h Ironman läbida on täesti jõukohane. Jään ootama kolmandat katset :) 

Tänud siinkohal oma lahedatele reisikaaslastele – Siim ja Ivo. Tänud ka Urmasele, kes muretses, et mul võistluse ajal kõht ikka täis oleks. 

Kui peale Valgat puhkasin 4 päeva, siis peale Rothi puhkasin 3. Edusammud! Sain teha ühe ujumise, natukene kraavi kaevata ja kerge sörgi. Veel reede õhtul polnud kindel, kas hakkan üldse Kõrvemaale starti minema. Oleks rahulikult Sigridi võistlusele kaasa elanud. 

Veel viimasel hetkel sain Hawaii Expressist Classic 29eri, nüüd polnud enam pääsu. 

Polnud õrna aimugi, mis saama hakkab. Ujumises haakisin ennast Kauge sappa. Rattale kiire vahetus ja jalad olid täitsa olemas. Tagant liitus kohe Kauge ja olimegi eest ära. Poolel maal tekitas Pütsep korra ärevust, kaval mees, õigel hetkel läks ja läinud ta oligi. Viimasel tehnilisel osas kasvatas oma edu 30 sek pealt veel üle minutini. Kuid jooksujalad jättis ta vist seekord koju. Puhas õnn ja õigel ajal õiges kohas, olid asjad, mis mulle selle võidu tõid. 

Õnnetult suutsin kuskilt enda parema talla alla sügava haava saada, mis hakkas jooksu poolel maal tugevalt veritsema ja rikkus mu uued K-Swiss tossud. Valu ei olnud, aga verd oli piisavalt. Kiirabi oodates, kergelt longates suutsin vasaku talla alla suuremat sorti pinnu saada, mis jäi osaliselt sisse. 

Õhtuks oli vasak jalg paistes, valus ja toetust ei kannatanud. Hommikul tehti EMOs väike süst, väike lõige, puhastati ja lasti koju. Parema jala haav on kinni ja suuremate kaebusteta. Vasakule jalale pole paar päeva toetada saanud. Jääkott ja NSAIDid on mul taas suured sõbrad. Täna käisin näiteks paarsada meetrit poes, suur edasiminek. 

Mis saab edasi, ma ei tea! Sisuliselt on võimalus Tartu Triatloniga ja Võru EMV (olümpia) kindlustada endale karikasarja võit. TriStar111 Estoniaks olen 100% tagasi. Järgmised päevad annavad vastused :)

Valga Triatlon 70.3 EMV 2012

Pole taaskord kaua kirjutanud, parandan oma vea. Eesti Triatloni karikasari on alanud ja üllatava kiirusega on toimunud juba 3 starti. Melliste Triatloni raames Eesti Meistrivõistlused võiskondadele - kaks naist, kaks meest, igaüks mini-triatlon. Järgmisel päeval esimene karika etapp sprindi distantsil. Kuna põhieesmärk oli võistelda Valgas, siis Mellistes liikusin treeningute foonil. Üldkokkuvõttes läks minul (meil - TriSmile) hästi. Tiimidest poodiumil ja individuaalselt suutsin võtta suht maksimumi - 2. koha. Kuna tegemist oli tuulessõiduga, siis suurt osa mängis taktika. Tegin kaks viga, mille tulemusena mängisin oma võidu võimalused maha.

Ujusin ees välja, sain kaaslaseks Hansu, liikusime 5 km koos, tagant hakkas lähenema rong Harri, Siimu, Markko ja Mardiga. Jalg lasti sirgeks ja koos liiguti edasi. Veel enne poolt maad üritas Harri minekut teha, mis püüti kinni. Kilomeeter hiljem tegi ta seda uuesti, mille peale kõik-see-mees üksteisele otsa vaatas ja ta minema lasi. Vahe püsis ~20 sek juures. Kuna enne jooksu hakati jalgu lahti venitama, siis jooksule minnes oli vahe juba ~30 sek. Siinkohal minu esimene taktikaline viga! Suutsin jooksma minna grupi lõpust. Siinkohal minu teine taktikaline viga! Esimene ring liikusin Hansuga enamvähem samal kiirusel, teine ring kontakt kadus. Eelmise aasta 3. koht vahetus 2. koha vastu.

Nädala esimeses pooles tegin veel paar tugevat treeningut, mis jätsid keha kangemaks, kui Mellistes kaks päeva järjest võistlemine. Õnneks aitas mind Jannar hädast välja ja laupäeval olin korras (start oli pühap)! Enesekindlus polnud kuigi laes enne võistlust. Olen viimasel ajal palju tööd teinud, treeningmahud pole olnud kuigi suured ja kvaliteet on pisut langenud. Kui sõidad nädalas kaks korda rattaga, siis 90-100 km eraldi sõita võib kujuneda raskeks. Peas kumises veel eelmise aasta DNF!

Hommikuks oli pea korras ja plaan selge! Lootsin, et tiimide abil suudan raskel hetkel tempot hoida. Ujumises täitis Hans minu jaoks oma rolli ja hoidis piisavalt kiirust. Üle pika aja suutsin tugevalt ujuda, õlg valu ei teinud ja väsimust ei tundnud. Kiirelt sadulasse ja minema. Minu kahjuks suutis Martin (Hansu tiimi rattur) teises kurvis külje maha keerata ja üksi ma jäingi. Samas oli enesetunne hea ja suutsin isuga sõita enamus distantsist. Kirill möödus minust teisel ringil, suutsin temaga enam-vähem kaasa minna ringi lõpuni. Siis kadus kontakt ja kadunud ta oligi.

 Minu üllatuseks oli vahe jooksma minnes alla 4 min. Kuna ma distantsil ühtegi vaheaega ei saanud, ei Kirilli ega ka tagumistega, olin suht teadmatuses. Jooks toimus avatul ringil, seega sain vahedest aimu juba 2-3ndal kilomeetril. Viimased tundusid turvalised. Ratta viimasel ringil tekkinud puusavalud hakkasid vaikselt pehmenema ja kohati oli jooks päris nauditav. Muidugi vastu tuule lõik segas mind nii palju, et kokkuvõttes ei suutnud keskmist alla 4 min/km joosta. Poolel maal elasin ühe raskemat sorti kangi üle. Peale seda oli vaid vormistamise küsimus.

Kokkuvõttes jään rahule! Võib õelda, et selle aasta parim start. Midagi olulist ei seganud, kõik läks nii nagu pidi. Koha mõttes võtsin maksimumi, sest Kirill ikka täiesti teisest masinaklassist. Jooks oleks võinud kiirem olla. Leidsin vanadest protokollidest, et viimane kord, kui Kirilliga samal distantsil tõsiselt võistlesime, aastal 2009, siis kaotasin talle lõpus rohkem kui seekord :)

Võtsin paar päeva puhkust! Järgmiseks stardin tõenäoliselt 30.juulil Vokal, karikasarja 3. etapp, tuulessõiduga sprint. Kuna olen hetkel karikasarja liider, siis peab oma sprindi taktika üle vaatama!

Paf Tartu Olümpiajooks 2012

Täiesti juhuslikult sain teada, et Tartus toimub linnajooks, 10 km. Viimane sobis minu ettevalmistusse ideaalselt. Jooksin kodust alla linna, tegin pikema soojenduse ja võtsin eesmärgiks joosta tugev tempojooks alla 35 min.

Jooks ise möödus kiirelt. Märkamatult jõudis jooksjate rivi Ihaste külje alla, kus tekkisid esimesed rasked momendid. Rolli mängis tugev tuul, mis oli esimene pool distantsist vastu, kuid õnneks tagasi tulles tagant. Alustasin 3:15/km ja edasi proovisin hoida 3:20-3:25/km kohta. Suurt muud polegi kommenteerida, jäin jooksuga rahule :)

34:26, 13. koht, pulsid 166/174.

Tartu Rattaralli 2012

Kuna väljas ei ole enam mai kuu, ilm on läinud kergelt öeldes ebameeldivaks, on aega natukene võistlustest postitada. Nüüd juba pea nädal aega tagasi toimunud TRR kujunes lõpuks kergeks pettumuseks ja puhtalt treeninguks. Eelmisel aastal välja sõidetud kõrge 74.koht, kaotust võitjale u 6 min, jäi seekord täiesti kättesaamatuks. Küll on siinkohal räägitud kergest rajast, kergest ilmast, kõrgest tasemest, hullust kiirusest, ohtlikust sõidust jne. Minusugune rattur sellises rallis läbi ei löö!

Sain laupäeval Hawaii Expressi uued tiimi riided, mis sobisid ideaalselt mu ihu katma. Austria Half-Ironman´il tehtud laadimisviga ma seekord enam uuesti ei teinud. Sai viimased päevad korralikult söödud, võistlusel ei tundnud kordagi nälga ega võlga. Sõitsin hommikul ennast pikalt soojaks, aga kiirendusi tehes tundsin jalgades vaid tühjust. Võimalik, et Austriast saadud kerge külmetus oli veel sees. No väga vahet ei tohiks olla, startisin eliitgrupist, mis oleks pidanud mind kerge vaevaga ette ka jätma. 

Riia tõus imes täiega, liikusin selg ees vastassuunas. Sirgel sain ennast käima ja tundus, et probleeme ei ole. Kas oli põhjuseks 4nda kilomeetri vahefinish või siiski kehv vorm, märkasin et olen taas saba peale jäänud. Lõunaka ringtee juures hindasin, et veel on võimalik esimene punt kätte saada, mille peale otsustati ees pikali panna ja edasine liikumine oli pidurdatud. Kuna eesolevad andsid kuni finishini täiega kuuma, oli seis lootusetu.

Mõtlesin, et hea küll, olen kets, jäin maha... aga rallit saab ka teises pundis sõita. Enne Elvat liikusin ette ja lootsin, et äkki seal hakkab midagi juhtuma, kuna pundis olid mehed, kes tavaliselt on esimeses otsas. Suurt midagi ei toimunud, kiirust hoiti koguaeg üleval, 45-50 km/h, seega ära minekuks pidid olema täiesti teisest klassist mees. 

Otepääle jõudes ja sealt läbi sõites ei juhtunud ka midagi. Muidugi pidi olema valmis, sest palju oli närvilist liikumist, ning kukkumisi oli siin-seal koguaeg. Lootsin, et ehk on veel Kambjas võimalus ja jalga, et proovida, kuid ei. Ette liikumine oli suure massi tõttu raskendatud ja jalg hakkas kergelt pehmeks muutuma. Vahetult enne Põlva mnt said paar meest minema, kes minule üllatusena jäidki ette. Kahjuks magasin selle mineku maha. Viimastel kilomeetritel nägin vaid "kulli-pilguga-sprintereid" ja hoidsin ennast taha. Kus ma õnneks leidsin veel mehi, kes mõtlesid samamood nagu mina. On mul vaja minna 200nda koha peale finishi tegema, alles mai kuu on, hooaeg alles ees, rohkem ei taha külili käia. Ja nii ma siis üle finishi veeresingi. Veel mõtlesin, et äkki oleks targem koju keerata ja mitte oma järgmise aasta stardikohta ära rikkuda.

Kuid austusest teiste võistlejate vastu ületasin joone 3:20:44 (441. koht), u 20 min kaotust võitjale. Sõin, puhkasin ja tegin õhtul kerge 40 min jooksu peale.

Linz Triathlon 2012

Selle hooaja teine start on nüüd seljataga ja ei ole veel lennuk. Kõik tundus olevat korras, Pärnu kukkumisest taastunud, õlavalu oli langenud miinimumini, treeningutel jõudsin igal alal korralikult pingutada, olin võistluskorda saanud oma uue ratta, Scott Plasma 10 (2012), suur ÄITÄHH Hawaii Express! Millele õnnestus peale saada ka korralikud FSA neopro vändad (keraamiliste laagritega). Eiriku käest laenasin Zipp 404.

Reis Linzi läks kiirelt. Hommikul 3:30 äratus, 05:00 lennuk Riiga, sealt 6:15 lennuk Münchenisse. Linzis olin juba enne 12:00. Sõin ja magasin. Läksin tegin kerge veeremise, käisin pastaparty´l ja läksin magama. Hommik oli nagu iga teine. Start oli 12:00, aga check-in´i pidi ära tegema 9:00 paiku. Selle ülejäänud kolme tunni jooksul jõudis kõht tühjaks minna ja tundsin, et laadimine on olnud viimastel päevadel puudulik. Reedene reisimine ei teinud asja ka paremaks.

Sõin veel kiirelt banaani ja geeli, aga päris õiget tunnet enam ei saanud. Ilm läks ka aina palavamaks ja proovisin pigem juua. Suutsin teha oma tavapärase stardi, paarikümne meetriga vabasse vette, hingasin mõlemale poole, tühjus. Esimese poi juures tundsin varvaste kõditust ja avastasin enda taga kaks meest. Üks neist individuaal, teine meeskonna võistleja. Kui ujutud oli üle poole maa, hakkas parem õlg väsima ja täis jõuga enam tõmmata ei jõudnud. Viimane muutis ka mu suunataju, hakkasin vaikselt paremale kalduma, mis ärritas tagumisi ja minu tuules ujumist ei peetud enam mõtekaks.

Viimasel paarisajal meetril läks õlg veel hellemaks ja kaotasin kontakti eesolevatega. Punnitasin lõpuni ja väljusin veest siiski teisena. Kiirelt rattale ja proovisin ennast kohe heasse rütmi saada, veel enne kui tuleb esimene tõus. Tõusu all olid jalad juba lahti ja väga raske ei olnud. Muide ülekanneteks sattusid mul 42-55 ja 21-11, sõitsin 1.-2. käiguga, joppas!

Tuul oli see aasta nii, et tõusudel ja laskumistel vastu ja tagasitulekul sirgel tagant küljekas, seega olid rattaajad kõigil paar minutit kehvemad. Suurematel laskumistel, kus muidu pidi siin-seal natukene pidurdama, siis seekord üle 65 ei veerenud. Esimene mees kadus suht kohe eest ja tagant tuli kaks meest juurde, kellest üks jäi mingi hetk maha ja teisega sõitsin 50nda km´ni koos. Siis tuli tagant eelmise aasta võitja ja lõhkus meie koostöö ära. Jäin üksi, kuni viimase sirgeni, kuni tagant saabus suurem rong, 4-5 meest. Sättisin ennast teisele possale ja seda ma käest enam ei andnud.

Täpselt ei teagi, mitmendana jooksma sain, aga arvatavasti 5.-6.ndana, kaotust liidrile 3-4 min, mis tundus üllatavalt vähe, kuna päris mugavalt ma ennast rattas ei tundnud. Ilm oli läinud veel kuumemaks, olin korralikult joonud ja energiat tankinud, kuid juba esimesel kilomeetril sain aru, et tänane päev venib mul pikemaks kui planeerisin. Lihased olid korras, aga energiat lihtsalt ei olnud. Coca ja vesi, Coca ja vesi - ainukesed asjad, mis kergendasid olukorda. Päris jalutama ei võtnud aga jooks see ka ei olnud. Elu pikim 10 km ring seljataga sain jalad alla. Olin langenud arvatavasti sinna 20nda koha piirile ja nüüd hakkas pay-back. Enamused said jooksu teisel poolel haamreid, punktides seisti, istuti maas, mina järjest parandasin kohti. 

Õiget jooksu tunnet ei tulnudki. Lõpp oli juba kangutamine!

Ujumine: 25:26 (2.)
T1: 1:21
Ratas: 2:21:04 (29.)
T2: 0:41
Jooks: 1:31:15 (30.)
Kokku: 4:19:50 (11.)

Kui nüüd need kohad on õiged, siis tuleb taaskord tõdeda, et triatloni võidab kõige stabiilsem mees. Ratta ja jooksu 29.-30.nda koha ajaga läbinuna saavutasin siiski kõrge 11. koha. 

 

Suured tänud Erichule, kes mind Linzis majutas, söötis ja jootis. Kristale, kelle poolt oli transfer Müncheni ja Linzi vahel. AirBalticule, kes suutis alguses rattas ära kaotada, aga siis nad ilusti vaid päev hiljem Tartusse toimetada.

Järgmine start Tartu Rattaralli. Järgmine triatlon Mellistes (meeskondlik ja individuaal). Järgmine ettevalmistus käib Valga EMV Half-Ironman´i jaoks.