Kolm starti nädalas: Jüri-Kuusalu-Otepää-Elva

Reeglina kui keegi küsib, et kas kolm starti nädalas on mõistlik teha, siis saadan ta koju mõtlemis-harjutusi tegema. Ehk siis allolev jutt jääb valdkonda - käituge mu sõnade, mitte mu tegude järgi!

Kõrvemaa jooksul hakkas taaskord aina rohkem ja rohkem tunda andma talla alune munake, mis õhtul täitsa valutama hakkas. Ühesõnaga kolmas aasta jookseb, kui ma lähen oma vasaku tallaga EMOsse ja lahkun sealt ühel jalal. Helistasin ette ja broneerisin aja dr Timo Rahneli vastuvõttu. Timo on see kuldsete kätega tark mees, kellega ma vahel jalgpalli mängude ajal väljakule jooksen. Järgmine kord võib meid halval juhul Aleqoc Areenal näha 31.mai õhtusel U21 mängul. Tulge toetage omasi :) 

Pikka diagnostikat polnud, kerge palpatsioon, süst, skalpell, muna välja, puhastus, loputus, õmblus, side, nägemist. Taaskord valge sidekoeline herneke, seest suhteliselt tühi. No see selleks, selleks aastaks munadest vaba :) 

Edasine oli taaskord kiire taastumine - külmakott, mõned NSAIDid, sidumine. Viie päeva pärast läksin ratta trenni, kuue pärast jooksma, seitsme pärast ujuma. Kerge sunnitus puhkus, mis lõppes kolmapäevase Aerobike esimese etapiga eraldistardis Jüris - 22 km. Kavas oli paarissõit aga kuna olin alles jalad alla saanud, siis läksin üksi. Võistluse esimene kolmandik oli täitsa rahuldav, keskmine jäi napilt alla 40 km/h ja teades, et lõpp on alla tuult, olin suht kindel, et 40+ km/h tuleb ära. Edasi jäin nagu unelema ja veeresin ilma kindla soovita. Lõpuks ärkasin ja suutsin viimased 5-6 km pingutada. Kokku napilt üle 40 km/h keskmine, pulsid 155/ 164. Teine kord Plasma seljas on ikka veel liiga toores. Tegin täna 3 h ja alles viimane tund hakkas asju toimuma :) 

Jõudsin veel teinegi kord pool longates sõrkimas käia, enne kui saabus nädalavahetus. Laupäeval esimene Filtri maanteekarikasari Kuusalus, ca 90 km. Pole kaks aastat grupisõidu võistlustel käinud, veidi põdesin aga lõpuks tuli kõik taas meelde ja ei midagi erilist. Tänud Europark Teet ja Co´le, kes peale korjasid ja ratta tagasi Tallinna toimetasid. Sisuliselt kujunes see mõnusaks tempotreeninguks peapundis. Maha ei jäänud ja ette ei jõudnud ka minna. Pulsid 148/166. Ehk siis mootor nagu oli aga lihased ei tahtnud veel. Tegin kiired 3 km jooksu peale ka. Seejärel liikusin edasi Tartusse. 

Tartus ootas mind juba saun ja järv ja muud taastusvahendid. Esimene ujumine tehtud. Kõik taliujujad võivad siinkohal oma kommentaarid omale jätta. Kutid kellega ma Hawaii laagris ühte majja sattusin olid väga külalislahked ja pakkusid transporditeenuseid. Hommikul olid jalad kergelt kanged aga ei midagi erilist. Hommikuks võitjate pannkoogid ja sõit Otepääle. Jalg andis tunda ainult kurvides, sirgelt joostes oli suht valutu. 

Ega ma reaalselt ju teadsin, et kui kaks nädalat pole sisuliselt korralikku jooksusammu teinud, on lootus heale tulemusele olematu. Millegi pärast pidin ma sellegi poolest alustama nagu ma ikka alustan. Esimesed kolm km alla 3:30. Edasi kuni 16nda km-i kõikus km aeg 3:30-3:50 vahel, olenevalt kuidas rada oli. Tunne oli oluliselt parem kui Kõrvemaal, võiks isegi õelda nauditav. Kui keegi oleks mulle 10 km enne lõppu öelnud, et 3 km pärast on su mäng mängitud, oleks ma naeratanud ja teda õlale patsutanud - "jajah, istu taga ära ja saad finishi pildil mu taustaks olla". 

Kuid siis kadusid jalad, lihtsalt tundetuks ja kangeks. Selliseid asju juhtub vahel pikematel triatlonitel, mitte jooksuvõistlustel. Ühesõnaga oli tegemist, et km aeg püsiks seal 4:30 juures. Pulss kukkus alla 150 ja liikumine oli vaevalisem, kui keskmisel hommikujooksul. Lõplik august välja tulek toimus finishis. Kukkusin ära ca 5 min ja ca 20 kohta. Lõpus keskmine km 3:50, pulsid 158/171. 

Mingisugune restart on toimunud, kuna esmasp-teisip polnud enam nii hull, kui peale Kõrvemaad. Hetkel olen terve ja plaanin järgmist starti Aerobike etapil 21.mai Tabasalus. 

Kõrvemaa kevadjooks 2014

Iga kevadine esimene tõsisem jooksmine on nüüd tehtud. Enesetunne polnud suurem asi. Jooksu treeninguid segas parema hüppeliigese kõõluse põletik ja kerge turse. Laagrist tagasi tulek on olnud alati selline uimane ja raske õelda, kas oled piisavalt taastunud.

Ühesõnaga ei osanud nagu midagi oodata. Stardis tundsin ennast värskena ja jooksin kohe suure hurraga minema. Roman läks oma teed ja leidsin ennast esialgu mugavalt esimeste hulgas. Pulss oli pigem kõrge kui madal, tiksus seal 170 juures. Alguse asi, tõusudel täiesti tavaline nähtus. Kuid sirgetel ei tahtnud see väga alla tulla, ühesõnaga ette antud tempo oli minu jaoks vist siiski liiast. Lihased lubasid joosta küll, aga mootor kippus ülekuumenema.

Jätsin vahe sisse ja vajusin taha poole. Minuga liitus Raimond, kes mõneks ajaks pakkus toetust, kuid see mees oli sellel päeval teisest klassist, sest lõpetas hiljem neljandana, ehk siis püüdis eesolevad kinni ja mitte ainult. Edasine oli juba raske, möödusid Mart, Sander ja Tanel. Lugesin mehi ja sain, et liigun kümnendal kohal. Viimasel 5 km otsustasin, et siia pean pidama jääma. Kuid tõusud tulid ikka meeletult raskelt!

Punnitasin lõpuni, aeg napilt alla tunni ja TOP10. Kui tõuse joosta ei jaksa, siis pole Kõrvemaa rada Sinule kuigi armuline. Tahtmine oli suurem, kui keha veel taluda lasi. Finishis siiski pigem veidi pettunud. Kuid siis läksin koju ja vaatasin eelmiste aastate tulemused üle.

Kui nüüd kõike seda tunnet arvestada, siis jooksin üle oma võimete. Sisuliselt olen parematel päevadel jooksnud max minuti kiiremini. Seega tunne, et pole veel hea, aga arenguruumi on, on ainult rõõmustav :) Ikkagi 3:45/ km kohta raskel rajal ja toore jõuga. 

2009, 58:17, 8. koht
2010, 59:19, 6. koht
2011, 59:22, 16. koht
2012, 58:45, 3. koht
2013 haigusest taastumine ja raja läbimine
2014 59:29, 10. koht (pulss avs 165, max 173)

Dubble drinking by Rainer. 

Järgmised stardid Jüri TT (Aerobike), Kuusalu Rattaralli (Filter) ja Tartu Jooksumaraton (23 km). 

Tallinn, Eesti - Mandelieu-la-Napoule, Prantsusmaa

Lugu sellest, kuidas me see aasta lõunalaagrisse sõitsime. Eesti oli kena, päike paistis ja oli paar kraadi külma. Lund oli... no enamus Teist teab, kui palju.

Läti ja Leedu jätsid suht külmaks nagu ikka. Erilisi emotsioone ei tekkinud. Kuigi lund jäi nagu järjest vähemaks. Poola jõudes ei olnud lund enam pea üldse. Kuid eriliselt soe ka ei olnud. On olnud aastaid, kui Poolas oli juba rattasõidu ilm :)

Tsehhi magasin mõnuga maha ja siis läks tõsiselt pekki. Austria mägedes oli lumetorm! Sisuliselt polnud ilm veel pluss poole peale läinud. Tekkis hirm, et võibolla see aasta ongi igal pool talv ja oleks võinud suusad ikka kaasa võtta.



Õnneks hoidis Jänks tuju üleval :)



Sama äkki kui lumi tuli, oli see ka läinud. Mäed jäid selja taha ja pilvede vahelt hakkas paistma valguskiirt....



Sisuliselt muutus ilm 10 kraadi võrra 100 km läbides. Järsku oli 10 kraadi plussi ja päike väljas. Kivi langes südamelt....

Teine kivi langes, kui jõudsime mere äärde. Kiirtee alla mere äärde ei lõppend ega lõppend.

Pimeduse saabudes olime kohal. Kokku u 34 h, kuid kõik täiesti mõistlikult. Järgmine hommik olime treeninguteks valmis....

Ülejärgmine hommik oli kohe rattast puhkekas. Is Nice :)

Side lõpp!

TriSTar111Estonia 2012

Kes palju teeb, see palju jõuab! Kes midagi ei tee, see ennast mugavalt ei tunne! Läksin starti ja mõtlesin, et kas on võimalik 111 km distants läbida alla 3:45? Neli nädalat olin ühel või teisel põhjusel sisuliselt nulli peal. Viimastel päevadel sain vaikselt liigutama hakata, aga midagi meeldivat see küll ei olnud.

Tegin reedel 30 min jooksu, kus pulss oli kohe 150, samas liikusin arvatavasti 5-6 min/km kohta. Rattaga kerida oli juba päris mõnus, kuid tempot ei kannatanud. Kehakaal oli 3-4 kg võistluskaalust üle. Ühesõnaga low expectations! 

Vaatamata sellele, et üle 600 individuaali oli stardis, läks minul sealt eemaldumine kergelt. Esimese poi juures olin vist kolmas vms. Täpselt ei saanud aru, sest mina läksin keskelt, aga enamus kiireid tulid vasakult külje alla. Kuid esimese ja teise poi vahe tundus igavik. Valitud tempo oli osutunud siiski hetke vormi silmas pidades liiga kõrgeks. Aeg treenib, tempo tapab - Aeg treenib, tempo tapab!

Võtsin veits hoogu maha ja suutsin ülejäänud ujumise oma TOP10 kohta hoida. Veest väljudes unustasin kiirelt ujumise, sest vasakut talda maha panna väga ei tahtnud. Jumal tänatud, et seal vaip oli. Hüppasin rattale ja unustasin mõneks ajaks jala. Ahja, see nr 9 kuldne ujumismüts on minu oma, kui keegi peaks selle leidma. See jäi mul eelviimase poi juurde :)

Kui ujumine läks distantsi möödudes halvemaks, siis ratas ja jooks läksid pigem paremaks. Võistluse käigus tekkis kerge treenitus. Kui esimesed kaks ringi olin väga kahtleval seisukohal oma saavutusvõimest, siis kolmandal ringil suutsin juba pingutust nautida. Joomise ja toitumisega panin seekord täiesti täppi - 2 väikest bar´i, 4 geeli, 3 soola ja sisuliselt 4 pudelit jooki. Jooksma minnes tundsin ennast mugavalt.

Kahjuks kadus mugavus ja jõuetus hakkas näkku peksma. Pilt oli ees, energiat oli piisavalt, aga jalad lihtsalt ei jõudnud joosta. Samm oli raske, põrget ei olnud, põlv ei tõusnud. Võiks õelda, et selle aasta üks raskemaid jookse. Lõpus läks veidi mugavamaks, aga alla 4 min/km ma vist ei saanudki.

Kokkuvõttes 3:38 ja mõned sekundid peale. Arvatavasti u 15 min aeglasemalt, kui heal päeval!

Järgmiste startide osas jään vastuse võlgu. Hetkel sooviks ennast rohkem treeninglainele tagasi saada ja alles siis vaatame edasi. Tallinna Maraton tundub hetkel hea plaan :)

Challenge Roth Ironman 2012

Hooaeg on jõudnud poolele maale ja täiesti tahtmatult olen sunnitud hetkel puhkama. Õnneks mõjub puhkus blogile hästi. Puhkuse põhjusest räägin postituse viimases pooles, enne seda kiire ülevaade, mis toimunud on.

Peale Valga EMV tekkis kerge moti-langus, ilmad polnud samuti treeningutele sõbralikud ja nii need neli puhkapäeva tekkisid. Vaim ütles igal sammul, et vajab mõneks ajaks rahu. Samas lihaskonnale polnud kuigi hea pühapäeval võistelda ja siis neli päeva haljavat lasta. Treeningutele naasmine oli seda raskem. Valu ja kangust polnud, aga samas polnud ka toonust. Kiire jõusaali ringtreening ja mõned päevad sissejuhatavaid treeninguid tegid oma töö. 

Eesti Triatloni karikasarja 3. etapiks, Voka Triatloniks olin peaaegu tagasi. Võistlus, kus sisuliselt oli vaid üks konkurent eliidi punktidele. Imet ei sündnud, Latin võitis. Ironman´i silmas pidades tegin pika soojenduse ja pika lõdvestuse – 30 km ratast ja 5 km jooksu, võistlus ja 5 km jooksu peale. Ujumises powerit polnud, suutsin napilt Etverki taga ujuda. Rattas oli Latin meid maha jätnud ja peale seda, kui ma poolele maal kummi ära lõhkusin, liikusid TOP3 meest üksinduses. 

Siinkohal tänud noorele TriSmile´kale, kes mulle oma tagajooksu laenas. Jooksu esimese poole jooksin tugevalt, nähes et kedagi enam püüda pole, lasin kiiruse alla ja lõpetasin kindlalt 3ndana (eliidi 2.). Punktid käes ja karikasarjas seis taas kindlam. 

Ilmad ei läinud paremaks, enesekindlus enne Challenge Roth Ironman´polnud laes. Juba oligi aeg reisida, mis omakorda ei parandanud olukorda. Kohale jõudes oli asi parem, viimasel ratta ja jooksu treeningul oli tunne hea, vaid ujumises tundsid end halvasti. Vana õlatrauma andis taas tunda. 

Ühesõnaga lähme ja teeme selle Ironman´i ära. Start kell 6:30 polnud kuigi mugav. Unisus ja uimasus tagusid näkku. Kerge segadus, kus start läheb ja olingi juba vees. Liikusin kiirelt joone taha, kuid päris ette rivvi ei jõudnudki. Pauk käis ära ja minu ujumis ego taoti põhja. Krõps tõmmati lahti, lukk vajus alla, kombe jooksis vett täis ja olin sunnitud mõnesaja meetri pärast massist lahkuma, et ennast kohendada. 

Kohendusi tuli distantsil paar korda veel teha. Ujumis tunne tekkis alles ehk viimasel kilomeetril, kui suutsin massist eemalduda. Vaatasin veest väljudes kiirelt kella ja number polnud kuigi meeldiv. Ratas oli mul vahetusala kõige kaugemas otsas, kuhu ma pidin liikuma veel ringiga. Kui ma lõpuks rattale sain oli möödunud pea tund aega. 

Mis seal ikka, täispikal kaotada paar minutit pole kuigi suur mure. Ees oli ju ootamas Euroopa või isegi Maailma kiireim rattarada. Kahjuks see aasta võttis see tippudel 20-30 min kauem aega. Viimased päevad olid olnud äikselised, tuulised, hoovihmadega. Tugev tuul koos kergete sabinatega oli ka võistluspäeval. Valgas oli ka tugev tuul, seega eriliselt ma sellele alguses tähelepanu ei pööranud. Kuid kui 90 km oli läbitud ja sisuliselt ühtegi tagantuule lõiku ei olnud, hakkas vaim väsima. Teisel 90 km ringil oli tuul veel tugevam ja endiselt koguaeg. Nii sõitsin ka mina oma plaanitust ~20 min aeglasemalt. 

Põhimõtteliselt kadus mul lootus alla 9 h distants läbida juba poolel rattal. Lootus kerkis uuesti, kui jooksma sain ja kiire arvutus ütles, et „jookse maraton 3 h ja oled napilt vee graafikus“! Jooksujalad olid mul üllatavalt head. Läbisin esimesed kilomeetrid sisuliselt 4 min/ km kohta. Varu oli mul u 10 min, mille ma plaanisin kulutada tankimisele ja kergele tempolangusele distantsi teisel poolel. 

Poolel maal oli keskmine km endiselt pisut üle 4 min. Siis läks esimest korda raskeks ja tempo langes. Vaheaja punktides oli mul veel endiselt varu 4-5 min. U 30ndal kilomeetril oli varu nullis, keha nullis ja lootus nullis! Neerudest liikus valu ette maksa piirkonda, viimane ei andnud sekundikski rahu. Kõnd-jooks-kõnd ma finishi poole liikusin. Lihased oleks veel jooksnud, aga valu oli tugevam. 

Lõpuaeg 9:24:24! Kordades kergem Ironman, kui mu esimene, eelmise aasta Challenge Vichy, kus pidi võitlema 35-40 kraadise kuumusega. Aja parandus üle tunni, aga täisrahuldust ei saanud. Järgmisel päeval liikusin omal jõul, ilma toetuseta. No pärast nii pikka võistlust on see ikka vale! Tunnen, et alla 9 h Ironman läbida on täesti jõukohane. Jään ootama kolmandat katset :) 

Tänud siinkohal oma lahedatele reisikaaslastele – Siim ja Ivo. Tänud ka Urmasele, kes muretses, et mul võistluse ajal kõht ikka täis oleks. 

Kui peale Valgat puhkasin 4 päeva, siis peale Rothi puhkasin 3. Edusammud! Sain teha ühe ujumise, natukene kraavi kaevata ja kerge sörgi. Veel reede õhtul polnud kindel, kas hakkan üldse Kõrvemaale starti minema. Oleks rahulikult Sigridi võistlusele kaasa elanud. 

Veel viimasel hetkel sain Hawaii Expressist Classic 29eri, nüüd polnud enam pääsu. 

Polnud õrna aimugi, mis saama hakkab. Ujumises haakisin ennast Kauge sappa. Rattale kiire vahetus ja jalad olid täitsa olemas. Tagant liitus kohe Kauge ja olimegi eest ära. Poolel maal tekitas Pütsep korra ärevust, kaval mees, õigel hetkel läks ja läinud ta oligi. Viimasel tehnilisel osas kasvatas oma edu 30 sek pealt veel üle minutini. Kuid jooksujalad jättis ta vist seekord koju. Puhas õnn ja õigel ajal õiges kohas, olid asjad, mis mulle selle võidu tõid. 

Õnnetult suutsin kuskilt enda parema talla alla sügava haava saada, mis hakkas jooksu poolel maal tugevalt veritsema ja rikkus mu uued K-Swiss tossud. Valu ei olnud, aga verd oli piisavalt. Kiirabi oodates, kergelt longates suutsin vasaku talla alla suuremat sorti pinnu saada, mis jäi osaliselt sisse. 

Õhtuks oli vasak jalg paistes, valus ja toetust ei kannatanud. Hommikul tehti EMOs väike süst, väike lõige, puhastati ja lasti koju. Parema jala haav on kinni ja suuremate kaebusteta. Vasakule jalale pole paar päeva toetada saanud. Jääkott ja NSAIDid on mul taas suured sõbrad. Täna käisin näiteks paarsada meetrit poes, suur edasiminek. 

Mis saab edasi, ma ei tea! Sisuliselt on võimalus Tartu Triatloniga ja Võru EMV (olümpia) kindlustada endale karikasarja võit. TriStar111 Estoniaks olen 100% tagasi. Järgmised päevad annavad vastused :)

Valga Triatlon 70.3 EMV 2012

Pole taaskord kaua kirjutanud, parandan oma vea. Eesti Triatloni karikasari on alanud ja üllatava kiirusega on toimunud juba 3 starti. Melliste Triatloni raames Eesti Meistrivõistlused võiskondadele - kaks naist, kaks meest, igaüks mini-triatlon. Järgmisel päeval esimene karika etapp sprindi distantsil. Kuna põhieesmärk oli võistelda Valgas, siis Mellistes liikusin treeningute foonil. Üldkokkuvõttes läks minul (meil - TriSmile) hästi. Tiimidest poodiumil ja individuaalselt suutsin võtta suht maksimumi - 2. koha. Kuna tegemist oli tuulessõiduga, siis suurt osa mängis taktika. Tegin kaks viga, mille tulemusena mängisin oma võidu võimalused maha.

Ujusin ees välja, sain kaaslaseks Hansu, liikusime 5 km koos, tagant hakkas lähenema rong Harri, Siimu, Markko ja Mardiga. Jalg lasti sirgeks ja koos liiguti edasi. Veel enne poolt maad üritas Harri minekut teha, mis püüti kinni. Kilomeeter hiljem tegi ta seda uuesti, mille peale kõik-see-mees üksteisele otsa vaatas ja ta minema lasi. Vahe püsis ~20 sek juures. Kuna enne jooksu hakati jalgu lahti venitama, siis jooksule minnes oli vahe juba ~30 sek. Siinkohal minu esimene taktikaline viga! Suutsin jooksma minna grupi lõpust. Siinkohal minu teine taktikaline viga! Esimene ring liikusin Hansuga enamvähem samal kiirusel, teine ring kontakt kadus. Eelmise aasta 3. koht vahetus 2. koha vastu.

Nädala esimeses pooles tegin veel paar tugevat treeningut, mis jätsid keha kangemaks, kui Mellistes kaks päeva järjest võistlemine. Õnneks aitas mind Jannar hädast välja ja laupäeval olin korras (start oli pühap)! Enesekindlus polnud kuigi laes enne võistlust. Olen viimasel ajal palju tööd teinud, treeningmahud pole olnud kuigi suured ja kvaliteet on pisut langenud. Kui sõidad nädalas kaks korda rattaga, siis 90-100 km eraldi sõita võib kujuneda raskeks. Peas kumises veel eelmise aasta DNF!

Hommikuks oli pea korras ja plaan selge! Lootsin, et tiimide abil suudan raskel hetkel tempot hoida. Ujumises täitis Hans minu jaoks oma rolli ja hoidis piisavalt kiirust. Üle pika aja suutsin tugevalt ujuda, õlg valu ei teinud ja väsimust ei tundnud. Kiirelt sadulasse ja minema. Minu kahjuks suutis Martin (Hansu tiimi rattur) teises kurvis külje maha keerata ja üksi ma jäingi. Samas oli enesetunne hea ja suutsin isuga sõita enamus distantsist. Kirill möödus minust teisel ringil, suutsin temaga enam-vähem kaasa minna ringi lõpuni. Siis kadus kontakt ja kadunud ta oligi.

 Minu üllatuseks oli vahe jooksma minnes alla 4 min. Kuna ma distantsil ühtegi vaheaega ei saanud, ei Kirilli ega ka tagumistega, olin suht teadmatuses. Jooks toimus avatul ringil, seega sain vahedest aimu juba 2-3ndal kilomeetril. Viimased tundusid turvalised. Ratta viimasel ringil tekkinud puusavalud hakkasid vaikselt pehmenema ja kohati oli jooks päris nauditav. Muidugi vastu tuule lõik segas mind nii palju, et kokkuvõttes ei suutnud keskmist alla 4 min/km joosta. Poolel maal elasin ühe raskemat sorti kangi üle. Peale seda oli vaid vormistamise küsimus.

Kokkuvõttes jään rahule! Võib õelda, et selle aasta parim start. Midagi olulist ei seganud, kõik läks nii nagu pidi. Koha mõttes võtsin maksimumi, sest Kirill ikka täiesti teisest masinaklassist. Jooks oleks võinud kiirem olla. Leidsin vanadest protokollidest, et viimane kord, kui Kirilliga samal distantsil tõsiselt võistlesime, aastal 2009, siis kaotasin talle lõpus rohkem kui seekord :)

Võtsin paar päeva puhkust! Järgmiseks stardin tõenäoliselt 30.juulil Vokal, karikasarja 3. etapp, tuulessõiduga sprint. Kuna olen hetkel karikasarja liider, siis peab oma sprindi taktika üle vaatama!

Linz Triathlon 2012

Selle hooaja teine start on nüüd seljataga ja ei ole veel lennuk. Kõik tundus olevat korras, Pärnu kukkumisest taastunud, õlavalu oli langenud miinimumini, treeningutel jõudsin igal alal korralikult pingutada, olin võistluskorda saanud oma uue ratta, Scott Plasma 10 (2012), suur ÄITÄHH Hawaii Express! Millele õnnestus peale saada ka korralikud FSA neopro vändad (keraamiliste laagritega). Eiriku käest laenasin Zipp 404.

Reis Linzi läks kiirelt. Hommikul 3:30 äratus, 05:00 lennuk Riiga, sealt 6:15 lennuk Münchenisse. Linzis olin juba enne 12:00. Sõin ja magasin. Läksin tegin kerge veeremise, käisin pastaparty´l ja läksin magama. Hommik oli nagu iga teine. Start oli 12:00, aga check-in´i pidi ära tegema 9:00 paiku. Selle ülejäänud kolme tunni jooksul jõudis kõht tühjaks minna ja tundsin, et laadimine on olnud viimastel päevadel puudulik. Reedene reisimine ei teinud asja ka paremaks.

Sõin veel kiirelt banaani ja geeli, aga päris õiget tunnet enam ei saanud. Ilm läks ka aina palavamaks ja proovisin pigem juua. Suutsin teha oma tavapärase stardi, paarikümne meetriga vabasse vette, hingasin mõlemale poole, tühjus. Esimese poi juures tundsin varvaste kõditust ja avastasin enda taga kaks meest. Üks neist individuaal, teine meeskonna võistleja. Kui ujutud oli üle poole maa, hakkas parem õlg väsima ja täis jõuga enam tõmmata ei jõudnud. Viimane muutis ka mu suunataju, hakkasin vaikselt paremale kalduma, mis ärritas tagumisi ja minu tuules ujumist ei peetud enam mõtekaks.

Viimasel paarisajal meetril läks õlg veel hellemaks ja kaotasin kontakti eesolevatega. Punnitasin lõpuni ja väljusin veest siiski teisena. Kiirelt rattale ja proovisin ennast kohe heasse rütmi saada, veel enne kui tuleb esimene tõus. Tõusu all olid jalad juba lahti ja väga raske ei olnud. Muide ülekanneteks sattusid mul 42-55 ja 21-11, sõitsin 1.-2. käiguga, joppas!

Tuul oli see aasta nii, et tõusudel ja laskumistel vastu ja tagasitulekul sirgel tagant küljekas, seega olid rattaajad kõigil paar minutit kehvemad. Suurematel laskumistel, kus muidu pidi siin-seal natukene pidurdama, siis seekord üle 65 ei veerenud. Esimene mees kadus suht kohe eest ja tagant tuli kaks meest juurde, kellest üks jäi mingi hetk maha ja teisega sõitsin 50nda km´ni koos. Siis tuli tagant eelmise aasta võitja ja lõhkus meie koostöö ära. Jäin üksi, kuni viimase sirgeni, kuni tagant saabus suurem rong, 4-5 meest. Sättisin ennast teisele possale ja seda ma käest enam ei andnud.

Täpselt ei teagi, mitmendana jooksma sain, aga arvatavasti 5.-6.ndana, kaotust liidrile 3-4 min, mis tundus üllatavalt vähe, kuna päris mugavalt ma ennast rattas ei tundnud. Ilm oli läinud veel kuumemaks, olin korralikult joonud ja energiat tankinud, kuid juba esimesel kilomeetril sain aru, et tänane päev venib mul pikemaks kui planeerisin. Lihased olid korras, aga energiat lihtsalt ei olnud. Coca ja vesi, Coca ja vesi - ainukesed asjad, mis kergendasid olukorda. Päris jalutama ei võtnud aga jooks see ka ei olnud. Elu pikim 10 km ring seljataga sain jalad alla. Olin langenud arvatavasti sinna 20nda koha piirile ja nüüd hakkas pay-back. Enamused said jooksu teisel poolel haamreid, punktides seisti, istuti maas, mina järjest parandasin kohti. 

Õiget jooksu tunnet ei tulnudki. Lõpp oli juba kangutamine!

Ujumine: 25:26 (2.)
T1: 1:21
Ratas: 2:21:04 (29.)
T2: 0:41
Jooks: 1:31:15 (30.)
Kokku: 4:19:50 (11.)

Kui nüüd need kohad on õiged, siis tuleb taaskord tõdeda, et triatloni võidab kõige stabiilsem mees. Ratta ja jooksu 29.-30.nda koha ajaga läbinuna saavutasin siiski kõrge 11. koha. 

 

Suured tänud Erichule, kes mind Linzis majutas, söötis ja jootis. Kristale, kelle poolt oli transfer Müncheni ja Linzi vahel. AirBalticule, kes suutis alguses rattas ära kaotada, aga siis nad ilusti vaid päev hiljem Tartusse toimetada.

Järgmine start Tartu Rattaralli. Järgmine triatlon Mellistes (meeskondlik ja individuaal). Järgmine ettevalmistus käib Valga EMV Half-Ironman´i jaoks.

Kevadlaagritest

Tere,

Tegelt on ju päris mugav kirjutada vaid üks postitus kuus ja siis konkreetselt puusalt valangutega tulistada, mis toimunud on. Viimased viis nädalat on möödunud lennates, koos parimate inimestega, ägedate emotsioonidega ja nii vahete-vahel tegime trenni ka.

Olen poliitiliselt korrektne ja ei hakka kahe laagri vahelist võrdlust välja tooma. Mõlemal olid oma head ja väga head küljed. Sõitsin sinna siiski vaid treeninguteks ja Eesti elust eemale.

Gironas (HE laagris), mis tegelikult oli Banyoles, täpsemalt Serinya oli vaikne ja rahulik. Liiklust oli minimaalselt, vahel oli teelõike, kus kohtusid napilt ühe autoga. Teede võrgustik oli tihe, seega ükski trenn ei olnud samal ringil. Omanike poolt oli meile jagatud Garmini failid, mille põhjal sai suhteliselt muretult veeremas käia. Vaated olid lausa uskumatud, kahjuks pidi nende nägemiseks aegajalt liigagi palju mäge ronima.

Elamiseks oli täis-laks kõikide lisadega romantiline majake. Eestlasele kohaselt oli õhtuti Wifi ülekoormatud. Meie majas elas ka pool aega selline rattakunn, nagu Svein Tuft (GreenEDGE). Küll juba see mees teab, kus on hea ja miks. Seal lähedal elasid ka Mandri ja Kangert. Ütleme siis nii, et ratturite paradiis, millest paljud veel ei tea :)

Selline väike "põksude" seeria ootas meid, kui me keerasime eelmise päeva mägedest vasakule, lootes et siitkaudu ju vaevalt nii hull on. Think again :) Võib õelda, et minu elu üks raskemaid tõuse.

Õnneks olin seekord laagris normaalsete ülekannetega, et selliste mägede ületamine polnud probleemiks. Selliste seeriate pärast venisid paberil 4 tunnised treeningud tihti tund kuni poolteist pikemaks. Üks eredaim seik oli, kui ajaliselt lähenesime pea kahele tunnile, aga spidokas näitas ca 40 km. Ring oli 120 km, väike moti langus või kuidas?

Ujuda sai vajadusel ka maja ääres olevas 25 m bassus. Vesi nõudis loomulikult kalipsot. Sain ühel korral kohaliku konnaga võidu ujuda. Ta kahjuks loobus ja jäi kõht ülespidi hulpima, hiljem ärkas ja lahkus veekogust.

Nagu igas laagris, on viimaseks päevaks valitud mõni "maasikas", mida kõik koos vallutama minnakse. Meist vaid 20 km eemal asus nn. ProTour´i kuttide test-tõus. Samas kui silmas pidada kõiki eelnevaid tõuse ja protsente jne jne, siis polnudki see kõige hullem, aga kahjuks olid nädalad juba oma töö teinud. Olin väsinud ja midagi mõnusat sellest ei tekkinud...

Härjaga laskumas! Viimasel päeval, viimasel veeremisel, laskumisel koju, purunes mu ratta esimene kodar. Õnneks jäin püsti ja Gunnari toetusel sain kodara vahetatud. Pakkisin asjad kasti ja reisisin edasi Mallorcale, TriSmile laagrisse.

Ahja, üks põhjustest, miks me just seal laagerdasime oli Volta Ciclista a Catalunya, kus pidi sõitma ka meie oma Rein Taaramäe. Kes tema tegemistega kursis on, see teab, et kahjuks ta seal ei startinud. Ühel päev leidsin pool kogemata võistlustõusu ja sõitsin seda ca 2 h enne rattureid.

Vaderi toetuseks :)

Maandusin Mallorcal, võtsin bussi, sõitsin hotelli, sõin ja magasin 5 tundi, sõin õhtust ja magasin veel 9 tundi. Täis puhkeka laks ja mul oli seda nii väga vaja.

Elasime Arenali rannajoone lähedal ja võrreldes Gironaga kees seal elu igal sammul. Teed olid rattureid täis.Hotellid olid penskareid täis. Rannajoon oli sakslasi täis.

Samas oli kõik käe-jala juures - bassein, pood, rand, restoranid, rajad jne 500 m raadiuses. Bussiga Palmasse 15-20 min. Esimestel päevadel olid ilmad isegi liiga soojad, 20 kraadi varjus, üle 30 päikse käes. Vaikselt hakkas temperatuur langema ja laagri viimasel päeval oli täis sadu, rahe ja napp 10 kraadi.

Meres oli vee temperatuur 20 kraadi juures, seega sai vajadusel ka väliujumisi teha. Hotellist 1 km kaugusel oli 1,5 km maastikuring, kus sai jooksuharjutusi ja pehmemaid treeninguid teha. Pikim, 25 km, jooksuotsa tegime mööda randa Palmasse ja tagasi.

Rattaradade poolest oli Mallorcal kergem kui Girona. Lõunapoolne osa saarest oli lamedam, selline kergelt üless-alla keriv. Kohati ca 5 km tõusudega, mis ei olnud kuigi järsud. Põhjapoolne osa oli mägisem aga ka külmem, sellepärast ma seal väga ei käinud. Seal oli rohkem ja pikemaid tõuse.

Sikutaja sai kerge iluravi, Velari käest Sram 80 tagajooks, Jaanuse käest eraldistardilenks. TriStar111 Mallorca raja jaoks ideaalne ratta setting :) Võistlusest endast teen eraldi postituse!

TriSmile Klubi!

31 trennipäeva, mille sees 4 kerget puhkekat (trenni alla 2 h) ja 1 võistluspäev.
3 reisipäeva.

ujumine: 35 km
ratas: 2300
jooks: 275 km

Kokku: 117 tundi

Camp HE Girona 2012

Teen kiire ülevaate, mis toimunud on. 15ndal märtsil võtsin oma seljakoti (ja Sigridi) ning lendasin Hawaii Expressiga Hispaaniasse laagrisse, täpsemalt Girona, veel täpsemalt Besalu, veel täpsemalt Serinya. Muidu suhteliselt vaikne piirkond, lähim küla 2 km Serinya, bassein 7 km Banyoles, suurim linn Girona 25 km, veel suurem linn Barcelona 125 km.

Vaikne ja rahulik piirkond, poodi ja ujuma minekuga on natukene keeruline, aga kannatan ära. Rattasõiduks on siin radu küllaga ja siin seal esineb ka maalilisi vaateid. Saab siledat ja saab ka tõuse. Kodust paarikümne kilomeetriga saab mäe jalamile, kus pro-tour´i mehed ennast testivad – 12 km tõusu. Parimad ajad seal 28 min juures. Lähiajal minul sinna asja ei ole.

Jooksu kohapealt on Hispaania kohta väga head tingimused. Otse maja tagant läheb metsarada alla jõe äärde ja sealt juba omal valikul, kas edasi tagasi või siis ringiga mööda põldude ääri tagasi. Kui vähegi soovid, siis asfaldi puutuma ei pea.

Siiamaani käinud vaid ühes basseinis, kus tegelikult kaks 25 m basseini, üks väli ja teine sise. Piirkonnas peaks basseine veel olema, proovin kõik läbi ujuda. Põhimõtteliselt on meil ka hoovi peal 25 m bassein, mis on aga enamus ajast kile all ja soojenduseta. Hetkel tundub ta suhteliselt must ja nii umbes 15 kraadi. Seega isegi kaasa võetud kombega jääb asi ära.

Treeningutest nii palju, et teen iga hommik 30 min kerge jooksu, kus pulssi üle 120 väga ei lase. Söön hommikust ja 10:00st lähen reeglina grupiga ratast sõitma. Olen siiamaani teinud kuni 100 km veeremisi. Teinud üleminekuid jooksule ja õhtuti teinud puhast jooksu.

Veel toimuvad õhtuti 20-30 min venitused ja kehakorsetilihaste treening.

Ilmaga on siiamaani vedanud, on selline kolme aastaaja ilm. Hommikul on niiske ja udune kevad, päeval läheb suviseks (~ 20 kraadi) ja õhtuks läheb sügiseks, kus jopeta välja ei lähe. Sademeid pole hetkel veel olnud, aga see pidi kohe-kohe muutuma. Veeremas olen käinud käiste, säärte ja vestiga. Tõusudel läheb palavaks, aga laskumistel on tuul siiski jahe. Joosta saab lühikestega, aga olen soojapesu igaks juhuks alla pannud.

Tervis on olnud muidu korras, aga viimati kodus olnud külmetus annab vahel tunda. Paari päeva pärast peaks esimene ehmatus möödas olema ja saab koormusi tõstma hakata. Siiani teinud kuni 4 tundi päevas.

Ahja, levi siin väga ei ole. Maja on nii kivi ja rauda täis, et rääkima peab minema õue kivi otsa. Selle eest on meil 3 wifi ruuterit, seega kui kontakteeruda soovite, siis saatke mail.

Ettevalmistus Tartu Maratoniks 2012

Narrisin seda lund terve sügis. Olin juba loobunud talvisest suusatamisest. Vaimselt olin ennast ettevalmistanud, et põhi tuleb laduda matkates-joostes-ujudes-jõusaalis. Aga nagu kiuste on ta nüüd maas ja ma pole ennast siiamaani suusa-lainele saanud. Natukene kurb aga samas natukene ükskõik. Nelja nädala pärast sõidan pea viieks nädalaks laagrisse. Külma tõttu lükati edasi Kõrvemaa Suusamaraton, kus ma iga aasta olen esimest korda kopsud puhtaks köhinud ja lasknud südamel pea kaks tundi punases olla. See aasta pole ka seda!

Ütleme nii, et suht tuimalt Tartu Maratonile peale, nr 142! Ühtegi klassika sammu pole sõitnud. Ainult uisku ja paaristõuget. Varustuse osas toetab mind see aasta Kein Einaste ja määrdemeest ei hakka ma seekordki vahetama (Tanel Ojaste). Kokku olen teinud seitse suusatrenni, tõenäoliselt teen 1-2 lühikest suusatamist veel.

2:30 - 35 km
1:00 - 15 km
2:00 - 30 km
2:00 - 30 km
1:20 - 20 km
2:00 - 30 km
2:40 - 45 km

Kokku: 205 km

Mis seal siis ikka nii rasket on - sirgetel lõhun paaris ja tõusud jooksen pidamise peale ülesse. Regulaarselt geeli ja jooki ning umbes 2,5 tunni peal hakkab väga valus, kus tuleb iseloomu kasvatada ja lõpuni iniseda.

Nädal pärast Tartu Maratoni sõidan veel Kõrvemaa Suusamaratoni (26.veeb) ja siis tõenäoliselt enam suuska väga ei puudu. Ideaalis võiks 500 km kokku saada :)

Kokkuvõtte, hetkeseis ja 2012

Viimasest postitusest nüüd juba 7 nädalat ja maha kantud mees :) Aeg sai kulutatud asjakohaselt ja kokku on võetud hooaeg 2011:

Ujumine: 330 km 100 h
Ratas: 7000 km 230 h
Jooks: 1700 km 140 h
Suusk: 800 km 55 h
Jõusaalis: 40 h
Muud alad (sulgpall, tennis) 10 h
Kokku: 575 h

Numbrid pole mulle kunagi meeldinud. Kokkuvõtlikult oleks ju võinud ratast ja jooksu rohkem teha aga juu siis oli muu elu olulisem. Pealegi polnud ju kõige kehvem hooaeg...

Paigas on ka kevadlaagrid. See aasta lülitan aju välja ja annan kehale valu neli nädalat. 2 nädalat Hawaii Expressiga ja 2 nädalat TriSmile Klubiga. Viimane laager lõppeb TriStar111 Mallorca võistlusega, millega avan ka oma võistlushooaja. Sest, kes veel aru pole saanud, siis suusatada see aasta ei saa :)

http://camp.hawaii.ee/

http://klubi.trismile.ee/uritused/kevadlaager-mallorcal-2012

Siiamaani ja edaspidi olen vaikselt liigutanud ennast keskelt läbi 2-3 korda ujudes, 2-3 korda joostes, 1-2 korda jõusaalis ja 1 kord olen teinud pikema matka. Kiiretele lihaskiududele olen näidanud erinevaid reketeid :)

Viisakas oleks lähiajal sisse tuua ratta/ spinningu aga kuidas see mul õnnestunud on, selgub märtsi keskel!

Photo by Sten @ Kunstimäe (maapealne paradiis 01.01.2012)

No vast aitab ka, isegi pikk tuli :)

38. Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2011

Pikalt rääkida ei jöua, koguaeg on kiire! Jöuad Saaremaale, särk tagurpidi selga, number ette, 10 km, kiirelt SPAsse, öhtusöögile...
läbi raskuste magama, hommikusöök, söit starti, särk õieti selga, number taaskord ette ja 16,2 km. Kiirelt SPAsse, hiline löuna, paar tundi und ja öhtune programm vol.2.
Viimane hommik, 16 km, veel kiirem SPA ja mandrile. Koguaeg on kiire, v.a. siis kui jooksed :)

Esimene päev: 10 km - 35:13 (19.koht) pulsid 166/173
Teine päev: 16,2 km - 58:55 (14.koht) pulsid 163/170
Kolmas päev: 16 km - 57:28 (9.koht) pulsid 162/175

Kokkuvõte: 42,2 km - 2:31:37 (13.koht)

Esimesel päeval pidi koguaeg ennast tagasi hoidma, pulss tiksus seal 170 kandis ja tundsin, et sealt ei tohi palju üle kruttida. Esimesed 5 km hoidsin ennast Veilbergi taha. Kilomeetreid läbisime nagu kellavärk, 3:30 või natuke alla. Metsavahel langes tempo ja tagant möödus Kilki, arvasin, et nüüd on õige aeg tempot muuta ja minna, kuna eesmärk oli 10 km alla 35 min saada. Esialgu oli nagu OK aga maanteelõigul läks kogu punt laiali ja igaüks oli siis vaid enda eest. Läks raskeks ja 35 min piir jäigi ületamata.

Teisel päeval oli juba parem. Esimestel kilomeetritel proovisin ennast Kilki, Veilbergi ja Põldre lähedusse hoida. Sain sellega hakkama ja pulss oli esimestel kilomeetritel alla 160. Kuid siis taas kuskil poolel maal tõmmati punt ribadeks ja hakkas eraldistart. 170 pulssi ei kannatanud üldse. Õnneks tekkis viimasel kolmandikul uus hingamine ja sain enamus eest ära libisenud mehed kätte. Kilki oli läinud, Vaine ja Loskutov libisesid samuti, lõpetasin koos Põldrega. Üldjoontes jäin rahule, kuigi loodsin paremat aega.

Kolmanda päeva hommikul oli juba valus. Parem põlv vajas teipi ja soojenduseks läks meeletult aega. Kuna vahed eesolevatega olid väiksed, siis otsustasin, et viimasel päeval tuleb konkreetselt "panna"!. Mõtlesin, et kedagi ei tohi täna eest ära lasta. Esimene km 3:30 ja Kilki läks ette nagu eelnevatel päevadelgi, tempo muutus ja kannatused hakkasid. Meid oli alguses vist ca 5. Golfirajal oli esimene kord, kus olin tõsistes raskustes, et mitte maha jääda. Õnnestus taastuda ja GO SPA juures juba korras.
Kuna tuul mängis too päev suurt rolli, lõi ratturi mentaliteet välja - ette ei roninud, pigem istuks vaid taga ära, oleks teine :) Taktika viis sihile, Kilki vedas kinni pea 10 km ees üksi olnud Andressoni, siis ise korraks väsis, jättes minu sinna. Muide kogu see aeg kontrollisin seljatagust, kui kaugel on "kollanesärk" Põldre, kellega oli mul vahe alla 20 sek. Viimane kord kui vaatasin oli vahe suht napikas.
3 km jäänud otsustasin veel gaasi juurde vajutada ja mitte jätta asju viimasele sekundile. Üllatavalt kukkus Andresson ära. Viimane asfaldi sirged läbisin üks silm kinni, et energiat kokku hoida. Lõpus ikka suht koomas, võiks õelda, et selle aasta TOP3!

Tugeva lõpuga tõusin koguni 3 kohta. Tagasivaadates selline korralik tühjendusjooks, esmaspäeva hommikul oli kordades kergem olla kui laupäeval või pühapäeval. See aasta rohkem ei võistle!

P.S. Tibu jooksis kolme päevaga kiirema Maratoni kui mina oma esimesel Vichy Ironmanil, seega häbi mulle :)

Rattamaratonid ja Neliküritused 2011

Peale suhteliselt edukat Tallinna Maratoni, olen oma jooksu-jalgadele puhkust andnud. Kahjuks pole mu ratta-jalad puhkust saanud. Tartu Maratoni ja Kõrvemaa Nelikürituste viimased vaatused pidi veel ära vaatama.

Ühtpidi tulid mõlemad Rattamaratonid kergemalt kui kunagi varem. Vorm oli hea aga realiseerimisoskust pean veel harjutama. TRMi stardis jäin liialt uimerdama ja pidin sellepärast hiljem kolepalju sikutama, et end TOP100 gruppi paigutada. Kogu see tegevus aga küpsetas mind korralikult ja viimased 30 km liikusin juba sääse-häälel ja lõpus suutsin grupist veel maha ka jääda. Grupp lõpetas kohad 82 ja edasi, mina ca 1,5 min hiljem ja naksti sajast väljas. Esimese naise tiitel siiski kaelas :) ja elu kiireim TRM!

Nelikus suutsin kokkuvõttes oma kõrget 2. kohta hoida. Näeme siis 1.okt "Ahjus"

Suured tänud Scott 29erile, kes mind lõpus paljudest kohtadest poole kergemini läbi veeretas!

Kõrvemaal seevastu poole lühem maa ja nagu arvata oligi - eraldistart! Stardis legendaarne munemine, kruusakal jõudsin teise suuremasse punti. Esimesel võimalusel liikusin ette ja keerasin gaasi põhja. Poolel maal oli järel vaid 5 tugevat. Kuna sõit oli märg ja libe, oli ees palju turvalisem sõita. Geeli ei jõudnud võtta, jõin 3 lonksu.

Tänud Svenile ja Scott Scale 30.

Neliku kokkuvõttes ei suutnud poodiumile tõusta. Oleks pidanud tegema imesõitu, kevadine nõrk jooks andis siiski tunda. Hea meel selle üle, et mängisin olulist rolli Aimari teise koha üle - "Istud taga ära, oled teine!" :)

Kuna teen nelikuid pigem treeninguteks ja eesmärgiks oli olla mõlemas TOP6, siis 2. ja 4. koha üle on vaid hea meel.

Tallinna Maraton 2011

Kui ma eelmine aasta ennast Tallinna Maratonile kirja panin, oli mul kogu ürituse ees kerge aukartus. Ikkagi 42 km ja järjest ja asfaldil ja valus ja piin ja miks ja kellele ja Salumäe ja Luhats jooksid ja mis siis, kui mina lõpus mõnuga haamri saan ja ja ja nii nii edasi... õnneks päästis mind sellest Kaitsevägi.

See aasta olid pinged maas! Talvine TriSmile Klubi "Pekist Priiks" (Otepää-Tartu, 6 h, 50 km), Tartu Suusamaraton, Tartu Jooksumaraton, sub 200 km veeremised, 30+ km jooksud, tempokrossid, intervallid, Ironman ja mida kõike veel olen ma see aasta pidanud seedima. Tundus nagu kergelt tühine 3 h jooksu ja lähme õhtul veel ujuma :)

Eesmärk oli mõnusalt aega veeta ja alla 3 h Maraton läbida. Esimene ring läks väga plaanipäraselt. Liikusin koos kolme-tunni-Margus-pacemaker-Pirksaare pundiga ja nagu rattas öeldakse: "Hingasin läbi nina!" Jutustasime ja üks hetk oli meil isegi oma TriSmile punt, kes liikus 2:58 graafikus. Esimese ringi lõpus sai mõnus kohvitamine otsa ja sattusin koos Silveriga liikuma. Poolel maal aeg alla 1:28.

Nii, mis edasi? Olime nagu ei-kuskil, ees tilkusid mehed, taga paistis 3:00 punt. Vahepeal oli meid saatmas käinud Emeri, kes täpsustas vahet esimese Eesti naisega. Teades minu väsimatut soovi ja nõrka kohta - "esimene naine", siis polnud ärritamiseks palju vaja. Vahe ca 2 min!

Jätkasime Silveriga üksteise alla tempotamas. Järjest püüdsime eesolevaid, aga vahe Leilaga püsis siiski seal 1,5-2 min vahel. Mingi hetk ma juba peaaegu loobusin! Siis taipasin, et joogipunktide läbimiskiirus on võidu võti. Kiirelt saime vahe minutini ja edasine oli juba puhas iseloomukas. Natuke enne Rusalkat oli eesmärk käes ja seis suht sodi. Üle 15 km oli joostud alla 4 min/km kohta.

Nagu liiva sees, asfaldile liimitud - no ei kerkinud, ei kerinud see jalg! Salumäe tuli õigel hetkel ja soovitas pingutada, mitte jutustada. Vanalinn, turistid, munakivid, Schnelli tiik, jälle tõus... pekkis! Tuleb vist ära... nüüd oli asi selles, et kui kiirustama hakkasid, siis tuleb lõpuni välja kiirustada. 2:51:56, 31. koht (10 km-83 koht, 21 km-67 koht, 30 km-50 koht)

Järgmine aasta võib juba aja jooksmist planeerida. Suured tänud toetajatele :) lähen nüüd pikali tagasi!

Challenge Vichy 2011

Congratulations, You are an Ironman! Viimaste aastate eesmärk sai täidetud, aga täisrahuldust see kahjuks ei pakkunud... olen seda postitust pikalt postitada planeerinud, aga parem Hilja kui Selma :) vabandan oma fännide ees, aga siit see siis lõpuks tuleb!

Lendasin Prantsusmaale neli päeva enne starti, et jõuaks ennast ette valmistada eesootavaks. Ilma osas läks hästi, iga päevaga läks aina kuumemaks, aga tundsin end kogu aeg kohanemas. Võistluseelsel õhtul vaatasin telekast, kuidas 20 min jahuti mingist kuumalainest ja surevatest eakatest, kuid siis see mind enam ei kõigutanud.
Viimased treeningud läksid ka suht normaalselt - hommikused ujumised kanalis (kuni 2 km), pealelõunased veeremised (kuni 40 km) ja jooksuotsad (kuni 8 km). Vaba aega oli piisavalt, mille ma sisustasin söömise ja magamisega :)
Kerge paanika tekkis esimestel päevadel vaimses pooles. Reisisin üksi, elasin üksi ja ausalt hakkas vaikus ajudele ja tekkis hirm võistluse ees. Kas ma olen ikka valmis seda kõike üle elama?
Õnneks tutvusin viimasel hetkel Teemu Lemmettylä ja tema naise Arjaga, kes mu maa alt taas taevasse tõid. Õigel ajal õige jutt kogemustega mehe suust on väärt rohkem kui viimaste nädalate treeningud. Teemu on muidu ka 2006 aastal võitnud Paide Triatloni ja tuli Vichys tugeva teise poolega teisele kohale. Nagu ta ise enda kohta ütleb: "Teen Ironman´e, et oma ülekaalust lahti saada!"

Ühesõnaga, 21.aug hommikul olin ma oma elu Ironman´i vormis! Mind ei vaevanud mitte midagi. Hommikul keelati kalipsod ka ära, vesi 26,8 kraadi. Kogu nädal oli lubanud, et pühapäeval tuleb natuke sademeid, kahjuks jõudsid need kohale alles teisipäeval. Kuumalaine kuni 40 kraadi, alates kella 11st tuli sellega tõsiselt arvestama hakata. Ujumist 1 suur ring (edasi-tagasi kanalis); ratast 2 ringi (kohalikul maastikul), jooksu 4 ringi (kanali ja linna ääres)!

Kuna stardis oli vaid ca 500 võistlejat ja kanalis oli ruumi paarile tuhandele, siis kergemat starti pole mul see aasta olnud. Ruumi oli! Start viibis 3-5 minutit, mis tõmbas keha natukene kangeks. Õnneks kangus kadus, kui liikuma sain. Esimesel kilomeetril libisesid paar meest eest, järgi ei julgenud neile minna. Jätkasin omas rütmis. Kuskil poolel maal tekkisid vetikad, mis korraks hoo tugevalt peatasid ja minu taga oleva pundi ära lõhkusid. Sinna vahemikku ma põhimõtteliselt jäingi, veest sain välja 5ndana, kaotust võitjale ca 2 min, minu taga 5-7 meheline punt.
Textbook T1 ja minema. Esimesed 10 km rattas oli tegemist, et ennast käima saada. No ei liikunud need jalad! Järsku oli see kadunud ja sain turbo taha. Toitumine rattal oli kellavärk - iga 20 min tagant energialaks - 1:10 SIS Geel; 1:30 PowerBar batoon+SaltStick; 1:50 SIS Geel jne... tahtsin end kogu ratta laetuna hoida, et siis maratoniks valmis olla. Kokku: 5 baari, 12 Geeli, 6 soolakapslit. Üks Geel enne starti ja viimased haarasin jooksule kaasa.
Teisele rattaringile minnes liikusin stabiilselt TOP10´s, kaotust liidrile ca 10 min, aga hilisemate esiotsa meestega liikusin see hetk koos, viimased olid esimese ringi minust üle 5 min kiiremini läbinud ja ujumises kaotatud tasa teinud. Väsimust ei tundnud, jalad olid värsked, energiat oli, vedelikku oli... mõtlesin, et hoian ennast veel pisut tagasi ja siis viimased 60 km pigistan Roosit veel viimast korda.

Uus ring hakkas pikema tõusude seeriaga, mis läksid lennates, aga kuskil 100-110 km peal hakkas alaselg närima. Näidake mulle ratturit, kelle selg ei valutaks aegajalt? Kui esimesel ringil sai venitustega ja püsti tõustes asjast üle, siis nüüd enam mitte. Alguses oli raske asendis sõita, mingist hetkest juba lihtsalt sõita. 140 km peal olin sunnitud peatuma ja selga venitama. Ma pole sellist valu veel kunagi tundnud. Pidin selliseid peatuseid veel kolm tükki tegema. Tekkis kerge hirm energia ja puuduse üle, sest olin välja arvutanud energia 5 tunni peale. Teine muret tekitav asi oli vedeliku puudus. Kuna aeg oli juba keskpäevas ja kuumus oli põhja keeratud. Joogipunktid olid 20-25 km tagant, mille vahe läbimiseks läks mul muidu kuni 40 min, aga nüüd peatusi tehes ja veeredes kuni 35 km/h pikenes see aeg tunduvalt. Õnneks lõppes distants enne kui varud.

T2 küsisin meedikut, et valu vastu natukene leevendust saaks. Külmageeli või sprei eest oleks see hetk tapnud. Kahjuks keegi mu soovidest aru ei saanud ja mis mul muud ikka üle jäi, kui minna ja see maraton ära joosta. Esimene ring tundsin ennast väga hästi, selg andis järele ja kuna ratta viimane kolmandik oli veeremine, siis olid ka jalad täitsa all. Ka teine ring läks suhteliselt normaalselt, punktides ikka peatusin, jõin ja kiirelt edasi. Keskmiselt liikusin u 4:30-5:00 min/km kohta, mis oli sisuliselt sama tempo, mis esimesed mehed, kes liikusid minust nüüd juba üks ring eespool.

Kõik see edu muutis mind aga laisaks, laisaks energia tarbijaks. Joomine oli see hetk möödapääsmatu, aga geelid nagu ei läinud. Kättemaks tuli kolmanda ringi alguses! Käisin esimest ja viimast korda WCs ja enam liikuma ei saanud. Hakkasin siis arvutama oma viimase pea 2 tunni energiatarbimist ja avastasin meeletu augu. Jooks, mis on tavaliselt kiirelt otsa saanud oli jõudnud alles poolele maale, 20 km minna, aga mille pealt? Kolmandal ringil võtsin iga 2 km tagant punktidest topelt High5 Geelid, mis silmad taas särama lõid, kuid ajaline kaotus kangist oli olnud valus. Viimane nö. iseloomuring oli juba piin. Tagasi oli tulnud seljavalu, mis sundis istuma, jalad ei kandnud, pea oli uimane, kohale hakkas jõudma ka lihas- ja liigesvalu.
Oma elu esimest Ironman´i lõpetama ma sinna läksin ja seda ma ka tegin. Ironman näitab ära Sinu nõrga koha. Nüüd ma siis tean! Selg on ennast varemgi tunda andnud, aga alati on distants enne otsa saanud. Kuumast kliimast ja seljast tingituna ei saanud ma oma kehast kõike välja pigistada. Viimast väitsid ka teised! Lihasvalu oli ca 2 päeva, energiapuudus natukene kauem. Kuid nädal hiljem olin juba korras...

Kahjuks ei suuda ma enam tulemusi leida... aga võitja aeg oli 8:45 juures, ujumise võitja 51 min, ratta kiireim (Teemu) 4:37, jooksu kiireim (keegi age-grupper) napilt alla 3 tunni. Ajad juba näitavad, et kerge polnud kellelgi. Kui tagasi vaadata, siis aeg alla 9:30 oleks olnud minul suht lagi. Võitjale kaotust ca 30 min. Reaalsus oli ainult tund aega kauem, 10:27 vms. Ehk saan nüüd minagi järgmine aasta öelda TriStar111Estonia stiilis, et tegin eelmisest aastast tund aega kiiremini :)

Minu Ironman´i debüüdile aitasid kaasa ema (laenas raha), koolivend Erik, kes on oma elu Lõuna-Prantsusmaaga sidunud ja oli ainus eestikeelne hääl rajal. Ilma temata oleks see viimane ring veel pikem olnud. Jooksuekspert ja Jooksupartner (Margus Pirksaar) - K-Swiss K-Ona tossud (ei hõõrunud, polnud ville), täppi läinud viimaste nädalate treeningplaan. Tartu TriSmileTeam´i Siim, kes laenas mulle Zipp 808 ja 1080 jookse.

Kokkuvõttes aga suutsid prantslased korraldada väga hea võistluse. Läksin sinna siiski kerge eelarvamusega nende korraldusoskustest. Kuid transfer toimis, elamine toimis, söömine toimis, võistluskeskus toimis, breefing toimis, autasustamine toimis (muide igal pool sai alati süüa ja korralikult), võistlusrada oli märgistatud ja peale ühe väikse intsidendi oli kõik väga positiivne. Isegi meedikud otsisid mind peale võistlust üle ja pakkusid abi. Kahjuks olin ma siis juba füsio laua peal käinud ja elu oli taaskord elamist väärt. Järgmiseks aastaks lubati jahedamat ilma, seega kes teab :)

Esimestel päevadel peale võistlust ei teinud ma midagi, polnud lihtsalt isu. Ei tahtnud pingutada, tahtsin selja korda saada. Selja nõrk koht sai leitud ja ta tunneb ennast juba väga mõnusalt. Veeresin nädal hiljem Tabasalu Rattarallil mitte mingisuguste kaebusteta.

Meeltesegaduses panin end kirja Tallinna Maratonile ja Challenge Roth 2012. Veel ootab mind ees kaks nelikürituse maastikurattamaratoni (Tartu ja Kõrvemaa). Lõpetuseks Saaremaa Kolme Päeva Jooks.

Tere, mina olen Priit, olen sõltlane :)

Müüa eraldistardi/ triatloni ratas!

Scott Plasma 20, 2010, aka Roosi. Kaasas HED Jet 6 wheelset (clincher). Raamisuurus 58. Võistelnud 2 hooaega. Vahetatud vändad Shimano Dura-Ace vastu, muus osas originaal ja võistlusolukorras. Vajadusel ja huvi korral kaasa erinevat lisavarustust ja triatloni-kama.

Hind: 1900 eurot

Lisainfo minu käest!

TriStar111 Estonia + nädalavahetus 2011

Kui nüüd keegi arvab, et ma olen oma tulemusest nii pettunud, et lükkasin järgmisel päeval oma ratta müüki, siis ta eksib. Ratas on olnud vaikimisi müügis juba ammu. Kahjuks pole omade hulgast tahtjaid tulnud, seega nüüd on see kõigile avalikult üleval. Pealegi on müügis maantekas, mitte eraldistardikas, juhul kui keegi seda ka läbi ei ampsanud...

Aga alustame algusest. Reedel ma TriStaril väga aktiivne polnud, seega laupäevast. Stardis siis 33,3 ja minu jaoks olulised inimesed- Sigrid, ema ja hirmus hulk esmakordseid "6 nädalaga triatleediks". Viimased päevad tõid väga palju igasugu küsimusi, probleeme ja nende lahendusi. Neljapäeval Caffe-Lounge Werneris korraldatud seminar "Kuidas TriStaril ellu jääda?" oli over-bookitud.

Minule teada olevalt tuli laupäev kõigil edukalt, rõõmsalt ja naeratades. Välja arvatud Käthe-Riinul, kellele keegi Mäe tn laskumisel suutis sisse sõita. Ma loodan, et sõitja on oma võidetud sekundite pärast "rahul". Viisakusest võiksid talle ühe õhtusöögi teha. Ütleme ausalt, et mul pole nii närvilist päeva tükk aega olnud :) :) :)
Vähem kui kahe nädala pärast stardin oma elu esimesel Ironman´l - Challenge Vichy http://www.challengevichy.com/home.html Seega viimastel päevadel on tehtud veel viimaseid ettevalmistavaid treeninguid - 3-4 tunnised veeremised, 2+ tunnised jooksud, viimased lõigutamised staadionil ja lõpuks on saanud ka õlg sellisesse konditsiooni, et kannatab korralike ujumisi. Kergelt on unarusse jäänud ÜKE treeningud, mis andsid pühapäeval ratta lõpufaasis tunda. Selg väsis ja nõudis venitamist. Aga see sellesk... olin TriStariks valmis!

Nagu ma juba mainisin, siis laup oli närviline, seega pühap olin juba rahunenud. Olin valmis tõsisemaks pingutuseks... aga saatusel olid teised plaanid. Ujumine oli vähesest treenitusest tuim aga võtsin suht kõik, mis see hetk võtta andis. Ayrton karistas mind kohe alguses aga kaksikvõit TriSmile Klubile sai kindlustatud.

Nii nagu Graves ja Andersson eelmine aasta lennukit panid, kordasid seda seekord Kirill ja Hellrieger. Endiselt on mul esimestel kilomeetritel raskusi käima saamisega. Vahed kärisesid ja jäin kolmandaks. Kerge laadimine, rütmi leidmine ja 5 km pärast olin juba enam vähem. Pisut enne tagasipööret Sihva poole märkasin, et ma pole enam üksi. Tundus, et olin endale leidnud väärilise vastase, kellest tuleb nüüd vaid kinni hoida. Siinkohal pole mul infot, kes ta oli...

...ja siis vajus mul vasak küünarnukk alla! Esimene mõte oli, et see karbon on nüüd õhtal. Õnneks liikus vaid toru. Lamades enam sõita ei saanud, kiirus langes, ca 10 km, vahetult enne Sihvat sain kaasaelajatelt kuuskandi. Mõõdunud 20 min tekitasid minus sportliku viha, mida ma välja laskma hakkasin! Üldsegi mitte isiklikult aga Oras tuleb nüüd küll kätte saada :)

Esimese ringi Sihvalt alates kuni kolmanda ringi Mäe tn punktini lasin rauad paremal, igemed paljad, nii palju kui vähegi võimalik. Kahjuks võtsin vaid mõne üksiku koha tagasi ja vaikselt jõudis kohale tõsiasi, et viimaseks ringiks pole mul enam kütet. Ajalugu kordas ennast ja lõpufaasis möödust minust Harri, kes polnud ka enam kuigi rõõmus. Taaskord ootasin jooksu!
Jooksu nautisin täiega. Oras oli kaugel, otseselt polnud peale Harri kedagi püüda. Üks tiimi jooksja oli aga temast polnud ka kauaks asja. Sain vahetult enne tagumist tõusu Harri kätte. Enesetunne läks aina paremaks. Ohustama hakkas parim naistiim :) vabandan, et Teie finishi pisut ära rikkusin :)

Poodium oli pühapäeval ebareaalne. 4.-5. koht hea ratta korral reaalne ja sorry Oras :) aga 6 koht juba minimaalne. Vaatamata ebaõnnele olin kiirem kui eelmine aasta. Nii nagu eelmine aastagi, jäin esimesena PROde poodiumilt välja, 6. koht (üld 7. koht).

7 SIS geeli, torutäis soolakapselid, määramata kogus vedelikku.
Pic@TriSmileFacebook.

Kui enamus parandasid oma tulemust kümnete ja kümnete minutitega, siis minul kujunes see lõpuks tugevaks treeninguks.

P.S. loodetavasti saan siia lähiajal lisada ka videod :)

Müüa maanteeratas!

Scott Speedster 20, 2011, aka Sikutaja. Raamisuurus 58. Sõitnud ca 1000 km, 2 Filter Maantekarika etappi (Pärnu ja Pandivere), Tartu Rattaralli ja Melliste Triatloni. Ratas väga heas korras :)
Hind: 850 eurot (poes 1399 eurot)

Lisainfo minu käest!

Võru Triatlon 2011

Võru Triatloni saagat peab alustama sellest, kuidas ma esmaspäeval (18ndal.juulil) rattaga tülli läksin, kuidas ta mind kergelt karistas ja üle lenksu maokasse heitis. Liiga palju negatiivseid mõtteid käis see hetk läbi. Kas siia maandus mu hooaeg 2011???

Õnneks pääsesin suht kerge nahaga - jalad jäid terveks, vaid kerge sinikas parema põlve siseküljel, mis põhimõtteliselt tunda ei andnud. Siit-sealt nahk maas, kõige rohkem parem õlg ja peopesa (kindaid ma endiselt sellest olenemata kandma ei hakka). Õlg tegi valu raisk! Tegin kohapeal kiire füsioterapeutilise hindamise - luumurdu ei täheldanud aga m. supraspinatus oli ilge matsu saanud, mis avaldus tugeva funktsioonihäirena.

Viisin ratta Hawaiisse ülevaatusele ja ise TÜ Kliinikumi EMOsse. Viimases puhastati ja lapiti mind. Küsimuse peale, "mis tööd ma teen?" saadeti mind naeratades uksest välja ja sooviti edu. Järgnesid 2 magamata ööd, immitsev koevedelik, valu, turse, lihasnõrkus, kinesioteipimine, külmaravi, valu, jõuharjutused kummilindiga, 300 m ujumine (neljap Tammulas), vähem valu, külmaravi, kinesioteipimine. Suured tänud siinkohal füsio Mati Arendile, kes mu õla lihastasakaalu taastas.

Käisin teisipäeval Vomaxis koormustestil (jooks), mis läks valust olenemata hästi. Paljudes näitajates isiklik aga traumast tingituna oli keha siiski säästureziimil. Verenäidud näitasid väsimusfooni. Püüdsin tulemustest näha vaid positiivset!

Ühesõnaga olin stardis kindel, et täna ma ujuda ei saa. Olin leppinud, et olen täna tagantpoolt tulija. Kuna jalad olid korras, siis maistel aladel probleemi ei näinud. Esimesel sirgel olin väga üllatunud, et valu polnud. Vasakult vajutas Sysoev, püüdsin kaasa minna aga nädala kilometraaz oli mul 0,3 ja jõud hakkas kergelt kaduma. Olümpia mehe käest 40 sek kaotust pole kuigi piinlik, arvestada kõiki asjaolusi.

Väljusin veest koos Holtsiga, kes kahjuks ratta esimestel kilomeetritel maha jäi. Suht kohe hakkasin Sysoevit ees nägema, mis sundis rohkem pingutama. 10ndal kilomeetril sain ta kätte, möödusin ja üritasin kohe eest ära libiseda. Lõplikult sain tast lahti alles 25ndal kilomeetril.

Sain mõnda aega üksi veereda, kui tagant liitus Sokk. Koos hoidsime tempot ratta lõpuni ja jooksma. U 50 sek iga ringi kohta oli Sysoev kiirem (jooksime 3 x 3,3 km), mis oli ka loogiline. Finishis küsis ta esimese asjana, et kas ma olen "long-distance triathlete". See teine koht oli puhas võit! Pisut kripeldab ujumine ja natukene ka ratas.

SIS Smart Gel, pudel SIS Watermelon Go ning jooksul vaid vesi.

Pildid tulevad ka kunagi... :)

Kõrvemaa Triatlon 2011

Kõrvemaa Triatlon on olnud, kuni selle aastani, üks suurimaid kättesaamatuid võistlusi. Võistelnud seal enne kolmel korral ja ei ole mul seal kohe üldse õnne olnud. Ja ma ei räägi siinkohal võistluse võitmisest, ma pean silmas distantsi võimaliku kiiret läbimist, ilma takistustega. Küll ma olen seal kukkunud, rajalt mööda sõitnud, valesi arvestusi teinud...

Kogemus luges! Kuna ujumine oli lühike ja vesi oli soe, siis ma ei pidanud oluliseks kombe kasutamist. Suuresti tänu sellele väljusin veest kolmandana, Kauge ja Etverki järel. Seal samas olid kohe Kirill ja Ayrton. Ujumisdistants oli arvatust ca 100 m pikem. Kiire vahetus ja ratta alguses andsin kohe gaasi. Lootes, et tagumised koostööle ei saa. Väga tihti taha ei vaadanud ja esimesed 6-8 km punnisin üksi. Alguses tunduski, et solo üritus õnnestub. Pikkadel vastutuule sirgetel vahe siiski vähenes ja otsustasin jala sirgeks lasta, et kruusakal värske olla. Tagant liitusid Kirill ja Kauge.

Minu jaoks läks elu kohe lihtsaks. Tempot küll tehti aga ebakorrapäraselt, vahe tagumistega vähenes mingiks hetkeks pea 30 sek peale. Olen täiesti kindel, et koostööd tehes oleks võinud sõita ratast ca 2 min kiiremini. Aga mis teha, kerge ratturi mentaliteet, nii palju kui vaja ehk nii vähe kui võimalik.
Lõpuosa tõmbamistega suurenes vahe järgmistega õnneks pea minutile. Taaskord suutsin kiire vahetuse teha ja tekitasin väikse vahe. Kuni poole maani vahe Kirilliga säilis. Tõusude alguses tundsin, et keegi on taga. Minu kaalukategoorias on tõusude võtmine kergelt raskendatud, kartsin et seal jään raskustesse. Minu õnneks rünnakuid ei tehtud. Laskumistel olin kiire. Viimasest kilomeetrist pool oli alla mäge ja sealt ma oma võidu noppisingi. Jooksuaeg mu enda rajarekordist ca 20 sek kehvem.

Ühtpidi taktikaliselt kerge aga samas üks intensiivsemaid starte see aasta.