Augustikuu esimese nädalavahetuse 2,5 päevaga juhtus nii mõndagi. Seega selle postituse jaoks varu aega. Tahaks Teid kõiki ära mainida aga tõenäoliselt unustan kedagi... vabandan!
Alustame algusest, reedene päev ja
TriStar11,1, kuhu ma ise kahjuks töökohustuste pärast ei jõudnud. Stardis tehtid kordades ajalugu - startid, nautis ja finisheeris minu
ema, täpselt 45 minutiga. Distants olevat tema jaoks pisut lühikeseks jäänud. Kõikidest tõusudest sõitis sirge seljaga ülesse. Sportlikult elanud ka juba pea aasta... läbirääkimised käivad järgmise ürituse osas :)
Tegin kerge 20 min jooksu ja ujusin esimese poini ja tagasi, ca 100 m (mida keegi siiamaani millegipärast ei usu). Erinevalt laupäeva õhtust, ei toimunud reede õhtul suurt midagi. Ehtisin Roosit energiaga, panin asjad kotti ja korraks OtiPubisse istungile, lahingplaani arutama. Suutsin endale Alma käest hommikuse pudru ka välja lunastada, mille lõpuks küll valmistas Tiina.
Esimene tõsine mandrass tekkis alles siis kui ratta vahetusalasse viisin. Tund aega stardini! Start läks oodatust rahulikumalt. Sain kohe minema ja esimese poi juures oli juba vahe sees. Keegi varbaid ei paitanud. Kuskil seal poolele maal hakkas asi hapuks minema - padi pandi näole, turbo kadus tagant ära ja käik tõmmati alla. Ei saa ju juba NÜÜD raske hakata, WTF? Kolm meest ujusid nagu postist mööda. Veest välja napilt neljandana, Siim oli kohe mind karistamas.
OK, "peab paremaks minema"! Sõitsime neljakesi (Philip, Björn, Macca ja mina) esimesed paar km, seejärel jääti meid Maccaga maha. Nagu sprintidel tõmmati hoog 50 km/h +, sellel hetkel minu jaoks liiga palju, no commoon mehed, 100 km veel minna. Üritasin alles oma ujumise haamrist lahti saada ja otsustasin jääda koos Maccaga, sest sain aru, et ka temal polnud just kõige parem päev. Tõusudel olin tugev aga sirgetel ja laskumistel, kus peaks rauad paremale keerama ja lihtsalt vajutama, seal mind enam polnud. Esimese ringi poole peal möödus Thomas, kuid mitte nii veenvalt. Kuna Macca jättis vahe sisse, läksin ise järele. Ei olnud väga raske aga taaskord laskumistel ja sirgetel ei jõudnud üle 45 km/h hoida, mis sellistes kohtades on tavaliselt imelihtne olnud.
Tandem Macca ja mina liikusid järgmised paarkümmend kilomeetrit omal kiirusel. Paaril korral vahetasime paar lauset. Arusaadavalt jagasime sellel päeval vennalikult kuumust, valu ja piina. Mõned nädalad tagasi oli mees teinud Ironman´i, seejärel käinud korraks kodus (Austraalia) ja nüüd oli tagasi Euroopas. Kes poleks pärast kõike seda kastis?
7.august 2010 tõestas mitmeid kordi, et isegi meie oleme kõik inimesed ja oma nõrkustega.
Sisestasin endale koguaeg mõtet, et katkestamine pole täna lahendus. "Peab paremaks minema!" Kolmandal ringil möödus Harri, tal oli jumala kerge, nagu mismõttes? 85 km tehtud ja ootasin juba meeletult jooksu.
Macca@Facebook: "You dont take a cap gun to a gun fight. I took my road bike with clip ons to race a TT event. I was quickly schooled by the boys for my poor choice of equipment."
Kiire vahetusega sain hakkama, JOOKSE nüüd! Esimesest mäest sain ülesse ja siis läks halvaks. Tagant tulid Macca ja nüüd juba koos Nicholasega (keda ma tegelt juba ammu ootasin, sest olen temaga 2008 a Lanzarotel koos treeninud). Liikusime mingi vahe kolmekesi, kuidas ka poisid mind innustasid, ei liikunud ma üldse. Hämmastav kuidas võistlusmomendis esines selline sõprus ja toetus. Tundus, et teistel oli ka nr.1 eesmärk finisheerida ja ei midagi muud!
Poolel maal hakkas pilt virvendama, väga õigel hetkel oli Taadu jääga ja Piret SIS geeliga. Stabiliseerusin. Poslakalt laskusin juba koos Kodaraga, ratturist peaks ju ikka kiiremini jooksma. Tõmbasin tempot ja hakkasin Harri püüdmisele mõtlema. 2 km enne lõppu mul see õnnestus aga mitte sellisel viisil nagu ma oleks oodanud. Harri oli kraavis pikali!
Lähedale hakkas jõudma tiimide arvestuses järjekordne jooksja, kes pani Kodara liigutama ning maha mind jäeti. Kuid nüüd ma enam ei kahelnud oma finisheerimist. Väga emotsionaalne, selle tunde pealt olin ca 15 min, siis jõudis reaalsus kohale ja vajusin mõneks ajaks ära.
Kõrge 6. koht aga kas ka tegelikult? Paljuski oli see tingitud teiste ebaõnnest - Jürgeni kerge vigastus sundis teda katkestama. Väga õige otsus, paljud kodumaised sportlased võiksid eeskuju võtta. Kui ikka valutab, siis tuleb välja ravida! Lothar olevalt herilase käest sutsata saanud. Harri saavutusest jäi 2 km puudu. Mäxi kummipurunemine jne jne...
Selle aasta Rõuge Half-Ironman´i vormiga oleks ma olnud 3.-4. Viitna EMV oleks pidanud ära jätma. Uskuge mind, kui soovite Pühajärvel hästi esineda, siis unustage 2 nädalat enne igasugune võistlemine. Kuid kõige selle juures ei olnud tulemuste lugemine kõige suurem pettumus. Rattas jäi muidugi suur varu ja ei mäleta millal viimati 10 km 45 min jooksin... finishis vaid 3 h 30 min, mis oli ca 10 min kauem kui planeeritud.
Teine asi, mis mind liikumises hoidis olid need kõik harrastajad, kes tegid seda sellel päeval esimest korda ja neid oli LIIGAGI PALJU: kogu TriSmileTeam, eriti need ketsid seal (Rainer, Sven, Andi, Mait, Reemo ja ma tean, et Teid oli seal veel). Kogu Hawaii Expressi Team (Tuisk, Pertti, Kurmo, Vembu jne.). Jüri, Mälberg, Martti, Paul (tänud ketta eest taaskord), Kertu, Kert, Tambet, Siim... oeh ja see nimekiri on liigagi pikk :)
Mis veel ägedam, nad enamus suutsid laupäeva õhtul ennast kord veel käima tõmmata ja oma saavutust tähistada. Siinkohal tänan ka oma toetustiimi rajaääres, Te teate küll, et ma mõtlen Teid ;)
Rullist ei jõua enam kirjutada. See oli kõigest tund aega :) Koha (60.), aja (1:12:38) ja lõpptulemusega väga rahul. TriStar111Estonia+Tartu Rulluisumaraton 1. koht. Kuigi ma nüüd alles hakkasin reaalselt Mäxi kartma. Tahan tulevikus tema saavutused üle teha :)
Rahu ja puhkus on maapeal! See aasta teen ühe long distance triatloni veel... jälgige reklaami.
Soovisite postitust, siit see tuleb!
