Wednesday, April 26, 2017

Sportland Kõrvemaa Kevadjooks 2017

Hooaja avastart on tehtud ja kui arvestada, et olen plaani järgi harjutanud napilt kaks kuud, siis oli tulemus pigem üllatavalt hea. Uuenenud Kõrvemaa rada pakkus kõike ja mulle see pigem meeldis. Teadsin, et lõpp tuleb raske ja raskelt see tuli ka.

Kuskil seal 10-12 km peal liikusin veel enamvähem keskmiselt 3:45 min/ km graafikus, kuid siis tulid tõusud ja väsisin. Sellega seoses andsin ära kaks kohta, Vilismäe libises lihtsalt eest ära ja Rammo tuli ~2 km enne lõppu ja jättis mu samuti tõusul maha. Nibin-nabin jätsin lõpus Melikovi veel oma selja taha.

Viimati võistlus oli mul sügisel Saaremaal, ~6 kuud tagasi, seega siit saab ainult paremaks minna :)

Tulemus: 1:10:40, 9. koht. Pulsid avg 160, max 177.

Järgmine start Tartu Jookusmaraton (7.mai)

Friday, April 21, 2017

Kuidas ma ennast otsimas käisin!

Pärast seda, kui ma Hollandis Maastricht´i Ironman´il elu võistluse, kuid mitte tulemuse tegin, tulin pooleldi segaduses tagasi koju ja panin oma ratta müüki. Päris tõsiselt, see ei ole nali! Sisuliselt ma 2015 aasta enam tulemuse peale starti ei läinud. 

Saatus võtab ja saatus annab! Hollandi reisilt koorus idee imiteerida järgmisel aastal (2016) Tour de France´i ja sõita kolme nädala jooksul ajaliselt vähemalt sama palju, kui Tuuri keskmine sõitja. Nii tekkis Tour2France, ratta-melomaanide-matk-ekspeditsioon-tuur läbi Euroopa! Google maps´i ja Strava toel leidsime (mina, Andres ja Endrik - Tour2France korraldajad), et ideaalne rada viiks meid laevaga Stockholmi, sealt esimese nädalaga Kopenhagenisse, teise nädalaga Amsterdami ja kolmandaga Pariisi. Kogu tripp 18 sõidupäeva, 2700 km, üle 100 tunni emotsioone sadulas ja veel sama palju tunde linnades, kuhu ma enam tõenäoliselt kunagi ei satu. Viimaseks kirsiks tordil näha õige Tuuri finishit Pariisis ja kiskuda silma nurka pisarat. 

Leidsime omale mõttekaaslasi ja asusime teele. Kogu reisist võiks kirjutada raamatu ja sellepärast ma seda kõike siin avaldama ei hakka. Jälgige Passion for Adventure Facebook ja Instagrammi, sest ka see aasta oleme oma vanas headuses. Toimub Kevadklassik (pikk nädalavahetus ratastel, avastamas Eesti veel sõitmata teid), Tour2Hel (Tallinn-Peteburg-Helsingi, 6 päevaga 900-1000 km, kolmes väga erinevas riigis), SuvelõpuTuur (ühepäeva sõit, veel täpsustamisel). 


Rootsis oli ilm pigem vihmane ja rada kohati kruusane, seda enam see meelde jäi! Selleks hetkeks olid esimesed sajad kilomeetrid jalgades, läbitud oli üks mu elu raskemaid sõite vihmas ja külmas ja siit edasi sai minna vaid kergemaks. Oii, kuidas ma eksisin! 


Taani väinadest üle ja teel Kopenhagenisse, suurimaks sõbraks tuul. Rootsi "rolling hills" vahetusid igava "fläti" vastu ja küljetuul tappis vaimu. 


Vahetult enne Amsterdami. Ilmad hakkasid soojemaks minema. Meeldejäävamaks etapiks kogu Tuuril sai Lübeckist läbi Hamburgi Bremenisse, üle 200 km, mille jooksul saime kahel korral äksevihma ja tormi. "Pärast vihma tuleb alati päike" - vaimu hoidis värskena Anton. http://rattagapariisi.blogspot.com.ee



Viimane nädal veel minna! Ilmad kuumenesid ja kiirused tõusid. Kõik see ilus hakkas läbi saama. Keha oli kahe nädalaga ära harjunud kõigega. Sa teadsid täpselt, mida hommikul süüa, mida tee peale kaasa võtta, kuidas valutult päev õhtusse saata. Keha oli nagu transis! 


Üks suht "mõttetu" ja mahajäätud velodroom Roubaix´i linnas. Siit hetkest hakkasime nägema Parisi linna silte ja hea tahtmise korral oleksime võinud päev varem kohal olla, kuid võtsime veel viimast ja nautisime oma viimaseid päevi. 


Unistusest sai teostus ja teostusest sai ajalugu! 

Kokkuvõtlikult oli kogu kolme nädalane Tuur palju rohkemat, kui me seda algselt arvasime. Jõudmine Pariisi oli paljude jaoks isegi natukene kurb, kuna tee peal oli nii palju meeldejäävamaid hetki. Lennates tagasi koju, mõne tunnise otselennuga, jäid pikalt mõttesse! 

Seega eelmine aasta oli minu jaoks ratta aasta, kus sõitsin üle 200 km sõite rohkem kui kümme korda. Kaasa aitasid sellele Kevadklassik (kolme päevaga 500 km), One Day Classik (Tallinn-Otepää), suure panuse andis Tour2France, GranFondo (Tallinn-Tartu) ja SuvelõpuTuur (Tallinn-Taagepera) jne. 

Triatlonis tegin kaks starti - Valga olümpia, mille ma üllatuslikult võitsin ja Ironman 70.3 Otepää, kus olin pisut väsinud, kuid suutsin siiski teha enamvähem rahuldava võistluse. Kui jätad teised alad natukene unarusse, siis hävid nendes päris korralikult. 

Kokkuvõtvalt oli hea aasta, mis läks lõpus veel paremaks. Sigridi eestvedamisel võtsime talvel pikema puhkuse ja sõitsime Filipiinidele-Indoneesiasse reisima. 


Umbes kahe nädalaga voolis eestlasest instruktor Tom minust Boracay saarel lohesurfari. Ma pole ammu pidanud nii mitmekülgset trenni tegema. See kõik tundus alguses võimatu, kuid igapäevane töö, vees lohisemine, kukkumine, uppumine, hommikune lihasvalu oli seda kõike lõpuks väärt. 

Kui sa lõpuks lohe ja laua enamvähem enda kontrolli alla saad, siis sellele feelingul pole vastast. Pikematel päevadel olin vee peal 2-3 h ja läbisin 30-50 km. 


Edasi liikusime Balile, Gili saartele ja Ubudi. Lohesurf vahetus korraks lainesurfi vastu, kuid sellest ma suurt vaimustust ei saanud. 


Järjekordses templis oma hinge eest hoolt kandmas!


Indoneesia tiir tehtud, rändasime tagasi Filipiinidele, El Niidole. Ootasime sealt surfi tuult, mida ei tulnudki. 


Õnneks olid seal enamvähem paaditripid, rolleritripid ja päikseloojangud.


Kui kookose ja traika-teenuse eest maksta ei soovi. See sinine roller pidas tublisti vastu minu, Sigridi ja kaks lohevarustust (~25 kg). 



Reisi lõppvaatus - päikseloojangust päiksetõusuni paadis, mis viis meid 20 tunniga Cuyo saarele, kus me leidsime eest surfarite paradiisi. Algsest plaanist viibida sealt 3-4 päeva, sai lõpuks 11 päeva. Raske oli sinna saada ja veel keerulisem sealt minema. Tormide pärast ei lubatud paari päeva jooksul ühtegi laeva (loe: paati) sadamast välja ja korraks oli isegi hirm, et me ei jõua oma kodulennu peale. 


Tuul oli enamasti tugev, seal elasin läbi paar ohtlikumat olukorda ja tegin iseseisvalt mõned self-rescued :) 


Aga nüüd asja juurde. Ma ei kirjutanud seda postitust niisama, vaid pärast kõike seda olen jõudnud tagasi triatloni juurde ja tunnen, et just seal on mul veel mõni üksik asi saavutamata. Selle hooaja nimetan ma triatloni hooajaks:

18.juuni Vantaa Triatlon (olümpia)
8.juuli Tartu Mill (olümpia)
23.juuli Valga EMV (olümpia)
5.aug Ironman 70.3 Otepää EMV (poolpikk)
19.aug Triathlon Estonia (poolpikk)
23.sept Ironman Italy Emilia Romagna (täispikk)

Kuna triatloni hooaeg on üle aastate suhteliselt tihe, siis üksikalade startidele väga energiat ja aega ei ole. Sellegi poolest olen plaani võtnud mõned, mis tõmbaksid hoo üles ja lisaksid veidi värvi:

22.aprill Kõrvemaa kevadjooks 18 km
7.mai Tartu Jooksumaraton 23 km
16.juuli L´etape (Tour to France ühe etapi võistlus harrastajatele)

Suur soov on nendele lisada veel mõni Filtri maanteekarikasarja, Hawaii Expressi Estonian Cup´i või MTBEST´i etap, kuid seda lubada ei julga, kuhu täpsemalt.

Kogu tegevuse eesmärk on tagada pääs 2018 a Hawaii Ironman´ile! 

Friday, August 14, 2015

Juuli ja Ironman Maastricht 2015

Märkamatult on viimasest postitusest kaks kuud möödas ja olen Teile ühe pikema jutu võlgu. Viimati olin juuni alguseks ratta- ja jooksuvõistlustega hoo ülesse saanud, kuid samas ka kergelt ennast auku võistelnud. Valga EMV-ni jäi veel piisavalt aega, et korra puhata, kuid asjad ei lähe alati nii nagu Sa oled planeerinud. Tean seda viimase paari aasta näitel ise väga hästi!

Vahetult pärast Kalevipoja Rattamaratoni külmetasin ennast ja haigestusin. Tavaline kõha-nohu, ei midagi erilist. Keha nõudis puhkus ja ma andsin talle seda. Kahjuks venis külmetus pikale ja kui olin ennast terveks kuulutanud, jäi Valga EMV-ni vähem kui nädal. Otsustasin nädala keskel tehtud treeningute pealt, et see aasta jääb mul Valga vahele. Tegemist siiski poolpika distantsiga ja ma polnud see hetk valmis oma keha piinama neli tundi ja peale.

Õnneks sain pettumusest kiirelt üle ja keskendusin taas treeningutele. Jõudsin peale haigust umbes nädala liigutada, kui mind tabas järjekordne löök. Ühel pikal jooksul tekkis paremale kannale vill, mis oli selline kahtlane vesi-vere-kombo. Esialgu väga tähelepanu ei pööranud. Villid tulevad ja lähevad. Kuid see oli master-plaaniga-vill! Villi ravi ja piirkonna puhastamise käigus suutsin viimase infektsioonini viia. Jalg läks paiste, hüppeliigese kõõlus läks põletikku, tõusis palavik ja kõik muud jutud...

Jalale toetada ei saanud, hüppeliigese liigutamine oli valus, edasi elamine toimus jääkoti, kinesioteibi ja NSAIDide toel. Sisuliselt vaatasin diivanil, kuidas mu jalalihased vaikselt kärbuvad. Päevad tundusid igavikud ja esialgu ei toimunud mingisugust paranemist. Vaikselt hakkas lähenema juuli kuu ja mul tekkis esimene hirm, et hooaja põhistart, 2.aug Ironman Maastricht, on tõsise küsimärgi all.

Kohe kui jalg mahtus rattakinga, läksin veerema. Mingist hetkest tegi liigutamine ainult head ja must auk muutus tunneliks, mille lõpus paistis valgus. Mõned treeningud ja startisin Tartu Mill Triathlonil. Üldjoontes polnud päev nii hull, kui kartsin. Ujumine oli kange, kuid stabiilne. Rattas olin teiseks ringiks küpse ja jooks oli tõusude-mõõnadega. Suures plaanis oli tulemus vastav treeningutele, mis ma viimase kuu jooksul sain teha.

Edasi läks mul kiireks, järgi oli jäänud vaid kolm nädalat + viimane nädal enne IM taastumiseks. Alustasin oma kiiret ja viimast ettevalmistust Jooksupartneri laagrist Otepääl. Vahelduvad rattaringid, jooksud maastikul ja lõdvestavad ujumised Pühajärves. Nädalaga suutsin ennast suht lukku treenida, kuid õnneks tegi Timo Müür (Tartu) minuga imet ja teise treeningnädala alguses olin kui uuesti sündinud.

Teine nädal algas mul Pärnu Jõe Triatloniga (veerand IM distansist), kus liikumine oli juba hoopis teisest klassist, kui Tartus. Ujumine ja jooks õnnestusid ilusti, rattas lasin Emeril ennast ikkagi maha jätta, mis omakorda näitas hetke puudujääke. Sellegi poolest sain selle hooaja esimese võidu ja kuhjaga enesekindlust, et kõik pole veel kadunud. Treeningud jätkusid Pärnus, kus kasutasin kohalikke tuge. Treeningud muutusid intensiivsemaks!

Väsinuna läksin Kõrvemaa Triatloni starti. Lootsin läbi proovitud taktikale ja mõtlesin läbi plaani A ja plaani B. Plaan A oli Emeriga rattas lõpuni vastu pidada ja siis jooksus võit vormistada. Juhul kui meid kätte saadakse, siis oli plaan B "ratturit" panna ja loota heale jooksule. Plaan A oli cäncel poolel rattal. Plaan B oli veel täitsa jõus. Jooksu algus oli raske, jalad ei liikunud. Läbi vaeva suutsin Allariga kaasa minna ja umbes kilomeetri pärast olime kolmekesi koos - Rait, Allar, mina. Ahja, Raidu lasime ratta lõpus eest ära. Teadsin, et ta läheb, kuid lootsin, et vahe tõmmatakse kinni - esimene viga.

Teine viga oli jälgida Allarit ja lasta Raidul eest ära libiseda. Samas olgem ausad, olin ikka väga piiri peal ja olemine polnud meeldiv. Viimasel kilomeetril tekitasin iseloomu ja küsisin endalt, kui väga ma seda üritust siin täna võta tahan? Tahtsin, kuid mõte tekkis liiga hilja. Allarist sain lahti, kuid finishi joon tuli liiga hilja. Kõige tugevam mees võitis! Kui jooksed ~10 sek/km kohta kehvemini, kui muidu, siis Sa polegi seda võitu väärt.

Tundsin ennast jällegi tugevamana! Viimase nädala treeningud tegin Tallinnas. Lubasin vaimule värskust ja ostsin Männiku Wakeparki kaardi, mis sundis mind rohkem vees käima. Koos wake-i arenguga, arenes ka ujumine.


"Otsime järgmiseks aastaks tegevust"

Märkamatult pakkisin ratast, olin lennujaamas ja hetk hiljem Brüsselis, Andrese korteris. Varsti saabus ka Endrik ja IM tiim oligi koos. Järgmisel hommikul autoga Hollandisse ja shit was getting real!


"Kuidas me mahasõidu maha magasime"

Viimase nädala puhkamine mõjus mulle halvasti, keha oli tuim ja ei töötanud. Õnneks taastus kõik reedel-laupäeval. Ette ruttavalt ütlen ära, et pühapäeva raskeim hetk oli ärkamine kell 05:00 hommikul. Liikusime starti, tegime vaikuse vältimiseks halbu nalju ja oligi aeg minna. 7:10, 10 min pärast PRO-de starti, muutus kõik!

Ujumise alguses hoidsin ennast tagasi ja sättisin ennast esimeste seljataha. Lasin kehal ennast ise käime tõmmata. Enne poolt maad pidi korra veest välja jooksma ja selleks hetkeks olin tõusnud kolmandaks. Vette tagasi minnes oli tunne ultra ja kuna kaks esimest hakkasid suplema, vajutasin gaasi. Eest mind ära ei lastud, kuid tööd tegema ka enam ei tuldud. Selle asemel kõdistati varbaid. Viimasel ~100 m üritas üks ujumise võitu minu käest omale saada, kuid asi oli juba põhimõttes. Lased mul üle 2 km ees vedada ja siis arvad, et ma lasen Sind lõpus mööda - seriously!?


"Pingelise vaikuse peletamiseks"

Rattale minnes puterdasin veidi vahetuses, ei leidnud oma ratast ülese, seega väljusin T1-st kolmandana. Iseenesest sobis mulle, istusin rongi kolmandaks ja hakkasin sööma. Raja algus oli suhteliselt tehniliste kurvidega. Viimane sobis mulle, sest isegi kui söömise käigus veidi maha jäin, siis kurvitasin ilusti ennast taas saba peale. Kui keha laetud, siis hakkas juba veidi närvidele käima see, kuidas esimesed ei oska kurve läbida. Pidev pidurdamine muutus tüütuks ja umbes 20ndal km läksin ette, vajutasin ja paari km pärast avastasin end täiesti üksinda.

Eest vajusid vastu üksikud kehvemad PRO-d. Teadsin, et 90 km pikkuse ringi teine pool on mägine, kuid ei teadnud, kui mägine. Hirmuga ootasin neid Amstel Gold klassiku põkse. Õnneks järgnes igale tõusule pikk laskumine, kus sai piisavalt taastuda. Ringi lõpus möödus minust esimene võistleja, kes oli M40-45 klassis, ilge hooga lasi minna, las ta siis läks. Teise ringi alguses jõudis järgi minu klassi mees, kes oli veidi tugevam, kuid kurvides kerge kordinaator. Sirgetel jäin, kuid kurvides olin  tagasi.

Olin nüüd siis langenud AG kolmandaks ja oma klassi teiseks. Vaikselt tekkis väsimus, umbes seal 130nda km juures oli esimene raske hetk. 150-160ndal kilomeetril leidsin ennast pärast tankimist uuesti. Rajal oli mitu munakivi lõiku, kus ma hinge kinni hoidsin, et ratas ikka koos püsiks. Nendest puhaste paberitega läbi ja siis kergelt pinnatud teelõigul tundsin, et veeren esimese jooksuga veljel. Varukummi ja pumpa mul polnud ja kiiret lahendust ma ei näinud...

Esimene emotsioon oli ratas kaarega pikki põldu visata! Rahunesin, võtsin väikse hetke puhkuseks. Rajal ei liikunud kedagi, polnud võistlejaid, polnud korraldaja tsikleid. Mõne aja möödudes tulid esimesed võistlejad, ükshaaval ja minu juures kindlas otsevaates. Tuli tsikkel, kes minu veidra rapsimise peale lõpuks peatus. Palusin abi, kuid asjata. Neil polevat telefoni, ega raadiot. Soovitasid kaasvõitlejate peale lootma jääda. Sõitsid ära! Mainisid veel, et kunagi tuleb laibaauto ka, juhul kui kummi vahetatud ei saa. Ironmani laibaauto, no tänks, suren enne siin janusse ja nälga.

Võistlejate grupid muutusid suuremaks ja tuulesõit oli juba rohkem nagu kohustus, mitte valik. Poleks arvanud, et pilt on nii masendav on. Õnneks oli lähedal puude varjus pink, kus sai istuda ja võistlust vaadata. Lõpuks peatus kutsumise peale võistleja, kelle käest sain kummi ja pumba. Kiire vahetus ja saingi liikuma. Esimesed km olid kanged, keha ei tahtnud tööd teha, jäänud oli ~20 km, millest viimased 10 sain hoo taas ülesse.


"Sõõma peab" Ootame päeva vastupidavamat Ironman´i, Endrikut"

Tagasi vaadates ja tulemusi uurides läks mul seal põllu ääres pingil 55-60 min. Jooksma minnes olin segaduses, kuidas edasi, kas üldse edasi, miks mulle seda enam vaja on? Jooksu ringe oli 3, millest esimene läks üllatavalt kiirelt. Kiirelt sai käidud ka toaletis, pausi ajal joodud vesi oli vist liialt. Teisel ringil tegelesin laadimisega, et 30ndatel kilomeetritel le kangi ei tuleks. Teine ring ka tehtud! Kuna mul kella ei olnud, siis vaikselt mõtlesin, kui kiire maraton see mul hetkel on? Tundus kiire! Rada oli minule ideaalne, kergete laskumiste ja tõusudega. Mäest alla sai hoo ülese, samas tõusud oli piisavalt joostavad. Viimasel ringil oli korra hetk, et jalad enam ei tööta, kuid see kadus koos Red Bulliga.

Viimasest joogipunktist hooga läbi ja ega ma väga midagi sisse ei jätnud. Kuna ma ei teadnud, kaua mul seal rattal aega läks, oli väike lootus, et ehk jooksin ennast oma AG viie parema hulka. Minu AG 30-34 said Hawaii Ironmani pääsmed esimesed 5! Võitjas polnud kahtlust, jooksis teine alla 3 tunni maratoni, kuid ülejäänud neli olid juba oluliselt kehvema tulemusega. Orienteeruvalt 9:10 ajaga oleksin olnud kindlalt AG teine, kolmas mees oli 9:19. Viimane Hawaii koht 9:34.

Ujumine: 50:43, AG esimene.
Ratas: 6:05:32
Jooks: 3:08:54, AG teine.

Kokku: 10:11:56

Hakka või võistlustel varukummi ja pumpa kaasas kandma!


Monday, June 08, 2015

Esimesed tibukesed - aprill-mai-juuni!

Puhkasin laagrist välja, käisin koormustestil, kus anti hooajale roheline tuli. Tegin isegi mõned rekordid, mille üle on hea meel. Nagu ma juba harjunud olen, siis alustasin ka see hooaeg üksikaladega - rattasõitude ja jooksudega. Kiire ülevaade, kuidas läks :)

Kõrvemaa Kevadjooks 16 km. 

Esimene start läks kohe väga hästi. Jooksin oma Kõrvemaa jooksu rajarekordi. Viimati jooksin seal nii kiirelt aastal 2009. Seekord siis ~20 sek kiiremini ja varuga. Üldiselt oli võistluskäik tavaline ja minu jaoks veidi igav. Head meelt tegi see, et suutsin kõrgel pulsil kannatada ja ei tõmmanud ennast kinni. Jooksin alguses väikses grupis, mis tõusudel lagunes. Korraks oli minulgi raske ja märkamatult tuli ~15 sek vahe sisse. Taastusin ja suutsin ennast taas tööle saada. Püüdsin ees jooksnud Allar Soo kinni, kelle polnud kõige parem päev vist. Leppisime kokku, et teeme pigem koostööd ja ei hakka üksteist üle mängima. Viimased kilomeetrid pigem kindla peale ja finishis sai ühe ilusa pildi.

Kokkuvõttes: 57:59, 14.-15.koht.

Vooremäe Rattamaraton

Esimene ratta start ja kohe metsa. Ilm oli niiske ja jahe, seega enesetunne mingi mega hea ei olnud. Väga suurt eesmärki ei seadnud, tahtsin lihtsalt tugevalt läbi sõita. Startisin kolmandast grupist (300+), seega oli mul väike eelis, juhul kui saan esimesed kätte, siis olen puhtas ajas juba neist ees. Alguses olin tugev ja jaksasin pidevalt positsiooni parandada, kuid mingi hetk kustus mu tuluke ja läks raskeks. Vooremäel tiksusin juba omas taktis ja viimased 10 km olin valmis kella kinni panema. Täiesti tühjaks võttis.

Kokkuvõttes: 107. koht.

Kuusalu Rattaralli

Esimene grupisõit. Plaanis oli teha ühtlane tugev sõit, kuid mitte väga ennast väsitada, sest tahtsin järgmisel päeval Tartus kiire jooksu teha. Oli ju Kõrvemaal väga hästi läinud, seega lootsin ka seal head tulemust.

Jõudsin nibin-nabin esimesse gruppi ja siis lihtsalt hoidsin ennast seal peidus. Teadsin, et tõusul ja seejärel lagedal küljetuules pannakse gaasi ja tahtsin selleks valmis olla. Esimene ring ei olnud suurt probleemi kaasa minna. Sattusin õnneks õigesse kohta. Teisel ringil olin tõusul liiga taga ja küljekas nõudis juba suuremat pingutust. Õnneks ka seekord pundis sees. Kolmas ring olin arvamusel, et ehk hoitakse finishiks, kuid ma eksisin suurelt. Taaskord valel possal ja enam padruneid ei jätkunud. Olin saba peal, kuid vaikselt sai kõik otsa.

Tagant tulid abimehed ja kui algselt oli mõte, et lõpus väga ei punni, siis kahjuks ei jäänud muud üle, kui pidi lõpuni karuselli panema. Kokkuvõttes rahul, kuna esimene start maanteel ja suures plaanis olin parem kui varem.

Kokkuvõttes: 69. koht.

Tartu Jooksumaraton

Kuusalu Rattaralli järgmisel päeval olin taas stardis. Lihased tundsid ennast hästi aga mootor oli väsinud. Kuusalu küljetuul oli oma jälje jätnud. Võrreldes Kõrvemaaga oli pulsis 5-7 lööki puudu. Lihtsalt ei suuda kõrge pulsiga liikuda. Olin koos Teppani ja Kõivuga, kõik sujus. Kuniks Kõiv otsustas ühe kilomeetri joosta 10-15 sek kiiremini ja mina ei suutnud sellele reageerida. Jäingi sinna üksi omas taktis tiksuma. Lõpus veidi kogusin ennast ja tegin viimased kilomeetrid taas tugevalt, kuid sisuliselt olin pettunud. Vorm lubanuks joosta 2-3 min kiiremini, kuid eelmise päeva tegevused tõmbasid sellele kriipsu peale.

Kokkuvõttes: 1:25:55, 22. koht

Kuusalu Rattamaraton 

Teine start metsas ja rada oli minule loodud. Tehnilist osa oli vähe ja sisuliselt sai igal pool jõuga läbi sõita. Sõit toimus enamuselt grupis, kuid raskemad kohad vähendasid sõitjate arvu senikaua, kuni meid oli järel umbes kümmekond. Sõitsin välja oma EC parima tulemuse, kuid viimastel kilomeetritel tegin paar viga, mis jätsid mind grupi lõppu ja läksid mulle maksma umbes kümme kohta. Kokkuvõttes olin rahul, kuna suutsin kogu distantsi vajutada. Nagu arvata oli, jõudsin kolmandaks stardiks vormi.

Kui Vooremäel startisin kolmandast grupist, siis Kuusalus juba teisest grupist (100+) ja Kalevipojal saab mu koht olema esimeses grupis (kuni 100). Mis ühelt poolt on mõnus dünaamika, kuid nüüd tuleb Kalevipojas juba stardist hakata reaalselt kohe sõitma. Pole aega soojenduseks!

Kokkuvõttes: 62. koht.

Elva Rattaralli

Teine grupisõidu start. Pidulikus alguses jäi endale omaselt liiga taha ja kui pauk käis ja võistlus küljekale keeras, olin India pundist ka taga pool. Õnneks leidsin kohe endale paar tugevat sõpra kellega hakkasime esimesi jälitama. Ühtpidi on hea meel, et suutsin taas endast nii palju anda ja näha oma reaalseid piire, kuid see kõik tuli oma hinnaga. Esimesed ~15 km oli keskmine pulss üle 160, kuhu sisse jäi ka pidulik start. Hiljem kella uurides nägin, et suutsin  sõita 164-167 keskmise pulsiga, mis on minu puhul põhimõtteliselt nagu jooksmine. Arvestades, et rattas on lävi ~5 lööki madalam, siis sõitsin sisuliselt anaeroobses.

Mingil hetkel, kui jalg enam ringi ei käinud, sain aru, et minu piir jookseb täna siit. Loobusin tagaajamisest, taastusin ja jõin. Väga pikalt ei pidanudki ootama, kui tagant tuli järgmine punt, kus ma lõpuni sõitsin. Eest kukkus meile kümmekond meest veel juurde, seega võimalik,et ees olemine oleks mulle niikuinii liiga raskeks osutunud. Paaril korral proovisin enda elu huvitavaks teha, sõitsin mõne paarilisega eest, kuid see kõik oli lõpuks tühi pingutus.

Keha oli väsinud ja tundsin, et nädala pärast toimuv Tartu Rattaralli ei saa mulle kerge olema.

Kokkuvõttes 104. koht.

Tartu Rattaralli 

Kartsin hullemat, kui asi tegelikult oli. Start õnnestus ja enda arust liikusin pidevalt ettepoole. Koguaeg oli tunne, et grupp on veel täitsa ühtses joones. Kuid kohe kui Tartust välja saime, oli vahe juba paarkümmend meetrit ja sisuliselt oli rong läinud.

Alpha Baltic hoidis grupi ees tempot, samas vahel tegid elu paljudele raskeks, tõmmates küljekatega tee äärde. Läbi selle toimus loomulik filtratsioon ja punt muutus pidevalt väiksemaks. Püüdsime Jõgeval ühe suurema mahajääjate pundi kinni ja mõned kilomeetrid hiljem nägin, kuidas Ain-Alar paremalt vaikselt eest ära libiseb. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta, ootasin natuke ja siis läksin järgi. Algas paaris temposõit, mis kestis ~15 km. Kahju, et tagant kedagi juurde ei tulnud, arvan, et meil oleks olnud reaalne variant kuni lõpuni eest ära olla, sest grupp ei liikunud nii kiirelt.

Vahetult enne Luunjat testis Alpha Baltic meid uuesti ja seekord isegi eduga, oleks nad edasi sõitnud. Kuna neile keegi väga appi ei läinud, saime nad uuesti koostööd tehes kätte. Lõpp oli suht tavaline, viimased kilomeetrid olid kõik härga täis, korraks isegi tekkis variant ette veereda, kuid kogu see möll oli seal liiga kaootiline, seega jäin oma nahka hoidma.

Tagasi vaadates läks nii nagu pidi. Oleks ma peagruppi jõudnud, siis kes teab, võibolla oleks mu hooaeg saanud kukkumise näol mõnusa põntsu. Kuna peagrupp läks seejärel vähemalt kolmeks, viimased saime Jõgeval kätte ja keskmistega jäi finishis vahe ~2 min, siis mis Sa hing veel tahad.

Seal grupis, kus ma olin, sain ma turvaliselt oma kohta hoida ja läbi selle ühtlase tugeva sõidu, mida mul oligi vaja, arvestades Valg Half-Ironmani.

Kokkuvõttes 235. koht.

Kalevipoja Rattamaraton 

Läksin starti madalate eesmärkidega. Kuna olin heade tulemuste tõttu tõusnud juba teise gruppi (50-100), siis mõtlesin alguses ennast pigem tagasi hoida ja siis võistluse teises pooles tugevamalt sõita. Start õnnestus ja suusaradadel suutsin ilusti vooluga kaasa minna. Kruusakatel läks raskeks ja otsustasin siis omas taktis liikuda. Ilge hooga möödus minust Ain-Alar, kellele seekord saba peale hüpata ei soovinud.

Edasi sattusin punti, mis sobis mu plaanidega. Umbes poolel maal tundsin, et võib natukene peale keerata ja hakkasin vaikselt ülespoole liikuma. Peale viimast tõusude tsüklit saime neljakesi suuremast grupist minema ja suutsime nii püsida kuni finishini. Lõpus oli üllatus suur, kui kuulsin, et olin end taas sinna ~60 juurde sõitnud. Keskmine pulss oli selle rattahooaja kõrgeim, kuid enesetunne vast kõige parem.

Kokkuvõttes 67. koht.

Edasi olen nüüd täielikult triatloni lainel. Stardin Valgas EMV poolpikas ja Tartu Mill triatlonil. Mõneks ajaks rattavõistlustel ei stardi. Võimalusel teen mõned lühemad jooksuvõistlused.

Hea meel, et tervis on korras! Teen taaskord hetkel ühe lühema Intervall Hüpoksia kuuri, kuni 10 X, et olla Valgas heas hoos. Kokku olen teinud IHT see ettevalmistus kolmel korras, üks pikk kuur talvel, üks lühem enne laagrit ja nüüd siis kolmas, enne Valgat ja Tartu Milli.


Teisi pilte saab vaadata www.sportfoto.ee "Priit Ailt" :) 

Thursday, April 23, 2015

Portugal 2015, kolm nädalat puhkust!

Veel enne kui võistlushooaja käima tõmban, kirjutan Teile natukene, kuidas sujus mu lõunalaager. Seekord laagerdasin Portugalis, 11 päeva Monte Gordos ja 11 päeva Albufeiras. Esimene vaatus toimus koos Treeningpartneri jooksjatega ning teine vaatus koos Hawaii Expressi ratturitega. Kokku sai ennast liigutatud ~80 h, enamus rattal, teisalt joostes ja ujuma jõudsin viiel korral.


Statistika pole kunagi midagi reaalset peegeldunud, seega räägin pigem, mis tegelikult toimus. Portugalis oli äge ja ma ei saa aru, kuidas ma sinna varem pole jõudnud. Saan täiesti aru, miks Eesti Kergejõustik käib just Portugalis. Tavaliselt olen harjunud jooksma kuskil ranna äärsel betoonil või asfaldil, seekord siis üleval pildid oleval maastikul. Variatsioone on meeletult! Tõusud, langused, pehmel pinnal, kruusakal, liivas jne jne. Hea meelega lähed jooksma :)

Monte Gordo oli maastiku koha pealt parem kui Albufeira, kuid suures plaanis polnud vahet.


Kuna ajavahe Eestiga oli 2 h, siis tuli uni tavaliselt juba 21:30-22:00 ja silm läks lahti ~7:00. Tundus täiesti loogiline hetk, et minna hommikusele jooksuotsale ja siis kerge suplus ookeanis. Tugevalt soolane ~15 kraadine vesi äratas lõplikult ja tegi lihastele pai.

Esimesed ratta kilomeetrid tulid orienteerudes ja ümbrust avastades. Põhiteed olid aukus ja tiheda, suhteliselt närvilise liiklusega. Õnneks pidi neid kasutama vaid ~ 5 km. Edasi keerasid juba sisemaale, kus ootasid ees mäed. Need mäed olid sellised mõnusad, 400-600 m merepinnast, lähiümbruse kõrgeim tipp oli ~800 m. Mõned kilomeetrid ronid ja siis taas laskud, nagu Otepää aga korda kolm. Alustamiseks kõige õigem maastik üldse!

Ärge nüüd arvake, et seal kerge oli. Vajadusel said ~120 km treeninguga ~2000 tõusumeetrit. Lihtsalt see kõik kogunes kuidagi mugavamalt ja mõnusamalt. Loodist väljas tõuse nagu polnudki. Enamus kohtadel sai sõita eest suurega jõutrenni.

Lõpetuseks nüüd ujumisest, ookean seda tegevust oma vee temperatuuri tõttu väga ei toetanud. Kohalikud ujulad oli korralikud 25 m, koos sauna ja mullikaga. Viimases pidi kandma ujumismütsi, mis oli natuke naljakas aga elus peabki naeru olema. Ujulasse pääsemiseks pidi täitma ankeedi ja ID kaardi koopia. Pääse ise maksis 1,85 € jah ma ei eksi, see maksis alla kahe euro. Põhimõtteliselt sai vajadusel minna kasvõi sauna ja mullitama õhtul sellise raha eest.

Albufeira ujulasse pääse oli ka ~2 €, kuid nõudis hooaja registreerimist 7 € ja krediidi laadimist (miinimum 5 €), seega seal läks ujumine veidi kallimaks. Suures plaanis siiski odav ujumine, kui kõik kokku arvutada.


Päevad planeerisin vaheldusrikkalt, üksi päev oma ülesehituselt ei kordunud. Täis puhkepäevi ma ei teinud. Puhkepäev oli tavaliselt rattavaba päev, mille sisustasin ujumise ja jooksmisega. Mahu mõttes väike, keha mõttes uus ärritus. 

Midagi muud erilist ei tookski välja. Kõik sujus ideaalselt ja kõik planeeritu sai tehtud täismahus. Keha pidas vastu ja kui kuskilt kipitama hakkas, siis aitas hädast välja Timo Müür (Sports Therapy Massaaž)


Tulin koju, puhkasin paar päeva ja käisin Vomaxis koormustestil. Poleks uskunud, et 32 aastasena suudan veel esile kutsuda selliseid muutusi oma kehas ja saavutusvõimes. Mõned rekordid sai purustatud ja täis roheline tuli on hooajale antud. 

Järgmised stardid: Kõrvemaa Jooks; Vooremäe Estonian Cup, Kuusalu Rattaralli ja Tartu Jooksumaraton. Sisuliselt on plaan nagu iga aasta: ratta ja jooksuvõistlustega hoogu koguda ja vormi jõuda Valga EMV poolpikas triatlonis. Edasised stardid mai-juuni kuus veel lahtised ja hooaja mõttes veel kõike ära ei räägiks...