TriSTar111Estonia 2012

Kes palju teeb, see palju jõuab! Kes midagi ei tee, see ennast mugavalt ei tunne! Läksin starti ja mõtlesin, et kas on võimalik 111 km distants läbida alla 3:45? Neli nädalat olin ühel või teisel põhjusel sisuliselt nulli peal. Viimastel päevadel sain vaikselt liigutama hakata, aga midagi meeldivat see küll ei olnud.

Tegin reedel 30 min jooksu, kus pulss oli kohe 150, samas liikusin arvatavasti 5-6 min/km kohta. Rattaga kerida oli juba päris mõnus, kuid tempot ei kannatanud. Kehakaal oli 3-4 kg võistluskaalust üle. Ühesõnaga low expectations! 

Vaatamata sellele, et üle 600 individuaali oli stardis, läks minul sealt eemaldumine kergelt. Esimese poi juures olin vist kolmas vms. Täpselt ei saanud aru, sest mina läksin keskelt, aga enamus kiireid tulid vasakult külje alla. Kuid esimese ja teise poi vahe tundus igavik. Valitud tempo oli osutunud siiski hetke vormi silmas pidades liiga kõrgeks. Aeg treenib, tempo tapab - Aeg treenib, tempo tapab!

Võtsin veits hoogu maha ja suutsin ülejäänud ujumise oma TOP10 kohta hoida. Veest väljudes unustasin kiirelt ujumise, sest vasakut talda maha panna väga ei tahtnud. Jumal tänatud, et seal vaip oli. Hüppasin rattale ja unustasin mõneks ajaks jala. Ahja, see nr 9 kuldne ujumismüts on minu oma, kui keegi peaks selle leidma. See jäi mul eelviimase poi juurde :)

Kui ujumine läks distantsi möödudes halvemaks, siis ratas ja jooks läksid pigem paremaks. Võistluse käigus tekkis kerge treenitus. Kui esimesed kaks ringi olin väga kahtleval seisukohal oma saavutusvõimest, siis kolmandal ringil suutsin juba pingutust nautida. Joomise ja toitumisega panin seekord täiesti täppi - 2 väikest bar´i, 4 geeli, 3 soola ja sisuliselt 4 pudelit jooki. Jooksma minnes tundsin ennast mugavalt.

Kahjuks kadus mugavus ja jõuetus hakkas näkku peksma. Pilt oli ees, energiat oli piisavalt, aga jalad lihtsalt ei jõudnud joosta. Samm oli raske, põrget ei olnud, põlv ei tõusnud. Võiks õelda, et selle aasta üks raskemaid jookse. Lõpus läks veidi mugavamaks, aga alla 4 min/km ma vist ei saanudki.

Kokkuvõttes 3:38 ja mõned sekundid peale. Arvatavasti u 15 min aeglasemalt, kui heal päeval!

Järgmiste startide osas jään vastuse võlgu. Hetkel sooviks ennast rohkem treeninglainele tagasi saada ja alles siis vaatame edasi. Tallinna Maraton tundub hetkel hea plaan :)

Olukorrast vasaku talla all.

Pikkus ~4 cm, läbimõõt ~0,5 cm, sügavus ~1 cm. Väliselt nähtamatu, sisenemis haav kinni kasvanud, otsapidi väikse varba kõõluses.

9 päeva liikusin ringi. Kord oli rahuldav, kord ei saanud üldse peale astuda. Pidev NSAID ja külm hoidsid põletiku ja turse eemal, kuid vöörkeha see eriliselt ei eemaldanud. Lõpuks loobusin lonkamisest ja otsustasin dr. Mart Kull vastuvõtule minna, kus tehti ultraheli uuring. Täiesti võhik oleks sellel pildil võõrkeha leidnud. Enamus ekraani oli seda täis. Great!

Mis siis edasi? Kas laseme välja mädaneda või amputeerime? Punkteerisin juba markeriga põlve alla joont, kust maalt võiks selle jala maha võtta. Õnneks leidus EMOs üks korralik kirurgia resident, nime olen unustanud, kes asja kiirelt ja professionaalselt käsile võttis.

Tekitati kiire OPi saal, sain taaskord kogu protseduuri kõige valusaima süsti, õilis tunne. Skalpelliga väga viisakas ~2 cm lõige ja tangidega eemaldati "pind". Sidumine, Facebook status update, kuid jalale enam astuda ei saanud. Ühel jalal autoni, siis kolmandale korrusele ja põhimõtteliselt paariks järgmiseks päevaks jäingi sinna.

Sisuliselt 3-4 päeva olin kodune. Toetudes igale poole mujale kui labajalale. Tunned kuidas jalalihased konkreetselt atrofeeruvad. Säär kisub paar korda päevas valest liigutusmustrist krampi. Lamamisest tekivad lamatised ja seljavalu.

OK, OK, esimesed 1-2 päeva oli päris lux elu. Ei saanud mitte midagi teha. Olin teiste inimeste meelevallas :) siis juba vaikselt sain ja avastasin, millises vanglas ma tegelikult elan. Kuhugi minna ei saa, trenni teha ei saa, und ei ole, isu ei ole. 4-5ndal päeval sain kodust välja. Automaatkastiga auto oli esimest korda eluks vajalik.

Nädal pärast OPi hakkas kõndimine juba välja tulema, aga tunne talla all oli suhteliselt ebameeldiv. Õnneks ei läinud haav halvaks, mäda ei voolanud, hoidsin puhtust. Hetkel piirdun vaid plaastritega. Sidemed olen nüüdseks ära põletanud.

Kogu selle tulemusena jookseb mul neljas nädal, kus ma pole sisuliselt ennast liigutanud. Eesti Triatloni karikasarja liidrikoht on läinud ja võidust võin suu puhtaks pühkida. Edasi nüüd vaatame paari järgmise päeva pealt, kas teeme nädalavahetusel elu huvitavaks või mitte :)