Kõrvemaa Kevadjooks ja Püha Loomaaia Rattaralli 2012

Käisin kolmapäeval Vomax´is koormustestil ja tulemused olid üle ootuste head. Lõunalaagri treeningud on läinud täie ette ja sisuliselt on võimalik paari nädalaga jõuda heasse vormi. Plaanisin nädalavahetusel testida jooksu- ja rattavormi. 

Kõrvemaa Kevadjooksul oli eesmärk joosta 3:40-3:45 /km, sisuliselt Half-Ironman´i tempot ja teha seda 160-165 pulsiga. Kui eelnevad aastad olen nelikürituse nimel proovinud võimalikult kiirelt rada läbida, siis see aasta seda pinget peal polnud. Start anti ära, kaks kiiremat libisesid eest ja tekkis üle 10 meheline punt. Jälgisin pulssi, ette tempot tegema ei läinud, pigem üritasin leida ökonoomset sammu. 

Punt liikus just sellisel kiirusel, mis oli minule paras. Oleks keegi esimesel poolel tempot tõstnud, poleks mina kaasa läinud. Mida kilomeeter edasi, seda väiksemaks jäi punt. Tõusud tegid oma. Markko Etverki eesvedamisel sai punt lõplikult lõhutud ja kolmandana jäi järele Andreas Kraas. Lõpuni jäi vist siis u 6 km. Nüüd ei olnud võimalik enam taga tuules passida ja pidi ise tempot hoidma hakkama. 

Enesetunne oli sellel hetkel veel täiesti hea. Viimasel pikemal tõusul jäi Etverk maha ja järele jäi vaid Kraas. Nüüd hakkas 3. koht juba päris reaalsena tunduma. Kuna ma ei teadnud, kui palju on Kraasil veel varu ja ei teadnud ka, kui kiire see mees võib lõpus olla, tõstsin tempot u 2 km enne finishit. Minu õnneks polnud rohkem üritusi vaja!

2009, 58:17, 8. koht
2010, 59:19, 6. koht
2011, 59:22, 16. koht
2012, 58:45, 3. koht (pulsid 165 avs, 175 max) 

Laupäevase vormi pealt oleks kindlasti olnud võimalik joosta kiiremini. Arvatavasti oleks Kraas kohe kaasa tulnud, kelle isiklik samal rajal on mitmeid minuteid kiirem. Taaskord loeb konkurents, üksi polnud kellelgi huvi minna. Jäin oma tulemusega väga rahule, õigel kiirusel, õige pulsiga... :) 
Olenemata sellest, et jooksin kerge käsipidur peal, andsid reielihased õhtul tunda. Hommikul oli seis kange ja valulik. Plaanisin enne rattarallit pikka soojendust, et jalad käima saaks. Määrisin ennast soojaks ja veeresin u 25 km ette. Tegin paar kiirendust ja tühi. Reied olid endiselt valusad, tõmbusid kangeks ja jõud kadus tagant ära. 

Ennegi kehva enesetundega starti läinud, mis on poole tunni jooksul paranenud ja lõpus isegi väga heaks muutunud. Start antud, kiirus ülesse, kange-kange-kange. Tee oli rattureid täis, trügima ei läinud. Paar kilomeetrit stardist hakkas kujunema esimene punt, mina ca 50 m tagapool. Põhimõtteliselt üks lühike kiirendus ja oled saba peal. Olen sellistes olukordades liigagi palju olnud. Jalad sõna ei kuuland, paitasid vaid pedaali ja maha ma jäingi. Eespoolt mahajääjatest ja tagumistest tagaajajatest tekkis paarikümne meheline punt. Hoidsin ennast koguaeg ees, lootes et ehk saab jalad alla tagasi ja elu huvitavamaks :) 
Kiirelt sai ka selgeks, kes sõidab vaid endaga võidu ja kes soovib võidu sõita. Tõenäoliselt kahele lätlasele meeldis vaid endaga võidu sõita. Kahju kohe, kui jõuad aga ei oska. Minu silmis ainukene, kes grupisõidust aru sai oli Raido Saar. Selle grupi jaoks oli tal jõudu liigagi palju, sõitis põhimõtteliselt terve ühe ringi 30-45 sek vahega. Proovisin, mis ma proovisin aga tööle ma ennast ei saanud. Võttis kohe kurvaks, et vaid paar nädalat tagasi sai Mallorcal üksi kiiremini sõidetud, kui nüüd siin. 
Täpselt nagu Kõrvemaa jooksul, otsustasin, et kui üldse minna, siis vaid paar kilomeetrit enne lõppu. Hakkasin vaikselt ette liikuma, et siis küljelt salaja eemalduda. Kui minu jaoks veel siiani tundmatu rattur mulle peale vajus, mind kraavi surus ja maoli ma käisin. Minu taga veel arvatavasti kolmandik punti. Õnneks keegi mulle selga ei lennanud, kuna maandusin osaliselt asfaldil ja sekund hiljem juba kraavis. Sikutaja jätsin teele, temake sai kahjuks kergelt viga. Mul on taaskord väga hea meel, et ma sõidan selliseid sõite tavalise maantee rattaga, muidu oleks mul ikka väga kahju olnud. 
Kiirus oli vist seal 40 km/h juures, seega mats oli kõva ja minu puhul ka kõrgelt. Jäin mõneks ajaks kraavi, ajasin end istuma ja hindasin kui katki ma nüüd olen. Enamus kukkujaid ajasid end püsti ja lahkusid. Üks lahkus jala, kuna ratas oli "kergel" puru. Minuga jäi tee äärde veel üks Haanja mees, kelle vasaku õlaga oli tõenäoliselt halvasti. 

Säär-põlv-puus-küünarnukk-küünarvars-labakäsi lõhki. Suurematest kividest oli paar auku ka. Läbi õnne jäi parem õlg täiesti puutumata. Shokist üle, kraavist välja, jätsin Haanja mehe käsi pluusi sees kiirabi ootama, mille ma talle järgmise rajakohtuniku abil kutsusin. Meedikute telgis tundsid kõik mulle kaasa :) Parem kinnas, parem varukas, ratta särk ja parem kingakate - maha kandmisele. Pükstest saab ehk veel asja! 

Esimesed paar tundi ma valu ei tundnud, ainult kole kange olin igalt poolt. Koos valuga tekkis ka palavik. Ja siin ma nüüd olen, väljas päike paistab ja mina olen kodusel ravil. Luban, et saan end paari päevaga korda :) Arcoxia on üks hea ravim ma ütlen! 

TriStar111Mallorca 2012

Nädal aega tagasi avasin oma selle hooaja esimese triatloniga. TriSmile Klubi Mallorca laagri viimasele päevale sai planeeritud TriStar111Mallorca. Paberi peal tundus see esialgu mõnus pingutus laagri lõppu. Ujumine Vahemeres, ratas suhteliselt mägisel trassil ja jooks võrreldes Pühajärvega lausa liiga lihtne :)

Tegelikkus oli hoopis midagi muud! Läbi ime jäin õhtul enne 10 magama ja ärkasin enne äratust, mis oli 5:45. Kiire carb-up ja transfer bussi, kus oli veel üle 20 TriSmile triatleeti. Astud hotellist välja, ees ootab öiselt pime lõunamaine Mallorca ja VIHMA kallab. Pole ainsatki vihjet, et asi paremaks läheks. 

Jõudsime stardipaika ja ikka SAJAB! Suht nukker, püüad leida kuiva kohta aga ei. Isegi vahetusala telgist käsutatakse meid välja. Stardini ca tund ja vihm lõppeb korraks, isegi päike tuleb välja. Mis seal ikka, kombe selga, siis saab ikka sooja. Aga ei, isegi kombes on külm. Labajalad on valged, sinaka jumega, värised-värised-värised. 

Ja siis tuleb uudis, merevesi, mis muidu oli 18-20 kraadi on langenud 15-16 kraadi peale. Why God, Why? Kell hakkab saama 8:30, 15 min stardini. Go Hard, or Go Home! Koju ei saanud minna, kodu oli 50 km kaugusel.

Kuna stardihetkel lubas, et läheb ilusamaks, siis võis arvata, et ainult see tühine ujumiskilomeeter saab jahe olema. Taaskord eksisin! PROd lükati kailt vette, kahe poi vahele, käis kerge trügimine and The Horn Went Off. Külm-külm-külm, ei saa käsi tööle, ei saa nägu vette. Mõned minutid stardist ja märkan, et olen Indiasse vajunud ja kõik see mees tahab mu iseloomu proovile panna. Lähen närvi, vajutan gaasi ja ujun end grupist lahti. Eespool näen umbes kümmet meest, keda hakkan püüdma. Esimest korda saan sooja esimese poi juures. Kuskilt tekib rõve laine ja märkan, et ligidale on ujunud mingi paat. Juu siis oli vaja paadilt filmida vms.

Jõud taha ja saan lainest eemale. Viimasel sirgel tabab mind taas külmahoog ja lasen enda taga ujunud mehe mööda. Veest välja vist kümne sees ei olnud, kaotust võitjale kogunes arvatavasti pea minut. Liiga palju aga pohh, 100 km aega tasa teha. Sõidame kaks 50 km ringi, mille lõpus on 5 km tõus ja samat pidi alla tagasi.

Hüppan rattale, ees ootab u 30 km pikkune pigem ülesse kui alla rada. Vihma sajab! Vajutan ja ei liigu. Tõusen ja kangestun! Kerin ja suren... nice. Tulevad esimesed laskumised ja tunnen kuidas hakkan kaotama kontakti asfaldiga. Paar kilomeetrit eemal näen, kuidas minu ees üks õnnetu konkreetselt asfaldil liugu laseb, külg on maas, ratas on juppideks. Kilomeeter veel ja leian põõsast järgmise PRO mehe. Sellest hetkest tõmbas mul j***i nii jahedaks, et võistlus muutus minu jaoks - "ära Sa täna jumala eest kuku!"

Tõusud-laskumised lõppevad, olen endiselt püsti. Edasi u 5 km sirge, täis-laks-Eesti rada aga keha ei ole nõus veel tööd tegema. Enne pikka tõusu olen suht nõutu. Üllatavalt läheb tõus lennates, on raske aga ei midagi ületavat. Laskumine taaskord hirmuunenägu, kindla peale alla. 

Tõus tõi sooja sisse, ringi lõpuni 15 km, mis oli enamus alla mäge. Sain lõpuks jala käima :) päike tuli välja ja naeratus tuli näole. Teisele ringile keerasin juba hoog üleval. Rada oli muutunud kuivemaks ja laskumistel ja kurvides sai kallutada. Scott Speedster TT Edition töötas ideaalselt. Alt kinni sai tehnilistes kohtades mõnusalt vunkida. Mallorca raja jaoks loodud! Liikusin teine ring juba rohkem edasi kui tagasi. Sirgel enne tõusu, kerge küljekaga 50+ km/h, mõnuzz. Tõusul endiselt jõudu ja sealt oli vaid laskumine. Taaskor hakkas sadama :( Põhimõtteliselt hakkas ratas minu jaoks tõusul 30ndal kilomeetril ja lõppes teise ringi tipus 85ndal kilomeetril. Rattaaeg natc üle 3 h, elu aeglaseima keskmisega võistlus.

Taas sadas, hirmuga 50-65 km/h. Huhh, püsti. Jooksust pole midagi rääkida, 10 km, ainult tõusvas joones. Tulemustes oli aeg 38 min aga GPSi järgi võib sealt ajalt julgelt 1-1,5 min maha võtta. Jooksuga rahul. Eesmärk oli alla 4 tunni teha, läks 4:04. Olen kindel, et veidi soojemas kliimas ja kuivemas keskkonnas on võimalik teha kuni 10 min kiiremini.

Järgmiseks aastaks rada selgeks tehtud ja uus väike eesmärk püstitatud :) 

P.S. muide samal päeval oli veel Mallorca Classics rattasõit, kus nii mõnigi loobus ja nii mõnigi kukkus. Samal päeval kukkus ka hullemeelses laskumises Rein Taaramäe. On olnud kergemaid päevi...

Kevadlaagritest

Tere,

Tegelt on ju päris mugav kirjutada vaid üks postitus kuus ja siis konkreetselt puusalt valangutega tulistada, mis toimunud on. Viimased viis nädalat on möödunud lennates, koos parimate inimestega, ägedate emotsioonidega ja nii vahete-vahel tegime trenni ka.

Olen poliitiliselt korrektne ja ei hakka kahe laagri vahelist võrdlust välja tooma. Mõlemal olid oma head ja väga head küljed. Sõitsin sinna siiski vaid treeninguteks ja Eesti elust eemale.

Gironas (HE laagris), mis tegelikult oli Banyoles, täpsemalt Serinya oli vaikne ja rahulik. Liiklust oli minimaalselt, vahel oli teelõike, kus kohtusid napilt ühe autoga. Teede võrgustik oli tihe, seega ükski trenn ei olnud samal ringil. Omanike poolt oli meile jagatud Garmini failid, mille põhjal sai suhteliselt muretult veeremas käia. Vaated olid lausa uskumatud, kahjuks pidi nende nägemiseks aegajalt liigagi palju mäge ronima.

Elamiseks oli täis-laks kõikide lisadega romantiline majake. Eestlasele kohaselt oli õhtuti Wifi ülekoormatud. Meie majas elas ka pool aega selline rattakunn, nagu Svein Tuft (GreenEDGE). Küll juba see mees teab, kus on hea ja miks. Seal lähedal elasid ka Mandri ja Kangert. Ütleme siis nii, et ratturite paradiis, millest paljud veel ei tea :)

Selline väike "põksude" seeria ootas meid, kui me keerasime eelmise päeva mägedest vasakule, lootes et siitkaudu ju vaevalt nii hull on. Think again :) Võib õelda, et minu elu üks raskemaid tõuse.

Õnneks olin seekord laagris normaalsete ülekannetega, et selliste mägede ületamine polnud probleemiks. Selliste seeriate pärast venisid paberil 4 tunnised treeningud tihti tund kuni poolteist pikemaks. Üks eredaim seik oli, kui ajaliselt lähenesime pea kahele tunnile, aga spidokas näitas ca 40 km. Ring oli 120 km, väike moti langus või kuidas?

Ujuda sai vajadusel ka maja ääres olevas 25 m bassus. Vesi nõudis loomulikult kalipsot. Sain ühel korral kohaliku konnaga võidu ujuda. Ta kahjuks loobus ja jäi kõht ülespidi hulpima, hiljem ärkas ja lahkus veekogust.

Nagu igas laagris, on viimaseks päevaks valitud mõni "maasikas", mida kõik koos vallutama minnakse. Meist vaid 20 km eemal asus nn. ProTour´i kuttide test-tõus. Samas kui silmas pidada kõiki eelnevaid tõuse ja protsente jne jne, siis polnudki see kõige hullem, aga kahjuks olid nädalad juba oma töö teinud. Olin väsinud ja midagi mõnusat sellest ei tekkinud...

Härjaga laskumas! Viimasel päeval, viimasel veeremisel, laskumisel koju, purunes mu ratta esimene kodar. Õnneks jäin püsti ja Gunnari toetusel sain kodara vahetatud. Pakkisin asjad kasti ja reisisin edasi Mallorcale, TriSmile laagrisse.

Ahja, üks põhjustest, miks me just seal laagerdasime oli Volta Ciclista a Catalunya, kus pidi sõitma ka meie oma Rein Taaramäe. Kes tema tegemistega kursis on, see teab, et kahjuks ta seal ei startinud. Ühel päev leidsin pool kogemata võistlustõusu ja sõitsin seda ca 2 h enne rattureid.

Vaderi toetuseks :)

Maandusin Mallorcal, võtsin bussi, sõitsin hotelli, sõin ja magasin 5 tundi, sõin õhtust ja magasin veel 9 tundi. Täis puhkeka laks ja mul oli seda nii väga vaja.

Elasime Arenali rannajoone lähedal ja võrreldes Gironaga kees seal elu igal sammul. Teed olid rattureid täis.Hotellid olid penskareid täis. Rannajoon oli sakslasi täis.

Samas oli kõik käe-jala juures - bassein, pood, rand, restoranid, rajad jne 500 m raadiuses. Bussiga Palmasse 15-20 min. Esimestel päevadel olid ilmad isegi liiga soojad, 20 kraadi varjus, üle 30 päikse käes. Vaikselt hakkas temperatuur langema ja laagri viimasel päeval oli täis sadu, rahe ja napp 10 kraadi.

Meres oli vee temperatuur 20 kraadi juures, seega sai vajadusel ka väliujumisi teha. Hotellist 1 km kaugusel oli 1,5 km maastikuring, kus sai jooksuharjutusi ja pehmemaid treeninguid teha. Pikim, 25 km, jooksuotsa tegime mööda randa Palmasse ja tagasi.

Rattaradade poolest oli Mallorcal kergem kui Girona. Lõunapoolne osa saarest oli lamedam, selline kergelt üless-alla keriv. Kohati ca 5 km tõusudega, mis ei olnud kuigi järsud. Põhjapoolne osa oli mägisem aga ka külmem, sellepärast ma seal väga ei käinud. Seal oli rohkem ja pikemaid tõuse.

Sikutaja sai kerge iluravi, Velari käest Sram 80 tagajooks, Jaanuse käest eraldistardilenks. TriStar111 Mallorca raja jaoks ideaalne ratta setting :) Võistlusest endast teen eraldi postituse!

TriSmile Klubi!

31 trennipäeva, mille sees 4 kerget puhkekat (trenni alla 2 h) ja 1 võistluspäev.
3 reisipäeva.

ujumine: 35 km
ratas: 2300
jooks: 275 km

Kokku: 117 tundi