Tahtsin seda postitust kirjutada juba tund pärast
TriSmile Triathloni finishit, aga olin selleks esialgu liiga väsinud ja hiljem ei sattunud enam nii pikalt arvuti taha. Ühesõnaga tuleb taaskord pikem jutt kogu augusti teemal.
TriSmile Triathlon 2014 kujunes lõpuks minu jaoks selle hooaja tippsündmuseks. Olles samal rajal võistelnud juba aastast 2009, õnnestus mul lõpuks Otepää raske raja kood murda. Tagasi vaadates ei teinud midagi erilist. Igal alal tegin oma tavapärase tulemuse, kuid seekord ei andnud ma kuskil ära. Kui 111 distants esimest korda Otepääle jõudis, arvutasin, et suudan seda teha vabalt alla 3 h 20 min. Aega on läinud 5 aastat ja olen ikkagi 3 min kaugusel.
Ujumisel pikalt ei peatuks! Minule sobib ilma kombeta ujumine ja tundsin ennast kogu distantsi vältel mõnusalt. Ujusin oma ujumist, punnitama ei hakanud, täiesti mugavuse piires. Teadsin, et ratta algus kujuneb pingeliseks, sellepärast hoidsin ennast tagasi.
Viimasel sirgel puristas keegi minust mööda, et ujumise võit endale saada, kuid tema õnnetuseks oli kiibi plaat veidi eemal ja seal olin mina siiski esimesena. Täpselt ei suutnud registreerida, palju meid T1 esialgu oli. Poslakani olin liider, siis võtsin tõusu rahulikult ja jäin kellegi taha oma teist possat hoidma. Väiksest Munamäest veidi edasi tundsin, et eesolev tüüp on ennast tõusudele jätnud ja andsin gaasi. Tahtsin algusest peale tempot kõrgel hoida, et tagant poolt tulijad nii pea ette ei jõuaks. Esimese ringi Sihva poole keerates nägin, et minuga oli kaasas vaid üks mees, hilisem võitja. Eeldasin, et Pirmin on vahe sisse jätnud ja veidi maha jäänud. Hiljem muidugi selgus, et ta oli juba ujumises vahe sisse jätnud, kuid tegi selle tugeva rattaga tasa. Üleüldse näitas see mees, mis tasemele ta suudab paari kuuga tõusta!
Kuna silmapiiril peale ukrainlase kedagi polnud ja see mees ei teinud kordagi sellist nägu, et sooviks vedama tulla, siis ega mul muud üle ei jäänud, kui edasi kihutada. Teise ringi lõpupoole läks üksi punnimine veidi tüütuks. Küsisin tsiklite käest, palju on vahed ja kes- kus liigub? Sain vastuse, et ukrainlane ja väikse vahega Pirmin. Ülejäänutega juba vahed sees. Ei läinudki kaua aega, kui Pirmin minust möödus. Ukrainlane tundis pinget ja jättis mind ringis kolmandaks. Olin selleks ajaks u 60 km ees olnud. Puhkus kulus ära! Sain toituda, venitada ja ennast jooksuks seada. Pirmini vedamisel jõudsimegi T2. Rattaaeg natukene alla 2:30, olen 2010 ja 2013 umbes samasse auku sõitnud, kuid siis liikusin negatiivse splitiga ja jäin põhirongist maha. Arvatavasti oleks võrdse paarilisega koostööd tehes kiiremini liikunud.
Jooksma minnes ilmus kuskilt tagant päeva parima rattaaja välja sõitnud venelane, kes oli napilt enne jooksu meiega kontakti saanud. T2 oli meid siis 4. Väljusin esimesena ja proovisin kohe rütmi leida. Tõsiselt raske oli! Ratta kangus ja ilma kuumus olid minuni jõudnud. Esimesel pikal tõusul kappasid minust venelane ja ukrainlane mööda. Kiiruste vahe oli märgatav, kuid jäin oma tempole kindlaks. Olen ennegi näinud, kuidas mehed Otepääl ennast üle hindavad. Sirgetel vahe säilis ja aedlinnas olime põhimõtteliselt kolmekesi taas koos. Umbes poolel maal sain jalad alla ja tundsin ennast juba jooksjana. Tegin väikse kruttimise, venelane jäi, kuid tundsin, et väga ülbeks ei tasu minna, keha hakkas üle kuumenema. Poslakale läksin esimesena, laskusin teisena, sirgel taas koos ukrainlasega.
Tundsin, et rohkem kruttimisi ei maksa teha, kui, siis viimasel kilomeetril. Minu õnnetuseks ei suutnud ma üldse see päev tõuse joosta ja nii libises viimasel aedlinna tõusul ukrainlane eest. Sirgel ja laskumisel jõudsin taas kontakti ja olin väga heal possal spurdiks, kuid siis lõppes minu päev ja edasi liikusin puhtalt gravitatsiooni- ja inertsijõul.
Teine koht, üldse ei kripelda, midagi ei kahetse, tegin oma ära! Üle 5 min ajaparandust! Jooksu aeg 40 min, olen üks aasta kehva ratta vihast jooksnud u 38:30. Kuid siiski tunnen, et see päev tegin oma maksimumi ära. Lõppude lõpuks loeb koguaeg ja koht, mitte üksikaladel säramine!
Kuna eelmine aasta tekkis tõrge Mäe tn jootmisega, siis see aasta läksin kindla peale välja ja saatsin Sigridi sinna mind abistama. Nuustaku pubi juures joogipunktis sama teema. Ütleme nii, et toitumise osas probleeme ei olnud. Kokku 3 liitrit vedelikku (joomine ja kastmine), 4 geeli, mõned soolakapslid. Pool võitu seega Sigridi kraesse J
Taastusin võistlusest 3-4 päeva ja sain ennast taas liikuma napilt enne Tallinna Krosstriathloni, TriSmile sarja viimane vaatus. Võistlus kujunes lihtsamaks, kui ma arvasin. Raskustesse ei sattunud ja lõpetasin TriSmile sarja samamoodi nagu alustasin, võiduga! Sari lukus ja võit käes.
Pingelangus ja taaskord taastusin 3-4 päeva. Keha ja vaim olid väsinud ja otsustasin triatloni hooaja lukku panna. Eesti Triatloni karikasarjas olin suvel vahele jäetud startide tõttu konkurentsist väljas. Korrastasin sügisesed plaanid ja leidsin, et parim lahendus on edasi minna ratturina/ jooksjana!
Startisin järgmiseks esmakordselt
Fakto Auto Tallinna
rattasõidul. Väga lahe, raske ja pingeline võistlus. Tuul tegi oma, kuid
suutsin ilma suuremate raskusteta peagrupis lõpuni veereda. Kahju, et suve
jooksul rohkem grupisõidu startidesse ei jõudnud. Järgmiseks läksin
EMV
grupisõidus (seenior1 vanuseklassis) Palamusel. Kui Tallinnas oli tuul, siis
seal olid tõusud, mis asja huvitavaks tegid. Valetaks, kui ütleks, et läksin medali
järele, kuid ära poleks sellest öelnud. Tundsin ennast hästi, kuid õige hetke
magasin maha ja kuna lõpp oli pigem mäest alla, siis sinna enam trügima ei
läinud.
Järgmised rattastardid saavad olema Tartu Rattamaratonil ja
Kõrvemaa Rattamaratonil.
Hetkel olen rohkem jooksulainel, kuna plaanis on Tallinna
Maratonil joosta 21 km ja Tartu Linnamaratonil 42 km . Kui kõik sujub, siis
loodan mõlemas isiklike rekordite parandust!
