Hoiame see aasta sama joont lõpuni välja. Postitame mõtteid ja tegusi nädalaid peale nende esinemist. Alles nüüd, kus hakkan vaatama 2015 hooajale, olen leidnud aja. Ühesõnaga kirjutan, kuidas selle hooaja viimased stardid läksid.
Alustan SEB Tallinna Maratoniga, minu jaoks siis poolmaraton ja enne Tartu Linnamaratoni viimase korraliku testiga. Olin triatlonid selleks aastaks selja taha jätnud ja keskendusin jooksu ja rattale. Kui nüüd aus olla, siis pole sisuliselt viimased kaks kuud regulaarselt basseini jõudnud. Õnneks saab ujumine siit vaid paremaks minna :)
Jooks ise oli suhteliselt igav ja kella vastu võitlus. Alguses olin esimeste naistega samas pundis, kuid see lagunes juba enne Kadriorgu. Seejärel ei leidnudki endale parajat partnerit ja jätkasin üksi. Ärge nüüd valesti aru saage, ma ei jooksnud pundist minema, vaid jäin sinna kuskile keskele. Poolel maal oli tunne veel suht ok, mis tekitas kerge hirmu, et äkki peaks lähiajal mingi energia-laksu sisse võtma. Kannatasin selle mõttega veel kuni Pirita teeni. Siiamaani olin liikunud vaid vee ja spordijoogi peal.
Võtsin geeli 6-7 km enne lõppu ja arvan siiani, et see oli viga. Peale seda kadus kerivus, jalad läksid kangeks ja pidi esmakordselt tahtejõu peal jooksma. Õnneks asi paranes Vanalinna jõudes ja sealt edasi sain mõelda vaid sellele, kuidas ma eesolijaid ownima hakkan. Tõusingi viimastel km kolmandaks naiseks ja "poodium" oligi saavutatud :)
Aeg 1:17:00 oli natukene kehvem, kui ma lootsin, aga üldjoontes korralik stabiilne jooks! Viimased poolmaratonid on mul lõppenud 6 km enne finishit, seekord siis mitte.
Nädal kiiret taastumist rattasadulas ja olingi Tartu Rattamaratoniks valmis. Võistlus ise kujunes eelmise aasta copy-paste võistluseks. Alguses oli raske, asfaldil jäi sisuliselt minust vahe sisse, aga õnneks veeresime kõik laskumisel järgi. Edasine oli juba pidev positsiooni parandamine ja kuidagi läbi ime leidsin end mingi hetk pundist, kes võitles kohtadele 76 ja edasi.
Tundsin, et olen õiges kohas ja väga enam punnitama ei hakanud. Taastunud ja tankinud, kuskil distantsi keskmisel kolmandikul, läks pundi liikumine eriti leboks. Ei saanudki lõpuni aru, miks nii rahulikult võeti. Võibolla oodati viimast vaatust Palust-Elvasse. Ühesõnaga keegi väga tõmmata ei tahtnud ja kuna ma ise kartsin, et saan ka alates teisest tunnist otsa, siis vaatasin olukorda kõrvalt.
Nagu arvata oli, siis Palust tempo tõusis ja edasine oli juba jõuad või sured! Paaril korral olin liiga lähedal, et hüüda Lenna kuldsed sõnad - "mina jäääään!". Viimne kord, kui pidin endast kõik välja pigistama, oli peale seda viimast põksu, kus üleval keeratakse paremale, viimastele kilomeetritele. Arvatavasti tegin seal oma lõpuspurdi ära ja edasi kõõksusin pundi sabas. Lõpuks mind enam polnud ja sellest on kahju, kuna TOP100 oli realiseerimise küsimus.
Hiljem tulemusi lapates leidsin, et u 3 min enne meid oli liikunud ka üks mõnus punt, kuhu ma järgmine aasta tahan kindlasti kuuluda. Siinkohal mainingi ära, et 2015 tuleb minu jaoks rattahooaeg, kus põhirõhk läheb rattavõistlustele. Sellest lähemalt siis, kui asjad selged...
TRMi järgselt kuulutasin rattahooaja lõppenuks. Jäänud oli veel jooks ja Tartu Linnamaraton! Ei saaks öelda, et enesekindlus oleks väga laes olnud. Jagada treeningud mitme ala vahel ja siis loota, et oled ühes neist hea, on naiivne. Arvutasin, et Tallinnas joostud poolmaraton X2 + 10 min on reaalne eesmärk ja selle plaaniga ma ka starti läksin - 2:45 ja alla!
Enda plaanid paigas, hakkasin Sigridi pärast muretsema. Temake läks oma esimesele maratonile ja olles oma elu parimas jooksuvormis, vajas ta pidevat vaimset tuge, et see on kõigest jooks, mis kestab natukene kauem, kui muidu :) ei kahelnud tema edukas esinemises kordagi. Ilusate piltidega, stabiilne, ühtlane jooks - 4:09:59! Täitis oma treeneri poolt pandud plaani.
Minu jooks oli see maraton kõige üksildasem võistlus mu elus! Sõpruse silla all, 2-3 km stardist, jooksin juba üksi. 8 meest olid eest ära libisenud, nende tempo ei vastanud minu plaanidele ja minu tempo ei vastanud tagumistele. Mõnesmõttes kurb! Olen nüüd jooksnud Tallinnas kaks maratoni, Tartus kaks maratoni ja mulle vist vaikselt aitab. Kui võrdlen jooksuvõistlusi ja rattavõistlusi, näiteks selle aasta Tartu Linnamaraton ja Tartu Rattamaraton, siis esimene on sisuliselt kontrollitud treening kellaga ja teine on non-stop action ja emotsioon. Siinkohal ei pea kaua mõtlema, kumma kasuks ma järgmine aasta pigem kaldun.
Vahepeal tekkis mõte, et ootan tagumised järele, aga kuna liikusin ilusti graafikus, siis ei tahtnud seda rikkuda. Läksin starti plaaniga, et 10ndal km otsustan, mis teen. Juhul kui siis kõik korras, siis jätkan võiduka lõpuni. Olin 10 km peal u 38 min ja tagasi teed enam polnud. Tartu üles-alla rada sobis mulle ja olin poolmaratoni joonel 1:21ga. Enesetunne sealjuures täitsa ok ja siis hakkasin tooma võrdlusi, kuidas ma ennast vahel triatlonitel tunnen, kui pean 10-21 km jooksma. Pfffff.... easy peasy!
Esimesed kangus hetked tulid siis, kui nad tulema pidid, kuskil seal 32-33ndal km. Kuna olin ca 2 min varus, siis väga ei põdenud. Viimastel kilomeetritel õnnestus mul veel tõusta kaks kohta, kuid ma ei peaks seda väga suureks saavutuseks, kui konkurent enam ei võistle väga. Toomemägi kustutas mu edu erilise kiirusega ja korraks tekkis isegi paanika, et ei saagi alla 2:45. Õnneks tuli enne finish ja nii see hooaeg lõppes!
Kokkuvõttes oli 2014 üks viimaste aastate parim hooaeg, kus alguses ei saanud nagu minema, aga pärast ei saanud enam pidama. Tähtis oli see, et tervis oli korras ja keha pidas vastu. Suuri pettumusi polnud, kõik mis suurelt plaani võeti, sai ka suurelt tehtud. Tundsin üle pika aja rahuldust ja kergendust. Võisin südame rahuga puhkuse välja võtta. Midagi ei kripeldanud. Tihti otsin hooaja lõpus veel viimaseid starte, et hea tundega lõpetada. Tihti seda head tunnet ei tulegi. Seejärel jätkad kohe suure tuhinaga treeningutega, unustades puhkuse üldse ära...
See aasta olen sisuliselt siiamaani (nov algus) puhanud! Esimesed nädalad ei teinud midagi, siis hakkasin käima jõusaalis ja CrossFitis http://www.crossfitim.com viimane on mulle eriti hästi mõjunud. Sealsed tegevused on hoopis teine maailm, millega ma siiamaani tegelenud olen. "Kehal on iga aasta uut ärritust vaja!" CrossFit on see aasta see ärritus!
Vaikselt olen hakanud käima jooksmas (sõrkimas), ujumas (suplemas) ja ratast sõitmas (veeremas). Võite arvata, kuidas mu keha ennast tunneb, kui on 5 nädalat aeroobsest tööst eemal olnud ja tegelenud vaid jõutreeninguga. I feel like s**t! Aga siit saab vaid paremaks minna :)
Edasised plaanid näevad mul ette elu esimest lumelaagrit Soomes, Luostol. Sõidan sinna u kahe nädala pärast. Pean mootorile taas tööd andma, et seal mitte väga häbisse jääda. Jõusaali ja CrossFitiga jätkan kindlasti kuni uue aastani. Järgmine aasta tuleb siis pigem ratta aasta, seega enamus treeningud toimuvad selle eesmärgi nimel!
Järgmised sissekanded lumelt ja suuskadelt :)
