Monday, June 20, 2011

huh, sprint - Melliste 2011

Pic by Helena

Esiteks vabandan TriSmile Klubi ees, et võit jäi koju toomata. Esialgne plaan 2-3 mehega eest ära libiseda ei õnnestunud ja hiljem oli juba nii-palju-kui-vaja ehk nii-vähe-kui-võimalik.

Start läks nagu ikka- valutult. Paremalt vajutas mõnuga gaasi Etverk ja minu nägemist mööda võitis esimese poi. Esimesel sirgel tundus kombe eriti imelik, aga pika peale harjusin ära. Mõlema poi juures surusid Holts, Kauge ja Korman mind väliskurvi, mis kergelt ärritas. Kuna ma ei suuda Hansu juttu pärast ära kuulata (kuidas ta mind ujumises võitis ja kõik muud rikkused), vajutasin viimasel sirgel ise gaasi ja noppisin selle ujumise maasika ära :)

P.S. nagu legendaarne, jätsin ujumismütsi järve :(

Õhtul selgus ka põhjus, miks kombe imelikult käitus. Kaela osas olev kinnituskrõpsu õmblus oli stardis lahti rebenend ja sealt voolas kogu distants vesi sisse.

Rattale sain teisena, esialgu oli meid kolm- Etverk, Kauge ja mina. Karussellist midagi väga välja ei tulnud. Tegin ühe jõnksatuse ja järele jäi Kauge. Esimesel pöördel oli vahe järgmistega suht olematu. Tagant hakkas liituma Miljand, kelle me ilusti ära ootasime, aga kauaks meil seda edu polnud. Enne poolt maad oli punt koos, 9 meest!

Ja siis hakkasin ma siili laskma. Väga ei rünnanud, väga ei nokkinud. Karusselli ei lastud, igavuse peletamiseks tõmmati vahel. Lõpus oli paar valusat litakat, aga ei midagi. Gurpp koos ja jooksma sain teisena. Esimesel ringil polnud kuigi hea olla, kõht kuidagi keeras, jalg kergelt kange, aga seis läks 1-2 km pärast paremaks. Suurkivi libises natukene eest, suutsin Miljandiga jätkata. Plaanitud teise ringi tempo tõstmisest ei tulnud midagi välja, käiku lihtsalt ei olnud.

Ootasin viimast sirget, et siis flow põhja vajutada, aga nagu meelega tõmbas kõht eriti valusaks-krampi ja sundis kaks korda peatuma ja kõndima. Loomulikult on väike pettumus, kuid nooremad peavadki kiiremad olema. Pikkade distantside ettevalmistuse pealt olin kuni lõpuni mängus sees ja selle üle on ainult hea meel.

Päeva kõva-mehe-auhind läheb minu arvates Ain-Alarile, kes napilt ca 20 sek jäi vees esimesest pundist maha, kuid sõitis üksi sisuliselt sama, mis esimesed 9 meest ja noppis jooksuga meist 4 veel kinni.

NB! Kes veel ei teadnud, siis enamus Eesti triatleete ei taha ega oska gruppi sõita... õnneks meil seda väga tihti pole!