Friday, August 14, 2015

Juuli ja Ironman Maastricht 2015

Märkamatult on viimasest postitusest kaks kuud möödas ja olen Teile ühe pikema jutu võlgu. Viimati olin juuni alguseks ratta- ja jooksuvõistlustega hoo ülesse saanud, kuid samas ka kergelt ennast auku võistelnud. Valga EMV-ni jäi veel piisavalt aega, et korra puhata, kuid asjad ei lähe alati nii nagu Sa oled planeerinud. Tean seda viimase paari aasta näitel ise väga hästi!

Vahetult pärast Kalevipoja Rattamaratoni külmetasin ennast ja haigestusin. Tavaline kõha-nohu, ei midagi erilist. Keha nõudis puhkus ja ma andsin talle seda. Kahjuks venis külmetus pikale ja kui olin ennast terveks kuulutanud, jäi Valga EMV-ni vähem kui nädal. Otsustasin nädala keskel tehtud treeningute pealt, et see aasta jääb mul Valga vahele. Tegemist siiski poolpika distantsiga ja ma polnud see hetk valmis oma keha piinama neli tundi ja peale.

Õnneks sain pettumusest kiirelt üle ja keskendusin taas treeningutele. Jõudsin peale haigust umbes nädala liigutada, kui mind tabas järjekordne löök. Ühel pikal jooksul tekkis paremale kannale vill, mis oli selline kahtlane vesi-vere-kombo. Esialgu väga tähelepanu ei pööranud. Villid tulevad ja lähevad. Kuid see oli master-plaaniga-vill! Villi ravi ja piirkonna puhastamise käigus suutsin viimase infektsioonini viia. Jalg läks paiste, hüppeliigese kõõlus läks põletikku, tõusis palavik ja kõik muud jutud...

Jalale toetada ei saanud, hüppeliigese liigutamine oli valus, edasi elamine toimus jääkoti, kinesioteibi ja NSAIDide toel. Sisuliselt vaatasin diivanil, kuidas mu jalalihased vaikselt kärbuvad. Päevad tundusid igavikud ja esialgu ei toimunud mingisugust paranemist. Vaikselt hakkas lähenema juuli kuu ja mul tekkis esimene hirm, et hooaja põhistart, 2.aug Ironman Maastricht, on tõsise küsimärgi all.

Kohe kui jalg mahtus rattakinga, läksin veerema. Mingist hetkest tegi liigutamine ainult head ja must auk muutus tunneliks, mille lõpus paistis valgus. Mõned treeningud ja startisin Tartu Mill Triathlonil. Üldjoontes polnud päev nii hull, kui kartsin. Ujumine oli kange, kuid stabiilne. Rattas olin teiseks ringiks küpse ja jooks oli tõusude-mõõnadega. Suures plaanis oli tulemus vastav treeningutele, mis ma viimase kuu jooksul sain teha.

Edasi läks mul kiireks, järgi oli jäänud vaid kolm nädalat + viimane nädal enne IM taastumiseks. Alustasin oma kiiret ja viimast ettevalmistust Jooksupartneri laagrist Otepääl. Vahelduvad rattaringid, jooksud maastikul ja lõdvestavad ujumised Pühajärves. Nädalaga suutsin ennast suht lukku treenida, kuid õnneks tegi Timo Müür (Tartu) minuga imet ja teise treeningnädala alguses olin kui uuesti sündinud.

Teine nädal algas mul Pärnu Jõe Triatloniga (veerand IM distansist), kus liikumine oli juba hoopis teisest klassist, kui Tartus. Ujumine ja jooks õnnestusid ilusti, rattas lasin Emeril ennast ikkagi maha jätta, mis omakorda näitas hetke puudujääke. Sellegi poolest sain selle hooaja esimese võidu ja kuhjaga enesekindlust, et kõik pole veel kadunud. Treeningud jätkusid Pärnus, kus kasutasin kohalikke tuge. Treeningud muutusid intensiivsemaks!

Väsinuna läksin Kõrvemaa Triatloni starti. Lootsin läbi proovitud taktikale ja mõtlesin läbi plaani A ja plaani B. Plaan A oli Emeriga rattas lõpuni vastu pidada ja siis jooksus võit vormistada. Juhul kui meid kätte saadakse, siis oli plaan B "ratturit" panna ja loota heale jooksule. Plaan A oli cäncel poolel rattal. Plaan B oli veel täitsa jõus. Jooksu algus oli raske, jalad ei liikunud. Läbi vaeva suutsin Allariga kaasa minna ja umbes kilomeetri pärast olime kolmekesi koos - Rait, Allar, mina. Ahja, Raidu lasime ratta lõpus eest ära. Teadsin, et ta läheb, kuid lootsin, et vahe tõmmatakse kinni - esimene viga.

Teine viga oli jälgida Allarit ja lasta Raidul eest ära libiseda. Samas olgem ausad, olin ikka väga piiri peal ja olemine polnud meeldiv. Viimasel kilomeetril tekitasin iseloomu ja küsisin endalt, kui väga ma seda üritust siin täna võta tahan? Tahtsin, kuid mõte tekkis liiga hilja. Allarist sain lahti, kuid finishi joon tuli liiga hilja. Kõige tugevam mees võitis! Kui jooksed ~10 sek/km kohta kehvemini, kui muidu, siis Sa polegi seda võitu väärt.

Tundsin ennast jällegi tugevamana! Viimase nädala treeningud tegin Tallinnas. Lubasin vaimule värskust ja ostsin Männiku Wakeparki kaardi, mis sundis mind rohkem vees käima. Koos wake-i arenguga, arenes ka ujumine.


"Otsime järgmiseks aastaks tegevust"

Märkamatult pakkisin ratast, olin lennujaamas ja hetk hiljem Brüsselis, Andrese korteris. Varsti saabus ka Endrik ja IM tiim oligi koos. Järgmisel hommikul autoga Hollandisse ja shit was getting real!


"Kuidas me mahasõidu maha magasime"

Viimase nädala puhkamine mõjus mulle halvasti, keha oli tuim ja ei töötanud. Õnneks taastus kõik reedel-laupäeval. Ette ruttavalt ütlen ära, et pühapäeva raskeim hetk oli ärkamine kell 05:00 hommikul. Liikusime starti, tegime vaikuse vältimiseks halbu nalju ja oligi aeg minna. 7:10, 10 min pärast PRO-de starti, muutus kõik!

Ujumise alguses hoidsin ennast tagasi ja sättisin ennast esimeste seljataha. Lasin kehal ennast ise käime tõmmata. Enne poolt maad pidi korra veest välja jooksma ja selleks hetkeks olin tõusnud kolmandaks. Vette tagasi minnes oli tunne ultra ja kuna kaks esimest hakkasid suplema, vajutasin gaasi. Eest mind ära ei lastud, kuid tööd tegema ka enam ei tuldud. Selle asemel kõdistati varbaid. Viimasel ~100 m üritas üks ujumise võitu minu käest omale saada, kuid asi oli juba põhimõttes. Lased mul üle 2 km ees vedada ja siis arvad, et ma lasen Sind lõpus mööda - seriously!?


"Pingelise vaikuse peletamiseks"

Rattale minnes puterdasin veidi vahetuses, ei leidnud oma ratast ülese, seega väljusin T1-st kolmandana. Iseenesest sobis mulle, istusin rongi kolmandaks ja hakkasin sööma. Raja algus oli suhteliselt tehniliste kurvidega. Viimane sobis mulle, sest isegi kui söömise käigus veidi maha jäin, siis kurvitasin ilusti ennast taas saba peale. Kui keha laetud, siis hakkas juba veidi närvidele käima see, kuidas esimesed ei oska kurve läbida. Pidev pidurdamine muutus tüütuks ja umbes 20ndal km läksin ette, vajutasin ja paari km pärast avastasin end täiesti üksinda.

Eest vajusid vastu üksikud kehvemad PRO-d. Teadsin, et 90 km pikkuse ringi teine pool on mägine, kuid ei teadnud, kui mägine. Hirmuga ootasin neid Amstel Gold klassiku põkse. Õnneks järgnes igale tõusule pikk laskumine, kus sai piisavalt taastuda. Ringi lõpus möödus minust esimene võistleja, kes oli M40-45 klassis, ilge hooga lasi minna, las ta siis läks. Teise ringi alguses jõudis järgi minu klassi mees, kes oli veidi tugevam, kuid kurvides kerge kordinaator. Sirgetel jäin, kuid kurvides olin  tagasi.

Olin nüüd siis langenud AG kolmandaks ja oma klassi teiseks. Vaikselt tekkis väsimus, umbes seal 130nda km juures oli esimene raske hetk. 150-160ndal kilomeetril leidsin ennast pärast tankimist uuesti. Rajal oli mitu munakivi lõiku, kus ma hinge kinni hoidsin, et ratas ikka koos püsiks. Nendest puhaste paberitega läbi ja siis kergelt pinnatud teelõigul tundsin, et veeren esimese jooksuga veljel. Varukummi ja pumpa mul polnud ja kiiret lahendust ma ei näinud...

Esimene emotsioon oli ratas kaarega pikki põldu visata! Rahunesin, võtsin väikse hetke puhkuseks. Rajal ei liikunud kedagi, polnud võistlejaid, polnud korraldaja tsikleid. Mõne aja möödudes tulid esimesed võistlejad, ükshaaval ja minu juures kindlas otsevaates. Tuli tsikkel, kes minu veidra rapsimise peale lõpuks peatus. Palusin abi, kuid asjata. Neil polevat telefoni, ega raadiot. Soovitasid kaasvõitlejate peale lootma jääda. Sõitsid ära! Mainisid veel, et kunagi tuleb laibaauto ka, juhul kui kummi vahetatud ei saa. Ironmani laibaauto, no tänks, suren enne siin janusse ja nälga.

Võistlejate grupid muutusid suuremaks ja tuulesõit oli juba rohkem nagu kohustus, mitte valik. Poleks arvanud, et pilt on nii masendav on. Õnneks oli lähedal puude varjus pink, kus sai istuda ja võistlust vaadata. Lõpuks peatus kutsumise peale võistleja, kelle käest sain kummi ja pumba. Kiire vahetus ja saingi liikuma. Esimesed km olid kanged, keha ei tahtnud tööd teha, jäänud oli ~20 km, millest viimased 10 sain hoo taas ülesse.


"Sõõma peab" Ootame päeva vastupidavamat Ironman´i, Endrikut"

Tagasi vaadates ja tulemusi uurides läks mul seal põllu ääres pingil 55-60 min. Jooksma minnes olin segaduses, kuidas edasi, kas üldse edasi, miks mulle seda enam vaja on? Jooksu ringe oli 3, millest esimene läks üllatavalt kiirelt. Kiirelt sai käidud ka toaletis, pausi ajal joodud vesi oli vist liialt. Teisel ringil tegelesin laadimisega, et 30ndatel kilomeetritel le kangi ei tuleks. Teine ring ka tehtud! Kuna mul kella ei olnud, siis vaikselt mõtlesin, kui kiire maraton see mul hetkel on? Tundus kiire! Rada oli minule ideaalne, kergete laskumiste ja tõusudega. Mäest alla sai hoo ülese, samas tõusud oli piisavalt joostavad. Viimasel ringil oli korra hetk, et jalad enam ei tööta, kuid see kadus koos Red Bulliga.

Viimasest joogipunktist hooga läbi ja ega ma väga midagi sisse ei jätnud. Kuna ma ei teadnud, kaua mul seal rattal aega läks, oli väike lootus, et ehk jooksin ennast oma AG viie parema hulka. Minu AG 30-34 said Hawaii Ironmani pääsmed esimesed 5! Võitjas polnud kahtlust, jooksis teine alla 3 tunni maratoni, kuid ülejäänud neli olid juba oluliselt kehvema tulemusega. Orienteeruvalt 9:10 ajaga oleksin olnud kindlalt AG teine, kolmas mees oli 9:19. Viimane Hawaii koht 9:34.

Ujumine: 50:43, AG esimene.
Ratas: 6:05:32
Jooks: 3:08:54, AG teine.

Kokku: 10:11:56

Hakka või võistlustel varukummi ja pumpa kaasas kandma!