http://priitailt.blogspot.com/2010/10/mure-eesti-selja-parast.html
Olin Tallinna Maratoni raames maratoni finishialas Fysiopark´i telkides. Pakkusime maratoonaritele kerget taastavat massaaži ja andsime järgnevaks nädalaks soovitusi, kuidas võimalikult kiiresti tavaelu juurde naasta. Veel enne kui sellel teemal edasi räägin, räägin Teile, miks ma massaaži alasse hiljaks jäin ja vabandan nende ees, kes end minu juurde kirja panid ja kahjuks lõõgastusest ilma jäid.
Sõitsin maratoonarite esimesel ringil rattaga Piritale, tegin seal kiired ergutused ja hakkasin tagasi liikuma. Jalgpalli U21 koondise füsiokunn Ott Meerits saatis messi, et tule Baltijaama silla juurde. Olime just eelmisel päeval Bulgaariast mängult tulnud ja polnudki juba mitmeid tunde näinud. Läksin vaatama, kuidas meditsiiniline abi toimib. Ei saanudki seal väga kaua jutustada, kui juba hakasid esimesed lõpetajad sealt mööda vihisema. Fosti, Aristov, Teppan, Pirkaar 3:00 punt. Vaikselt hakkasin keskuse poole liikuma, kui nägin sillal reaalselt "the crawl"i.
Kohale jõudis rattameedik, kellel oli tilk kohe käepärast. Kanüüli panek oli veidi konarlik, kuna patsient soovis pulssi vaadata vms. Peale kümmet minutit oli selge, et see mees siit omal jalal ei lahku, kutsusime kiirabi.
Kiirabi tuli ülikiirelt ja oligi kannatanud kanderaamil ja autos. Töö kiire ja korralik. Ma siinkohal ei hakka mainima, kellega oli tegu, aga juhul kui Sa seda loed, siis ma loodan, et Sinuga on kõik korras...
Jäi mulje, et ma ei tohiks sealt silla juurest lahkuda, sest järjest rohkem saabus sinna klaasistunud pilguga jooksjaid, kelle jaoks sealt sillalt laskumine käis üle jõu. Aga sellegi poolest jätsin Oti sinna asjatama ja liikusin finishialasse.
See, mis mind seal ees ootas, polnud osaliselt kuigi ilus. Mehed, kes jooksid maratoni vahemikus 3-4 tundi, värisesid külmast, krambitasid, riided vahetamata, tihti söömata/joomata, aga õlu kõigil ees. Kas tõesti on meil selline mentaliteet, et peale 3-4 tunnist täiega panemist, on esimene asi õlu, millega oma taastumist alustada. Mitte kerged venitused, mitte riiete vahetus, mitte soe supp/puljong, taastusjook, banaan, puuvili, spordijook, pasta jne jne. Ei, kui juba niisama jagatakse, siis pigem paar õlut ja õhtuks olen korras! Think again?
Edasi läks palju meeldivamaks. Inimesed oli rõõmsamad, ei krambitanud, ei külmetanud, nautisid oma päeva. Siinkohal tekibki mul küsimus, miks Te seda kõike teete ja kuskohast Te oma taastumise infot saate. Maraton on minu meelest niigi raske, miks seda veel raskemaks teha?
Mida veel oli palju kuulda, kuidas enamus polnud maratoniks siiski kahjuks valmis. Kes jooksis viimati juulis, kes oli haige olnud, kellel oli see viimaste nädalate uit-mõtte-lend. Kas tõesti on enesekriitika olematu, kas tõesti on meie keskmine saavutusvõime nii kõrge, kas tõesti on see vaid üks tühine maraton...
Kunagi pandi lapsed trenni, et nad oleksid tulevikus tugevad ja täie tervise juures. Kui nii edasi läheb, ei julge keskmine lapsevanem oma last enam trenni panna. Koputan nüüd tõsiselt Teie südametunnistusele! Kui alustad, siis mõistusega, kui viimast napib, siis otsi profesionaalset abi. Kui soovid midagi saavutada on treeneri olemasolu kohustuslik. Me ei ole imemehed, Universal Soldier´id, RoboCop´id, inimmootorid. Kus Sul kiire on?
Vaatasin sel aastal Tallinna Maratoni kõrvalt ja vedasin hoopis mootorrattaga meedikut. Noormees, keda sillal abistasite oli meie esimene väljakutse. Ja väljakutseid tuli peale seda veelgi. Rahulikuks läks alles mõne tunni pärast, kui rajale olid jäänud üksikud jooksjad koos kõndijatega.
ReplyDeleteJooksen ise 5.oktoobril Tartu Linnamaratonil esimest korda 42km-t ja 8. septembri nähtu pani mind asjasse hoopis teisiti suhtuma.
Minu jaoks oli uskumatu näha neid klaasistunud silmadega ja ennast segaseks sportinud jooksjaid. Olen arvamusel, et seda mida ma nägin meedikut vedades tuli mulle ainult kasuks. Üsna õnnetu oli ürituse lõppedes vaadata neid mehi, kes olid medali kaela saanud, aga siiski kiirabi autoga haiglasse sõites oma päeva lõpetasid. Loodan siiralt, et te kõik olete tänaseks ilusti paranenud ja koju naiste/laste juurde jõudnud.
5.oktoobril Tartu Linnamaratonil lähen ma kindlasti hoopis teises meeleolus starti. Käin küll üsna tihti jooksmas ja pean ennast tervisesportlaseks. Ja just tervislikult tahan ma ka Tartus raja läbida. Minu suhtumine Tallinna Maratoni väga muutus ja kindlasti ei lähe ma Tartus mingit aega jahtima. Kuna see on minu esimene kord 42 km joosta, siis sean eesmärgiks raja läbida. Samuti püüan endale meelde tuletada, et joogi/söögipunktid on põhjusega raja ääres ja neis mööda jooksmine võib hiljem valusalt kätte maksta. Kui ma tõesti peaks Tartus katkestama näiteks 37.km-l, siis võin ikka enda üle uhke olla, sest seni on minu pikimad vahemaad poolmaratonid olnud.
Kasutan siin ka võimalust tänada Jüri-t (teise mootorratta juht, kes samuti vedas meedikut). Tänu Jüri kutsele ma Tallinna maratonil sellisesse rolli sattusin ja kõige selle tulemusena vähenes kindlasti võimalus, et ma ise Tartu Linnamaratonil klaasistunud silmade ja segases olekus lõpetan.
NB!Eesti keele seletav sõnaraamat seletab "tervisesport-i" järgnevalt: mingi spordiala harrastamine tervise tugevdamiseks ja enese vormis hoidmiseks. http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=tervisesport&F=M
Ja just nii see asi peakski olema!
Mõnusat sportimist!