Priit Ailt: Kokkuvõte 2013 ja vigade parandus...

Viimasest sissekandest taaskord nädalaid möödas, kuid enne, kui saab alustada uute plaanidega, tuleb vanad asjad ära lõpetada. Viimane postitus oli suuresti emotsiooni pealt kirjutatud ja loodan, et ma sellega kellelegi liiga ei teinud. Teema tekitas ka väljaspool blogi veidi laineid, mis näitab. et teema on hetkel vägagi aktuaalne. See selleks :)

Et kôik algusest ära rääkida ja vaadata suurt pilti, peab alustama 2012 kevadlaagrist - 5 nädalat kvaliteetseid treeninguid, mille tulemusena olin tõenäoliselt eluvormis, minemas vastu oma teisele Ironman'le - Challenge Roth.

Edasine on juba paljudele teada, Kõrvemaa Jooksul poodium ja järgmisel päeval Püha Loomaaia rattarallil maokas. Lõi mõneks ajaks rivist välja! Edasi võtsin rahulikult, Tartu neliku jooks ja ralli hoidsin tagasi. Soovisin Valga EMV taas heas hoos olla. Olingi enamvähem, kuid see hetk tegelesin Ülikooli Kliinikumis viimaste otsi kokku tõmbavate tegevustega enne puhkust ja enne Tallinnasse kolimist. See kõik väsitas ja kui ma lõpuks Saksamaale starti jõudsin, olin juba suht küpse.

IM eesmärk jäi täitmata, tulin koju, läbi ime võitsin Kõrvemaa triatloni, mis läks mul maksma sisuliselt ühe kuulise treeningpausi. Kui talla aluse korda sain, tegin veel paar starti, aga emotsionaalselt olin eemal ja pigem tegelesin uue elu alustamisega Tallinnas. Kus elada, kus töötada ja kus treenida?

See mis sügisel toimuma hakkas, rikkus tõenäoliselt mul kogu 2013 aasta. Eriala osas tuli end uues linnas nähtavaks teha, tuli leida partnerid ja tekitada endale see elu, mis lubaks triatloni harrastust jätkata.

See oli aeg, kus ma õppisin vast kõige rohkem, mis mu keha tegelikult välja kannatab. Töö, treeningute ja puhkuse osakaal oli täiesti paigast ära! Kvaliteeti polnud, regulaarsus oli jooksev graafik ja mis kõige hullem - ma ise tundsin end isegi suht normaalselt.

Tuli talv, mahu trennide jaoks aega nappis, kuid rumala peaga oli vaja mõlemad Pekist Priiks kaasa teha. Edasi tulid juba suusamaratonid, Kõrvemaa, Tartu, Haanja. Kõigil olin nagu kergelt tõbine. Kõige selle otsa veel minu jaoks 100 km ja 7 tunnine Suusahunt.

Sellise fooni pealt liikusin edasi lõunalaagrisse ja pole ime, et seal hakkasin tõelist väsimust tundma. Emotsiooni polnud, enamus ajast oli kässar peal. Ilm polnud ka suurem asi. Kuid kõige kiuste olid ka head päevad, kus tekkis taas tunne, et kõik on korras.

Kogu see triatloni teema on tekitanud tunde, et oled igal hetkel valmis suuri mahte taluma ja ilma ettevalmistuseta intensiivselt pingutama. Tegelikkus oli aga vastupidine, ka minul olid piirid, mille peal ma lasin liugu... emotsiooni pealt treenimine on vale, igal asjal on oma aeg ja koht.

Koju jõudes olin kapsas! Samas peale laagrit võikski väsinud olla, aga see, mis siis hakkas, oli text-book, copy-paste ja korduv-korduv-korduv. Pool tõbisena sörkisin Kõrvemaal. Tallinna Samsungil oli kõik korras, kuid sellele järgnes nädalane haigusperiood. Tartu jooksul sain aimu, et muidu valangutega ja mitmete salvedega paugutamine on asendunud üksik-laskudega, mida oli mul võibolla 2-3.

Tahtsin taaskord läbi teha Intervall Hüpoksia kuuri www.sportingmed.ee Läksin testima ja kui ma kaks aastat tagasi olin kolmas e. viimane aste - inimene, kes talub hapnikuvaegust väga hästi, olin ju just paar kuud varem hoidnud üle 4 min pead veekausis, siis seekord olin napilt esimene aste ja test lõppes kiirelt. Õeldi, et hetkel oled haige, hingamisteed korrast ära ja kuuri tegemine tõmbaks Sind veel suuremasse auku. See pani mind tõsiselt mõtlema. Tahad teha vastupidavussporti ilma kopsuta või?

Iga kord kui tunne paranes ja hakkas nagu looma, pingutasin üle, külmetasin ja olin taaskord haige. Kurk valus, nina kinni, hingamisraskused jne jne. Lugesin Rein Taaramäe kirjutisi ja see kõik tundus mulle nii tuttav.

Jaanipäeva paiku ja vahetult pärast Kubija Krosstriatloni maandusin taas Tartu Ülikooli Kliinikumi EMOsse ja lasin oma talla alt jaanuaris sinna sisse astutud klaasitüki eemaldada. Õnneks see väike vahejuhtum oluliselt ei seganud mu hooaega...

Suve keskel oli mul sellest kõigest kopp ees! Vahele olid jäänud kõik rattarallid ja kõik triatlonid, mis hooaja esimesel poolel aset leiavad. Tegin paar kontrollstarti, aga olin täiesti võimetu. Võtsin aja maha, tekitasin töölt puhkuse ja sõitsin Pärnusse. Võiks öelda, et sealt hakkas mu vaikne tagasitulek. Puhkus, puhkus ja step-by-step!

Endalegi üllatusena asi paranes ja tundsin, et olen suuremal määral koodi murdnud... rämedalt hilja, aga siiski. Kõrvemaa triatlonil suutsin olla pildis täpselt senikaua, kuni oli vaja ennast tõsiselt kokku võtta. Tundsin rõõmu, et suutsin enamus distantsist pildis olla. Tartu Triatlonil olin veel endiselt toores, aga läbi õnne tuli poodium. TriSmile Triathlonil olin väga kõhklev, kuid ka seal polnud seis enam nii halb. Mart Haruoja mälestusvõistlusel tundsin, et tegelikult pole ma see aasta mitte keegi. Half-Ironman' i kohta oli mul ikka liiga raske. Lühikesi maid suutsin paugutada, aga kui asi pikenes, polnud mul midagi kuskilt võtta.

Käisin enne Tartu Rattamaratoni Tartu Vomaxis koormustetsil, kus sain vaid kinnitust, mis seisus ma olen. Koormustaluvus oli langenud ~2 koormuse võrra, kohe kui jõudsin anaeroobse piirini, kuhjus laktaat ja seal ma enam kaua vastu ei pidanud. Ühesõnaga madalatel pööretel olin korras, kuid kohe kui raskeks läks, lõppes minu tööpäev. Soovitati Tartu Rattamaraton vahele jätta. Öeldi, et pigem tee rahulikke pikki treeninguid, alusta algusest ja ära koorma ennast veelgi enam.

2012 jäi TRM vahele, seega kui oleks see aasta ka minemata jätnud, oleks see mind kes teab kuhu Indiasse saatnud. Kevadel ostetud Classic 29erile oli vaja ju ikkagi tööd anda.

Läksin starti ja plaan oli 300 sisse pidama jääda, pulssi hoida 150 juures, sest suurematel pööretel oleks ma ennast lukku sõitnud, millele järgnenuks 30 min taastumine.

Harimäe all öeldi mulle 280 vms, hakkas veidi kiire ja liikusin piiri peal, omas tempos üles poole. Kruusakatel tekkis arvestatav punt, läksin ette veidi agiteerima ja mõne aja möödudes saime eest veel suurema pundi kätte. Arvan, et meid oli seal juba ~150 vms. Terve tee oli meid täis. Liikusin taas ette, et metsast kiirelt läbi saada. Sealt maalt edasi vaatasin vaid eessõitja tagumikku ja hoidsin kinni.

Õnnestuski esimestega eest ära libiseda, kokku oli meid umbes 20. Õnneks oli taga nii palju kergem, et mahajäämisplaani ei tekkinud. Lõpus siis elu kiireim TRM ja esimest korda TOP100. Uskumatu! Hakkan vaikselt taipama, kuidas TM üritusi läbida, ole õigel ajal õiges kohas ja lihtsalt hoia kinni. Pingutusastme eest ei anta finishis midagi.

Kuulutasin "hooaja" lõppenuks. Sellise sõiduga peab lõpetama.

Päris vabaks ma siiski ei saanud, Jooksupartneri tiim vajas Ekideni EMV 5 km jooksjat. Olin see hetk väga kahtlev oma kiiruslikes omadustes. Lubasin, et proovin 17:00ga ära sörkida. Kuid kogemuste pealt hoidsin ennast esimesed paar km tagasi ja siis vajutasin gaasi ja tuli ~16:30ga, mis tõstis taas EGO ja andis edasiseks kindlust.

Sellest aastast olen seotud Eesti U21 jalgpalli koondisega ja Eesti Laskesuusa koondisega. Töö on väga mitmekesine ja annab tohutu spordi FT alase kogemuse. Laagrid ja võistlusreisid on kohati puhkuse eest ja heaks võimaluseks end paremasse seisundisse viia. Jalgpalli hooaeg on selleks aastaks läbi, aga laskesuusk alles algab. Loodan, et see annab mu suusavõimetele uue hingamise :)

Kokkuvõttes olen kurb, et sisuliselt viimased kaks hooaega olen olnud kahvatu või pole startigi jõudnud. 30ndad hakkasid jooksma ja esialgu tundus, et siit on vaid allamägi, kuid hetkel tunnen, et siit alles hakkab nautimus...

Eesmärgid pole muutunud, IM alla 9 h ! Kõik muu on vaid kingitus selle kõrval. Nagu Priit Vare on öelnud: "Tahan olla pildis!" Tahan tunda seda päevast-päeva paranevat vormi. Tahan nautida pingutust. Tahan olla oluline faktor võistlustel, kus stardin.

Tänan siinkohal oma toetajaid, kes on endiselt minu kõrvale jäänud: Hawaii Express, TriSmile Klubi, Jooksuekspert, Jooksupartner, EuroPark, A2K, MyFitness, Fysiopark...