Juuli 2014

Aeg ikka lendab, kui Sa mitte-midagi-ei-tee! Vaatan, et selline kord kuus kokkuvõtteid teha on hetkel suht lagi, mida teha suudan. Nüüd, kus viimasest stardist juba päevi möödas, on paras aeg reaalseid järeldusi teha.

Pärast Valga Triatlonit võtsin aja maha, puhkasin-treenisin ja otsustasin oma maastikuratta oskused proovile panna Purustaja Rakke Maratonil. Viimati sõitsin maastikul enne kevadlaagrit, märtsi kuus. Kuna Kõrvemaa Triatlon oli vaid paari nädala kaugusel, tundus see igati hea mõte. Teisalt nädal enne Tartu Milli üks tühjendussõit teha, on veel parem mõte. Stardinumber ~300 ja plaan nagu ikka, sõita ennast 100 hulka. Pühkisin neljapäev Classic 29erilt tolmu maha ja tegin ühe sissejuhatava sõidu Nõmme-Harku piirkonnas.

Vahel on väga mõnus käia võistlustel, kus Sul tulemus väga korda ei lähe. Vaim kohe puhkab! Alguses oli kõik suht ok, sõitsin mugavustsoonis, väga trügima ei läinud, sirgetel vajutasin ja nii ma vaikselt ettepoole liikusin. Siinkohal kiidan sealset jootmist, läksin kahe pudeliga, kuid oleks piisanud ka ühest. Kuskil seal Emumäe kandis õeldi mulle, et liigun ~120 koha peal. Kuid umbes sellel hetkel hakkas vaikselt koitma, et siit edasi liikuda on juba väga keeruline. Lihtsalt ees ei paistnud enam kedagi, keda taga ajada. Teisalt olin selleks hetkeks juba suhteliselt sodi.

Viimased 10 km liikusin juba tagurpidi, kang mille poole ma vaikimisi meelega liikusin, hiilis juurde ja lõpetas mu päeva. Kui muidu liikusin  pulsil 160+, siis viimased 10 oli tegemist, et pulss üle 140 saada. Päev läks korda, sain legendaarse Rakke maitse suhu ja lõpetasin ~160ndal kohal. Õnneks näitasid järgmiste päevade treeningud, et taastumisprotsessid töötavad ja muretsemiseks pole põhjust. 

Olin Tartu Mill Triatloni pärast vahele jätnud Viljandi EMV ja ootused olid kõrged. Eelmine aasta oli see mul esimene pikem võistlus, kus kõik oli veel liiga rabe, siis lootsin oma aegu tunduvalt parandada. Ettevalmistus oli hea ja võistluseelsed aspektid sujusid. Tänud siinkohal inimestele, kes leidsid aega mulle vahetusalasse pumpa sebida.

Ujumisstart oli ebamugav ja kuidagi närviline. Jäin täpselt kajaki taha kinni, edasi võitlesin 3-4 mehega positsiooni pärast, prillid löödi vett täis, tegin peatuse ja õigesse rütmi sain alles Ujula silla all. Lootsin ujumise võidu koju tuua, kuid kõik see jebimine stardist alates, oli mind juba piisavalt väsitanud. Kaarsilla alla jõudes olin 3-4 possal ja sisuliselt leppinud olukorraga. Kuid siis sattusin kogemata õigesse voolu, mis ujutas mind teisele possale ja nii ma sealt Emajõest lahkusingi.

Vahetuses olin kergelt uimane ja väsinud. Rattas tõmmati kohe tempo peale, mis mulle väga ei sobinud, sest taastusin alles ujumisest. Proovisin teistega kaasa minna, mis mul enam-vähem õnnestus. Ujumise rapsimine ja rattas kohene punnitamine tekitas väikse ebakõla mu seedimises, mis sai leevendust u 10ndal km, kui ma mao sisu tee äärde jätsin. Vesi-geel-vesi ja olin uuesti sündinud! Ratta esimese ringi lõpp oli juba hea, linnas võtsin kurvid väikse riskiga ja sellega libisesin teistele veidi lähemale.

Teine ring oli juba parem, leidsin oma rütmi ja suutsin paremini pingutada. Kuid kahjuks väsisin vahetult enne linna. Tehnilise ja raskel osal oli juba suhteliselt kulgemine. Kordus eelmine aasta, ~30 sek vahega pärast Sokku jooksurajale, kuid seekord sain ta paari km pärast kätte. Tunne oli hea ja peale natukest hinge tõmbamist läksin ette tempot kruttima. Sokk mainis midagi venelasest, kes jookseb selg ees meile vastu, mida teda ei näinud – tahtsin vaid võimalikult kiirelt finishisse jõuda. Teise ringi esimesel km saabus selle aasta teada tuntud „le-kang“. Energia võlas ei saanud ma olla. Arvan, et see oli ujumine, ratta ja jooksu ebaühtlane punnitamine, mis nüüd lõpuks kohale jõudis. Pettununa endas sõrkisin edasi.

Viimasel km tundsin, et võistluse teine venelane, kelle ma rattas maha jätsin, on mu taas kätte saanud. Viimati kohtusime 2011 a Võru triatlonil, kus ta mu samuti jooksus kätte sai ja tookord lõplikult teiseks jättis. Seekord ta sellise hooga mööda ei lidunud. Kuskil seal Tasku taga proovis ta mind kahel korral maha jätta, kuid tulutult. Jalad olid mu alla tagasi tulnud. Kui jõudsime veest välja tulemis kohani, tundsin et see on ainuõige koht rünnakuks, edasine rada on liiga kitsas kahele ja ehk saan sellest juba viimaseks sirgeks väikse edu. Plaan õnnestus ja ainuke asi, mille üle see päev sai rõõmustada oli võidukas spurt neljanda koha peale.

Statistika 2013 vs 2014:

Ujumine: 17:21  - 17:28

Ratas: 1:06:08 (vahetusalad väljas) – 1:06:23 (vahetusalad sees)

Jooks: 37:29 - 38:37

Kokku: 2:02:28 – 2:02:29

Kui nüüd neid aegasid vaatada ja mõelda, mis seisus ma olin 2013 ja mis seisus hetkel, siis tekib küsimus, miks üldse trenni teha? Lõppaeg täpselt sama! Võistluspilt sarnane: ujumine hea, rattas kerge vajumine ja jooksus kang, mis tõmbab tuju täitsa nulli. Ainukesed positiivsed asjad 2014 võistluse juures olid võidukas lõpuspurt ja tõenäoliselt kiirem rattaeg võrreldes eelmise aastaga. Kuid need aspektid pole kuigi suured imed, sest pole see aasta veel ühtegi lõppu kaotanud ja ratta aeg pidigi parem olema, sest olin paremas konditsioonis. 

Mõtlemiskoht! 

Foto: Mallor Malmre. 

Kõrvemaa Triatlon on minu suvistest tegevustest juba legendaarseks saanud. Läbi ajaloo olen vahele jätnud vaid ühe aasta, kus võistlus kattus mingi teise üritusega, mida ma enam ei mäletagi. Kuna eelmine aasta oli see mul suht esimene start peale pikka haigusperioodi, siis see aasta olin selleks märksa rohkem valmis. Ujumisvorm oma vanas headuses. Ratta liikumine oli Rakkes käima tõmmatud. Jooksu kiirus oli nii lühikeseks distantsiks piisav. Eesmärgiks pakkuda rahvale vaatemängulist võistlust ja loomulikult võit koju tuua.

Võrreldes Tartu Milliga oli start puhas nauding. Esimeses pöördes vabas vees ja sundisin ennast lõpuni pingutama. Vahetusalas nägin, et vahed järgmistega on suuremad, kui tavaliselt. Selline seis tähendas vaid seda, et tuleb proovida üksi. Rattale minnes puterdasin veidi kingadega, kaotasin aega, kuid ei midagi katastroofilist. Lükkasin kohe käiku ja leidsin oma TT mode´i. Pikkadel sirgetel nägin vaid väikseid täppe tagapool. Poolel maal kui hakkasin kruusakatele jõudma, oli vahe piisav ja tunne lubas, et pean lõpuni vastu. Kahjuks kruusal ja tõusunukkidel, võrreldes Soo ja Utariga, sellist kiirust ei arendanud. Üks abimees oli täpselt puudu! Just siis kui taas metsa keerasime, saadi mind kätte. Jätkasime kolmekesi koos. Jooksma minnes käisid kerged fläshbäckid peas läbi, kuidas ma olen kahel korral pidanud Utarile alla vanduma. Seekord õnneks mitte, peale esimest km olin Sooga kahekesi.

Enesetunne polnud kuigi mõnus, värskust nagu polnud, käiguvahetust pidi jõuga suruma. Mõned korrad tegime üksteise alla tempomuutuseid, minu õnneks loobus Soo enne, kui mina. Tõusudel proovisin rütmi hoida, kuid päris seda õiget jooksu hoogu ma see päev sisse ei saanudki. Päeva oleks veel paremaks teinud soolosõit rattas ja paarkümmend sekundit parem jooksuaeg. Kokkuvõttes kolmanda Kõrvemaa Triatloni võidu ja rajarekordi üle üli-hea-meel!

Edasi stardin TriSmile Triathlonil, 111 individuaalselt. Eesmärgid on kõrged ja sügavalt loodan, et suudan see aasta oma tavapärase ebaõnne ümber pöörata! 

Tartu Mill Triathlon läbi Fotovanriku silmade.