Juuni 2014

Veel enne, kui juhtme päris seinast välja tõmban, teen väikse kokkuvõtte, mis juuni kuus toimunud on. Tartu Rattaralli eel olin sisuliselt nädal aega Eesti Jalgpalli U23 ja U21 koondistega, mis mõjus mu ratta regulaarsusele laastavalt, kuid andis tugeva lükke üldkehalisele ettevalmistusele ja jooksu kiirusele. Viimane tuli mulle nädal hiljem üllatavalt kasuks. 

Rattarallist pikka juttu ei teeks. Kuna eelmine aasta ei startinud ja aasta enne seda veeresin teise pundi sabas, oli stardinumber ka vastav, 500 jne. Pärast starti seisin 20-30 sek ja alles siis sain veerema. Riia mnt-l tundus, et kõige hullem polegi. Rando (Viko), Johannes (Haanja), Indrek (EST) ja veel mõned + mina liikusime massist oluliselt kiiremini, kuid esimese pundi püüdmiseks jäi siiski õige pisut puudu. Ülenurmel olime saateautode taga, neelasime esimese pundi riismeid, kuid sealt maalt vahe säilis. Tatra orus olin mina juba loobunud ja väga enam ei pressinud. Kuid sellegi poolest püsisin koguaeg pundi peas, väike lootus on ju alati :) 

Minu imestuseks jäi esimene punt Pangodi tõusul seisma ja vahetult enne Nõunit oli vahe 20-30 sek. Proovisin korra üksinda aga suht enesetapp. Parema vormi korral oleks saba peale saamine olnud puhas töövõit. Arvatavasti nägid nad tagant lähenevat punti ja Otepääl oli vahe juba paar minutit. Teise pundi peas oli paras oma treeningmahtu koguda. Mõned korrad sain väikse vahega eest ära, jäin paarilisi ootama, aga neid kahjuks ei tulnud. 

Elvast läbi minnes ja külmas vastutuules, hakkas mul jahe ja tekkisid kerged krambid. Lennujaama juures hoidsin ennast juba tagasi ja nii ma sisuliselt üle joone ka veeresin. Koht u 300, järgmiseks aastaks arvatavasti piisav koht, kuskohast ette jõuda. 

Uuel nädalal mõned kiiremad rattatreeningud Almare Hawaii eest, Kalev SPAs mõned kiiremad otsad ja olin sisuliselt nii hea, kui see hetk olla sai. Läksin Paide MEK triatlonile olematute eesmärkidega. Plaanides oli siiski Valga-Valka Helen triatlon. Kuid polnud see aasta veel kombega ujunud ja vahetusalad ja kõik muud pisiasjad, mis tuli läbi mängida. Läksin päeva nautima :) 

Ujumise reaalsus oli suht valus. Üldse ei nautinud, kombe segas ja kõik oli valesti. Orienteerumisega ei saanud samuti hakkama. Esimese ringi suutsin läbi ime võita, plaan oli siis veel juurde keerata, kuid keerasin vist valele poole. Ühesõnaga ujumises jäi meeletu varu. Vahetusalalt väljusin teisena, Hansu taga ja kerge vaevaga saime kahekesi koostööle ja eest ära. Rattas tundsin end tugevalt ja otseselt raskeks ei läinudki. Hans oli paras paariline, andis puhkust ja tõmbas piisavalt. Kui nägin, et vahe järgmistega pigem kasvab, hakkasin juba vaikselt teist kohta tähistama...

Olin kindel, et saan Hansult u 30 sek jooksus tappa. Sellepärast tegin T2 eriti rahulikult ja läksin rajale juba väikse vahega. Kuid siis tekkisid kuskilt jooksu jalad, mis mind u km pärast liidriks viisid. Teisel ringil sain kerge kangi, Hans sai mu kätte, jooksis väikse vahe sisse ja siis tabas teda vist sama saatus, mis mind 1-2 km varem. 150 m enne joont vajutasin gaasi põhja ja lõpusirgele keerasime juba koos. Inertsist jätkasin ja nii see võit tuligi...

Kokkuvõttes teadsin, et Paide tulemus ei näita mu Half-Ironmani vormi. Vorm ja enesetunne on küll hea, aga kas ka piisav, et 4 h nädal hiljem paugutada? 

Valga-Valka Helen triatlon, nii Eesti kui ka Läti Meistrivõistlused. Eelmine aasta jäi vahele ja 2012 olin teine. Sõitsin juba reedel Otepääle puhkama ja võistluse peale väga ei mõtelnud. Riietuse valik oli paras peavalu. Ilm oli veidi üle 10 kraadi ja vesi 17. Vihma väga ei lubanud, aga kunagi ei tea. Õnneks panin riietusega enamvähem täppi ja tundsin ennast mõnusalt soojas kogu võistluse jooksul. 

Ujumine oli võrreldes Paidega nagu öö ja päev. Sain kohe massist välja, lasin esimesed tiimi ujujad esimeste poide juures minema ja jätkasin siis juba üksinda. Orienteerusin, jõudsin ja libisesin mugavustsoonis. Rattale minnes olin külmast veest värske! 

Rattal alustasin kiirelt ja kui sooja sisse sain, paranes tunne veelgi. Harri "mootorratas" möödus minust teise ringi alguses, sisuliselt samal hetkel kui ma Helgori (esimene tiim rajal) kätte sain. Ratta taseme vahe Harriga tegi südame pahaks ja tundsin, et vajan pisut puhkust ja tankimist. Õnneks hoidis Helgor tempot üleval kuni kolmanda ringini. Joogipunktis sain vahedest aimu ja vaadates Silveri minekut, hakkas mul veidi kiire. Kuna paak oli täis, siis oli aeg seda põletama hakata. Kolmanda ringi sõitsin juba nii piiril kui vähegi sain.

Vahetult enne jooksu sain infot, et Harri on üle 4 min eest ära libisenud, eriline uudis ei olnud. Tegin kiire T2 ja läksin rajale ründavalt. Minu imestuseks nägin ma 1-2 km pärast juba Harrit oma nägemisulatuses. Pärast kuulsin, et T2 ja esimene km oli talle suht valus olnud.

Tundsin ennast veel hästi ja tekkis lootus see üritus veel kinni panna. Kõige väiksem vahe, mis ka kuulsin oli 1:16 või 1:30, selles osas on mälu suht hägune. Kuid siis sai ta jalad alla tagasi ja liikusime sisuliselt samas taktis. Jalad hakkasid valutama ja samm muutus lühemaks ja vaikselt hääbusin. Viimased kaks jooksu ringi ma enam teda taga ei ajanud. Mootor isegi töötas aga jalad olid sodid. Teise kohaga ülimalt rahul, hetkel Eesti Karikarasja ja TriSmile sarja liider.

Kiitused Laurile (Intervall Hüpoksia) www.sportingmed.ee , kes mu kõnesi viimase nädala jooksul vastama pidi. Tunnen, et selles osas oli kõik õige ja kasutegur mäekõrgune. Veel suurem kiitus Sikule, kes pingelistel momentidel suutis mulle need kõige õigemad joogid anda ja oli finishis medali üle uhke!

Edasise osas võtan aja maha! Juunis rohkem starti ei roni. Mellistesse ei tule kindlasti. Trenni on vaja teha! Viibin pikad nädalavahetused rattasadulas ja jooksulaagrites. Järgmised stardid teen juulis - Rakke Estonian Cup, Tartu Mill Triatlon, Kõrvemaa Triatlon. Viljandi EMV osas on hetkel tunded sellised, et starti ei tule, kuid samas kunagi ei tea :)

Ilusat suve!



Pildid: Jüri Suurkivi
Videod: Fotovabrik