Half-Ironman Eesti Meistrikad 2010

5 aastat tagasi, 2005ndal aastal sain oma viimase EMV kuldse medali, tookord duatlonis. Viimastel nädalatel oli kõik läinud plaanipäraselt. Piisavalt on harjutatud, intensiivsust tõstetud, päikse ja kuumaga sõbraks saadud. Ja nagu ma kõigile olen naljaga öelnud, et tablett peab ka õige olema... tingimused ei saanud minu jaoks enam paremaks minna...

Vesi oli ülisoe, lausa uimastav. Suutsin paar korda trajektoorilt kõrvale kalduda aga õnneks märkasin viga piisavalt varakult. Järgmiste ees väljusin veest turvalise ca 2 min. vahega. Ratas hakkas kohe kerge tõusuga, kus ma oma kingadega taaskord stoppama jäin. Rattaraja 4 ringi sõitsin nagu Mikk Vaaks soovitas: soojendus, tõstmine, hoidmine, kannatamine! Esimene kord sundis selg mind lenksult tõusma alles kolmanda ringi lõpul. Viimasel ringil saabusid ka esimesed rasked hetked, kus tõusudest enam hooga ülesse ei veerenud, vaid tuli abiks võtta nokkimine!

Rattal kulus 4 suurt pudelit, 3 PowerBar Geeli, 3 SaltStick´i. Pole vist kunagi nii palju jooksu oodanud. Kuna katkestamiste protsent oli kõrge ja järgmiste eest vahed juba rohkem kui turvalised, sain pingevabalt jooksma minna. Peas käis legendaarne mõte: "nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik"!

"Ei, rsk, panna on vaja", kangi tahaks ikka saada! Jooksu ringi osas minu suurimad tänusõnad Ivar Tupele (võisluskorraldaja, Haanjamatkad). See pakkus kõike: asfaldit, maastiku, muru jne. Tundsin osades kohtades sugulust Xdreamidega. Vett ja käsnasi sai piisavalt, nii punktidest kui ka mujalt raja äärest. Veekogust raske hinnata aga 3 SIS Geeli.

Kokkuvõttes jäin ajaga rahule, kuigi arvan, et ujumine ja jooks olid pikemad. Tänud Hawaii Expressile (Scott Plasma 20 "Roosi"), Paul Lõiv (ketas, Audiodesigne), Teet Reedi (Las eraldistardikiiver), Ain-Alar Juhanson (SIS, HED ja mida kõike veel... ), Ujumise Spordiklubi ja kõik teised sõbrad, kes võidule kohapeal ja eemalt kaasa elasid...