Aga alustame algusest. Reedel ma TriStaril väga aktiivne polnud, seega laupäevast. Stardis siis 33,3 ja minu jaoks olulised inimesed- Sigrid, ema ja hirmus hulk esmakordseid "6 nädalaga triatleediks". Viimased päevad tõid väga palju igasugu küsimusi, probleeme ja nende lahendusi. Neljapäeval Caffe-Lounge Werneris korraldatud seminar "Kuidas TriStaril ellu jääda?" oli over-bookitud.
Minule teada olevalt tuli laupäev kõigil edukalt, rõõmsalt ja naeratades. Välja arvatud Käthe-Riinul, kellele keegi Mäe tn laskumisel suutis sisse sõita. Ma loodan, et sõitja on oma võidetud sekundite pärast "rahul". Viisakusest võiksid talle ühe õhtusöögi teha. Ütleme ausalt, et mul pole nii närvilist päeva tükk aega olnud :) :) :)
Vähem kui kahe nädala pärast stardin oma elu esimesel Ironman´l - Challenge Vichy http://www.challengevichy.com/home.html Seega viimastel päevadel on tehtud veel viimaseid ettevalmistavaid treeninguid - 3-4 tunnised veeremised, 2+ tunnised jooksud, viimased lõigutamised staadionil ja lõpuks on saanud ka õlg sellisesse konditsiooni, et kannatab korralike ujumisi. Kergelt on unarusse jäänud ÜKE treeningud, mis andsid pühapäeval ratta lõpufaasis tunda. Selg väsis ja nõudis venitamist. Aga see sellesk... olin TriStariks valmis!
Nagu ma juba mainisin, siis laup oli närviline, seega pühap olin juba rahunenud. Olin valmis tõsisemaks pingutuseks... aga saatusel olid teised plaanid. Ujumine oli vähesest treenitusest tuim aga võtsin suht kõik, mis see hetk võtta andis. Ayrton karistas mind kohe alguses aga kaksikvõit TriSmile Klubile sai kindlustatud.
Nii nagu Graves ja Andersson eelmine aasta lennukit panid, kordasid seda seekord Kirill ja Hellrieger. Endiselt on mul esimestel kilomeetritel raskusi käima saamisega. Vahed kärisesid ja jäin kolmandaks. Kerge laadimine, rütmi leidmine ja 5 km pärast olin juba enam vähem. Pisut enne tagasipööret Sihva poole märkasin, et ma pole enam üksi. Tundus, et olin endale leidnud väärilise vastase, kellest tuleb nüüd vaid kinni hoida. Siinkohal pole mul infot, kes ta oli...
...ja siis vajus mul vasak küünarnukk alla! Esimene mõte oli, et see karbon on nüüd õhtal. Õnneks liikus vaid toru. Lamades enam sõita ei saanud, kiirus langes, ca 10 km, vahetult enne Sihvat sain kaasaelajatelt kuuskandi. Mõõdunud 20 min tekitasid minus sportliku viha, mida ma välja laskma hakkasin! Üldsegi mitte isiklikult aga Oras tuleb nüüd küll kätte saada :)
Esimese ringi Sihvalt alates kuni kolmanda ringi Mäe tn punktini lasin rauad paremal, igemed paljad, nii palju kui vähegi võimalik. Kahjuks võtsin vaid mõne üksiku koha tagasi ja vaikselt jõudis kohale tõsiasi, et viimaseks ringiks pole mul enam kütet. Ajalugu kordas ennast ja lõpufaasis möödust minust Harri, kes polnud ka enam kuigi rõõmus. Taaskord ootasin jooksu!
Jooksu nautisin täiega. Oras oli kaugel, otseselt polnud peale Harri kedagi püüda. Üks tiimi jooksja oli aga temast polnud ka kauaks asja. Sain vahetult enne tagumist tõusu Harri kätte. Enesetunne läks aina paremaks. Ohustama hakkas parim naistiim :) vabandan, et Teie finishi pisut ära rikkusin :)
Poodium oli pühapäeval ebareaalne. 4.-5. koht hea ratta korral reaalne ja sorry Oras :) aga 6 koht juba minimaalne. Vaatamata ebaõnnele olin kiirem kui eelmine aasta. Nii nagu eelmine aastagi, jäin esimesena PROde poodiumilt välja, 6. koht (üld 7. koht).
7 SIS geeli, torutäis soolakapselid, määramata kogus vedelikku.
Pic@TriSmileFacebook.
Kui enamus parandasid oma tulemust kümnete ja kümnete minutitega, siis minul kujunes see lõpuks tugevaks treeninguks.
P.S. loodetavasti saan siia lähiajal lisada ka videod :)
No comments:
Post a Comment