Challenge Vichy 2011

Congratulations, You are an Ironman! Viimaste aastate eesmärk sai täidetud, aga täisrahuldust see kahjuks ei pakkunud... olen seda postitust pikalt postitada planeerinud, aga parem Hilja kui Selma :) vabandan oma fännide ees, aga siit see siis lõpuks tuleb!

Lendasin Prantsusmaale neli päeva enne starti, et jõuaks ennast ette valmistada eesootavaks. Ilma osas läks hästi, iga päevaga läks aina kuumemaks, aga tundsin end kogu aeg kohanemas. Võistluseelsel õhtul vaatasin telekast, kuidas 20 min jahuti mingist kuumalainest ja surevatest eakatest, kuid siis see mind enam ei kõigutanud.
Viimased treeningud läksid ka suht normaalselt - hommikused ujumised kanalis (kuni 2 km), pealelõunased veeremised (kuni 40 km) ja jooksuotsad (kuni 8 km). Vaba aega oli piisavalt, mille ma sisustasin söömise ja magamisega :)
Kerge paanika tekkis esimestel päevadel vaimses pooles. Reisisin üksi, elasin üksi ja ausalt hakkas vaikus ajudele ja tekkis hirm võistluse ees. Kas ma olen ikka valmis seda kõike üle elama?
Õnneks tutvusin viimasel hetkel Teemu Lemmettylä ja tema naise Arjaga, kes mu maa alt taas taevasse tõid. Õigel ajal õige jutt kogemustega mehe suust on väärt rohkem kui viimaste nädalate treeningud. Teemu on muidu ka 2006 aastal võitnud Paide Triatloni ja tuli Vichys tugeva teise poolega teisele kohale. Nagu ta ise enda kohta ütleb: "Teen Ironman´e, et oma ülekaalust lahti saada!"

Ühesõnaga, 21.aug hommikul olin ma oma elu Ironman´i vormis! Mind ei vaevanud mitte midagi. Hommikul keelati kalipsod ka ära, vesi 26,8 kraadi. Kogu nädal oli lubanud, et pühapäeval tuleb natuke sademeid, kahjuks jõudsid need kohale alles teisipäeval. Kuumalaine kuni 40 kraadi, alates kella 11st tuli sellega tõsiselt arvestama hakata. Ujumist 1 suur ring (edasi-tagasi kanalis); ratast 2 ringi (kohalikul maastikul), jooksu 4 ringi (kanali ja linna ääres)!

Kuna stardis oli vaid ca 500 võistlejat ja kanalis oli ruumi paarile tuhandele, siis kergemat starti pole mul see aasta olnud. Ruumi oli! Start viibis 3-5 minutit, mis tõmbas keha natukene kangeks. Õnneks kangus kadus, kui liikuma sain. Esimesel kilomeetril libisesid paar meest eest, järgi ei julgenud neile minna. Jätkasin omas rütmis. Kuskil poolel maal tekkisid vetikad, mis korraks hoo tugevalt peatasid ja minu taga oleva pundi ära lõhkusid. Sinna vahemikku ma põhimõtteliselt jäingi, veest sain välja 5ndana, kaotust võitjale ca 2 min, minu taga 5-7 meheline punt.
Textbook T1 ja minema. Esimesed 10 km rattas oli tegemist, et ennast käima saada. No ei liikunud need jalad! Järsku oli see kadunud ja sain turbo taha. Toitumine rattal oli kellavärk - iga 20 min tagant energialaks - 1:10 SIS Geel; 1:30 PowerBar batoon+SaltStick; 1:50 SIS Geel jne... tahtsin end kogu ratta laetuna hoida, et siis maratoniks valmis olla. Kokku: 5 baari, 12 Geeli, 6 soolakapslit. Üks Geel enne starti ja viimased haarasin jooksule kaasa.
Teisele rattaringile minnes liikusin stabiilselt TOP10´s, kaotust liidrile ca 10 min, aga hilisemate esiotsa meestega liikusin see hetk koos, viimased olid esimese ringi minust üle 5 min kiiremini läbinud ja ujumises kaotatud tasa teinud. Väsimust ei tundnud, jalad olid värsked, energiat oli, vedelikku oli... mõtlesin, et hoian ennast veel pisut tagasi ja siis viimased 60 km pigistan Roosit veel viimast korda.

Uus ring hakkas pikema tõusude seeriaga, mis läksid lennates, aga kuskil 100-110 km peal hakkas alaselg närima. Näidake mulle ratturit, kelle selg ei valutaks aegajalt? Kui esimesel ringil sai venitustega ja püsti tõustes asjast üle, siis nüüd enam mitte. Alguses oli raske asendis sõita, mingist hetkest juba lihtsalt sõita. 140 km peal olin sunnitud peatuma ja selga venitama. Ma pole sellist valu veel kunagi tundnud. Pidin selliseid peatuseid veel kolm tükki tegema. Tekkis kerge hirm energia ja puuduse üle, sest olin välja arvutanud energia 5 tunni peale. Teine muret tekitav asi oli vedeliku puudus. Kuna aeg oli juba keskpäevas ja kuumus oli põhja keeratud. Joogipunktid olid 20-25 km tagant, mille vahe läbimiseks läks mul muidu kuni 40 min, aga nüüd peatusi tehes ja veeredes kuni 35 km/h pikenes see aeg tunduvalt. Õnneks lõppes distants enne kui varud.

T2 küsisin meedikut, et valu vastu natukene leevendust saaks. Külmageeli või sprei eest oleks see hetk tapnud. Kahjuks keegi mu soovidest aru ei saanud ja mis mul muud ikka üle jäi, kui minna ja see maraton ära joosta. Esimene ring tundsin ennast väga hästi, selg andis järele ja kuna ratta viimane kolmandik oli veeremine, siis olid ka jalad täitsa all. Ka teine ring läks suhteliselt normaalselt, punktides ikka peatusin, jõin ja kiirelt edasi. Keskmiselt liikusin u 4:30-5:00 min/km kohta, mis oli sisuliselt sama tempo, mis esimesed mehed, kes liikusid minust nüüd juba üks ring eespool.

Kõik see edu muutis mind aga laisaks, laisaks energia tarbijaks. Joomine oli see hetk möödapääsmatu, aga geelid nagu ei läinud. Kättemaks tuli kolmanda ringi alguses! Käisin esimest ja viimast korda WCs ja enam liikuma ei saanud. Hakkasin siis arvutama oma viimase pea 2 tunni energiatarbimist ja avastasin meeletu augu. Jooks, mis on tavaliselt kiirelt otsa saanud oli jõudnud alles poolele maale, 20 km minna, aga mille pealt? Kolmandal ringil võtsin iga 2 km tagant punktidest topelt High5 Geelid, mis silmad taas särama lõid, kuid ajaline kaotus kangist oli olnud valus. Viimane nö. iseloomuring oli juba piin. Tagasi oli tulnud seljavalu, mis sundis istuma, jalad ei kandnud, pea oli uimane, kohale hakkas jõudma ka lihas- ja liigesvalu.
Oma elu esimest Ironman´i lõpetama ma sinna läksin ja seda ma ka tegin. Ironman näitab ära Sinu nõrga koha. Nüüd ma siis tean! Selg on ennast varemgi tunda andnud, aga alati on distants enne otsa saanud. Kuumast kliimast ja seljast tingituna ei saanud ma oma kehast kõike välja pigistada. Viimast väitsid ka teised! Lihasvalu oli ca 2 päeva, energiapuudus natukene kauem. Kuid nädal hiljem olin juba korras...

Kahjuks ei suuda ma enam tulemusi leida... aga võitja aeg oli 8:45 juures, ujumise võitja 51 min, ratta kiireim (Teemu) 4:37, jooksu kiireim (keegi age-grupper) napilt alla 3 tunni. Ajad juba näitavad, et kerge polnud kellelgi. Kui tagasi vaadata, siis aeg alla 9:30 oleks olnud minul suht lagi. Võitjale kaotust ca 30 min. Reaalsus oli ainult tund aega kauem, 10:27 vms. Ehk saan nüüd minagi järgmine aasta öelda TriStar111Estonia stiilis, et tegin eelmisest aastast tund aega kiiremini :)

Minu Ironman´i debüüdile aitasid kaasa ema (laenas raha), koolivend Erik, kes on oma elu Lõuna-Prantsusmaaga sidunud ja oli ainus eestikeelne hääl rajal. Ilma temata oleks see viimane ring veel pikem olnud. Jooksuekspert ja Jooksupartner (Margus Pirksaar) - K-Swiss K-Ona tossud (ei hõõrunud, polnud ville), täppi läinud viimaste nädalate treeningplaan. Tartu TriSmileTeam´i Siim, kes laenas mulle Zipp 808 ja 1080 jookse.

Kokkuvõttes aga suutsid prantslased korraldada väga hea võistluse. Läksin sinna siiski kerge eelarvamusega nende korraldusoskustest. Kuid transfer toimis, elamine toimis, söömine toimis, võistluskeskus toimis, breefing toimis, autasustamine toimis (muide igal pool sai alati süüa ja korralikult), võistlusrada oli märgistatud ja peale ühe väikse intsidendi oli kõik väga positiivne. Isegi meedikud otsisid mind peale võistlust üle ja pakkusid abi. Kahjuks olin ma siis juba füsio laua peal käinud ja elu oli taaskord elamist väärt. Järgmiseks aastaks lubati jahedamat ilma, seega kes teab :)

Esimestel päevadel peale võistlust ei teinud ma midagi, polnud lihtsalt isu. Ei tahtnud pingutada, tahtsin selja korda saada. Selja nõrk koht sai leitud ja ta tunneb ennast juba väga mõnusalt. Veeresin nädal hiljem Tabasalu Rattarallil mitte mingisuguste kaebusteta.

Meeltesegaduses panin end kirja Tallinna Maratonile ja Challenge Roth 2012. Veel ootab mind ees kaks nelikürituse maastikurattamaratoni (Tartu ja Kõrvemaa). Lõpetuseks Saaremaa Kolme Päeva Jooks.

Tere, mina olen Priit, olen sõltlane :)