Tallinna Maraton 2012

Kõik on uus septembri kuus! Olen viimastel nädalatel olnud hõivatud oma elu paika seadmisega. Kes veel ei teadnud, siis olen taas tallinnlane. Kolisin augusti lõpus Tartust välja ja Tallinnasse sisse. Hetkel remondin magamistuba, millega proovin nädala jooksul ühele poole saada. Siis saan lõpuks asjad kilekotidest välja pakkida. Võimatu on elada, kui Sa tead, et Sul on kuskil midagi, aga Sa ei tea täpselt, kus see on.

Aga see selleks, lähiajal jooksevad asjad ise paika. Paika loksutamist ootavad ka treeningud, mida viimasel ajal olen teinud vaid isu tekitamiseks. Tundsin, et organism vajab restarti ja mis parim viis selleks, kui joosta üks maraton. Lauri Ott tegi minust reedel taas sirge ja funktsioneeriva inimese. Tundus, et vaid vormistamise küsimus. Eesmärgiks oli joosta Maraton alla 3:00 ja olla esmaspäeva hommikul enam-vähem inimene.

Hetkel seda postitust kirjutades, tunnen et läks vist õnneks! Sõitsin hommikul rattaga Vabaduse platsile. Tegin paar jooksusammu ja siirdusin starti. Kaks geeli tagatasku ja üks geel sisse. Asfaldil jooks tõmbas paari kilomeetriga sääre esiosa kangeks, mis õnneks kadus paari järgmise kilomeetriga. Kui esimesel ringil Pirita teele jõudsime, sain kohe aru, et täna pole mõtet üksi kuhugi minna. Tuul oli nii kõva, et raske oli stabiilselt ühtlast tempot hoida. Esimene ring läks suhteliselt valutult. Tuli meelde isegi üks geel võtta, kuskil seal 50 min juures.

Teisele ringile minnes hakkas põis kergelt peale suruma, mis nõudis tühjendamist. Jahe ilm, liiga vähe higistad, liiga palju jood... tuttav teema. Tegin paarikümne sekundilise vahe 3:00 grupiga, kiirelt boxi ja õnnestus enamvähem valutult tagasi saba peale saada. Mõni kilomeeter sain veel mõnusalt joosta, kui meenus, et pole kaua aega energiat sisse võtnud. Vaatasin kella ja sealt vaatas vastu sisuliselt 2:00. Kuradi hälvik! Just siis kui raudselt läheb raskeks, oled Sina veel võlas ka. Mis seal ikka, kiirelt remondi geelid sisse, aga kui hakkasime Merivälja poole jõudma, tundsin et edaspidi liigun puhtalt iseloomu pealt. Sisuliselt jäi joosta need legendaarsed viimased 10 km ja korda-mööda hakkas igalt poolt haiget tegema.

Võtsin veel geele sisse, silmades endiselt hall kahvatu läige. Iga samm tegi juba haiget! Siis tuli Liisu ja soovis teada, kus ta konkurendid on. Vaatasin seljataha ja avastasin, et paarikümne mehelisest grupist olid vaid riismed järel ning Liisule konkurente polnud. Viimase ringi Pirita tee sirgel tulid kõik need, kes olid enne paarikaupa tuult lõhkunud, selg ees vastu. Liisu endiselt grupis tuule eest kinni pakitud, tõusis nüüd juba kolmandaks. Raske-raske-raske!

Kerges kartuses, et tagant keegi kolmanda naise koha hõivab, eemaldusime selle koleda kiriku juures 3:00 grupist. Erilist suurt vahet sisse ei saanud, ehk paarkümmend sekundit. TOP 50 ja alla 3:00!

Võtsin ratta ja kerisin peale! Sigridile vastu, kes liikus poolmaratonil oma isikliku rekordi suunast, 1:59.