Juuli 2014

Aeg ikka lendab, kui Sa mitte-midagi-ei-tee! Vaatan, et selline kord kuus kokkuvõtteid teha on hetkel suht lagi, mida teha suudan. Nüüd, kus viimasest stardist juba päevi möödas, on paras aeg reaalseid järeldusi teha.

Pärast Valga Triatlonit võtsin aja maha, puhkasin-treenisin ja otsustasin oma maastikuratta oskused proovile panna Purustaja Rakke Maratonil. Viimati sõitsin maastikul enne kevadlaagrit, märtsi kuus. Kuna Kõrvemaa Triatlon oli vaid paari nädala kaugusel, tundus see igati hea mõte. Teisalt nädal enne Tartu Milli üks tühjendussõit teha, on veel parem mõte. Stardinumber ~300 ja plaan nagu ikka, sõita ennast 100 hulka. Pühkisin neljapäev Classic 29erilt tolmu maha ja tegin ühe sissejuhatava sõidu Nõmme-Harku piirkonnas.

Vahel on väga mõnus käia võistlustel, kus Sul tulemus väga korda ei lähe. Vaim kohe puhkab! Alguses oli kõik suht ok, sõitsin mugavustsoonis, väga trügima ei läinud, sirgetel vajutasin ja nii ma vaikselt ettepoole liikusin. Siinkohal kiidan sealset jootmist, läksin kahe pudeliga, kuid oleks piisanud ka ühest. Kuskil seal Emumäe kandis õeldi mulle, et liigun ~120 koha peal. Kuid umbes sellel hetkel hakkas vaikselt koitma, et siit edasi liikuda on juba väga keeruline. Lihtsalt ees ei paistnud enam kedagi, keda taga ajada. Teisalt olin selleks hetkeks juba suhteliselt sodi.

Viimased 10 km liikusin juba tagurpidi, kang mille poole ma vaikimisi meelega liikusin, hiilis juurde ja lõpetas mu päeva. Kui muidu liikusin  pulsil 160+, siis viimased 10 oli tegemist, et pulss üle 140 saada. Päev läks korda, sain legendaarse Rakke maitse suhu ja lõpetasin ~160ndal kohal. Õnneks näitasid järgmiste päevade treeningud, et taastumisprotsessid töötavad ja muretsemiseks pole põhjust. 

Olin Tartu Mill Triatloni pärast vahele jätnud Viljandi EMV ja ootused olid kõrged. Eelmine aasta oli see mul esimene pikem võistlus, kus kõik oli veel liiga rabe, siis lootsin oma aegu tunduvalt parandada. Ettevalmistus oli hea ja võistluseelsed aspektid sujusid. Tänud siinkohal inimestele, kes leidsid aega mulle vahetusalasse pumpa sebida.

Ujumisstart oli ebamugav ja kuidagi närviline. Jäin täpselt kajaki taha kinni, edasi võitlesin 3-4 mehega positsiooni pärast, prillid löödi vett täis, tegin peatuse ja õigesse rütmi sain alles Ujula silla all. Lootsin ujumise võidu koju tuua, kuid kõik see jebimine stardist alates, oli mind juba piisavalt väsitanud. Kaarsilla alla jõudes olin 3-4 possal ja sisuliselt leppinud olukorraga. Kuid siis sattusin kogemata õigesse voolu, mis ujutas mind teisele possale ja nii ma sealt Emajõest lahkusingi.

Vahetuses olin kergelt uimane ja väsinud. Rattas tõmmati kohe tempo peale, mis mulle väga ei sobinud, sest taastusin alles ujumisest. Proovisin teistega kaasa minna, mis mul enam-vähem õnnestus. Ujumise rapsimine ja rattas kohene punnitamine tekitas väikse ebakõla mu seedimises, mis sai leevendust u 10ndal km, kui ma mao sisu tee äärde jätsin. Vesi-geel-vesi ja olin uuesti sündinud! Ratta esimese ringi lõpp oli juba hea, linnas võtsin kurvid väikse riskiga ja sellega libisesin teistele veidi lähemale.

Teine ring oli juba parem, leidsin oma rütmi ja suutsin paremini pingutada. Kuid kahjuks väsisin vahetult enne linna. Tehnilise ja raskel osal oli juba suhteliselt kulgemine. Kordus eelmine aasta, ~30 sek vahega pärast Sokku jooksurajale, kuid seekord sain ta paari km pärast kätte. Tunne oli hea ja peale natukest hinge tõmbamist läksin ette tempot kruttima. Sokk mainis midagi venelasest, kes jookseb selg ees meile vastu, mida teda ei näinud – tahtsin vaid võimalikult kiirelt finishisse jõuda. Teise ringi esimesel km saabus selle aasta teada tuntud „le-kang“. Energia võlas ei saanud ma olla. Arvan, et see oli ujumine, ratta ja jooksu ebaühtlane punnitamine, mis nüüd lõpuks kohale jõudis. Pettununa endas sõrkisin edasi.

Viimasel km tundsin, et võistluse teine venelane, kelle ma rattas maha jätsin, on mu taas kätte saanud. Viimati kohtusime 2011 a Võru triatlonil, kus ta mu samuti jooksus kätte sai ja tookord lõplikult teiseks jättis. Seekord ta sellise hooga mööda ei lidunud. Kuskil seal Tasku taga proovis ta mind kahel korral maha jätta, kuid tulutult. Jalad olid mu alla tagasi tulnud. Kui jõudsime veest välja tulemis kohani, tundsin et see on ainuõige koht rünnakuks, edasine rada on liiga kitsas kahele ja ehk saan sellest juba viimaseks sirgeks väikse edu. Plaan õnnestus ja ainuke asi, mille üle see päev sai rõõmustada oli võidukas spurt neljanda koha peale.

Statistika 2013 vs 2014:

Ujumine: 17:21  - 17:28

Ratas: 1:06:08 (vahetusalad väljas) – 1:06:23 (vahetusalad sees)

Jooks: 37:29 - 38:37

Kokku: 2:02:28 – 2:02:29

Kui nüüd neid aegasid vaatada ja mõelda, mis seisus ma olin 2013 ja mis seisus hetkel, siis tekib küsimus, miks üldse trenni teha? Lõppaeg täpselt sama! Võistluspilt sarnane: ujumine hea, rattas kerge vajumine ja jooksus kang, mis tõmbab tuju täitsa nulli. Ainukesed positiivsed asjad 2014 võistluse juures olid võidukas lõpuspurt ja tõenäoliselt kiirem rattaeg võrreldes eelmise aastaga. Kuid need aspektid pole kuigi suured imed, sest pole see aasta veel ühtegi lõppu kaotanud ja ratta aeg pidigi parem olema, sest olin paremas konditsioonis. 

Mõtlemiskoht! 

Foto: Mallor Malmre. 

Kõrvemaa Triatlon on minu suvistest tegevustest juba legendaarseks saanud. Läbi ajaloo olen vahele jätnud vaid ühe aasta, kus võistlus kattus mingi teise üritusega, mida ma enam ei mäletagi. Kuna eelmine aasta oli see mul suht esimene start peale pikka haigusperioodi, siis see aasta olin selleks märksa rohkem valmis. Ujumisvorm oma vanas headuses. Ratta liikumine oli Rakkes käima tõmmatud. Jooksu kiirus oli nii lühikeseks distantsiks piisav. Eesmärgiks pakkuda rahvale vaatemängulist võistlust ja loomulikult võit koju tuua.

Võrreldes Tartu Milliga oli start puhas nauding. Esimeses pöördes vabas vees ja sundisin ennast lõpuni pingutama. Vahetusalas nägin, et vahed järgmistega on suuremad, kui tavaliselt. Selline seis tähendas vaid seda, et tuleb proovida üksi. Rattale minnes puterdasin veidi kingadega, kaotasin aega, kuid ei midagi katastroofilist. Lükkasin kohe käiku ja leidsin oma TT mode´i. Pikkadel sirgetel nägin vaid väikseid täppe tagapool. Poolel maal kui hakkasin kruusakatele jõudma, oli vahe piisav ja tunne lubas, et pean lõpuni vastu. Kahjuks kruusal ja tõusunukkidel, võrreldes Soo ja Utariga, sellist kiirust ei arendanud. Üks abimees oli täpselt puudu! Just siis kui taas metsa keerasime, saadi mind kätte. Jätkasime kolmekesi koos. Jooksma minnes käisid kerged fläshbäckid peas läbi, kuidas ma olen kahel korral pidanud Utarile alla vanduma. Seekord õnneks mitte, peale esimest km olin Sooga kahekesi.

Enesetunne polnud kuigi mõnus, värskust nagu polnud, käiguvahetust pidi jõuga suruma. Mõned korrad tegime üksteise alla tempomuutuseid, minu õnneks loobus Soo enne, kui mina. Tõusudel proovisin rütmi hoida, kuid päris seda õiget jooksu hoogu ma see päev sisse ei saanudki. Päeva oleks veel paremaks teinud soolosõit rattas ja paarkümmend sekundit parem jooksuaeg. Kokkuvõttes kolmanda Kõrvemaa Triatloni võidu ja rajarekordi üle üli-hea-meel!

Edasi stardin TriSmile Triathlonil, 111 individuaalselt. Eesmärgid on kõrged ja sügavalt loodan, et suudan see aasta oma tavapärase ebaõnne ümber pöörata! 

Tartu Mill Triathlon läbi Fotovanriku silmade.

Juuni 2014

Veel enne, kui juhtme päris seinast välja tõmban, teen väikse kokkuvõtte, mis juuni kuus toimunud on. Tartu Rattaralli eel olin sisuliselt nädal aega Eesti Jalgpalli U23 ja U21 koondistega, mis mõjus mu ratta regulaarsusele laastavalt, kuid andis tugeva lükke üldkehalisele ettevalmistusele ja jooksu kiirusele. Viimane tuli mulle nädal hiljem üllatavalt kasuks. 

Rattarallist pikka juttu ei teeks. Kuna eelmine aasta ei startinud ja aasta enne seda veeresin teise pundi sabas, oli stardinumber ka vastav, 500 jne. Pärast starti seisin 20-30 sek ja alles siis sain veerema. Riia mnt-l tundus, et kõige hullem polegi. Rando (Viko), Johannes (Haanja), Indrek (EST) ja veel mõned + mina liikusime massist oluliselt kiiremini, kuid esimese pundi püüdmiseks jäi siiski õige pisut puudu. Ülenurmel olime saateautode taga, neelasime esimese pundi riismeid, kuid sealt maalt vahe säilis. Tatra orus olin mina juba loobunud ja väga enam ei pressinud. Kuid sellegi poolest püsisin koguaeg pundi peas, väike lootus on ju alati :) 

Minu imestuseks jäi esimene punt Pangodi tõusul seisma ja vahetult enne Nõunit oli vahe 20-30 sek. Proovisin korra üksinda aga suht enesetapp. Parema vormi korral oleks saba peale saamine olnud puhas töövõit. Arvatavasti nägid nad tagant lähenevat punti ja Otepääl oli vahe juba paar minutit. Teise pundi peas oli paras oma treeningmahtu koguda. Mõned korrad sain väikse vahega eest ära, jäin paarilisi ootama, aga neid kahjuks ei tulnud. 

Elvast läbi minnes ja külmas vastutuules, hakkas mul jahe ja tekkisid kerged krambid. Lennujaama juures hoidsin ennast juba tagasi ja nii ma sisuliselt üle joone ka veeresin. Koht u 300, järgmiseks aastaks arvatavasti piisav koht, kuskohast ette jõuda. 

Uuel nädalal mõned kiiremad rattatreeningud Almare Hawaii eest, Kalev SPAs mõned kiiremad otsad ja olin sisuliselt nii hea, kui see hetk olla sai. Läksin Paide MEK triatlonile olematute eesmärkidega. Plaanides oli siiski Valga-Valka Helen triatlon. Kuid polnud see aasta veel kombega ujunud ja vahetusalad ja kõik muud pisiasjad, mis tuli läbi mängida. Läksin päeva nautima :) 

Ujumise reaalsus oli suht valus. Üldse ei nautinud, kombe segas ja kõik oli valesti. Orienteerumisega ei saanud samuti hakkama. Esimese ringi suutsin läbi ime võita, plaan oli siis veel juurde keerata, kuid keerasin vist valele poole. Ühesõnaga ujumises jäi meeletu varu. Vahetusalalt väljusin teisena, Hansu taga ja kerge vaevaga saime kahekesi koostööle ja eest ära. Rattas tundsin end tugevalt ja otseselt raskeks ei läinudki. Hans oli paras paariline, andis puhkust ja tõmbas piisavalt. Kui nägin, et vahe järgmistega pigem kasvab, hakkasin juba vaikselt teist kohta tähistama...

Olin kindel, et saan Hansult u 30 sek jooksus tappa. Sellepärast tegin T2 eriti rahulikult ja läksin rajale juba väikse vahega. Kuid siis tekkisid kuskilt jooksu jalad, mis mind u km pärast liidriks viisid. Teisel ringil sain kerge kangi, Hans sai mu kätte, jooksis väikse vahe sisse ja siis tabas teda vist sama saatus, mis mind 1-2 km varem. 150 m enne joont vajutasin gaasi põhja ja lõpusirgele keerasime juba koos. Inertsist jätkasin ja nii see võit tuligi...

Kokkuvõttes teadsin, et Paide tulemus ei näita mu Half-Ironmani vormi. Vorm ja enesetunne on küll hea, aga kas ka piisav, et 4 h nädal hiljem paugutada? 

Valga-Valka Helen triatlon, nii Eesti kui ka Läti Meistrivõistlused. Eelmine aasta jäi vahele ja 2012 olin teine. Sõitsin juba reedel Otepääle puhkama ja võistluse peale väga ei mõtelnud. Riietuse valik oli paras peavalu. Ilm oli veidi üle 10 kraadi ja vesi 17. Vihma väga ei lubanud, aga kunagi ei tea. Õnneks panin riietusega enamvähem täppi ja tundsin ennast mõnusalt soojas kogu võistluse jooksul. 

Ujumine oli võrreldes Paidega nagu öö ja päev. Sain kohe massist välja, lasin esimesed tiimi ujujad esimeste poide juures minema ja jätkasin siis juba üksinda. Orienteerusin, jõudsin ja libisesin mugavustsoonis. Rattale minnes olin külmast veest värske! 

Rattal alustasin kiirelt ja kui sooja sisse sain, paranes tunne veelgi. Harri "mootorratas" möödus minust teise ringi alguses, sisuliselt samal hetkel kui ma Helgori (esimene tiim rajal) kätte sain. Ratta taseme vahe Harriga tegi südame pahaks ja tundsin, et vajan pisut puhkust ja tankimist. Õnneks hoidis Helgor tempot üleval kuni kolmanda ringini. Joogipunktis sain vahedest aimu ja vaadates Silveri minekut, hakkas mul veidi kiire. Kuna paak oli täis, siis oli aeg seda põletama hakata. Kolmanda ringi sõitsin juba nii piiril kui vähegi sain.

Vahetult enne jooksu sain infot, et Harri on üle 4 min eest ära libisenud, eriline uudis ei olnud. Tegin kiire T2 ja läksin rajale ründavalt. Minu imestuseks nägin ma 1-2 km pärast juba Harrit oma nägemisulatuses. Pärast kuulsin, et T2 ja esimene km oli talle suht valus olnud.

Tundsin ennast veel hästi ja tekkis lootus see üritus veel kinni panna. Kõige väiksem vahe, mis ka kuulsin oli 1:16 või 1:30, selles osas on mälu suht hägune. Kuid siis sai ta jalad alla tagasi ja liikusime sisuliselt samas taktis. Jalad hakkasid valutama ja samm muutus lühemaks ja vaikselt hääbusin. Viimased kaks jooksu ringi ma enam teda taga ei ajanud. Mootor isegi töötas aga jalad olid sodid. Teise kohaga ülimalt rahul, hetkel Eesti Karikarasja ja TriSmile sarja liider.

Kiitused Laurile (Intervall Hüpoksia) www.sportingmed.ee , kes mu kõnesi viimase nädala jooksul vastama pidi. Tunnen, et selles osas oli kõik õige ja kasutegur mäekõrgune. Veel suurem kiitus Sikule, kes pingelistel momentidel suutis mulle need kõige õigemad joogid anda ja oli finishis medali üle uhke!

Edasise osas võtan aja maha! Juunis rohkem starti ei roni. Mellistesse ei tule kindlasti. Trenni on vaja teha! Viibin pikad nädalavahetused rattasadulas ja jooksulaagrites. Järgmised stardid teen juulis - Rakke Estonian Cup, Tartu Mill Triatlon, Kõrvemaa Triatlon. Viljandi EMV osas on hetkel tunded sellised, et starti ei tule, kuid samas kunagi ei tea :)

Ilusat suve!



Pildid: Jüri Suurkivi
Videod: Fotovabrik

Kolm starti nädalas: Jüri-Kuusalu-Otepää-Elva

Reeglina kui keegi küsib, et kas kolm starti nädalas on mõistlik teha, siis saadan ta koju mõtlemis-harjutusi tegema. Ehk siis allolev jutt jääb valdkonda - käituge mu sõnade, mitte mu tegude järgi!

Kõrvemaa jooksul hakkas taaskord aina rohkem ja rohkem tunda andma talla alune munake, mis õhtul täitsa valutama hakkas. Ühesõnaga kolmas aasta jookseb, kui ma lähen oma vasaku tallaga EMOsse ja lahkun sealt ühel jalal. Helistasin ette ja broneerisin aja dr Timo Rahneli vastuvõttu. Timo on see kuldsete kätega tark mees, kellega ma vahel jalgpalli mängude ajal väljakule jooksen. Järgmine kord võib meid halval juhul Aleqoc Areenal näha 31.mai õhtusel U21 mängul. Tulge toetage omasi :) 

Pikka diagnostikat polnud, kerge palpatsioon, süst, skalpell, muna välja, puhastus, loputus, õmblus, side, nägemist. Taaskord valge sidekoeline herneke, seest suhteliselt tühi. No see selleks, selleks aastaks munadest vaba :) 

Edasine oli taaskord kiire taastumine - külmakott, mõned NSAIDid, sidumine. Viie päeva pärast läksin ratta trenni, kuue pärast jooksma, seitsme pärast ujuma. Kerge sunnitus puhkus, mis lõppes kolmapäevase Aerobike esimese etapiga eraldistardis Jüris - 22 km. Kavas oli paarissõit aga kuna olin alles jalad alla saanud, siis läksin üksi. Võistluse esimene kolmandik oli täitsa rahuldav, keskmine jäi napilt alla 40 km/h ja teades, et lõpp on alla tuult, olin suht kindel, et 40+ km/h tuleb ära. Edasi jäin nagu unelema ja veeresin ilma kindla soovita. Lõpuks ärkasin ja suutsin viimased 5-6 km pingutada. Kokku napilt üle 40 km/h keskmine, pulsid 155/ 164. Teine kord Plasma seljas on ikka veel liiga toores. Tegin täna 3 h ja alles viimane tund hakkas asju toimuma :) 

Jõudsin veel teinegi kord pool longates sõrkimas käia, enne kui saabus nädalavahetus. Laupäeval esimene Filtri maanteekarikasari Kuusalus, ca 90 km. Pole kaks aastat grupisõidu võistlustel käinud, veidi põdesin aga lõpuks tuli kõik taas meelde ja ei midagi erilist. Tänud Europark Teet ja Co´le, kes peale korjasid ja ratta tagasi Tallinna toimetasid. Sisuliselt kujunes see mõnusaks tempotreeninguks peapundis. Maha ei jäänud ja ette ei jõudnud ka minna. Pulsid 148/166. Ehk siis mootor nagu oli aga lihased ei tahtnud veel. Tegin kiired 3 km jooksu peale ka. Seejärel liikusin edasi Tartusse. 

Tartus ootas mind juba saun ja järv ja muud taastusvahendid. Esimene ujumine tehtud. Kõik taliujujad võivad siinkohal oma kommentaarid omale jätta. Kutid kellega ma Hawaii laagris ühte majja sattusin olid väga külalislahked ja pakkusid transporditeenuseid. Hommikul olid jalad kergelt kanged aga ei midagi erilist. Hommikuks võitjate pannkoogid ja sõit Otepääle. Jalg andis tunda ainult kurvides, sirgelt joostes oli suht valutu. 

Ega ma reaalselt ju teadsin, et kui kaks nädalat pole sisuliselt korralikku jooksusammu teinud, on lootus heale tulemusele olematu. Millegi pärast pidin ma sellegi poolest alustama nagu ma ikka alustan. Esimesed kolm km alla 3:30. Edasi kuni 16nda km-i kõikus km aeg 3:30-3:50 vahel, olenevalt kuidas rada oli. Tunne oli oluliselt parem kui Kõrvemaal, võiks isegi õelda nauditav. Kui keegi oleks mulle 10 km enne lõppu öelnud, et 3 km pärast on su mäng mängitud, oleks ma naeratanud ja teda õlale patsutanud - "jajah, istu taga ära ja saad finishi pildil mu taustaks olla". 

Kuid siis kadusid jalad, lihtsalt tundetuks ja kangeks. Selliseid asju juhtub vahel pikematel triatlonitel, mitte jooksuvõistlustel. Ühesõnaga oli tegemist, et km aeg püsiks seal 4:30 juures. Pulss kukkus alla 150 ja liikumine oli vaevalisem, kui keskmisel hommikujooksul. Lõplik august välja tulek toimus finishis. Kukkusin ära ca 5 min ja ca 20 kohta. Lõpus keskmine km 3:50, pulsid 158/171. 

Mingisugune restart on toimunud, kuna esmasp-teisip polnud enam nii hull, kui peale Kõrvemaad. Hetkel olen terve ja plaanin järgmist starti Aerobike etapil 21.mai Tabasalus. 

Kõrvemaa kevadjooks 2014

Iga kevadine esimene tõsisem jooksmine on nüüd tehtud. Enesetunne polnud suurem asi. Jooksu treeninguid segas parema hüppeliigese kõõluse põletik ja kerge turse. Laagrist tagasi tulek on olnud alati selline uimane ja raske õelda, kas oled piisavalt taastunud.

Ühesõnaga ei osanud nagu midagi oodata. Stardis tundsin ennast värskena ja jooksin kohe suure hurraga minema. Roman läks oma teed ja leidsin ennast esialgu mugavalt esimeste hulgas. Pulss oli pigem kõrge kui madal, tiksus seal 170 juures. Alguse asi, tõusudel täiesti tavaline nähtus. Kuid sirgetel ei tahtnud see väga alla tulla, ühesõnaga ette antud tempo oli minu jaoks vist siiski liiast. Lihased lubasid joosta küll, aga mootor kippus ülekuumenema.

Jätsin vahe sisse ja vajusin taha poole. Minuga liitus Raimond, kes mõneks ajaks pakkus toetust, kuid see mees oli sellel päeval teisest klassist, sest lõpetas hiljem neljandana, ehk siis püüdis eesolevad kinni ja mitte ainult. Edasine oli juba raske, möödusid Mart, Sander ja Tanel. Lugesin mehi ja sain, et liigun kümnendal kohal. Viimasel 5 km otsustasin, et siia pean pidama jääma. Kuid tõusud tulid ikka meeletult raskelt!

Punnitasin lõpuni, aeg napilt alla tunni ja TOP10. Kui tõuse joosta ei jaksa, siis pole Kõrvemaa rada Sinule kuigi armuline. Tahtmine oli suurem, kui keha veel taluda lasi. Finishis siiski pigem veidi pettunud. Kuid siis läksin koju ja vaatasin eelmiste aastate tulemused üle.

Kui nüüd kõike seda tunnet arvestada, siis jooksin üle oma võimete. Sisuliselt olen parematel päevadel jooksnud max minuti kiiremini. Seega tunne, et pole veel hea, aga arenguruumi on, on ainult rõõmustav :) Ikkagi 3:45/ km kohta raskel rajal ja toore jõuga. 

2009, 58:17, 8. koht
2010, 59:19, 6. koht
2011, 59:22, 16. koht
2012, 58:45, 3. koht
2013 haigusest taastumine ja raja läbimine
2014 59:29, 10. koht (pulss avs 165, max 173)

Dubble drinking by Rainer. 

Järgmised stardid Jüri TT (Aerobike), Kuusalu Rattaralli (Filter) ja Tartu Jooksumaraton (23 km). 

Kevadlaager 2014

Laager tehtud, aeg lendas sama kiiresti kui mu uus Foil. Ei mäletagi, millal viimati selline laager oli, kus polnud kordagi vihma ega külma. Igasugused põlved ja sääred jäid kohvrisse. Viisakusest oli vest vahel kaasas. Ilusad ilmad, ilusad mäed, variatsioon tugevaid, kellega koos veerema minna.... ideaalne kombo, kuidas end kahe nädalaga kasti sõita! 

Intervall hüpoksia kohapealt on tunded sellised, et oleks pidanud veidike rohkem taastumisaega jätma kuuri ja laagri vahele. Esimene nädal oli selline veidi kahtlane, pulss ei tahtnud väga reageerida. Teine nädal oli juba parem. Vajadusel sai pulsi üle 170, pingutus oli mugav ja taastumine kiire. 

Laagris sai oma lihastel silma peal hoida, Aleko Peipsi koos kahe müotonomeetriga tegid igal hommikul mõõtmised, mis andsid vihjeid päevasteks tegevusteks ja reaalse tagasiside, kui augus Sa tegelikult oled. Ütleme nii, et tunne oli tihti vägagi petlik. 

Oleksin ma masinat rohkem kuulanud, oleks üks väike trauma ka olemata olnud. Esimesel nädalal läks hüppeliigese kõõlus veidi paiste, õnneks piisas paarist päevast, et see ära kaotada. Hetkel on kaebused minevik.

Edasise osas on plaan teha üks tugev jooks Kõrvemaa Kevadjooksul (16 km). Muus osas on lahtine, võimalik et osalen Pärnu duatlonil, Kuusalu Filtril ja Tartu Jooksumaratonil. 

 HWXPRSS vs ROTA, Foil&Foil&Foil... (by Aleko)

Hommikune motivatsioonipuhang (by Aleko)