Suusalainel, detsember 2014

Lubasin viimati, et järgmine postitus tuleb lumelt ja suuskadelt. Kahjuks polnud meil Soomes internetti, seega postitus tuleb siiski asfaldilt ja tossudes.

Läinud on edukalt, regulaarne CrossFit ja seda vahetevahel toetav individuaalne jõusaal on hästi mõjunud. Novembri teises pooles hakkasin vaikselt aeroobsele treeningule mõtlema, jõudsin juba ujuma ja jooksma. Tahtsin enne lumelaagrit mingigi tunde sisse saada. Novembri viimastest päevadest kuni detsembri alguseni viibisin siis oma elu esimesel lumelaagris Soomes, Luostol/ Pühal. 

Aastaid olen planeerinud, et võiks novembris lumele sõita ja oma suusaliikumist veidi varem alustada. Seekord sai see siis tehtud tänu Taavi Kaivule! Kuus päeva lumel, kokku üle 200 km suuska ja mõned kümned jooksukilomeetrid. Esialgu oli oodatult väsitav 2+ h treeninguid libistada, aga paari päevaga jõudsin 50 km treeninguni, mis kujunes kergemaks kui esimesed päevad. 

Lund oli esialgu vähe, kohati pidi tundra-muru-lapikeste vahel rada otsima, aga viimastel päevadel juba pigem liiga palju. Suusanina kadus lume sisse ära ja treening kujunes EKEks, kus laskumisi pidi kaasa aitama. Kõik see ilus sai aga kiirelt läbi ja järgmisteks aastateks peab kaaluma pikemat laagrit. 

Nüüd, kus aeroobsele baasile on antud kick-start ja jõutreeningutega jätkan kuni jaan keskpaigani, otsustasin, et alustan ka 2015 hooaja Intervall Hüpoksiaga. Kuna eelmise talve-kevade baaskuur jäi lahjaks ja jättis liiga väikse taastumisaja enne esimesi starte, siis see aasta alustan varem.

Plaanis on kuni jaan keskpaigani hüpoksiast baas alla saada, siis puhata ja esimene "lõvi" välja lasta Tartu Maratonil. Kuna 2015 aastal on Neliküritusest saanud Kuubik, siis eesmärk seal edukalt esineda seda suurem. Tuleb kahel jooksul oma tavapärane tulemus teha, loota edukale suusahooajale ja viimaseks siis heale grupisõidutaktikale. 

Hüpoksiast veel nii palju, et kuna baasi tekitan dets-jaan kuus, siis tõenäoliselt tulevad pisemad kuurid enne kevadlaagrit ja hooajal vastavalt vajadusele. Nii on hooajal käimine ohutum ja saan hetkel rahulikult, pikalt ja muretult seal käi
a. Hetkel on Tartu Maratonini veel piisavalt (2 kuud) aega, seega taastumisaega piisavalt. 

Suusast veel nii palju, et plaani olen võtnud: 1.veeb Tamsalu-Neeruti (vaba); 7.veeb Alutaguse (klassika); 15.veeb Tartu Maraton (klassika); 21.veeb Kõrvemaa Neliku (vaba). Esimene start siis sissejuhatuseks, teine TM soojenduseks ja kahel viimasel tuleb tulemusele minna. 

September-Oktoober

Hoiame see aasta sama joont lõpuni välja. Postitame mõtteid ja tegusi nädalaid peale nende esinemist. Alles nüüd, kus hakkan vaatama 2015 hooajale, olen leidnud aja. Ühesõnaga kirjutan, kuidas selle hooaja viimased stardid läksid. 

Alustan SEB Tallinna Maratoniga, minu jaoks siis poolmaraton ja enne Tartu Linnamaratoni viimase korraliku testiga. Olin triatlonid selleks aastaks selja taha jätnud ja keskendusin jooksu ja rattale. Kui nüüd aus olla, siis pole sisuliselt viimased kaks kuud regulaarselt basseini jõudnud. Õnneks saab ujumine siit vaid paremaks minna :) 

Jooks ise oli suhteliselt igav ja kella vastu võitlus. Alguses olin esimeste naistega samas pundis, kuid see lagunes juba enne Kadriorgu. Seejärel ei leidnudki endale parajat partnerit ja jätkasin üksi. Ärge nüüd valesti aru saage, ma ei jooksnud pundist minema, vaid jäin sinna kuskile keskele. Poolel maal oli tunne veel suht ok, mis tekitas kerge hirmu, et äkki peaks lähiajal mingi energia-laksu sisse võtma. Kannatasin selle mõttega veel kuni Pirita teeni. Siiamaani olin liikunud vaid vee ja spordijoogi peal. 

Võtsin geeli 6-7 km enne lõppu ja arvan siiani, et see oli viga. Peale seda kadus kerivus, jalad läksid kangeks ja pidi esmakordselt tahtejõu peal jooksma. Õnneks asi paranes Vanalinna jõudes ja sealt edasi sain mõelda vaid sellele, kuidas ma eesolijaid ownima hakkan. Tõusingi viimastel km kolmandaks naiseks ja "poodium" oligi saavutatud :) 

Aeg 1:17:00 oli natukene kehvem, kui ma lootsin, aga üldjoontes korralik stabiilne jooks! Viimased poolmaratonid on mul lõppenud 6 km enne finishit, seekord siis mitte. 

Nädal kiiret taastumist rattasadulas ja olingi Tartu Rattamaratoniks valmis. Võistlus ise kujunes eelmise aasta copy-paste võistluseks. Alguses oli raske, asfaldil jäi sisuliselt minust vahe sisse, aga õnneks veeresime kõik laskumisel järgi. Edasine oli juba pidev positsiooni parandamine ja kuidagi läbi ime leidsin end mingi hetk pundist, kes võitles kohtadele 76 ja edasi. 

Tundsin, et olen õiges kohas ja väga enam punnitama ei hakanud. Taastunud ja tankinud, kuskil distantsi keskmisel kolmandikul, läks pundi liikumine eriti leboks. Ei saanudki lõpuni aru, miks nii rahulikult võeti. Võibolla oodati viimast vaatust Palust-Elvasse. Ühesõnaga keegi väga tõmmata ei tahtnud ja kuna ma ise kartsin, et saan ka alates teisest tunnist otsa, siis vaatasin olukorda kõrvalt. 

Nagu arvata oli, siis Palust tempo tõusis ja edasine oli juba jõuad või sured! Paaril korral olin liiga lähedal, et hüüda Lenna kuldsed sõnad - "mina jäääään!". Viimne kord, kui pidin endast kõik välja pigistama, oli peale seda viimast põksu, kus üleval keeratakse paremale, viimastele kilomeetritele. Arvatavasti tegin seal oma lõpuspurdi ära ja edasi kõõksusin pundi sabas. Lõpuks mind enam polnud ja sellest on kahju, kuna TOP100 oli realiseerimise küsimus. 

Hiljem tulemusi lapates leidsin, et u 3 min enne meid oli liikunud ka üks mõnus punt, kuhu ma järgmine aasta tahan kindlasti kuuluda. Siinkohal mainingi ära, et 2015 tuleb minu jaoks rattahooaeg, kus põhirõhk läheb rattavõistlustele. Sellest lähemalt siis, kui asjad selged...

TRMi järgselt kuulutasin rattahooaja lõppenuks. Jäänud oli veel jooks ja Tartu Linnamaraton! Ei saaks öelda, et enesekindlus oleks väga laes olnud. Jagada treeningud mitme ala vahel ja siis loota, et oled ühes neist hea, on naiivne. Arvutasin, et Tallinnas joostud poolmaraton X2 + 10 min on reaalne eesmärk ja selle plaaniga ma ka starti läksin - 2:45 ja alla!

Enda plaanid paigas, hakkasin Sigridi pärast muretsema. Temake läks oma esimesele maratonile ja olles oma elu parimas jooksuvormis, vajas ta pidevat vaimset tuge, et see on kõigest jooks, mis kestab natukene kauem, kui muidu :) ei kahelnud tema edukas esinemises kordagi. Ilusate piltidega, stabiilne, ühtlane jooks - 4:09:59! Täitis oma treeneri poolt pandud plaani.

10 min enne starti (by Ann)

Minu jooks oli see maraton kõige üksildasem võistlus mu elus! Sõpruse silla all, 2-3 km stardist, jooksin juba üksi. 8 meest olid eest ära libisenud, nende tempo ei vastanud minu plaanidele ja minu tempo ei vastanud tagumistele. Mõnesmõttes kurb! Olen nüüd jooksnud Tallinnas kaks maratoni, Tartus kaks maratoni ja mulle vist vaikselt aitab. Kui võrdlen jooksuvõistlusi ja rattavõistlusi, näiteks selle aasta Tartu Linnamaraton ja Tartu Rattamaraton, siis esimene on sisuliselt kontrollitud treening kellaga ja teine on non-stop action ja emotsioon. Siinkohal ei pea kaua mõtlema, kumma kasuks ma järgmine aasta pigem kaldun.

Vahepeal tekkis mõte, et ootan tagumised järele, aga kuna liikusin ilusti graafikus, siis ei tahtnud seda rikkuda. Läksin starti plaaniga, et 10ndal km otsustan, mis teen. Juhul kui siis kõik korras, siis jätkan võiduka lõpuni. Olin 10 km peal u 38 min ja tagasi teed enam polnud. Tartu üles-alla rada sobis mulle ja olin poolmaratoni joonel 1:21ga. Enesetunne sealjuures täitsa ok ja siis hakkasin tooma võrdlusi, kuidas ma ennast vahel triatlonitel tunnen, kui pean 10-21 km jooksma. Pfffff.... easy peasy! 

Esimesed kangus hetked tulid siis, kui nad tulema pidid, kuskil seal 32-33ndal km. Kuna olin ca 2 min varus, siis väga ei põdenud. Viimastel kilomeetritel õnnestus mul veel tõusta kaks kohta, kuid ma ei peaks seda väga suureks saavutuseks, kui konkurent enam ei võistle väga. Toomemägi kustutas mu edu erilise kiirusega ja korraks tekkis isegi paanika, et ei saagi alla 2:45. Õnneks tuli enne finish ja nii see hooaeg lõppes! 

Kokkuvõttes oli 2014 üks viimaste aastate parim hooaeg, kus alguses ei saanud nagu minema, aga pärast ei saanud enam pidama. Tähtis oli see, et tervis oli korras ja keha pidas vastu. Suuri pettumusi polnud, kõik mis suurelt plaani võeti, sai ka suurelt tehtud. Tundsin üle pika aja rahuldust ja kergendust. Võisin südame rahuga puhkuse välja võtta. Midagi ei kripeldanud. Tihti otsin hooaja lõpus veel viimaseid starte, et hea tundega lõpetada. Tihti seda head tunnet ei tulegi. Seejärel jätkad kohe suure tuhinaga treeningutega, unustades puhkuse üldse ära...

See aasta olen sisuliselt siiamaani (nov algus) puhanud! Esimesed nädalad ei teinud midagi, siis hakkasin käima jõusaalis ja CrossFitis http://www.crossfitim.com viimane on mulle eriti hästi mõjunud. Sealsed tegevused on hoopis teine maailm, millega ma siiamaani tegelenud olen. "Kehal on iga aasta uut ärritust vaja!" CrossFit on see aasta see ärritus!

Vaikselt olen hakanud käima jooksmas (sõrkimas), ujumas (suplemas) ja ratast sõitmas (veeremas). Võite arvata, kuidas mu keha ennast tunneb, kui on 5 nädalat aeroobsest tööst eemal olnud ja tegelenud vaid jõutreeninguga. I feel like s**t! Aga siit saab vaid paremaks minna :)

Edasised plaanid näevad mul ette elu esimest lumelaagrit Soomes, Luostol. Sõidan sinna u kahe nädala pärast. Pean mootorile taas tööd andma, et seal mitte väga häbisse jääda. Jõusaali ja CrossFitiga jätkan kindlasti kuni uue aastani. Järgmine aasta tuleb siis pigem ratta aasta, seega enamus treeningud toimuvad selle eesmärgi nimel!

Järgmised sissekanded lumelt ja suuskadelt :)

Intervall Hüpoksia 2014

Olen Teile ühe postituse juba hooaja algusest võlgu. Kuid polnud enne nagu midagi konkreetset sellel teemal jutustada. Nüüd, kus on jäänud vaid viimane vaatus, Tartu Jooksumaraton, on pilt selge. Allolev jutt on siis Intevall Hüpoksiast ja kuidas see hooajal mu tulemusi mõjutas. 

Esimese põhjaladumise kuuri tegin märtsis, vahetult enne lõunalaagrit aprilli alguses. Käisin kokku 13 X, plaanis oli käia vähemalt 15, kuid ajapuuduses pidin mõnedest kordadest loobuma. Vaatamata sellele, et kuur oleks võinud olla pikem, oli tulemusi tunda suht esimesel nädalal. Mida järgmine aasta kindlasti teisiti teen, on kuuri ajastamine. Seekord läksin paar päeva pärast kuuri lõppu laagrisse, taastumiseks jätsin minimaalselt aega. Viimane omakorda mõjutas laagri esimest nädalat, kus oli parajalt väsimust. Uuel aastal plaanin baaskuuri algust juba veebruari kuus. Arvatavasti sõidan Tartu Maratoni ära, taastun ja alustan. Sellisel juhul on mul piisavalt aega kõik korrad ära käia (15-20 X) ja jääb veel aega taastumiseks enne lõunalaagrit. 

Tõenäoliselt oli kuuri ja laagri koosmõjul ka hooaja esimesed stardid konarlikud. Värskust ei olnud ja õige liikumine tekkiski alles juuni alguses. 

Hooaja sees tegin kaks ~5 X ärritus kuuri. Esimesel korral enne Valga EMV juuni keskel ja teine kord enne TriSmile Triathloni juuli lõpus. Mõlemal korral sarnane tulemus. Langetasin treeningkoormusi ja valisin pigem Intervall Hüpoksia vormile viimase lihvi andmiseks. Võistluseks ettevalmistumise korral tuleb järgmine aasta samuti natukene varem alustada, et oleks aega kohaneda. Viimast on aga vahel raske teha, kuna kalender on tihe ja kuuri alustades saabub esialgu positiivne efekt, millele järgneb kerge auk. Juhul kui see langeb stardi päevale, teeb see elu selle päeval raskemaks. 

Vahetult enne TriSmile Triathloni oligi parajalt hirmu, sest tunne oli liiga hea. Õnneks kuulasin oma keha, hulluks ei läinud ja saime Lauriga (Lauri Pank, www.sportingmed.ee ) õigel ajal lõpetatud. Hooaja tipptulemus tuli kindlasti Intervall Hüpoksia toel! 

Ramsau 2013

August 2014

Tahtsin seda postitust kirjutada juba tund pärast TriSmile Triathloni finishit, aga olin selleks esialgu liiga väsinud ja hiljem ei sattunud enam nii pikalt arvuti taha. Ühesõnaga tuleb taaskord pikem jutt kogu augusti teemal.

TriSmile Triathlon 2014 kujunes lõpuks minu jaoks selle hooaja tippsündmuseks. Olles samal rajal võistelnud juba aastast 2009, õnnestus mul lõpuks Otepää raske raja kood murda. Tagasi vaadates ei teinud midagi erilist. Igal alal tegin oma tavapärase tulemuse, kuid seekord ei andnud ma kuskil ära. Kui 111 distants esimest korda Otepääle jõudis, arvutasin, et suudan seda teha vabalt alla 3 h 20 min. Aega on läinud 5 aastat ja olen ikkagi 3 min kaugusel.

Ujumisel pikalt ei peatuks! Minule sobib ilma kombeta ujumine ja tundsin ennast kogu distantsi vältel mõnusalt. Ujusin oma ujumist, punnitama ei hakanud, täiesti mugavuse piires. Teadsin, et ratta algus kujuneb pingeliseks, sellepärast hoidsin ennast tagasi.

Viimasel sirgel puristas keegi minust mööda, et ujumise võit endale saada, kuid tema õnnetuseks oli kiibi plaat veidi eemal ja seal olin mina siiski esimesena. Täpselt ei suutnud registreerida, palju meid T1 esialgu oli. Poslakani olin liider, siis võtsin tõusu rahulikult ja jäin kellegi taha oma teist possat hoidma. Väiksest Munamäest veidi edasi tundsin, et eesolev tüüp on ennast tõusudele jätnud ja andsin gaasi. Tahtsin algusest peale tempot kõrgel hoida, et tagant poolt tulijad nii pea ette ei jõuaks. Esimese ringi Sihva poole keerates nägin, et minuga oli kaasas vaid üks mees, hilisem võitja. Eeldasin, et Pirmin on vahe sisse jätnud ja veidi maha jäänud. Hiljem muidugi selgus, et ta oli juba ujumises vahe sisse jätnud, kuid tegi selle tugeva rattaga tasa. Üleüldse näitas see mees, mis tasemele ta suudab paari kuuga tõusta!

Kuna silmapiiril peale ukrainlase kedagi polnud ja see mees ei teinud kordagi sellist nägu, et sooviks vedama tulla, siis ega mul muud üle ei jäänud, kui edasi kihutada. Teise ringi lõpupoole läks üksi punnimine veidi tüütuks. Küsisin tsiklite käest, palju on vahed ja kes- kus liigub? Sain vastuse, et ukrainlane ja väikse vahega Pirmin. Ülejäänutega juba vahed sees. Ei läinudki kaua aega, kui Pirmin minust möödus. Ukrainlane tundis pinget ja jättis mind ringis kolmandaks. Olin selleks ajaks u 60 km ees olnud. Puhkus kulus ära! Sain toituda, venitada ja ennast jooksuks seada. Pirmini vedamisel jõudsimegi T2. Rattaaeg natukene alla 2:30, olen  2010 ja 2013 umbes samasse auku sõitnud, kuid siis liikusin negatiivse splitiga ja jäin põhirongist maha. Arvatavasti oleks võrdse paarilisega koostööd tehes kiiremini liikunud.

Jooksma minnes ilmus kuskilt tagant päeva parima rattaaja välja sõitnud venelane, kes oli napilt enne jooksu meiega kontakti saanud. T2 oli meid siis 4. Väljusin esimesena ja proovisin kohe rütmi leida. Tõsiselt raske oli! Ratta kangus ja ilma kuumus olid minuni jõudnud. Esimesel pikal tõusul kappasid minust venelane ja ukrainlane mööda. Kiiruste vahe oli märgatav, kuid jäin oma tempole kindlaks. Olen ennegi näinud, kuidas mehed Otepääl ennast üle hindavad. Sirgetel vahe säilis ja aedlinnas olime põhimõtteliselt kolmekesi taas koos. Umbes poolel maal sain jalad alla ja tundsin ennast juba jooksjana. Tegin väikse kruttimise, venelane jäi, kuid tundsin, et väga ülbeks ei tasu minna, keha hakkas üle kuumenema. Poslakale läksin esimesena, laskusin teisena, sirgel taas koos ukrainlasega.

Tundsin, et rohkem kruttimisi ei maksa teha, kui, siis viimasel kilomeetril. Minu õnnetuseks ei suutnud ma üldse see päev tõuse joosta ja nii libises viimasel aedlinna tõusul ukrainlane eest. Sirgel ja laskumisel jõudsin taas kontakti ja olin väga heal possal spurdiks, kuid siis lõppes minu päev ja edasi liikusin puhtalt gravitatsiooni- ja inertsijõul.

Teine koht, üldse ei kripelda, midagi ei kahetse, tegin oma ära! Üle 5 min ajaparandust! Jooksu aeg 40 min, olen üks aasta kehva ratta vihast jooksnud u 38:30. Kuid siiski tunnen, et see päev tegin oma maksimumi ära. Lõppude lõpuks loeb koguaeg ja koht, mitte üksikaladel säramine!

Kuna eelmine aasta tekkis tõrge Mäe tn jootmisega, siis see aasta läksin kindla peale välja ja saatsin Sigridi sinna mind abistama. Nuustaku pubi juures joogipunktis sama teema. Ütleme nii, et toitumise osas probleeme ei olnud. Kokku 3 liitrit vedelikku (joomine ja kastmine), 4 geeli, mõned soolakapslid. Pool võitu seega Sigridi kraesse J

Taastusin võistlusest 3-4 päeva ja sain ennast taas liikuma napilt enne Tallinna Krosstriathloni, TriSmile sarja viimane vaatus. Võistlus kujunes lihtsamaks, kui ma arvasin. Raskustesse ei sattunud ja lõpetasin TriSmile sarja samamoodi nagu alustasin, võiduga! Sari lukus ja võit käes.

Pingelangus ja taaskord taastusin 3-4 päeva. Keha ja vaim olid väsinud ja otsustasin triatloni hooaja lukku panna. Eesti Triatloni karikasarjas olin suvel vahele jäetud startide tõttu konkurentsist väljas. Korrastasin sügisesed plaanid ja leidsin, et parim lahendus on edasi minna ratturina/ jooksjana!

Startisin järgmiseks esmakordselt Fakto Auto Tallinna rattasõidul. Väga lahe, raske ja pingeline võistlus. Tuul tegi oma, kuid suutsin ilma suuremate raskusteta peagrupis lõpuni veereda. Kahju, et suve jooksul rohkem grupisõidu startidesse ei jõudnud. Järgmiseks läksin EMV grupisõidus (seenior1 vanuseklassis) Palamusel. Kui Tallinnas oli tuul, siis seal olid tõusud, mis asja huvitavaks tegid. Valetaks, kui ütleks, et läksin medali järele, kuid ära poleks sellest öelnud. Tundsin ennast hästi, kuid õige hetke magasin maha ja kuna lõpp oli pigem mäest alla, siis sinna enam trügima ei läinud.

Järgmised rattastardid saavad olema Tartu Rattamaratonil ja Kõrvemaa Rattamaratonil.

Hetkel olen rohkem jooksulainel, kuna plaanis on Tallinna Maratonil joosta 21 km ja Tartu Linnamaratonil 42 km . Kui kõik sujub, siis loodan mõlemas isiklike rekordite parandust!

Juuli 2014

Aeg ikka lendab, kui Sa mitte-midagi-ei-tee! Vaatan, et selline kord kuus kokkuvõtteid teha on hetkel suht lagi, mida teha suudan. Nüüd, kus viimasest stardist juba päevi möödas, on paras aeg reaalseid järeldusi teha.

Pärast Valga Triatlonit võtsin aja maha, puhkasin-treenisin ja otsustasin oma maastikuratta oskused proovile panna Purustaja Rakke Maratonil. Viimati sõitsin maastikul enne kevadlaagrit, märtsi kuus. Kuna Kõrvemaa Triatlon oli vaid paari nädala kaugusel, tundus see igati hea mõte. Teisalt nädal enne Tartu Milli üks tühjendussõit teha, on veel parem mõte. Stardinumber ~300 ja plaan nagu ikka, sõita ennast 100 hulka. Pühkisin neljapäev Classic 29erilt tolmu maha ja tegin ühe sissejuhatava sõidu Nõmme-Harku piirkonnas.

Vahel on väga mõnus käia võistlustel, kus Sul tulemus väga korda ei lähe. Vaim kohe puhkab! Alguses oli kõik suht ok, sõitsin mugavustsoonis, väga trügima ei läinud, sirgetel vajutasin ja nii ma vaikselt ettepoole liikusin. Siinkohal kiidan sealset jootmist, läksin kahe pudeliga, kuid oleks piisanud ka ühest. Kuskil seal Emumäe kandis õeldi mulle, et liigun ~120 koha peal. Kuid umbes sellel hetkel hakkas vaikselt koitma, et siit edasi liikuda on juba väga keeruline. Lihtsalt ees ei paistnud enam kedagi, keda taga ajada. Teisalt olin selleks hetkeks juba suhteliselt sodi.

Viimased 10 km liikusin juba tagurpidi, kang mille poole ma vaikimisi meelega liikusin, hiilis juurde ja lõpetas mu päeva. Kui muidu liikusin  pulsil 160+, siis viimased 10 oli tegemist, et pulss üle 140 saada. Päev läks korda, sain legendaarse Rakke maitse suhu ja lõpetasin ~160ndal kohal. Õnneks näitasid järgmiste päevade treeningud, et taastumisprotsessid töötavad ja muretsemiseks pole põhjust. 

Olin Tartu Mill Triatloni pärast vahele jätnud Viljandi EMV ja ootused olid kõrged. Eelmine aasta oli see mul esimene pikem võistlus, kus kõik oli veel liiga rabe, siis lootsin oma aegu tunduvalt parandada. Ettevalmistus oli hea ja võistluseelsed aspektid sujusid. Tänud siinkohal inimestele, kes leidsid aega mulle vahetusalasse pumpa sebida.

Ujumisstart oli ebamugav ja kuidagi närviline. Jäin täpselt kajaki taha kinni, edasi võitlesin 3-4 mehega positsiooni pärast, prillid löödi vett täis, tegin peatuse ja õigesse rütmi sain alles Ujula silla all. Lootsin ujumise võidu koju tuua, kuid kõik see jebimine stardist alates, oli mind juba piisavalt väsitanud. Kaarsilla alla jõudes olin 3-4 possal ja sisuliselt leppinud olukorraga. Kuid siis sattusin kogemata õigesse voolu, mis ujutas mind teisele possale ja nii ma sealt Emajõest lahkusingi.

Vahetuses olin kergelt uimane ja väsinud. Rattas tõmmati kohe tempo peale, mis mulle väga ei sobinud, sest taastusin alles ujumisest. Proovisin teistega kaasa minna, mis mul enam-vähem õnnestus. Ujumise rapsimine ja rattas kohene punnitamine tekitas väikse ebakõla mu seedimises, mis sai leevendust u 10ndal km, kui ma mao sisu tee äärde jätsin. Vesi-geel-vesi ja olin uuesti sündinud! Ratta esimese ringi lõpp oli juba hea, linnas võtsin kurvid väikse riskiga ja sellega libisesin teistele veidi lähemale.

Teine ring oli juba parem, leidsin oma rütmi ja suutsin paremini pingutada. Kuid kahjuks väsisin vahetult enne linna. Tehnilise ja raskel osal oli juba suhteliselt kulgemine. Kordus eelmine aasta, ~30 sek vahega pärast Sokku jooksurajale, kuid seekord sain ta paari km pärast kätte. Tunne oli hea ja peale natukest hinge tõmbamist läksin ette tempot kruttima. Sokk mainis midagi venelasest, kes jookseb selg ees meile vastu, mida teda ei näinud – tahtsin vaid võimalikult kiirelt finishisse jõuda. Teise ringi esimesel km saabus selle aasta teada tuntud „le-kang“. Energia võlas ei saanud ma olla. Arvan, et see oli ujumine, ratta ja jooksu ebaühtlane punnitamine, mis nüüd lõpuks kohale jõudis. Pettununa endas sõrkisin edasi.

Viimasel km tundsin, et võistluse teine venelane, kelle ma rattas maha jätsin, on mu taas kätte saanud. Viimati kohtusime 2011 a Võru triatlonil, kus ta mu samuti jooksus kätte sai ja tookord lõplikult teiseks jättis. Seekord ta sellise hooga mööda ei lidunud. Kuskil seal Tasku taga proovis ta mind kahel korral maha jätta, kuid tulutult. Jalad olid mu alla tagasi tulnud. Kui jõudsime veest välja tulemis kohani, tundsin et see on ainuõige koht rünnakuks, edasine rada on liiga kitsas kahele ja ehk saan sellest juba viimaseks sirgeks väikse edu. Plaan õnnestus ja ainuke asi, mille üle see päev sai rõõmustada oli võidukas spurt neljanda koha peale.

Statistika 2013 vs 2014:

Ujumine: 17:21  - 17:28

Ratas: 1:06:08 (vahetusalad väljas) – 1:06:23 (vahetusalad sees)

Jooks: 37:29 - 38:37

Kokku: 2:02:28 – 2:02:29

Kui nüüd neid aegasid vaatada ja mõelda, mis seisus ma olin 2013 ja mis seisus hetkel, siis tekib küsimus, miks üldse trenni teha? Lõppaeg täpselt sama! Võistluspilt sarnane: ujumine hea, rattas kerge vajumine ja jooksus kang, mis tõmbab tuju täitsa nulli. Ainukesed positiivsed asjad 2014 võistluse juures olid võidukas lõpuspurt ja tõenäoliselt kiirem rattaeg võrreldes eelmise aastaga. Kuid need aspektid pole kuigi suured imed, sest pole see aasta veel ühtegi lõppu kaotanud ja ratta aeg pidigi parem olema, sest olin paremas konditsioonis. 

Mõtlemiskoht! 

Foto: Mallor Malmre. 

Kõrvemaa Triatlon on minu suvistest tegevustest juba legendaarseks saanud. Läbi ajaloo olen vahele jätnud vaid ühe aasta, kus võistlus kattus mingi teise üritusega, mida ma enam ei mäletagi. Kuna eelmine aasta oli see mul suht esimene start peale pikka haigusperioodi, siis see aasta olin selleks märksa rohkem valmis. Ujumisvorm oma vanas headuses. Ratta liikumine oli Rakkes käima tõmmatud. Jooksu kiirus oli nii lühikeseks distantsiks piisav. Eesmärgiks pakkuda rahvale vaatemängulist võistlust ja loomulikult võit koju tuua.

Võrreldes Tartu Milliga oli start puhas nauding. Esimeses pöördes vabas vees ja sundisin ennast lõpuni pingutama. Vahetusalas nägin, et vahed järgmistega on suuremad, kui tavaliselt. Selline seis tähendas vaid seda, et tuleb proovida üksi. Rattale minnes puterdasin veidi kingadega, kaotasin aega, kuid ei midagi katastroofilist. Lükkasin kohe käiku ja leidsin oma TT mode´i. Pikkadel sirgetel nägin vaid väikseid täppe tagapool. Poolel maal kui hakkasin kruusakatele jõudma, oli vahe piisav ja tunne lubas, et pean lõpuni vastu. Kahjuks kruusal ja tõusunukkidel, võrreldes Soo ja Utariga, sellist kiirust ei arendanud. Üks abimees oli täpselt puudu! Just siis kui taas metsa keerasime, saadi mind kätte. Jätkasime kolmekesi koos. Jooksma minnes käisid kerged fläshbäckid peas läbi, kuidas ma olen kahel korral pidanud Utarile alla vanduma. Seekord õnneks mitte, peale esimest km olin Sooga kahekesi.

Enesetunne polnud kuigi mõnus, värskust nagu polnud, käiguvahetust pidi jõuga suruma. Mõned korrad tegime üksteise alla tempomuutuseid, minu õnneks loobus Soo enne, kui mina. Tõusudel proovisin rütmi hoida, kuid päris seda õiget jooksu hoogu ma see päev sisse ei saanudki. Päeva oleks veel paremaks teinud soolosõit rattas ja paarkümmend sekundit parem jooksuaeg. Kokkuvõttes kolmanda Kõrvemaa Triatloni võidu ja rajarekordi üle üli-hea-meel!

Edasi stardin TriSmile Triathlonil, 111 individuaalselt. Eesmärgid on kõrged ja sügavalt loodan, et suudan see aasta oma tavapärase ebaõnne ümber pöörata! 

Tartu Mill Triathlon läbi Fotovanriku silmade.