14. nädal!

Laagrist tagasitulek tekitas taaskord palju erinevaid ja vastakaid tundeid seoses sporditegemisega, eluga/ töötamisega Eestis, edasiste plaanidega/ eesmärkidega, elu mõttega... you name it! Mul endiselt räme vajadus life-coach´i järele.

Hõivasin ennast mõneks ajaks tööga ja lükkasin kehakurnamised nädalalõppu. Käisin prof. Haljandi juures teistkordselt oma ujumistehnikat analüüsimas. Üllatusena oli selle väikse ajaga toimunud märgatavad muutused paremuse poole. Jätan siinkohal teise video youtube´i ülesse laadimata. Las jääb, onju!

Oma kuulsama õpilasega (loe: Toomas Luhats) sai ka kolmel korral treenitud. Neljapäeval jooksime ühe tempokama otsa. Laupäeval tegime kodumaapinnal oma selle aasta esimese rattatreeningu ning pühapäeval käisime Nõmme metsas jooksu lihvimas. Pea igal päeval pritsis nostalgiat näkku liigagi palju.

Laupäeval sain enne Luhatsi saabumist paarkümmend km ette kerida. Tiirutasin Pirital, ringrajal, põksutasin Lükati silla tõuse, puhastasin paar korda korralikult kopsud... kõik tundus kuidagi minimalistlik. Kordagi ei olnud raske! Meenus esimene treening Itaalias, kus olid nagu väike poiss kommipoes ning tahtsid kohe kõiki tõuse, sirgeid ja laskumisi korraga võtta. Luhatsiga muutus asi veel chillimaks, vana jõuab sõita väga ilusti. Nagu päris rattur juba... jutt ja suhtumine 5+.

Pühapäevaseks treeninguks valisin kadunud Uno Källe jooksurajad. Meenusid paljud pisiasjad seoses keskkooliga. Uno on mind kõige enam mõjutanud treener! Kuna Luhats on jaanuarist saati suhteliselt järjepidevalt omale põhja ladunud on viimane aeg seda lõhkuma hakata. "Arengu saavutamiseks on pidevalt vaja kehale uus ärritusi"! Erinevaid tehnilisi elemente maastikul, liivas jne.

Aga see selleks! Tallinnas käimine on mul alati selline 5 päevalise programmi surumine 2 päeva sisse. Seekord sain sellega isegi hakkama. Üks nädala kõrghetkedest saabus aga tegelt laup õhtul kui olin sõbral külas ja filosofeerisime taaskord elu mõtte üle. Ütleme nii, et asjad said selgemaks! Tunneli lõpus on taaskord valgus :) Äitähh Sten...

Helesinine esmaspäeva hommik!

Tere hommikust! Tõuse ja Sära! Kevad on juba nii käes... (millest Te inimesed räägite?)

Jumal tänatud, et Pets hommikul vaikselt duši all käis. Kogu see laager, 30 h tripp tagasi läbi lume ja vihma oli minust võtnud viimase. Laupäeva õhtul üritasin isegi tegus olla aga lõpetasin oma õhtu juba mingi 11 aeg. Ainult magaks! Teed kerge kehalise, sööd ja läheb lahti...

Täna olen nagu uus inimene! Ready for Action :)

Kokkuvõte!

Mida ma laagris õppisin? Pärast 4-5 päevast tugevat trenni tuleb kõvaketas taas puhtaks teha ja alles siis uuesti alustada. Kui trepil liigud, kanna kiivrit. Kui soovid pundist minema sõita on kergem alati maha jääda. Algus on panna-vaja ja hiljem juba ennast ise lahti vedada ning paugutada. Minna tuleb siis kui Sul endal kõige raskem on. Ühest veinist piisab teinekord kolmele mehele. Hommikune saia-auto toob elevust igasse peresse...

14 treeningpäeva: ujumist 25 km; ratast 1150 km; jooksu 120 km. Hunnikus venitusi, kehakorsetilihaseid ning huumorit.

Juht ja õpetaja V. Neeme puhkehetkel! Vabandust aga ma lihtsalt pidin :)

Sõit koju!

"Ei tea, millal me esimest korda lund näeme?" "Paul, millal me Poola jõuame?"
kolme-saja-meetri-pärast-keera-vasakule; sõidad-lubatust-kiiremini; GPS-signaal-on-kadunud; võimalusel-pööra tagasi... jne

Paanika Itaalia kiirteel. Paak tühi ja bensukat ei kuskil. Õnneks veerasime välja ja reis võis jätkuda. Suht koheselt hakkas vihma sadama, mis muutus mägedes lumeks. Kui muidu paarutaks 130-150 km/h, siis jätkus reis 70 km/h. Teed polnud näha ja nii Austriani välja. Mingi hetk läks teema taas vihmaseks.

Poolas juba suvised 15 kraadi, päike paistis, buss põles keset teed, teeääred neiusid täis, mida Sa hing veel ihkad.
Viisime Miku Viljandisse ära, maandusime Tartus 2:30 öösel. 30 h sõitu, hommiku ja õhtusöök suurest kollasest M-is, lõuna jäi sujuvalt vahele.

Viimased kehakurnamised!

Tuleb olla ettevaatlik, kui lõpetad oma viimase sissekande selliste sõnadega. Ega see kast enam kaugel pole! Teisipäevane pikk ratas (120 km) kujunes teisel poolel juba koduseks tänavasõiduks/kriteeriumiks. Korraks võeti rahulikult ja alustati uuesti. Oliver murdus: "Vasakule?, kodu on ju paremal, lähme koju - aku tühi!" Aga ei, allud ilusti provakatsioonidele ning peale selle sõidad veel tunnike kergelt peale, et asi oleks lõplikult koomavääriline treening.

Õhtul tõmbas ilm end pilve. Kuna elame kahe mäeaheliku vahel orus, siis oli vaatepilt võimas. Mõlemal pool mägede kohal laiusid kohutavad pilved aga meie kohal oli valge. Tuul tõusis ja õues ei julgenud enam olla...

Kolmapäeva hommik viimane ujumine + ratas. Veeresime kolmekesi - mina, Mikk ja Paul. Alustasime vaikselt, millele järgnes järjekordne kaasvõitleja testimine. Alla ja küljetuulega 40+, vastutuult 35, põksud eest suurega, kuni keegi murduks. Õnneks sai 60 km enne läbi.

Õhtul pikem tempojooks. Mikk oli nii kena ja tuli mind saatma.

Õhtul oli viimane veinikas. Laagri esimene vahetus sõitis hommikul koju tagasi. Jutud oli vaja selgeks rääkida!

Viimane treening! Taaskord pikk ratas, mis kujunes piinarikkamaks kui ma arvasin. Jook sai otsa, süüa ei olnud, raha jätsin koju. Puhas tahtejõu ots. Kehtis taaskord reegel: kui raskeks läheb tuleb tempot tõsta, jõuad kiiremini koju!