Viimased kehakurnamised!

Tuleb olla ettevaatlik, kui lõpetad oma viimase sissekande selliste sõnadega. Ega see kast enam kaugel pole! Teisipäevane pikk ratas (120 km) kujunes teisel poolel juba koduseks tänavasõiduks/kriteeriumiks. Korraks võeti rahulikult ja alustati uuesti. Oliver murdus: "Vasakule?, kodu on ju paremal, lähme koju - aku tühi!" Aga ei, allud ilusti provakatsioonidele ning peale selle sõidad veel tunnike kergelt peale, et asi oleks lõplikult koomavääriline treening.

Õhtul tõmbas ilm end pilve. Kuna elame kahe mäeaheliku vahel orus, siis oli vaatepilt võimas. Mõlemal pool mägede kohal laiusid kohutavad pilved aga meie kohal oli valge. Tuul tõusis ja õues ei julgenud enam olla...

Kolmapäeva hommik viimane ujumine + ratas. Veeresime kolmekesi - mina, Mikk ja Paul. Alustasime vaikselt, millele järgnes järjekordne kaasvõitleja testimine. Alla ja küljetuulega 40+, vastutuult 35, põksud eest suurega, kuni keegi murduks. Õnneks sai 60 km enne läbi.

Õhtul pikem tempojooks. Mikk oli nii kena ja tuli mind saatma.

Õhtul oli viimane veinikas. Laagri esimene vahetus sõitis hommikul koju tagasi. Jutud oli vaja selgeks rääkida!

Viimane treening! Taaskord pikk ratas, mis kujunes piinarikkamaks kui ma arvasin. Jook sai otsa, süüa ei olnud, raha jätsin koju. Puhas tahtejõu ots. Kehtis taaskord reegel: kui raskeks läheb tuleb tempot tõsta, jõuad kiiremini koju!