Tegelikkus oli hoopis midagi muud! Läbi ime jäin õhtul enne 10 magama ja ärkasin enne äratust, mis oli 5:45. Kiire carb-up ja transfer bussi, kus oli veel üle 20 TriSmile triatleeti. Astud hotellist välja, ees ootab öiselt pime lõunamaine Mallorca ja VIHMA kallab. Pole ainsatki vihjet, et asi paremaks läheks.
Jõudsime stardipaika ja ikka SAJAB! Suht nukker, püüad leida kuiva kohta aga ei. Isegi vahetusala telgist käsutatakse meid välja. Stardini ca tund ja vihm lõppeb korraks, isegi päike tuleb välja. Mis seal ikka, kombe selga, siis saab ikka sooja. Aga ei, isegi kombes on külm. Labajalad on valged, sinaka jumega, värised-värised-värised.
Ja siis tuleb uudis, merevesi, mis muidu oli 18-20 kraadi on langenud 15-16 kraadi peale. Why God, Why? Kell hakkab saama 8:30, 15 min stardini. Go Hard, or Go Home! Koju ei saanud minna, kodu oli 50 km kaugusel.
Kuna stardihetkel lubas, et läheb ilusamaks, siis võis arvata, et ainult see tühine ujumiskilomeeter saab jahe olema. Taaskord eksisin! PROd lükati kailt vette, kahe poi vahele, käis kerge trügimine and The Horn Went Off. Külm-külm-külm, ei saa käsi tööle, ei saa nägu vette. Mõned minutid stardist ja märkan, et olen Indiasse vajunud ja kõik see mees tahab mu iseloomu proovile panna. Lähen närvi, vajutan gaasi ja ujun end grupist lahti. Eespool näen umbes kümmet meest, keda hakkan püüdma. Esimest korda saan sooja esimese poi juures. Kuskilt tekib rõve laine ja märkan, et ligidale on ujunud mingi paat. Juu siis oli vaja paadilt filmida vms.
Jõud taha ja saan lainest eemale. Viimasel sirgel tabab mind taas külmahoog ja lasen enda taga ujunud mehe mööda. Veest välja vist kümne sees ei olnud, kaotust võitjale kogunes arvatavasti pea minut. Liiga palju aga pohh, 100 km aega tasa teha. Sõidame kaks 50 km ringi, mille lõpus on 5 km tõus ja samat pidi alla tagasi.
Hüppan rattale, ees ootab u 30 km pikkune pigem ülesse kui alla rada. Vihma sajab! Vajutan ja ei liigu. Tõusen ja kangestun! Kerin ja suren... nice. Tulevad esimesed laskumised ja tunnen kuidas hakkan kaotama kontakti asfaldiga. Paar kilomeetrit eemal näen, kuidas minu ees üks õnnetu konkreetselt asfaldil liugu laseb, külg on maas, ratas on juppideks. Kilomeeter veel ja leian põõsast järgmise PRO mehe. Sellest hetkest tõmbas mul j***i nii jahedaks, et võistlus muutus minu jaoks - "ära Sa täna jumala eest kuku!"
Tõusud-laskumised lõppevad, olen endiselt püsti. Edasi u 5 km sirge, täis-laks-Eesti rada aga keha ei ole nõus veel tööd tegema. Enne pikka tõusu olen suht nõutu. Üllatavalt läheb tõus lennates, on raske aga ei midagi ületavat. Laskumine taaskord hirmuunenägu, kindla peale alla.
Tõus tõi sooja sisse, ringi lõpuni 15 km, mis oli enamus alla mäge. Sain lõpuks jala käima :) päike tuli välja ja naeratus tuli näole. Teisele ringile keerasin juba hoog üleval. Rada oli muutunud kuivemaks ja laskumistel ja kurvides sai kallutada. Scott Speedster TT Edition töötas ideaalselt. Alt kinni sai tehnilistes kohtades mõnusalt vunkida. Mallorca raja jaoks loodud! Liikusin teine ring juba rohkem edasi kui tagasi. Sirgel enne tõusu, kerge küljekaga 50+ km/h, mõnuzz. Tõusul endiselt jõudu ja sealt oli vaid laskumine. Taaskor hakkas sadama :( Põhimõtteliselt hakkas ratas minu jaoks tõusul 30ndal kilomeetril ja lõppes teise ringi tipus 85ndal kilomeetril. Rattaaeg natc üle 3 h, elu aeglaseima keskmisega võistlus.
Taas sadas, hirmuga 50-65 km/h. Huhh, püsti. Jooksust pole midagi rääkida, 10 km, ainult tõusvas joones. Tulemustes oli aeg 38 min aga GPSi järgi võib sealt ajalt julgelt 1-1,5 min maha võtta. Jooksuga rahul. Eesmärk oli alla 4 tunni teha, läks 4:04. Olen kindel, et veidi soojemas kliimas ja kuivemas keskkonnas on võimalik teha kuni 10 min kiiremini.
P.S. muide samal päeval oli veel Mallorca Classics rattasõit, kus nii mõnigi loobus ja nii mõnigi kukkus. Samal päeval kukkus ka hullemeelses laskumises Rein Taaramäe. On olnud kergemaid päevi...
No comments:
Post a Comment