Kõrvemaa Kevadjooks ja Püha Loomaaia Rattaralli 2012

Käisin kolmapäeval Vomax´is koormustestil ja tulemused olid üle ootuste head. Lõunalaagri treeningud on läinud täie ette ja sisuliselt on võimalik paari nädalaga jõuda heasse vormi. Plaanisin nädalavahetusel testida jooksu- ja rattavormi. 

Kõrvemaa Kevadjooksul oli eesmärk joosta 3:40-3:45 /km, sisuliselt Half-Ironman´i tempot ja teha seda 160-165 pulsiga. Kui eelnevad aastad olen nelikürituse nimel proovinud võimalikult kiirelt rada läbida, siis see aasta seda pinget peal polnud. Start anti ära, kaks kiiremat libisesid eest ja tekkis üle 10 meheline punt. Jälgisin pulssi, ette tempot tegema ei läinud, pigem üritasin leida ökonoomset sammu. 

Punt liikus just sellisel kiirusel, mis oli minule paras. Oleks keegi esimesel poolel tempot tõstnud, poleks mina kaasa läinud. Mida kilomeeter edasi, seda väiksemaks jäi punt. Tõusud tegid oma. Markko Etverki eesvedamisel sai punt lõplikult lõhutud ja kolmandana jäi järele Andreas Kraas. Lõpuni jäi vist siis u 6 km. Nüüd ei olnud võimalik enam taga tuules passida ja pidi ise tempot hoidma hakkama. 

Enesetunne oli sellel hetkel veel täiesti hea. Viimasel pikemal tõusul jäi Etverk maha ja järele jäi vaid Kraas. Nüüd hakkas 3. koht juba päris reaalsena tunduma. Kuna ma ei teadnud, kui palju on Kraasil veel varu ja ei teadnud ka, kui kiire see mees võib lõpus olla, tõstsin tempot u 2 km enne finishit. Minu õnneks polnud rohkem üritusi vaja!

2009, 58:17, 8. koht
2010, 59:19, 6. koht
2011, 59:22, 16. koht
2012, 58:45, 3. koht (pulsid 165 avs, 175 max) 

Laupäevase vormi pealt oleks kindlasti olnud võimalik joosta kiiremini. Arvatavasti oleks Kraas kohe kaasa tulnud, kelle isiklik samal rajal on mitmeid minuteid kiirem. Taaskord loeb konkurents, üksi polnud kellelgi huvi minna. Jäin oma tulemusega väga rahule, õigel kiirusel, õige pulsiga... :) 
Olenemata sellest, et jooksin kerge käsipidur peal, andsid reielihased õhtul tunda. Hommikul oli seis kange ja valulik. Plaanisin enne rattarallit pikka soojendust, et jalad käima saaks. Määrisin ennast soojaks ja veeresin u 25 km ette. Tegin paar kiirendust ja tühi. Reied olid endiselt valusad, tõmbusid kangeks ja jõud kadus tagant ära. 

Ennegi kehva enesetundega starti läinud, mis on poole tunni jooksul paranenud ja lõpus isegi väga heaks muutunud. Start antud, kiirus ülesse, kange-kange-kange. Tee oli rattureid täis, trügima ei läinud. Paar kilomeetrit stardist hakkas kujunema esimene punt, mina ca 50 m tagapool. Põhimõtteliselt üks lühike kiirendus ja oled saba peal. Olen sellistes olukordades liigagi palju olnud. Jalad sõna ei kuuland, paitasid vaid pedaali ja maha ma jäingi. Eespoolt mahajääjatest ja tagumistest tagaajajatest tekkis paarikümne meheline punt. Hoidsin ennast koguaeg ees, lootes et ehk saab jalad alla tagasi ja elu huvitavamaks :) 
Kiirelt sai ka selgeks, kes sõidab vaid endaga võidu ja kes soovib võidu sõita. Tõenäoliselt kahele lätlasele meeldis vaid endaga võidu sõita. Kahju kohe, kui jõuad aga ei oska. Minu silmis ainukene, kes grupisõidust aru sai oli Raido Saar. Selle grupi jaoks oli tal jõudu liigagi palju, sõitis põhimõtteliselt terve ühe ringi 30-45 sek vahega. Proovisin, mis ma proovisin aga tööle ma ennast ei saanud. Võttis kohe kurvaks, et vaid paar nädalat tagasi sai Mallorcal üksi kiiremini sõidetud, kui nüüd siin. 
Täpselt nagu Kõrvemaa jooksul, otsustasin, et kui üldse minna, siis vaid paar kilomeetrit enne lõppu. Hakkasin vaikselt ette liikuma, et siis küljelt salaja eemalduda. Kui minu jaoks veel siiani tundmatu rattur mulle peale vajus, mind kraavi surus ja maoli ma käisin. Minu taga veel arvatavasti kolmandik punti. Õnneks keegi mulle selga ei lennanud, kuna maandusin osaliselt asfaldil ja sekund hiljem juba kraavis. Sikutaja jätsin teele, temake sai kahjuks kergelt viga. Mul on taaskord väga hea meel, et ma sõidan selliseid sõite tavalise maantee rattaga, muidu oleks mul ikka väga kahju olnud. 
Kiirus oli vist seal 40 km/h juures, seega mats oli kõva ja minu puhul ka kõrgelt. Jäin mõneks ajaks kraavi, ajasin end istuma ja hindasin kui katki ma nüüd olen. Enamus kukkujaid ajasid end püsti ja lahkusid. Üks lahkus jala, kuna ratas oli "kergel" puru. Minuga jäi tee äärde veel üks Haanja mees, kelle vasaku õlaga oli tõenäoliselt halvasti. 

Säär-põlv-puus-küünarnukk-küünarvars-labakäsi lõhki. Suurematest kividest oli paar auku ka. Läbi õnne jäi parem õlg täiesti puutumata. Shokist üle, kraavist välja, jätsin Haanja mehe käsi pluusi sees kiirabi ootama, mille ma talle järgmise rajakohtuniku abil kutsusin. Meedikute telgis tundsid kõik mulle kaasa :) Parem kinnas, parem varukas, ratta särk ja parem kingakate - maha kandmisele. Pükstest saab ehk veel asja! 

Esimesed paar tundi ma valu ei tundnud, ainult kole kange olin igalt poolt. Koos valuga tekkis ka palavik. Ja siin ma nüüd olen, väljas päike paistab ja mina olen kodusel ravil. Luban, et saan end paari päevaga korda :) Arcoxia on üks hea ravim ma ütlen!