Tartu Rattaralli 2012

Kuna väljas ei ole enam mai kuu, ilm on läinud kergelt öeldes ebameeldivaks, on aega natukene võistlustest postitada. Nüüd juba pea nädal aega tagasi toimunud TRR kujunes lõpuks kergeks pettumuseks ja puhtalt treeninguks. Eelmisel aastal välja sõidetud kõrge 74.koht, kaotust võitjale u 6 min, jäi seekord täiesti kättesaamatuks. Küll on siinkohal räägitud kergest rajast, kergest ilmast, kõrgest tasemest, hullust kiirusest, ohtlikust sõidust jne. Minusugune rattur sellises rallis läbi ei löö!

Sain laupäeval Hawaii Expressi uued tiimi riided, mis sobisid ideaalselt mu ihu katma. Austria Half-Ironman´il tehtud laadimisviga ma seekord enam uuesti ei teinud. Sai viimased päevad korralikult söödud, võistlusel ei tundnud kordagi nälga ega võlga. Sõitsin hommikul ennast pikalt soojaks, aga kiirendusi tehes tundsin jalgades vaid tühjust. Võimalik, et Austriast saadud kerge külmetus oli veel sees. No väga vahet ei tohiks olla, startisin eliitgrupist, mis oleks pidanud mind kerge vaevaga ette ka jätma. 

Riia tõus imes täiega, liikusin selg ees vastassuunas. Sirgel sain ennast käima ja tundus, et probleeme ei ole. Kas oli põhjuseks 4nda kilomeetri vahefinish või siiski kehv vorm, märkasin et olen taas saba peale jäänud. Lõunaka ringtee juures hindasin, et veel on võimalik esimene punt kätte saada, mille peale otsustati ees pikali panna ja edasine liikumine oli pidurdatud. Kuna eesolevad andsid kuni finishini täiega kuuma, oli seis lootusetu.

Mõtlesin, et hea küll, olen kets, jäin maha... aga rallit saab ka teises pundis sõita. Enne Elvat liikusin ette ja lootsin, et äkki seal hakkab midagi juhtuma, kuna pundis olid mehed, kes tavaliselt on esimeses otsas. Suurt midagi ei toimunud, kiirust hoiti koguaeg üleval, 45-50 km/h, seega ära minekuks pidid olema täiesti teisest klassist mees. 

Otepääle jõudes ja sealt läbi sõites ei juhtunud ka midagi. Muidugi pidi olema valmis, sest palju oli närvilist liikumist, ning kukkumisi oli siin-seal koguaeg. Lootsin, et ehk on veel Kambjas võimalus ja jalga, et proovida, kuid ei. Ette liikumine oli suure massi tõttu raskendatud ja jalg hakkas kergelt pehmeks muutuma. Vahetult enne Põlva mnt said paar meest minema, kes minule üllatusena jäidki ette. Kahjuks magasin selle mineku maha. Viimastel kilomeetritel nägin vaid "kulli-pilguga-sprintereid" ja hoidsin ennast taha. Kus ma õnneks leidsin veel mehi, kes mõtlesid samamood nagu mina. On mul vaja minna 200nda koha peale finishi tegema, alles mai kuu on, hooaeg alles ees, rohkem ei taha külili käia. Ja nii ma siis üle finishi veeresingi. Veel mõtlesin, et äkki oleks targem koju keerata ja mitte oma järgmise aasta stardikohta ära rikkuda.

Kuid austusest teiste võistlejate vastu ületasin joone 3:20:44 (441. koht), u 20 min kaotust võitjale. Sõin, puhkasin ja tegin õhtul kerge 40 min jooksu peale.