Linz Triathlon 2012

Selle hooaja teine start on nüüd seljataga ja ei ole veel lennuk. Kõik tundus olevat korras, Pärnu kukkumisest taastunud, õlavalu oli langenud miinimumini, treeningutel jõudsin igal alal korralikult pingutada, olin võistluskorda saanud oma uue ratta, Scott Plasma 10 (2012), suur ÄITÄHH Hawaii Express! Millele õnnestus peale saada ka korralikud FSA neopro vändad (keraamiliste laagritega). Eiriku käest laenasin Zipp 404.

Reis Linzi läks kiirelt. Hommikul 3:30 äratus, 05:00 lennuk Riiga, sealt 6:15 lennuk Münchenisse. Linzis olin juba enne 12:00. Sõin ja magasin. Läksin tegin kerge veeremise, käisin pastaparty´l ja läksin magama. Hommik oli nagu iga teine. Start oli 12:00, aga check-in´i pidi ära tegema 9:00 paiku. Selle ülejäänud kolme tunni jooksul jõudis kõht tühjaks minna ja tundsin, et laadimine on olnud viimastel päevadel puudulik. Reedene reisimine ei teinud asja ka paremaks.

Sõin veel kiirelt banaani ja geeli, aga päris õiget tunnet enam ei saanud. Ilm läks ka aina palavamaks ja proovisin pigem juua. Suutsin teha oma tavapärase stardi, paarikümne meetriga vabasse vette, hingasin mõlemale poole, tühjus. Esimese poi juures tundsin varvaste kõditust ja avastasin enda taga kaks meest. Üks neist individuaal, teine meeskonna võistleja. Kui ujutud oli üle poole maa, hakkas parem õlg väsima ja täis jõuga enam tõmmata ei jõudnud. Viimane muutis ka mu suunataju, hakkasin vaikselt paremale kalduma, mis ärritas tagumisi ja minu tuules ujumist ei peetud enam mõtekaks.

Viimasel paarisajal meetril läks õlg veel hellemaks ja kaotasin kontakti eesolevatega. Punnitasin lõpuni ja väljusin veest siiski teisena. Kiirelt rattale ja proovisin ennast kohe heasse rütmi saada, veel enne kui tuleb esimene tõus. Tõusu all olid jalad juba lahti ja väga raske ei olnud. Muide ülekanneteks sattusid mul 42-55 ja 21-11, sõitsin 1.-2. käiguga, joppas!

Tuul oli see aasta nii, et tõusudel ja laskumistel vastu ja tagasitulekul sirgel tagant küljekas, seega olid rattaajad kõigil paar minutit kehvemad. Suurematel laskumistel, kus muidu pidi siin-seal natukene pidurdama, siis seekord üle 65 ei veerenud. Esimene mees kadus suht kohe eest ja tagant tuli kaks meest juurde, kellest üks jäi mingi hetk maha ja teisega sõitsin 50nda km´ni koos. Siis tuli tagant eelmise aasta võitja ja lõhkus meie koostöö ära. Jäin üksi, kuni viimase sirgeni, kuni tagant saabus suurem rong, 4-5 meest. Sättisin ennast teisele possale ja seda ma käest enam ei andnud.

Täpselt ei teagi, mitmendana jooksma sain, aga arvatavasti 5.-6.ndana, kaotust liidrile 3-4 min, mis tundus üllatavalt vähe, kuna päris mugavalt ma ennast rattas ei tundnud. Ilm oli läinud veel kuumemaks, olin korralikult joonud ja energiat tankinud, kuid juba esimesel kilomeetril sain aru, et tänane päev venib mul pikemaks kui planeerisin. Lihased olid korras, aga energiat lihtsalt ei olnud. Coca ja vesi, Coca ja vesi - ainukesed asjad, mis kergendasid olukorda. Päris jalutama ei võtnud aga jooks see ka ei olnud. Elu pikim 10 km ring seljataga sain jalad alla. Olin langenud arvatavasti sinna 20nda koha piirile ja nüüd hakkas pay-back. Enamused said jooksu teisel poolel haamreid, punktides seisti, istuti maas, mina järjest parandasin kohti. 

Õiget jooksu tunnet ei tulnudki. Lõpp oli juba kangutamine!

Ujumine: 25:26 (2.)
T1: 1:21
Ratas: 2:21:04 (29.)
T2: 0:41
Jooks: 1:31:15 (30.)
Kokku: 4:19:50 (11.)

Kui nüüd need kohad on õiged, siis tuleb taaskord tõdeda, et triatloni võidab kõige stabiilsem mees. Ratta ja jooksu 29.-30.nda koha ajaga läbinuna saavutasin siiski kõrge 11. koha. 

 

Suured tänud Erichule, kes mind Linzis majutas, söötis ja jootis. Kristale, kelle poolt oli transfer Müncheni ja Linzi vahel. AirBalticule, kes suutis alguses rattas ära kaotada, aga siis nad ilusti vaid päev hiljem Tartusse toimetada.

Järgmine start Tartu Rattaralli. Järgmine triatlon Mellistes (meeskondlik ja individuaal). Järgmine ettevalmistus käib Valga EMV Half-Ironman´i jaoks.