Challenge Roth Ironman 2012

Hooaeg on jõudnud poolele maale ja täiesti tahtmatult olen sunnitud hetkel puhkama. Õnneks mõjub puhkus blogile hästi. Puhkuse põhjusest räägin postituse viimases pooles, enne seda kiire ülevaade, mis toimunud on.

Peale Valga EMV tekkis kerge moti-langus, ilmad polnud samuti treeningutele sõbralikud ja nii need neli puhkapäeva tekkisid. Vaim ütles igal sammul, et vajab mõneks ajaks rahu. Samas lihaskonnale polnud kuigi hea pühapäeval võistelda ja siis neli päeva haljavat lasta. Treeningutele naasmine oli seda raskem. Valu ja kangust polnud, aga samas polnud ka toonust. Kiire jõusaali ringtreening ja mõned päevad sissejuhatavaid treeninguid tegid oma töö. 

Eesti Triatloni karikasarja 3. etapiks, Voka Triatloniks olin peaaegu tagasi. Võistlus, kus sisuliselt oli vaid üks konkurent eliidi punktidele. Imet ei sündnud, Latin võitis. Ironman´i silmas pidades tegin pika soojenduse ja pika lõdvestuse – 30 km ratast ja 5 km jooksu, võistlus ja 5 km jooksu peale. Ujumises powerit polnud, suutsin napilt Etverki taga ujuda. Rattas oli Latin meid maha jätnud ja peale seda, kui ma poolele maal kummi ära lõhkusin, liikusid TOP3 meest üksinduses. 

Siinkohal tänud noorele TriSmile´kale, kes mulle oma tagajooksu laenas. Jooksu esimese poole jooksin tugevalt, nähes et kedagi enam püüda pole, lasin kiiruse alla ja lõpetasin kindlalt 3ndana (eliidi 2.). Punktid käes ja karikasarjas seis taas kindlam. 

Ilmad ei läinud paremaks, enesekindlus enne Challenge Roth Ironman´polnud laes. Juba oligi aeg reisida, mis omakorda ei parandanud olukorda. Kohale jõudes oli asi parem, viimasel ratta ja jooksu treeningul oli tunne hea, vaid ujumises tundsid end halvasti. Vana õlatrauma andis taas tunda. 

Ühesõnaga lähme ja teeme selle Ironman´i ära. Start kell 6:30 polnud kuigi mugav. Unisus ja uimasus tagusid näkku. Kerge segadus, kus start läheb ja olingi juba vees. Liikusin kiirelt joone taha, kuid päris ette rivvi ei jõudnudki. Pauk käis ära ja minu ujumis ego taoti põhja. Krõps tõmmati lahti, lukk vajus alla, kombe jooksis vett täis ja olin sunnitud mõnesaja meetri pärast massist lahkuma, et ennast kohendada. 

Kohendusi tuli distantsil paar korda veel teha. Ujumis tunne tekkis alles ehk viimasel kilomeetril, kui suutsin massist eemalduda. Vaatasin veest väljudes kiirelt kella ja number polnud kuigi meeldiv. Ratas oli mul vahetusala kõige kaugemas otsas, kuhu ma pidin liikuma veel ringiga. Kui ma lõpuks rattale sain oli möödunud pea tund aega. 

Mis seal ikka, täispikal kaotada paar minutit pole kuigi suur mure. Ees oli ju ootamas Euroopa või isegi Maailma kiireim rattarada. Kahjuks see aasta võttis see tippudel 20-30 min kauem aega. Viimased päevad olid olnud äikselised, tuulised, hoovihmadega. Tugev tuul koos kergete sabinatega oli ka võistluspäeval. Valgas oli ka tugev tuul, seega eriliselt ma sellele alguses tähelepanu ei pööranud. Kuid kui 90 km oli läbitud ja sisuliselt ühtegi tagantuule lõiku ei olnud, hakkas vaim väsima. Teisel 90 km ringil oli tuul veel tugevam ja endiselt koguaeg. Nii sõitsin ka mina oma plaanitust ~20 min aeglasemalt. 

Põhimõtteliselt kadus mul lootus alla 9 h distants läbida juba poolel rattal. Lootus kerkis uuesti, kui jooksma sain ja kiire arvutus ütles, et „jookse maraton 3 h ja oled napilt vee graafikus“! Jooksujalad olid mul üllatavalt head. Läbisin esimesed kilomeetrid sisuliselt 4 min/ km kohta. Varu oli mul u 10 min, mille ma plaanisin kulutada tankimisele ja kergele tempolangusele distantsi teisel poolel. 

Poolel maal oli keskmine km endiselt pisut üle 4 min. Siis läks esimest korda raskeks ja tempo langes. Vaheaja punktides oli mul veel endiselt varu 4-5 min. U 30ndal kilomeetril oli varu nullis, keha nullis ja lootus nullis! Neerudest liikus valu ette maksa piirkonda, viimane ei andnud sekundikski rahu. Kõnd-jooks-kõnd ma finishi poole liikusin. Lihased oleks veel jooksnud, aga valu oli tugevam. 

Lõpuaeg 9:24:24! Kordades kergem Ironman, kui mu esimene, eelmise aasta Challenge Vichy, kus pidi võitlema 35-40 kraadise kuumusega. Aja parandus üle tunni, aga täisrahuldust ei saanud. Järgmisel päeval liikusin omal jõul, ilma toetuseta. No pärast nii pikka võistlust on see ikka vale! Tunnen, et alla 9 h Ironman läbida on täesti jõukohane. Jään ootama kolmandat katset :) 

Tänud siinkohal oma lahedatele reisikaaslastele – Siim ja Ivo. Tänud ka Urmasele, kes muretses, et mul võistluse ajal kõht ikka täis oleks. 

Kui peale Valgat puhkasin 4 päeva, siis peale Rothi puhkasin 3. Edusammud! Sain teha ühe ujumise, natukene kraavi kaevata ja kerge sörgi. Veel reede õhtul polnud kindel, kas hakkan üldse Kõrvemaale starti minema. Oleks rahulikult Sigridi võistlusele kaasa elanud. 

Veel viimasel hetkel sain Hawaii Expressist Classic 29eri, nüüd polnud enam pääsu. 

Polnud õrna aimugi, mis saama hakkab. Ujumises haakisin ennast Kauge sappa. Rattale kiire vahetus ja jalad olid täitsa olemas. Tagant liitus kohe Kauge ja olimegi eest ära. Poolel maal tekitas Pütsep korra ärevust, kaval mees, õigel hetkel läks ja läinud ta oligi. Viimasel tehnilisel osas kasvatas oma edu 30 sek pealt veel üle minutini. Kuid jooksujalad jättis ta vist seekord koju. Puhas õnn ja õigel ajal õiges kohas, olid asjad, mis mulle selle võidu tõid. 

Õnnetult suutsin kuskilt enda parema talla alla sügava haava saada, mis hakkas jooksu poolel maal tugevalt veritsema ja rikkus mu uued K-Swiss tossud. Valu ei olnud, aga verd oli piisavalt. Kiirabi oodates, kergelt longates suutsin vasaku talla alla suuremat sorti pinnu saada, mis jäi osaliselt sisse. 

Õhtuks oli vasak jalg paistes, valus ja toetust ei kannatanud. Hommikul tehti EMOs väike süst, väike lõige, puhastati ja lasti koju. Parema jala haav on kinni ja suuremate kaebusteta. Vasakule jalale pole paar päeva toetada saanud. Jääkott ja NSAIDid on mul taas suured sõbrad. Täna käisin näiteks paarsada meetrit poes, suur edasiminek. 

Mis saab edasi, ma ei tea! Sisuliselt on võimalus Tartu Triatloniga ja Võru EMV (olümpia) kindlustada endale karikasarja võit. TriStar111 Estoniaks olen 100% tagasi. Järgmised päevad annavad vastused :)