Testikad, tulemused ja pettumus...

Viimati jäi jutt poolele pärast Tartu Jooksumaratoni, mis oli pooleldi edukas ja teisalt valus treening. Paar järgmist päeva vaevlesin lihasvaludes, kuid tundsin ennast juba tugevamalt. Parim treening on võistlus! Sellegipoolest läks järgmine etteaste, Aerobike esimene etapp Jüris, tuimalt ja kangelt. Soojendusel lihaste seisund ei paranenud ja läksin esimeste seas starti, et asjaga ühele poole saada.

Rekka kasti astudes oli veel plaan üksi minna, aga kuidagi sattus nii, et mu tiimikaaslane (Hawaii Express/ Europark) Teet oli ka seal. Vajas küll veidi veenmist, aga lõpuks veeresime rajale siiski kahekesi. Tavaliselt olen rohkem raske rauaga sõitja, seekord selline võimsus puudus ja pigem kerisin. Tagasihoidlikult oma vormi suhtuv Teet oli alguses rohkem taga, aga kaua Sa ikka viitsid tuules passida, tuli teises pooles rohkem ette ja andis mu kangetele jalgadele puhkust. 40 km/h keskmist tuli minule väikse üllatusena siiski ära. Võiks isegi õelda, et võistluse teine pool sain ennast juba rohkem käima ja olukord paranes.

Varustuse osas oli veidi ebaõnne ka. Suutsin kodust lahkudes esimese jooksu kodara ära lõhkuda. Ette läks tavaline jooks ja kuna soojendus oli "paljulubav" siis ketast ei hakanud alla keeramagi, rääkimata aero kiivrist jne.

Edasi liikusin Maituurile, mille esimesest etapist (kolmapäeval) olin juba ilma jäänud. Sõitsin mõlemal päeval (neljapäeval ja reedel) 140 km ja jooksin paar kilomeetrit peale. Tunne oli juba täitsa OK! Tänud siinkohal tuuritajatele, väga mõnus ja muhe seltskond ja kohtumiseni järgmine aasta :)

Laupäeval olin Maijooksul rajaääres ja valmistasin ennast pühapäevaseks Samsung Tallinna Maratoniks.

Kui viimati maastikuratta maratonil käisin, siis oli see veel Elion. Ühesõnaga pole juba aastaid korralikult bike´i sõitnud. Suurem asi numbrit mulle ei väljastatud ja ise nokkima ei viitsinud minna. Kuna stardid olid 300 haaval ja minutiliste vahedega polnud erilist vahet. Viimasest grupist alustasin ja lõpuprotokollis leian ennast 159ndalt kohalt. Emotsioon oli laes ja vormil polnud ka enam viga. Arvasin, et Tallinna Maraton on rohkem selline kruusaralli, aga korraldajad on ennast ikka ületanud ja teinud piisavalt raske raja. Eest läks väiksemat vaja ja amordita oleks üle lenksu lennanud.

Samsungi koha pealt ehk liitun järgmiseks Rakke Maratoniga. Siis ehk juba esimesest grupist. Esimene kord oligi hea tagant tulla, said rahulikult oma sõitu teha ja vaikselt tempot kruvida. Classic Carbon 29er on super ratas. Ootan juba järgmisi bike´i üritusi. Võru MTB triatloni juuni lõpus olen ka plaani võtnud.

Aga kui nüüd edasi plaanidest rääkida, siis pean kahjuks kurbade toonidega alustama. Juba sügisest saati olen liigagi regulaarselt haige olnud. Just siis kui vorm hakkab paranema, tunne läheb kergeks, lööb midagi ülemistesse hingamisteedesse ja blokeerib mõneks ajaks treeningud. Oleks see vaid 2-3 päeva, siis elaksin üle. Aga sisuliselt olen esmaspäeva hommikust saati haige olnud. Nina on kinni, kurk on valus, neelata ei saa. Kerge palavik, pea on paks. Pidin täna (laupäeval) sõitma Jõgeva ratttaralli ja homme startima Elva Filtri rattarallil, aga olen tervislikel põhjustel kodune ja vaatan Girot.

Kui nii edasi läheb, siis sean kahtluse alla oma paari järgmise nädala stardid. Järgmine nädalavahetusel Tartu Rattaralli ja kolme nädala pärast Valga triatlon, EMV poolpikas. Tunnen end hetkel taas nullis ja ei usu, et suudan kolme nädalaga ennast sellisesse hoogu saada, mis rahuldaks mind.

Järgmisel nädalal hakkan arstide vahet käima...