HeiHei :)
Veel enne kui kaks kuud saab viimasest postitusest täis, annan kiire ülevaate, kuidas läinud on. Kes teab, kaua see mul veel oleks aega võtnud, kui Te poleks seda mulle viimaste päevade jooksul regulaarselt meelde tuletanud...
Viimati kui kirjutasin, oli enamus asju halvasti ja olin ennast selleks aastaks maha kandnud. Aga just siis hakkas asju juhtuma. Kui Avo Ütsi vastuvõtust oli möödas ca 2 nädalat, oli toimunud märkimisväärne paranemine. Elu oli taas värviline ja tunneli lõpus paistis üks suur päike. Plaanisin vaikselt avada oma triatloni hooaja Kubija MBT triatloniga. Ettevalmistus oli olematu, aga enesetunne oli hea.
Kubija MBT triatlon (22.juuni): sain oma uue Classic 29eri teistkorda proovile panna, esimene kord oli Tallinna Samsungi maraton. Testisin ära oma uue BlueSeventy Helix kalipso. Ujumises nautisin oma elu parimat kombet, tänud Karolile.
Kogu üritusele heidab varju vaid väike kõrvalepõige Tartu Ülikooli Kliinikumi EMOsse võistlusjärgsel õhtul.
Nimelt läks mul vasak labajalg autoga sõites (Tallinn-Võru) paiste. Kunagi talvel suutsin õnnetult paljajalu klaasi purustada ja sellest ajast saati olin vahel tundnud, et midagi seal talla all pole päris õige. Otseselt ei seganud, aga vahel tuikas kergelt. Võistlus eelsel õhtul jalga maha toetada enam ei saanud, täiuslik ajastus! Neelasin valu alla, tegin soojenduse ära ja suutsin nibin-nabin võistluse käigus poodiumile tõusta.
Rattas oli oma tempos mugav, aga intensiivsust tõstes tulid piirid kiirelt vastu. Jooks oli kõike asjaolusi arvestades mõnus. Jalg läks samas finishis hullemaks ja hakkasin oma Tartu meedikuid läbi helistama. Tänud Mardile, kes minuga laupäeval suhelda viitsis. Ühesõnaga ajalugu kordus, sama EMO, sama jalg ja sama protseduur.
Alguses pidi kirurgi veidi veenma, et ta mind ikka lahti lõikaks, aga ta lõpuks andis alla. Talla alt tuli välja väikse herne suurune kapseldunud võõrkeha. Üks õmblus ja hüpates koju. Siinkohal tänan Kubija Hotell- LoodusSPAd, aga minul jäidki SPA mõnud seekord proovimata. Jaanipäev möödus väga rahulikult.
Olin valmis, et paranen haavadest vähemalt nädal, kuid minulegi üllatusena sain teisipäeval juba ratast sõita ja kolmapäeval joosta. EMO laks kujunes vaid kergeks ehmatuseks. Tagasi mõeldes võis see võõrkeha mu kõigi probleemide põhjuseks olla...
Edasine tegevus toimus juba plaani alusel ja sisuliselt saavutasin kümne päevaga üle keskmise liikumise. Siirdusin edasi vormi testima Orisaare triatlonile (6.juuli). Töö kiire ja korralik, kuigi liikumine oli veel suhteliselt konarlik. Võit tuli, aga aeg oli mõned minutid kehvem kui loodsin. Edasi mõõdus nädal aega Pärnus laagris!
Kõrvemaa MBT triatlonil (13.juuli) soovisin juba tulemust teha ja oma viimase kahe aasta võitu kaitsta. Kahjuks oli tahtmine suurem, kui keha oli nõus taluma. Ujumine taas nauditav, rattas saime Etverkiga väikse vahega eest ära. Millegi pärast otsustasime enne suuri auke teised järgi oodata, sest tundus, et nad tulid oluliselt kiiremini. Eelviimases augus oleks peaaegu niplisse pannud ja tõmbasin sellega pundi kõige tugevama, Soo, endaga kaasa. Etverk, Utar, Lepp libisesid eest ära. Soo hakkas kolmikut kinni tõmbama, mina vahel teda toetamas. Tagant liitus Pütsep, kes meie juurde kauaks ei jäänud.
Edasine oli juba natukene naljakas. Keegi tegi ees vea ja keeras vales kohas metsa. Segadus lõppes sellega, et olime kõik taas jälle koos - kuuekesi! Viimasesse singlisse vajutas Püta gaasi ja sai paarikümne sekundilise edu jooksule. Kõik see äktsion oli minu mahlad välja pigistanud, millest ma sain aru alles esimesel jooksu kilomeetril. Nädal varem jooksin Orisaares 3:30 ja alla kilomeetri kohta, Kõrvemaal lonkisin 4:00 vms. Masendav, põlv ei tõuse, põid ei põrka, jõuetus. Jooksu aeg ca 1,5 min kehvem, kui muidu. Neljas koht ja koju taastuma.
Tartu Mill triatlon (20.juuli) oli küsimärk. Ujumist ei põdenud, samas nii pikka ratast polnud võistelnud ja Kõrvemaa jooks pani veidi kõhklema. Start läks valutult, enne esimest silda ühines Etverk ja tema sabas ka lõpetasin. Mõlemas vahetusalas veetsin mõnusalt aega ja arvan, et sisuliselt sellega mängisin oma parema tulemuse maha. Kaotasin konkurendiga kontakti ja rajal seda tasa teha ei suutnud. Ootasin, et rattas hakkavad tagumised minust mööduma, aga lõpuks tegi seda vaid Sokk. Jooksu esimesed kilomeetrid olid palju lubavad, kuid minu õnnetuseks on Sokk hetkel elu vormis ja lähemale kui 12 sek ma talle ei saanud. Teise jooksu ringi poolel maal loobusin ja nautisin viimaseid kilomeetreid ja finishit. Ikkagi poodium ja ikkagi enda kohta tugev ratas ja jooks.
Väikse väina ujumine (27.juuli) pikka juttu pole, 4 ujumise staari ees ja mina nende järel. Ujumise enesekindluse tõstmine - check!
TriSmile Triathlon (4.aug) millegi pärast riputati mulle juba medaleid kaela. Ujumist ja jooksu väga ei põdenud, aga 100 km eraldit hirmutas küll veidi. Läbimine pole ju probleem, aga läbida seda kiiresti võib lõppeda kiirelt ja kiirabis. Stardis olin sisuliselt üksi, millegi pärast ei tulnud vasakule poole kedagi. Esimese poi juures olin lätlase järel ilusti teisel possal. Vaatasin vaid vee alt, kuidas 2X6 varvast löövad ja usaldasin liialt lõunanaabri aju. Ujusime rajalt välja, milles mängis oma rolli ka punastes särkides kajaki-"matkajad", kes liikusid rändom punaste poide vahel. See selleks, võistluste käiku see suurt ei mõjutanud. Veest sain vist kümne sees välja, rattale 3.-4. ja peagi liikusin juba 2. possal, kolm meest minu sabas.
Teisele ringile minnes ei saanud oma oodatud vett, mis jättis mind teiseks ringiks veidi kuivale. See mõjutas mind juba nii, et jäin oma tekitatud rongist maha. Mott hakkas vaikselt langema, ujumise failile järgnes nüüd ratta fail. Esimesel võimalusel tankisin ja sain elu taas sisse. Eest kolmesest rongist kukkus minuni venelane, kes kogus end minu taga ja möödus jooksu esimeses tagasipöördes. Möödus kavalalt, raskel hetkel, olin mõneks ajaks võimetu vastu hakkama.
Edasine jooks oli selline pool emotsoonitu, jooksin mugavuspiires, haiget tegema ei hakanud. 5. koht ja segased tunded. Neljas koht oleks olnud reaalne, kui janusse poleks jäänud ja kes teab, võib olla ka poodium. Kuid kui lugeda nüüd päevikust, mis ma kuu enne tegin, võin oma alla 3:30 ajaga rahule jääda.
Edasised plaanid on startida 18.aug Mart Haruoja mälestusvõistlused, Half-Ironman. Ja siis saab minust vist taas rattur/ jooksja. Pikendame hooaja oktoobri keskpaigani välja :)
Tänud siinkohal oma lugematutele fännidele ja toetajatele. Olen teel tagasi, aga läheb veel natkene aega :)
Vaikimisi plaanin juba oma kolmandat Ironman´i
Olen ise samuti kunagi ujumisel seepärast mööda pannud, tookord oli siis tegu Väikse väinaga 2011 ja nii kõik poid kui paatides olevad turvad olid ühtlaselt kollased ning muhvigi ei saanud aru, kuhu ujuma peab.... :)
ReplyDelete