Tartu Maraton 2018

Talvine ettevalmistus pole ikka see, kui Sa pole jalad kõrvuti Otepäält Elvasse libistanud. Kuid kui Sul on neli pikka aastat vahele jäänud, siis närid vaikselt küüsi ja loed oma vanu blogipostitusi, et kuidas need asjad siis ikkagi käivad. Jumal tänatud, et ma seda kunagi teinud olen.

Tegin reedel kiire arvutuse ja avastasin, et oled suuskadel viibinud ~415 km, mis on arvestades kõiki asjaolusi suhteliselt eeskujulik. Enesekindlus, mis oli algselt suht olematu, tõusis märgatavalt!

Asjade käigust: alguses hoidsin ennast natuke tagasi, lõpuni ei teagi miks, aga oli nagu selline tunne, et pigem kindla peale. Kuskil seal 10nda km kandis hakkasin oma rütmi leidma ja liikusin ettepoole. Harimäel ja sealt edasi kuni ~30nda km-ni olin tsoonis, millele järgnes kerge kangi alge, mis sundis mõneks ajaks kergemalt võtma. 

Mingi hetk tulid tagant Triin Ojaste ja Andres Kollo, kes mängisid minu silmis edasise osas suurt rolli. Tempot hoiti ühtlaselt peal, liigseid rajavahetusi ei toimunud ja mul oli vahel tükk tegemist, et nendest mitte maha jääda. Proovisin ennast võimalikult mugavalt nende taha parkida ja nii möödusid järgmised kilomeetrid Paluni ja sealt edasi. 

Nagu arvata oli, siis viimased 10-15 km tulid kangelt ja tegevus muutus järjest ebamugavamaks. Õnneks oli vorm piisavalt hea, et suutsin pingutust nautida. Raja äärest tulnud info kohaselt liikus meie grupp täpselt seal 100 piiril ja uskusin, et kui grupi esimeste hulgas lõpetan, siis tuleb see oodatud TOP100. 

Lootuse kustutas viimased 3 km, kohvipunktist finishisse. Kaotasin kontakti esimestega ja edasine oli toores vaev. Ega mul väga midagi sisse enam ei jäänud ja tagasivaadates olin teinud rajal õigeid otsuseid - millal minna ja millal tagasi hoida. 

Lõpetuseks tänud taustajõududele - Karelile, kes määris suusad, mis tõid enamus ajast pingutusest hoolimata kerge muige näole. Jootjad - Karel, Urmas, Martin, Siret. Sisuliselt kandsin oma jooki viisakusest Elvasse, rajal seda vaja ei läinud. 

2009, stardi nr 2961, 378 koht 3:53:08
2010, stardi nr 383, 132 koht 3:42:27
2011, stardi nr 179, 115 koht 3:15:54
2012, DQ
2013, stardi nr 129, 156 koht, 3:11:44

2018, stardi nr 154, 103 koht, 3:35:20

Sportland Kõrvemaa Kevadjooks 2017

Hooaja avastart on tehtud ja kui arvestada, et olen plaani järgi harjutanud napilt kaks kuud, siis oli tulemus pigem üllatavalt hea. Uuenenud Kõrvemaa rada pakkus kõike ja mulle see pigem meeldis. Teadsin, et lõpp tuleb raske ja raskelt see tuli ka.

Kuskil seal 10-12 km peal liikusin veel enamvähem keskmiselt 3:45 min/ km graafikus, kuid siis tulid tõusud ja väsisin. Sellega seoses andsin ära kaks kohta, Vilismäe libises lihtsalt eest ära ja Rammo tuli ~2 km enne lõppu ja jättis mu samuti tõusul maha. Nibin-nabin jätsin lõpus Melikovi veel oma selja taha.

Viimati võistlus oli mul sügisel Saaremaal, ~6 kuud tagasi, seega siit saab ainult paremaks minna :)

Tulemus: 1:10:40, 9. koht. Pulsid avg 160, max 177.

Järgmine start Tartu Jookusmaraton (7.mai)

Kuidas ma ennast otsimas käisin!

Pärast seda, kui ma Hollandis Maastricht´i Ironman´il elu võistluse, kuid mitte tulemuse tegin, tulin pooleldi segaduses tagasi koju ja panin oma ratta müüki. Päris tõsiselt, see ei ole nali! Sisuliselt ma 2015 aasta enam tulemuse peale starti ei läinud. 

Saatus võtab ja saatus annab! Hollandi reisilt koorus idee imiteerida järgmisel aastal (2016) Tour de France´i ja sõita kolme nädala jooksul ajaliselt vähemalt sama palju, kui Tuuri keskmine sõitja. Nii tekkis Tour2France, ratta-melomaanide-matk-ekspeditsioon-tuur läbi Euroopa! Google maps´i ja Strava toel leidsime (mina, Andres ja Endrik - Tour2France korraldajad), et ideaalne rada viiks meid laevaga Stockholmi, sealt esimese nädalaga Kopenhagenisse, teise nädalaga Amsterdami ja kolmandaga Pariisi. Kogu tripp 18 sõidupäeva, 2700 km, üle 100 tunni emotsioone sadulas ja veel sama palju tunde linnades, kuhu ma enam tõenäoliselt kunagi ei satu. Viimaseks kirsiks tordil näha õige Tuuri finishit Pariisis ja kiskuda silma nurka pisarat. 

Leidsime omale mõttekaaslasi ja asusime teele. Kogu reisist võiks kirjutada raamatu ja sellepärast ma seda kõike siin avaldama ei hakka. Jälgige Passion for Adventure Facebook ja Instagrammi, sest ka see aasta oleme oma vanas headuses. Toimub Kevadklassik (pikk nädalavahetus ratastel, avastamas Eesti veel sõitmata teid), Tour2Hel (Tallinn-Peteburg-Helsingi, 6 päevaga 900-1000 km, kolmes väga erinevas riigis), SuvelõpuTuur (ühepäeva sõit, veel täpsustamisel). 

Rootsis oli ilm pigem vihmane ja rada kohati kruusane, seda enam see meelde jäi! Selleks hetkeks olid esimesed sajad kilomeetrid jalgades, läbitud oli üks mu elu raskemaid sõite vihmas ja külmas ja siit edasi sai minna vaid kergemaks. Oii, kuidas ma eksisin! 

Taani väinadest üle ja teel Kopenhagenisse, suurimaks sõbraks tuul. Rootsi "rolling hills" vahetusid igava "fläti" vastu ja küljetuul tappis vaimu. 

Vahetult enne Amsterdami. Ilmad hakkasid soojemaks minema. Meeldejäävamaks etapiks kogu Tuuril sai Lübeckist läbi Hamburgi Bremenisse, üle 200 km, mille jooksul saime kahel korral äksevihma ja tormi. "Pärast vihma tuleb alati päike" - vaimu hoidis värskena Anton. http://rattagapariisi.blogspot.com.ee

Viimane nädal veel minna! Ilmad kuumenesid ja kiirused tõusid. Kõik see ilus hakkas läbi saama. Keha oli kahe nädalaga ära harjunud kõigega. Sa teadsid täpselt, mida hommikul süüa, mida tee peale kaasa võtta, kuidas valutult päev õhtusse saata. Keha oli nagu transis! 

Üks suht "mõttetu" ja mahajäätud velodroom Roubaix´i linnas. Siit hetkest hakkasime nägema Parisi linna silte ja hea tahtmise korral oleksime võinud päev varem kohal olla, kuid võtsime veel viimast ja nautisime oma viimaseid päevi. 

Unistusest sai teostus ja teostusest sai ajalugu! 

Kokkuvõtlikult oli kogu kolme nädalane Tuur palju rohkemat, kui me seda algselt arvasime. Jõudmine Pariisi oli paljude jaoks isegi natukene kurb, kuna tee peal oli nii palju meeldejäävamaid hetki. Lennates tagasi koju, mõne tunnise otselennuga, jäid pikalt mõttesse! 

Seega eelmine aasta oli minu jaoks ratta aasta, kus sõitsin üle 200 km sõite rohkem kui kümme korda. Kaasa aitasid sellele Kevadklassik (kolme päevaga 500 km), One Day Classik (Tallinn-Otepää), suure panuse andis Tour2France, GranFondo (Tallinn-Tartu) ja SuvelõpuTuur (Tallinn-Taagepera) jne. 

Triatlonis tegin kaks starti - Valga olümpia, mille ma üllatuslikult võitsin ja Ironman 70.3 Otepää, kus olin pisut väsinud, kuid suutsin siiski teha enamvähem rahuldava võistluse. Kui jätad teised alad natukene unarusse, siis hävid nendes päris korralikult. 

Kokkuvõtvalt oli hea aasta, mis läks lõpus veel paremaks. Sigridi eestvedamisel võtsime talvel pikema puhkuse ja sõitsime Filipiinidele-Indoneesiasse reisima. 

Umbes kahe nädalaga voolis eestlasest instruktor Tom minust Boracay saarel lohesurfari. Ma pole ammu pidanud nii mitmekülgset trenni tegema. See kõik tundus alguses võimatu, kuid igapäevane töö, vees lohisemine, kukkumine, uppumine, hommikune lihasvalu oli seda kõike lõpuks väärt. 

Kui sa lõpuks lohe ja laua enamvähem enda kontrolli alla saad, siis sellele feelingul pole vastast. Pikematel päevadel olin vee peal 2-3 h ja läbisin 30-50 km. 

Edasi liikusime Balile, Gili saartele ja Ubudi. Lohesurf vahetus korraks lainesurfi vastu, kuid sellest ma suurt vaimustust ei saanud. 

Järjekordses templis oma hinge eest hoolt kandmas!

Indoneesia tiir tehtud, rändasime tagasi Filipiinidele, El Niidole. Ootasime sealt surfi tuult, mida ei tulnudki. 

Õnneks olid seal enamvähem paaditripid, rolleritripid ja päikseloojangud.

Kui kookose ja traika-teenuse eest maksta ei soovi. See sinine roller pidas tublisti vastu minu, Sigridi ja kaks lohevarustust (~25 kg). 

Reisi lõppvaatus - päikseloojangust päiksetõusuni paadis, mis viis meid 20 tunniga Cuyo saarele, kus me leidsime eest surfarite paradiisi. Algsest plaanist viibida sealt 3-4 päeva, sai lõpuks 11 päeva. Raske oli sinna saada ja veel keerulisem sealt minema. Tormide pärast ei lubatud paari päeva jooksul ühtegi laeva (loe: paati) sadamast välja ja korraks oli isegi hirm, et me ei jõua oma kodulennu peale. 

Tuul oli enamasti tugev, seal elasin läbi paar ohtlikumat olukorda ja tegin iseseisvalt mõned self-rescued :) 

Aga nüüd asja juurde. Ma ei kirjutanud seda postitust niisama, vaid pärast kõike seda olen jõudnud tagasi triatloni juurde ja tunnen, et just seal on mul veel mõni üksik asi saavutamata. Selle hooaja nimetan ma triatloni hooajaks:

18.juuni Vantaa Triatlon (olümpia)
8.juuli Tartu Mill (olümpia)
23.juuli Valga EMV (olümpia)
5.aug Ironman 70.3 Otepää EMV (poolpikk)
19.aug Triathlon Estonia (poolpikk)
23.sept Ironman Italy Emilia Romagna (täispikk)

Kuna triatloni hooaeg on üle aastate suhteliselt tihe, siis üksikalade startidele väga energiat ja aega ei ole. Sellegi poolest olen plaani võtnud mõned, mis tõmbaksid hoo üles ja lisaksid veidi värvi:

22.aprill Kõrvemaa kevadjooks 18 km
7.mai Tartu Jooksumaraton 23 km
16.juuli L´etape (Tour to France ühe etapi võistlus harrastajatele)

Suur soov on nendele lisada veel mõni Filtri maanteekarikasarja, Hawaii Expressi Estonian Cup´i või MTBEST´i etap, kuid seda lubada ei julga, kuhu täpsemalt.

Kogu tegevuse eesmärk on tagada pääs 2018 a Hawaii Ironman´ile! 

Juuli ja Ironman Maastricht 2015

Märkamatult on viimasest postitusest kaks kuud möödas ja olen Teile ühe pikema jutu võlgu. Viimati olin juuni alguseks ratta- ja jooksuvõistlustega hoo ülesse saanud, kuid samas ka kergelt ennast auku võistelnud. Valga EMV-ni jäi veel piisavalt aega, et korra puhata, kuid asjad ei lähe alati nii nagu Sa oled planeerinud. Tean seda viimase paari aasta näitel ise väga hästi!

Vahetult pärast Kalevipoja Rattamaratoni külmetasin ennast ja haigestusin. Tavaline kõha-nohu, ei midagi erilist. Keha nõudis puhkus ja ma andsin talle seda. Kahjuks venis külmetus pikale ja kui olin ennast terveks kuulutanud, jäi Valga EMV-ni vähem kui nädal. Otsustasin nädala keskel tehtud treeningute pealt, et see aasta jääb mul Valga vahele. Tegemist siiski poolpika distantsiga ja ma polnud see hetk valmis oma keha piinama neli tundi ja peale.

Õnneks sain pettumusest kiirelt üle ja keskendusin taas treeningutele. Jõudsin peale haigust umbes nädala liigutada, kui mind tabas järjekordne löök. Ühel pikal jooksul tekkis paremale kannale vill, mis oli selline kahtlane vesi-vere-kombo. Esialgu väga tähelepanu ei pööranud. Villid tulevad ja lähevad. Kuid see oli master-plaaniga-vill! Villi ravi ja piirkonna puhastamise käigus suutsin viimase infektsioonini viia. Jalg läks paiste, hüppeliigese kõõlus läks põletikku, tõusis palavik ja kõik muud jutud...

Jalale toetada ei saanud, hüppeliigese liigutamine oli valus, edasi elamine toimus jääkoti, kinesioteibi ja NSAIDide toel. Sisuliselt vaatasin diivanil, kuidas mu jalalihased vaikselt kärbuvad. Päevad tundusid igavikud ja esialgu ei toimunud mingisugust paranemist. Vaikselt hakkas lähenema juuli kuu ja mul tekkis esimene hirm, et hooaja põhistart, 2.aug Ironman Maastricht, on tõsise küsimärgi all.

Kohe kui jalg mahtus rattakinga, läksin veerema. Mingist hetkest tegi liigutamine ainult head ja must auk muutus tunneliks, mille lõpus paistis valgus. Mõned treeningud ja startisin Tartu Mill Triathlonil. Üldjoontes polnud päev nii hull, kui kartsin. Ujumine oli kange, kuid stabiilne. Rattas olin teiseks ringiks küpse ja jooks oli tõusude-mõõnadega. Suures plaanis oli tulemus vastav treeningutele, mis ma viimase kuu jooksul sain teha.

Edasi läks mul kiireks, järgi oli jäänud vaid kolm nädalat + viimane nädal enne IM taastumiseks. Alustasin oma kiiret ja viimast ettevalmistust Jooksupartneri laagrist Otepääl. Vahelduvad rattaringid, jooksud maastikul ja lõdvestavad ujumised Pühajärves. Nädalaga suutsin ennast suht lukku treenida, kuid õnneks tegi Timo Müür (Tartu) minuga imet ja teise treeningnädala alguses olin kui uuesti sündinud.

Teine nädal algas mul Pärnu Jõe Triatloniga (veerand IM distansist), kus liikumine oli juba hoopis teisest klassist, kui Tartus. Ujumine ja jooks õnnestusid ilusti, rattas lasin Emeril ennast ikkagi maha jätta, mis omakorda näitas hetke puudujääke. Sellegi poolest sain selle hooaja esimese võidu ja kuhjaga enesekindlust, et kõik pole veel kadunud. Treeningud jätkusid Pärnus, kus kasutasin kohalikke tuge. Treeningud muutusid intensiivsemaks!

Väsinuna läksin Kõrvemaa Triatloni starti. Lootsin läbi proovitud taktikale ja mõtlesin läbi plaani A ja plaani B. Plaan A oli Emeriga rattas lõpuni vastu pidada ja siis jooksus võit vormistada. Juhul kui meid kätte saadakse, siis oli plaan B "ratturit" panna ja loota heale jooksule. Plaan A oli cäncel poolel rattal. Plaan B oli veel täitsa jõus. Jooksu algus oli raske, jalad ei liikunud. Läbi vaeva suutsin Allariga kaasa minna ja umbes kilomeetri pärast olime kolmekesi koos - Rait, Allar, mina. Ahja, Raidu lasime ratta lõpus eest ära. Teadsin, et ta läheb, kuid lootsin, et vahe tõmmatakse kinni - esimene viga.

Teine viga oli jälgida Allarit ja lasta Raidul eest ära libiseda. Samas olgem ausad, olin ikka väga piiri peal ja olemine polnud meeldiv. Viimasel kilomeetril tekitasin iseloomu ja küsisin endalt, kui väga ma seda üritust siin täna võta tahan? Tahtsin, kuid mõte tekkis liiga hilja. Allarist sain lahti, kuid finishi joon tuli liiga hilja. Kõige tugevam mees võitis! Kui jooksed ~10 sek/km kohta kehvemini, kui muidu, siis Sa polegi seda võitu väärt.

Tundsin ennast jällegi tugevamana! Viimase nädala treeningud tegin Tallinnas. Lubasin vaimule värskust ja ostsin Männiku Wakeparki kaardi, mis sundis mind rohkem vees käima. Koos wake-i arenguga, arenes ka ujumine.

"Otsime järgmiseks aastaks tegevust"

Märkamatult pakkisin ratast, olin lennujaamas ja hetk hiljem Brüsselis, Andrese korteris. Varsti saabus ka Endrik ja IM tiim oligi koos. Järgmisel hommikul autoga Hollandisse ja shit was getting real!

"Kuidas me mahasõidu maha magasime"

Viimase nädala puhkamine mõjus mulle halvasti, keha oli tuim ja ei töötanud. Õnneks taastus kõik reedel-laupäeval. Ette ruttavalt ütlen ära, et pühapäeva raskeim hetk oli ärkamine kell 05:00 hommikul. Liikusime starti, tegime vaikuse vältimiseks halbu nalju ja oligi aeg minna. 7:10, 10 min pärast PRO-de starti, muutus kõik!

Ujumise alguses hoidsin ennast tagasi ja sättisin ennast esimeste seljataha. Lasin kehal ennast ise käime tõmmata. Enne poolt maad pidi korra veest välja jooksma ja selleks hetkeks olin tõusnud kolmandaks. Vette tagasi minnes oli tunne ultra ja kuna kaks esimest hakkasid suplema, vajutasin gaasi. Eest mind ära ei lastud, kuid tööd tegema ka enam ei tuldud. Selle asemel kõdistati varbaid. Viimasel ~100 m üritas üks ujumise võitu minu käest omale saada, kuid asi oli juba põhimõttes. Lased mul üle 2 km ees vedada ja siis arvad, et ma lasen Sind lõpus mööda - seriously!?

"Pingelise vaikuse peletamiseks"

Rattale minnes puterdasin veidi vahetuses, ei leidnud oma ratast ülese, seega väljusin T1-st kolmandana. Iseenesest sobis mulle, istusin rongi kolmandaks ja hakkasin sööma. Raja algus oli suhteliselt tehniliste kurvidega. Viimane sobis mulle, sest isegi kui söömise käigus veidi maha jäin, siis kurvitasin ilusti ennast taas saba peale. Kui keha laetud, siis hakkas juba veidi närvidele käima see, kuidas esimesed ei oska kurve läbida. Pidev pidurdamine muutus tüütuks ja umbes 20ndal km läksin ette, vajutasin ja paari km pärast avastasin end täiesti üksinda.

Eest vajusid vastu üksikud kehvemad PRO-d. Teadsin, et 90 km pikkuse ringi teine pool on mägine, kuid ei teadnud, kui mägine. Hirmuga ootasin neid Amstel Gold klassiku põkse. Õnneks järgnes igale tõusule pikk laskumine, kus sai piisavalt taastuda. Ringi lõpus möödus minust esimene võistleja, kes oli M40-45 klassis, ilge hooga lasi minna, las ta siis läks. Teise ringi alguses jõudis järgi minu klassi mees, kes oli veidi tugevam, kuid kurvides kerge kordinaator. Sirgetel jäin, kuid kurvides olin  tagasi.

Olin nüüd siis langenud AG kolmandaks ja oma klassi teiseks. Vaikselt tekkis väsimus, umbes seal 130nda km juures oli esimene raske hetk. 150-160ndal kilomeetril leidsin ennast pärast tankimist uuesti. Rajal oli mitu munakivi lõiku, kus ma hinge kinni hoidsin, et ratas ikka koos püsiks. Nendest puhaste paberitega läbi ja siis kergelt pinnatud teelõigul tundsin, et veeren esimese jooksuga veljel. Varukummi ja pumpa mul polnud ja kiiret lahendust ma ei näinud...

Esimene emotsioon oli ratas kaarega pikki põldu visata! Rahunesin, võtsin väikse hetke puhkuseks. Rajal ei liikunud kedagi, polnud võistlejaid, polnud korraldaja tsikleid. Mõne aja möödudes tulid esimesed võistlejad, ükshaaval ja minu juures kindlas otsevaates. Tuli tsikkel, kes minu veidra rapsimise peale lõpuks peatus. Palusin abi, kuid asjata. Neil polevat telefoni, ega raadiot. Soovitasid kaasvõitlejate peale lootma jääda. Sõitsid ära! Mainisid veel, et kunagi tuleb laibaauto ka, juhul kui kummi vahetatud ei saa. Ironmani laibaauto, no tänks, suren enne siin janusse ja nälga.

Võistlejate grupid muutusid suuremaks ja tuulesõit oli juba rohkem nagu kohustus, mitte valik. Poleks arvanud, et pilt on nii masendav on. Õnneks oli lähedal puude varjus pink, kus sai istuda ja võistlust vaadata. Lõpuks peatus kutsumise peale võistleja, kelle käest sain kummi ja pumba. Kiire vahetus ja saingi liikuma. Esimesed km olid kanged, keha ei tahtnud tööd teha, jäänud oli ~20 km, millest viimased 10 sain hoo taas ülesse.

"Sõõma peab" Ootame päeva vastupidavamat Ironman´i, Endrikut"

Tagasi vaadates ja tulemusi uurides läks mul seal põllu ääres pingil 55-60 min. Jooksma minnes olin segaduses, kuidas edasi, kas üldse edasi, miks mulle seda enam vaja on? Jooksu ringe oli 3, millest esimene läks üllatavalt kiirelt. Kiirelt sai käidud ka toaletis, pausi ajal joodud vesi oli vist liialt. Teisel ringil tegelesin laadimisega, et 30ndatel kilomeetritel le kangi ei tuleks. Teine ring ka tehtud! Kuna mul kella ei olnud, siis vaikselt mõtlesin, kui kiire maraton see mul hetkel on? Tundus kiire! Rada oli minule ideaalne, kergete laskumiste ja tõusudega. Mäest alla sai hoo ülese, samas tõusud oli piisavalt joostavad. Viimasel ringil oli korra hetk, et jalad enam ei tööta, kuid see kadus koos Red Bulliga.

Viimasest joogipunktist hooga läbi ja ega ma väga midagi sisse ei jätnud. Kuna ma ei teadnud, kaua mul seal rattal aega läks, oli väike lootus, et ehk jooksin ennast oma AG viie parema hulka. Minu AG 30-34 said Hawaii Ironmani pääsmed esimesed 5! Võitjas polnud kahtlust, jooksis teine alla 3 tunni maratoni, kuid ülejäänud neli olid juba oluliselt kehvema tulemusega. Orienteeruvalt 9:10 ajaga oleksin olnud kindlalt AG teine, kolmas mees oli 9:19. Viimane Hawaii koht 9:34.

Ujumine: 50:43, AG esimene.
Ratas: 6:05:32
Jooks: 3:08:54, AG teine.

Kokku: 10:11:56

Hakka või võistlustel varukummi ja pumpa kaasas kandma!

Andres kirjeldab oma päeva: https://kuningbanaan.wordpress.com/2015/08/23/ironman-2-0-kuum-maastricht/ 

Esimesed tibukesed - aprill-mai-juuni!

Puhkasin laagrist välja, käisin koormustestil, kus anti hooajale roheline tuli. Tegin isegi mõned rekordid, mille üle on hea meel. Nagu ma juba harjunud olen, siis alustasin ka see hooaeg üksikaladega - rattasõitude ja jooksudega. Kiire ülevaade, kuidas läks :)

Kõrvemaa Kevadjooks 16 km. 

Esimene start läks kohe väga hästi. Jooksin oma Kõrvemaa jooksu rajarekordi. Viimati jooksin seal nii kiirelt aastal 2009. Seekord siis ~20 sek kiiremini ja varuga. Üldiselt oli võistluskäik tavaline ja minu jaoks veidi igav. Head meelt tegi see, et suutsin kõrgel pulsil kannatada ja ei tõmmanud ennast kinni. Jooksin alguses väikses grupis, mis tõusudel lagunes. Korraks oli minulgi raske ja märkamatult tuli ~15 sek vahe sisse. Taastusin ja suutsin ennast taas tööle saada. Püüdsin ees jooksnud Allar Soo kinni, kelle polnud kõige parem päev vist. Leppisime kokku, et teeme pigem koostööd ja ei hakka üksteist üle mängima. Viimased kilomeetrid pigem kindla peale ja finishis sai ühe ilusa pildi.

Kokkuvõttes: 57:59, 14.-15.koht.

Vooremäe Rattamaraton

Esimene ratta start ja kohe metsa. Ilm oli niiske ja jahe, seega enesetunne mingi mega hea ei olnud. Väga suurt eesmärki ei seadnud, tahtsin lihtsalt tugevalt läbi sõita. Startisin kolmandast grupist (300+), seega oli mul väike eelis, juhul kui saan esimesed kätte, siis olen puhtas ajas juba neist ees. Alguses olin tugev ja jaksasin pidevalt positsiooni parandada, kuid mingi hetk kustus mu tuluke ja läks raskeks. Vooremäel tiksusin juba omas taktis ja viimased 10 km olin valmis kella kinni panema. Täiesti tühjaks võttis.

Kokkuvõttes: 107. koht.

Kuusalu Rattaralli

Esimene grupisõit. Plaanis oli teha ühtlane tugev sõit, kuid mitte väga ennast väsitada, sest tahtsin järgmisel päeval Tartus kiire jooksu teha. Oli ju Kõrvemaal väga hästi läinud, seega lootsin ka seal head tulemust.

Jõudsin nibin-nabin esimesse gruppi ja siis lihtsalt hoidsin ennast seal peidus. Teadsin, et tõusul ja seejärel lagedal küljetuules pannakse gaasi ja tahtsin selleks valmis olla. Esimene ring ei olnud suurt probleemi kaasa minna. Sattusin õnneks õigesse kohta. Teisel ringil olin tõusul liiga taga ja küljekas nõudis juba suuremat pingutust. Õnneks ka seekord pundis sees. Kolmas ring olin arvamusel, et ehk hoitakse finishiks, kuid ma eksisin suurelt. Taaskord valel possal ja enam padruneid ei jätkunud. Olin saba peal, kuid vaikselt sai kõik otsa.

Tagant tulid abimehed ja kui algselt oli mõte, et lõpus väga ei punni, siis kahjuks ei jäänud muud üle, kui pidi lõpuni karuselli panema. Kokkuvõttes rahul, kuna esimene start maanteel ja suures plaanis olin parem kui varem.

Kokkuvõttes: 69. koht.

Tartu Jooksumaraton

Kuusalu Rattaralli järgmisel päeval olin taas stardis. Lihased tundsid ennast hästi aga mootor oli väsinud. Kuusalu küljetuul oli oma jälje jätnud. Võrreldes Kõrvemaaga oli pulsis 5-7 lööki puudu. Lihtsalt ei suuda kõrge pulsiga liikuda. Olin koos Teppani ja Kõivuga, kõik sujus. Kuniks Kõiv otsustas ühe kilomeetri joosta 10-15 sek kiiremini ja mina ei suutnud sellele reageerida. Jäingi sinna üksi omas taktis tiksuma. Lõpus veidi kogusin ennast ja tegin viimased kilomeetrid taas tugevalt, kuid sisuliselt olin pettunud. Vorm lubanuks joosta 2-3 min kiiremini, kuid eelmise päeva tegevused tõmbasid sellele kriipsu peale.

Kokkuvõttes: 1:25:55, 22. koht

Kuusalu Rattamaraton 

Teine start metsas ja rada oli minule loodud. Tehnilist osa oli vähe ja sisuliselt sai igal pool jõuga läbi sõita. Sõit toimus enamuselt grupis, kuid raskemad kohad vähendasid sõitjate arvu senikaua, kuni meid oli järel umbes kümmekond. Sõitsin välja oma EC parima tulemuse, kuid viimastel kilomeetritel tegin paar viga, mis jätsid mind grupi lõppu ja läksid mulle maksma umbes kümme kohta. Kokkuvõttes olin rahul, kuna suutsin kogu distantsi vajutada. Nagu arvata oli, jõudsin kolmandaks stardiks vormi.

Kui Vooremäel startisin kolmandast grupist, siis Kuusalus juba teisest grupist (100+) ja Kalevipojal saab mu koht olema esimeses grupis (kuni 100). Mis ühelt poolt on mõnus dünaamika, kuid nüüd tuleb Kalevipojas juba stardist hakata reaalselt kohe sõitma. Pole aega soojenduseks!

Kokkuvõttes: 62. koht.

Elva Rattaralli

Teine grupisõidu start. Pidulikus alguses jäi endale omaselt liiga taha ja kui pauk käis ja võistlus küljekale keeras, olin India pundist ka taga pool. Õnneks leidsin kohe endale paar tugevat sõpra kellega hakkasime esimesi jälitama. Ühtpidi on hea meel, et suutsin taas endast nii palju anda ja näha oma reaalseid piire, kuid see kõik tuli oma hinnaga. Esimesed ~15 km oli keskmine pulss üle 160, kuhu sisse jäi ka pidulik start. Hiljem kella uurides nägin, et suutsin  sõita 164-167 keskmise pulsiga, mis on minu puhul põhimõtteliselt nagu jooksmine. Arvestades, et rattas on lävi ~5 lööki madalam, siis sõitsin sisuliselt anaeroobses.

Mingil hetkel, kui jalg enam ringi ei käinud, sain aru, et minu piir jookseb täna siit. Loobusin tagaajamisest, taastusin ja jõin. Väga pikalt ei pidanudki ootama, kui tagant tuli järgmine punt, kus ma lõpuni sõitsin. Eest kukkus meile kümmekond meest veel juurde, seega võimalik,et ees olemine oleks mulle niikuinii liiga raskeks osutunud. Paaril korral proovisin enda elu huvitavaks teha, sõitsin mõne paarilisega eest, kuid see kõik oli lõpuks tühi pingutus.

Keha oli väsinud ja tundsin, et nädala pärast toimuv Tartu Rattaralli ei saa mulle kerge olema.

Kokkuvõttes 104. koht.

Tartu Rattaralli 

Kartsin hullemat, kui asi tegelikult oli. Start õnnestus ja enda arust liikusin pidevalt ettepoole. Koguaeg oli tunne, et grupp on veel täitsa ühtses joones. Kuid kohe kui Tartust välja saime, oli vahe juba paarkümmend meetrit ja sisuliselt oli rong läinud.

Alpha Baltic hoidis grupi ees tempot, samas vahel tegid elu paljudele raskeks, tõmmates küljekatega tee äärde. Läbi selle toimus loomulik filtratsioon ja punt muutus pidevalt väiksemaks. Püüdsime Jõgeval ühe suurema mahajääjate pundi kinni ja mõned kilomeetrid hiljem nägin, kuidas Ain-Alar paremalt vaikselt eest ära libiseb. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta, ootasin natuke ja siis läksin järgi. Algas paaris temposõit, mis kestis ~15 km. Kahju, et tagant kedagi juurde ei tulnud, arvan, et meil oleks olnud reaalne variant kuni lõpuni eest ära olla, sest grupp ei liikunud nii kiirelt.

Vahetult enne Luunjat testis Alpha Baltic meid uuesti ja seekord isegi eduga, oleks nad edasi sõitnud. Kuna neile keegi väga appi ei läinud, saime nad uuesti koostööd tehes kätte. Lõpp oli suht tavaline, viimased kilomeetrid olid kõik härga täis, korraks isegi tekkis variant ette veereda, kuid kogu see möll oli seal liiga kaootiline, seega jäin oma nahka hoidma.

Tagasi vaadates läks nii nagu pidi. Oleks ma peagruppi jõudnud, siis kes teab, võibolla oleks mu hooaeg saanud kukkumise näol mõnusa põntsu. Kuna peagrupp läks seejärel vähemalt kolmeks, viimased saime Jõgeval kätte ja keskmistega jäi finishis vahe ~2 min, siis mis Sa hing veel tahad.

Seal grupis, kus ma olin, sain ma turvaliselt oma kohta hoida ja läbi selle ühtlase tugeva sõidu, mida mul oligi vaja, arvestades Valg Half-Ironmani.

Kokkuvõttes 235. koht.

Kalevipoja Rattamaraton 

Läksin starti madalate eesmärkidega. Kuna olin heade tulemuste tõttu tõusnud juba teise gruppi (50-100), siis mõtlesin alguses ennast pigem tagasi hoida ja siis võistluse teises pooles tugevamalt sõita. Start õnnestus ja suusaradadel suutsin ilusti vooluga kaasa minna. Kruusakatel läks raskeks ja otsustasin siis omas taktis liikuda. Ilge hooga möödus minust Ain-Alar, kellele seekord saba peale hüpata ei soovinud.

Edasi sattusin punti, mis sobis mu plaanidega. Umbes poolel maal tundsin, et võib natukene peale keerata ja hakkasin vaikselt ülespoole liikuma. Peale viimast tõusude tsüklit saime neljakesi suuremast grupist minema ja suutsime nii püsida kuni finishini. Lõpus oli üllatus suur, kui kuulsin, et olin end taas sinna ~60 juurde sõitnud. Keskmine pulss oli selle rattahooaja kõrgeim, kuid enesetunne vast kõige parem.

Kokkuvõttes 67. koht.

Edasi olen nüüd täielikult triatloni lainel. Stardin Valgas EMV poolpikas ja Tartu Mill triatlonil. Mõneks ajaks rattavõistlustel ei stardi. Võimalusel teen mõned lühemad jooksuvõistlused.

Hea meel, et tervis on korras! Teen taaskord hetkel ühe lühema Intervall Hüpoksia kuuri, kuni 10 X, et olla Valgas heas hoos. Kokku olen teinud IHT see ettevalmistus kolmel korras, üks pikk kuur talvel, üks lühem enne laagrit ja nüüd siis kolmas, enne Valgat ja Tartu Milli.

Teisi pilte saab vaadata www.sportfoto.ee "Priit Ailt" :) 

Portugal 2015, kolm nädalat puhkust!

Veel enne kui võistlushooaja käima tõmban, kirjutan Teile natukene, kuidas sujus mu lõunalaager. Seekord laagerdasin Portugalis, 11 päeva Monte Gordos ja 11 päeva Albufeiras. Esimene vaatus toimus koos Treeningpartneri jooksjatega ning teine vaatus koos Hawaii Expressi ratturitega. Kokku sai ennast liigutatud ~80 h, enamus rattal, teisalt joostes ja ujuma jõudsin viiel korral.

Statistika pole kunagi midagi reaalset peegeldunud, seega räägin pigem, mis tegelikult toimus. Portugalis oli äge ja ma ei saa aru, kuidas ma sinna varem pole jõudnud. Saan täiesti aru, miks Eesti Kergejõustik käib just Portugalis. Tavaliselt olen harjunud jooksma kuskil ranna äärsel betoonil või asfaldil, seekord siis üleval pildid oleval maastikul. Variatsioone on meeletult! Tõusud, langused, pehmel pinnal, kruusakal, liivas jne jne. Hea meelega lähed jooksma :)

Monte Gordo oli maastiku koha pealt parem kui Albufeira, kuid suures plaanis polnud vahet.

Kuna ajavahe Eestiga oli 2 h, siis tuli uni tavaliselt juba 21:30-22:00 ja silm läks lahti ~7:00. Tundus täiesti loogiline hetk, et minna hommikusele jooksuotsale ja siis kerge suplus ookeanis. Tugevalt soolane ~15 kraadine vesi äratas lõplikult ja tegi lihastele pai.

Esimesed ratta kilomeetrid tulid orienteerudes ja ümbrust avastades. Põhiteed olid aukus ja tiheda, suhteliselt närvilise liiklusega. Õnneks pidi neid kasutama vaid ~ 5 km. Edasi keerasid juba sisemaale, kus ootasid ees mäed. Need mäed olid sellised mõnusad, 400-600 m merepinnast, lähiümbruse kõrgeim tipp oli ~800 m. Mõned kilomeetrid ronid ja siis taas laskud, nagu Otepää aga korda kolm. Alustamiseks kõige õigem maastik üldse!

Ärge nüüd arvake, et seal kerge oli. Vajadusel said ~120 km treeninguga ~2000 tõusumeetrit. Lihtsalt see kõik kogunes kuidagi mugavamalt ja mõnusamalt. Loodist väljas tõuse nagu polnudki. Enamus kohtadel sai sõita eest suurega jõutrenni.

Lõpetuseks nüüd ujumisest, ookean seda tegevust oma vee temperatuuri tõttu väga ei toetanud. Kohalikud ujulad oli korralikud 25 m, koos sauna ja mullikaga. Viimases pidi kandma ujumismütsi, mis oli natuke naljakas aga elus peabki naeru olema. Ujulasse pääsemiseks pidi täitma ankeedi ja ID kaardi koopia. Pääse ise maksis 1,85 € jah ma ei eksi, see maksis alla kahe euro. Põhimõtteliselt sai vajadusel minna kasvõi sauna ja mullitama õhtul sellise raha eest.

Albufeira ujulasse pääse oli ka ~2 €, kuid nõudis hooaja registreerimist 7 € ja krediidi laadimist (miinimum 5 €), seega seal läks ujumine veidi kallimaks. Suures plaanis siiski odav ujumine, kui kõik kokku arvutada.

Päevad planeerisin vaheldusrikkalt, üksi päev oma ülesehituselt ei kordunud. Täis puhkepäevi ma ei teinud. Puhkepäev oli tavaliselt rattavaba päev, mille sisustasin ujumise ja jooksmisega. Mahu mõttes väike, keha mõttes uus ärritus. 

Midagi muud erilist ei tookski välja. Kõik sujus ideaalselt ja kõik planeeritu sai tehtud täismahus. Keha pidas vastu ja kui kuskilt kipitama hakkas, siis aitas hädast välja Timo Müür (Sports Therapy Massaaž)

Tulin koju, puhkasin paar päeva ja käisin Vomaxis koormustestil. Poleks uskunud, et 32 aastasena suudan veel esile kutsuda selliseid muutusi oma kehas ja saavutusvõimes. Mõned rekordid sai purustatud ja täis roheline tuli on hooajale antud. 

Järgmised stardid: Kõrvemaa Jooks; Vooremäe Estonian Cup, Kuusalu Rattaralli ja Tartu Jooksumaraton. Sisuliselt on plaan nagu iga aasta: ratta ja jooksuvõistlustega hoogu koguda ja vormi jõuda Valga EMV poolpikas triatlonis. Edasised stardid mai-juuni kuus veel lahtised ja hooaja mõttes veel kõike ära ei räägiks... 

Jaanuar-veebruar 2015

Kevad on käes ja veel enne, kui ma laagrisse sõidan, oleks kena Teile kirjutada, kuidas suusahooaeg läks. Pikka juttu sellel teemal ei tule, kuna pole, millest kirjutada. Olin jaanuari alguses suhteliselt mõnusas vormis ja valmis suusamaratonideks. Sõitsin kaheks nädalaks puhkusele ja sain seal ühel ilusal päeval endale kohaliku bakteri, kes hakkas mu seedetraktis elutsema. Saime esialgu ilusti läbi, ta väga ei seganud mind. Piiras vahel lihtsalt mu toitumisharjumusi! Märkamatult vajusin alatoitumusse ja siis läksid asjad kehvemaks. 

Ühel õhtul enam väga jalgu alla ei saanud, vist oli palavik ja õhtu lõppes kohalikus kliinikus. Seal turgutati mind üles, kuid päris terveks sain alles kodus, kus külm-mõnus-värske õhk kõik bakterid tappis ning kodumaine toekas toit mind taas täis laadis. 

Kahe-nädalane puhkus muutus tegelikult kolme-nädalaseks treeningpausiks. Järgmised kaks nädalat kodus oli tegemist, et end taas liikuma saada. Süda ei jaksanud ja lihased ei jõudnud. Tunne taastus vast kolmandaks nädalaks, kus hakkasin taas liikuma. Tartu Maraton oli teistel selleks ajaks juba sõidetud ja võimalus oli sõita Kõrvemaa suusamaratoni.

2009 a 2:09:32 31.koht

2010 a 2:00:32 35. koht

2011 a 1:51:17 40. koht

2012 a. 1:58:07 50. koht

2013 a kergelt tõbisena läbisin distantsi

2014 a ei startinud

2015 a 2:01:41 39. koht

Statistika väga midagi ei ütle, koha mõttes sõitsin oma taseme taas välja. Aja koha pealt polnud need lume- ja libisemisolud vist kõige paremad.

Esimene suusavõistlus ja viimast korda suusad all. Midagi erilist võistlusest kirjutada polegi, oma sõit. Esimene ring oli raskem, teisel ringil läks enesetunne järjest paremaks. Määrisin suusad sisse ja puhastasin ratta ära. Suusahooaeg algas küll ilusti Soomes, kuid lõppes suht kurvalt Eestis. 

Sõidan u 10 päeva pärast Portugali laagrisse ja jään sinna kolmeks nädalaks. Peale haiguse läbi põdemist võtsin ette ka lühikese Intervall Hüpoksia kuuri. Käisin kokku 10X, alustasin kõrgemalt kui esimene kord ja tegin senikaua, kuni enesetunne läks heaks. Jätsin u 10-päevase taastumise enne laagrit, et Portugalis saaks juba täie hooga alustada. 

Järgmine postitus tuleb tõenäoliselt juba laagrist! Mõned ilusamad pildid Taist: 

Intervall Hüpoksia 2015

Läbisin hooaja ettevalmistuse toetuseks Intervall Hüpoksiat baaskuuri vahemikus 9.dets - 11.jaan. Tahtsin, et kuuri ajal ei esineks segavaid faktoreid, mis sunniks mind kuuri muutma või lõpetama, sellepärast ka selline ajastus - rohkem kui kaks kuud enne lõunalaagrit, ning parajalt enne suusamaratone. Kokku käisin 18 korda ja jõudsin maksimaalsetele kõrgustele, hapniku õhus 8-9 %.

Käisin maski all 2-3 päeva järjest ja siis puhkasin 1-2 päeva. Pikemat puhkust ei lubanud, kuna tundsin, et nii hakkan ära vajuma ja pean uuesti madalamalt alustama. Samas pidevalt hindasin, et oleksin järgmiseks mikrotsükli alguseks puhanud. Hüpoksias kulunud aeg läks kirja ka treeningpäevikusse, mis andis omakorda infot kehale mõjuvast koormusest. 

Suures plaanis jagaksin kuuri kolmeks. Esimene kolmandik oli sissejuhatav, kus keha kohanes koormusega ja leidsin enda jaoks parima ajastuse, millal maski all käia. Jätsin seekord treeningute ja hüpoksia vahele võimalikult pika aja. Näiteks, kui hommikul hüpoksias käisin, siis alles õhtul läksin trenni ja vastupidi. Jättes nii pika aja taastumiseks, kurnates keha pehmemalt.

Teist kolmandiku nimetaksin ma naudinguks! Enesetunne läks väga heaks, nii maski all, kui ka hiljem treeningutel. Tekkis uus, sügavam, efektiivsem hingamine. Pulsid kukkusid. Suutsin suusatada 2-3 tundi järjest, tõusudel väsimatult tööd teha ja seda kõike ~120 keskmise pulsiga. Olin väga heas vormis! Tuleviku mõttes on hea teada, millal heaks lähen, et seda võistluste mõttes ära kasutada. 

Viimane kolmandik, kus simuleeritud kõrgused hakkasid 6000 m peale jõudma, läks olemine ka vastavalt hõredamaks. Talusin koormust hästi, oluliselt paremini kui eelmine aasta, kuid suures plaanis hakkasin väsima. Sellest vaatamata pidas organism vastu ja sain kuuri ilusti lõpuni teha. 

Peale kuuri lõppu võtsin aja maha ja puhkasin. Esimene tsükkel tehtud, esimene jõud ja maht on seeditud. Olen valmis teiseks vaatuseks :)

Lisainfo www.sportingmed.ee 

Suusalainel, detsember 2014

Lubasin viimati, et järgmine postitus tuleb lumelt ja suuskadelt. Kahjuks polnud meil Soomes internetti, seega postitus tuleb siiski asfaldilt ja tossudes.

Läinud on edukalt, regulaarne CrossFit ja seda vahetevahel toetav individuaalne jõusaal on hästi mõjunud. Novembri teises pooles hakkasin vaikselt aeroobsele treeningule mõtlema, jõudsin juba ujuma ja jooksma. Tahtsin enne lumelaagrit mingigi tunde sisse saada. Novembri viimastest päevadest kuni detsembri alguseni viibisin siis oma elu esimesel lumelaagris Soomes, Luostol/ Pühal. 

Aastaid olen planeerinud, et võiks novembris lumele sõita ja oma suusaliikumist veidi varem alustada. Seekord sai see siis tehtud tänu Taavi Kaivule! Kuus päeva lumel, kokku üle 200 km suuska ja mõned kümned jooksukilomeetrid. Esialgu oli oodatult väsitav 2+ h treeninguid libistada, aga paari päevaga jõudsin 50 km treeninguni, mis kujunes kergemaks kui esimesed päevad. 

Lund oli esialgu vähe, kohati pidi tundra-muru-lapikeste vahel rada otsima, aga viimastel päevadel juba pigem liiga palju. Suusanina kadus lume sisse ära ja treening kujunes EKEks, kus laskumisi pidi kaasa aitama. Kõik see ilus sai aga kiirelt läbi ja järgmisteks aastateks peab kaaluma pikemat laagrit. 

Nüüd, kus aeroobsele baasile on antud kick-start ja jõutreeningutega jätkan kuni jaan keskpaigani, otsustasin, et alustan ka 2015 hooaja Intervall Hüpoksiaga. Kuna eelmise talve-kevade baaskuur jäi lahjaks ja jättis liiga väikse taastumisaja enne esimesi starte, siis see aasta alustan varem.

Plaanis on kuni jaan keskpaigani hüpoksiast baas alla saada, siis puhata ja esimene "lõvi" välja lasta Tartu Maratonil. Kuna 2015 aastal on Neliküritusest saanud Kuubik, siis eesmärk seal edukalt esineda seda suurem. Tuleb kahel jooksul oma tavapärane tulemus teha, loota edukale suusahooajale ja viimaseks siis heale grupisõidutaktikale. 

Hüpoksiast veel nii palju, et kuna baasi tekitan dets-jaan kuus, siis tõenäoliselt tulevad pisemad kuurid enne kevadlaagrit ja hooajal vastavalt vajadusele. Nii on hooajal käimine ohutum ja saan hetkel rahulikult, pikalt ja muretult seal käi
a. Hetkel on Tartu Maratonini veel piisavalt (2 kuud) aega, seega taastumisaega piisavalt. 

Suusast veel nii palju, et plaani olen võtnud: 1.veeb Tamsalu-Neeruti (vaba); 7.veeb Alutaguse (klassika); 15.veeb Tartu Maraton (klassika); 21.veeb Kõrvemaa Neliku (vaba). Esimene start siis sissejuhatuseks, teine TM soojenduseks ja kahel viimasel tuleb tulemusele minna. 

September-Oktoober

Hoiame see aasta sama joont lõpuni välja. Postitame mõtteid ja tegusi nädalaid peale nende esinemist. Alles nüüd, kus hakkan vaatama 2015 hooajale, olen leidnud aja. Ühesõnaga kirjutan, kuidas selle hooaja viimased stardid läksid. 

Alustan SEB Tallinna Maratoniga, minu jaoks siis poolmaraton ja enne Tartu Linnamaratoni viimase korraliku testiga. Olin triatlonid selleks aastaks selja taha jätnud ja keskendusin jooksu ja rattale. Kui nüüd aus olla, siis pole sisuliselt viimased kaks kuud regulaarselt basseini jõudnud. Õnneks saab ujumine siit vaid paremaks minna :) 

Jooks ise oli suhteliselt igav ja kella vastu võitlus. Alguses olin esimeste naistega samas pundis, kuid see lagunes juba enne Kadriorgu. Seejärel ei leidnudki endale parajat partnerit ja jätkasin üksi. Ärge nüüd valesti aru saage, ma ei jooksnud pundist minema, vaid jäin sinna kuskile keskele. Poolel maal oli tunne veel suht ok, mis tekitas kerge hirmu, et äkki peaks lähiajal mingi energia-laksu sisse võtma. Kannatasin selle mõttega veel kuni Pirita teeni. Siiamaani olin liikunud vaid vee ja spordijoogi peal. 

Võtsin geeli 6-7 km enne lõppu ja arvan siiani, et see oli viga. Peale seda kadus kerivus, jalad läksid kangeks ja pidi esmakordselt tahtejõu peal jooksma. Õnneks asi paranes Vanalinna jõudes ja sealt edasi sain mõelda vaid sellele, kuidas ma eesolijaid ownima hakkan. Tõusingi viimastel km kolmandaks naiseks ja "poodium" oligi saavutatud :) 

Aeg 1:17:00 oli natukene kehvem, kui ma lootsin, aga üldjoontes korralik stabiilne jooks! Viimased poolmaratonid on mul lõppenud 6 km enne finishit, seekord siis mitte. 

Nädal kiiret taastumist rattasadulas ja olingi Tartu Rattamaratoniks valmis. Võistlus ise kujunes eelmise aasta copy-paste võistluseks. Alguses oli raske, asfaldil jäi sisuliselt minust vahe sisse, aga õnneks veeresime kõik laskumisel järgi. Edasine oli juba pidev positsiooni parandamine ja kuidagi läbi ime leidsin end mingi hetk pundist, kes võitles kohtadele 76 ja edasi. 

Tundsin, et olen õiges kohas ja väga enam punnitama ei hakanud. Taastunud ja tankinud, kuskil distantsi keskmisel kolmandikul, läks pundi liikumine eriti leboks. Ei saanudki lõpuni aru, miks nii rahulikult võeti. Võibolla oodati viimast vaatust Palust-Elvasse. Ühesõnaga keegi väga tõmmata ei tahtnud ja kuna ma ise kartsin, et saan ka alates teisest tunnist otsa, siis vaatasin olukorda kõrvalt. 

Nagu arvata oli, siis Palust tempo tõusis ja edasine oli juba jõuad või sured! Paaril korral olin liiga lähedal, et hüüda Lenna kuldsed sõnad - "mina jäääään!". Viimne kord, kui pidin endast kõik välja pigistama, oli peale seda viimast põksu, kus üleval keeratakse paremale, viimastele kilomeetritele. Arvatavasti tegin seal oma lõpuspurdi ära ja edasi kõõksusin pundi sabas. Lõpuks mind enam polnud ja sellest on kahju, kuna TOP100 oli realiseerimise küsimus. 

Hiljem tulemusi lapates leidsin, et u 3 min enne meid oli liikunud ka üks mõnus punt, kuhu ma järgmine aasta tahan kindlasti kuuluda. Siinkohal mainingi ära, et 2015 tuleb minu jaoks rattahooaeg, kus põhirõhk läheb rattavõistlustele. Sellest lähemalt siis, kui asjad selged...

TRMi järgselt kuulutasin rattahooaja lõppenuks. Jäänud oli veel jooks ja Tartu Linnamaraton! Ei saaks öelda, et enesekindlus oleks väga laes olnud. Jagada treeningud mitme ala vahel ja siis loota, et oled ühes neist hea, on naiivne. Arvutasin, et Tallinnas joostud poolmaraton X2 + 10 min on reaalne eesmärk ja selle plaaniga ma ka starti läksin - 2:45 ja alla!

Enda plaanid paigas, hakkasin Sigridi pärast muretsema. Temake läks oma esimesele maratonile ja olles oma elu parimas jooksuvormis, vajas ta pidevat vaimset tuge, et see on kõigest jooks, mis kestab natukene kauem, kui muidu :) ei kahelnud tema edukas esinemises kordagi. Ilusate piltidega, stabiilne, ühtlane jooks - 4:09:59! Täitis oma treeneri poolt pandud plaani.

10 min enne starti (by Ann)

Minu jooks oli see maraton kõige üksildasem võistlus mu elus! Sõpruse silla all, 2-3 km stardist, jooksin juba üksi. 8 meest olid eest ära libisenud, nende tempo ei vastanud minu plaanidele ja minu tempo ei vastanud tagumistele. Mõnesmõttes kurb! Olen nüüd jooksnud Tallinnas kaks maratoni, Tartus kaks maratoni ja mulle vist vaikselt aitab. Kui võrdlen jooksuvõistlusi ja rattavõistlusi, näiteks selle aasta Tartu Linnamaraton ja Tartu Rattamaraton, siis esimene on sisuliselt kontrollitud treening kellaga ja teine on non-stop action ja emotsioon. Siinkohal ei pea kaua mõtlema, kumma kasuks ma järgmine aasta pigem kaldun.

Vahepeal tekkis mõte, et ootan tagumised järele, aga kuna liikusin ilusti graafikus, siis ei tahtnud seda rikkuda. Läksin starti plaaniga, et 10ndal km otsustan, mis teen. Juhul kui siis kõik korras, siis jätkan võiduka lõpuni. Olin 10 km peal u 38 min ja tagasi teed enam polnud. Tartu üles-alla rada sobis mulle ja olin poolmaratoni joonel 1:21ga. Enesetunne sealjuures täitsa ok ja siis hakkasin tooma võrdlusi, kuidas ma ennast vahel triatlonitel tunnen, kui pean 10-21 km jooksma. Pfffff.... easy peasy! 

Esimesed kangus hetked tulid siis, kui nad tulema pidid, kuskil seal 32-33ndal km. Kuna olin ca 2 min varus, siis väga ei põdenud. Viimastel kilomeetritel õnnestus mul veel tõusta kaks kohta, kuid ma ei peaks seda väga suureks saavutuseks, kui konkurent enam ei võistle väga. Toomemägi kustutas mu edu erilise kiirusega ja korraks tekkis isegi paanika, et ei saagi alla 2:45. Õnneks tuli enne finish ja nii see hooaeg lõppes! 

Kokkuvõttes oli 2014 üks viimaste aastate parim hooaeg, kus alguses ei saanud nagu minema, aga pärast ei saanud enam pidama. Tähtis oli see, et tervis oli korras ja keha pidas vastu. Suuri pettumusi polnud, kõik mis suurelt plaani võeti, sai ka suurelt tehtud. Tundsin üle pika aja rahuldust ja kergendust. Võisin südame rahuga puhkuse välja võtta. Midagi ei kripeldanud. Tihti otsin hooaja lõpus veel viimaseid starte, et hea tundega lõpetada. Tihti seda head tunnet ei tulegi. Seejärel jätkad kohe suure tuhinaga treeningutega, unustades puhkuse üldse ära...

See aasta olen sisuliselt siiamaani (nov algus) puhanud! Esimesed nädalad ei teinud midagi, siis hakkasin käima jõusaalis ja CrossFitis http://www.crossfitim.com viimane on mulle eriti hästi mõjunud. Sealsed tegevused on hoopis teine maailm, millega ma siiamaani tegelenud olen. "Kehal on iga aasta uut ärritust vaja!" CrossFit on see aasta see ärritus!

Vaikselt olen hakanud käima jooksmas (sõrkimas), ujumas (suplemas) ja ratast sõitmas (veeremas). Võite arvata, kuidas mu keha ennast tunneb, kui on 5 nädalat aeroobsest tööst eemal olnud ja tegelenud vaid jõutreeninguga. I feel like s**t! Aga siit saab vaid paremaks minna :)

Edasised plaanid näevad mul ette elu esimest lumelaagrit Soomes, Luostol. Sõidan sinna u kahe nädala pärast. Pean mootorile taas tööd andma, et seal mitte väga häbisse jääda. Jõusaali ja CrossFitiga jätkan kindlasti kuni uue aastani. Järgmine aasta tuleb siis pigem ratta aasta, seega enamus treeningud toimuvad selle eesmärgi nimel!

Järgmised sissekanded lumelt ja suuskadelt :)

Intervall Hüpoksia 2014

Olen Teile ühe postituse juba hooaja algusest võlgu. Kuid polnud enne nagu midagi konkreetset sellel teemal jutustada. Nüüd, kus on jäänud vaid viimane vaatus, Tartu Jooksumaraton, on pilt selge. Allolev jutt on siis Intevall Hüpoksiast ja kuidas see hooajal mu tulemusi mõjutas. 

Esimese põhjaladumise kuuri tegin märtsis, vahetult enne lõunalaagrit aprilli alguses. Käisin kokku 13 X, plaanis oli käia vähemalt 15, kuid ajapuuduses pidin mõnedest kordadest loobuma. Vaatamata sellele, et kuur oleks võinud olla pikem, oli tulemusi tunda suht esimesel nädalal. Mida järgmine aasta kindlasti teisiti teen, on kuuri ajastamine. Seekord läksin paar päeva pärast kuuri lõppu laagrisse, taastumiseks jätsin minimaalselt aega. Viimane omakorda mõjutas laagri esimest nädalat, kus oli parajalt väsimust. Uuel aastal plaanin baaskuuri algust juba veebruari kuus. Arvatavasti sõidan Tartu Maratoni ära, taastun ja alustan. Sellisel juhul on mul piisavalt aega kõik korrad ära käia (15-20 X) ja jääb veel aega taastumiseks enne lõunalaagrit. 

Tõenäoliselt oli kuuri ja laagri koosmõjul ka hooaja esimesed stardid konarlikud. Värskust ei olnud ja õige liikumine tekkiski alles juuni alguses. 

Hooaja sees tegin kaks ~5 X ärritus kuuri. Esimesel korral enne Valga EMV juuni keskel ja teine kord enne TriSmile Triathloni juuli lõpus. Mõlemal korral sarnane tulemus. Langetasin treeningkoormusi ja valisin pigem Intervall Hüpoksia vormile viimase lihvi andmiseks. Võistluseks ettevalmistumise korral tuleb järgmine aasta samuti natukene varem alustada, et oleks aega kohaneda. Viimast on aga vahel raske teha, kuna kalender on tihe ja kuuri alustades saabub esialgu positiivne efekt, millele järgneb kerge auk. Juhul kui see langeb stardi päevale, teeb see elu selle päeval raskemaks. 

Vahetult enne TriSmile Triathloni oligi parajalt hirmu, sest tunne oli liiga hea. Õnneks kuulasin oma keha, hulluks ei läinud ja saime Lauriga (Lauri Pank, www.sportingmed.ee ) õigel ajal lõpetatud. Hooaja tipptulemus tuli kindlasti Intervall Hüpoksia toel! 

Ramsau 2013

August 2014

Tahtsin seda postitust kirjutada juba tund pärast TriSmile Triathloni finishit, aga olin selleks esialgu liiga väsinud ja hiljem ei sattunud enam nii pikalt arvuti taha. Ühesõnaga tuleb taaskord pikem jutt kogu augusti teemal.

TriSmile Triathlon 2014 kujunes lõpuks minu jaoks selle hooaja tippsündmuseks. Olles samal rajal võistelnud juba aastast 2009, õnnestus mul lõpuks Otepää raske raja kood murda. Tagasi vaadates ei teinud midagi erilist. Igal alal tegin oma tavapärase tulemuse, kuid seekord ei andnud ma kuskil ära. Kui 111 distants esimest korda Otepääle jõudis, arvutasin, et suudan seda teha vabalt alla 3 h 20 min. Aega on läinud 5 aastat ja olen ikkagi 3 min kaugusel.

Ujumisel pikalt ei peatuks! Minule sobib ilma kombeta ujumine ja tundsin ennast kogu distantsi vältel mõnusalt. Ujusin oma ujumist, punnitama ei hakanud, täiesti mugavuse piires. Teadsin, et ratta algus kujuneb pingeliseks, sellepärast hoidsin ennast tagasi.

Viimasel sirgel puristas keegi minust mööda, et ujumise võit endale saada, kuid tema õnnetuseks oli kiibi plaat veidi eemal ja seal olin mina siiski esimesena. Täpselt ei suutnud registreerida, palju meid T1 esialgu oli. Poslakani olin liider, siis võtsin tõusu rahulikult ja jäin kellegi taha oma teist possat hoidma. Väiksest Munamäest veidi edasi tundsin, et eesolev tüüp on ennast tõusudele jätnud ja andsin gaasi. Tahtsin algusest peale tempot kõrgel hoida, et tagant poolt tulijad nii pea ette ei jõuaks. Esimese ringi Sihva poole keerates nägin, et minuga oli kaasas vaid üks mees, hilisem võitja. Eeldasin, et Pirmin on vahe sisse jätnud ja veidi maha jäänud. Hiljem muidugi selgus, et ta oli juba ujumises vahe sisse jätnud, kuid tegi selle tugeva rattaga tasa. Üleüldse näitas see mees, mis tasemele ta suudab paari kuuga tõusta!

Kuna silmapiiril peale ukrainlase kedagi polnud ja see mees ei teinud kordagi sellist nägu, et sooviks vedama tulla, siis ega mul muud üle ei jäänud, kui edasi kihutada. Teise ringi lõpupoole läks üksi punnimine veidi tüütuks. Küsisin tsiklite käest, palju on vahed ja kes- kus liigub? Sain vastuse, et ukrainlane ja väikse vahega Pirmin. Ülejäänutega juba vahed sees. Ei läinudki kaua aega, kui Pirmin minust möödus. Ukrainlane tundis pinget ja jättis mind ringis kolmandaks. Olin selleks ajaks u 60 km ees olnud. Puhkus kulus ära! Sain toituda, venitada ja ennast jooksuks seada. Pirmini vedamisel jõudsimegi T2. Rattaaeg natukene alla 2:30, olen  2010 ja 2013 umbes samasse auku sõitnud, kuid siis liikusin negatiivse splitiga ja jäin põhirongist maha. Arvatavasti oleks võrdse paarilisega koostööd tehes kiiremini liikunud.

Jooksma minnes ilmus kuskilt tagant päeva parima rattaaja välja sõitnud venelane, kes oli napilt enne jooksu meiega kontakti saanud. T2 oli meid siis 4. Väljusin esimesena ja proovisin kohe rütmi leida. Tõsiselt raske oli! Ratta kangus ja ilma kuumus olid minuni jõudnud. Esimesel pikal tõusul kappasid minust venelane ja ukrainlane mööda. Kiiruste vahe oli märgatav, kuid jäin oma tempole kindlaks. Olen ennegi näinud, kuidas mehed Otepääl ennast üle hindavad. Sirgetel vahe säilis ja aedlinnas olime põhimõtteliselt kolmekesi taas koos. Umbes poolel maal sain jalad alla ja tundsin ennast juba jooksjana. Tegin väikse kruttimise, venelane jäi, kuid tundsin, et väga ülbeks ei tasu minna, keha hakkas üle kuumenema. Poslakale läksin esimesena, laskusin teisena, sirgel taas koos ukrainlasega.

Tundsin, et rohkem kruttimisi ei maksa teha, kui, siis viimasel kilomeetril. Minu õnnetuseks ei suutnud ma üldse see päev tõuse joosta ja nii libises viimasel aedlinna tõusul ukrainlane eest. Sirgel ja laskumisel jõudsin taas kontakti ja olin väga heal possal spurdiks, kuid siis lõppes minu päev ja edasi liikusin puhtalt gravitatsiooni- ja inertsijõul.

Teine koht, üldse ei kripelda, midagi ei kahetse, tegin oma ära! Üle 5 min ajaparandust! Jooksu aeg 40 min, olen üks aasta kehva ratta vihast jooksnud u 38:30. Kuid siiski tunnen, et see päev tegin oma maksimumi ära. Lõppude lõpuks loeb koguaeg ja koht, mitte üksikaladel säramine!

Kuna eelmine aasta tekkis tõrge Mäe tn jootmisega, siis see aasta läksin kindla peale välja ja saatsin Sigridi sinna mind abistama. Nuustaku pubi juures joogipunktis sama teema. Ütleme nii, et toitumise osas probleeme ei olnud. Kokku 3 liitrit vedelikku (joomine ja kastmine), 4 geeli, mõned soolakapslid. Pool võitu seega Sigridi kraesse J

Taastusin võistlusest 3-4 päeva ja sain ennast taas liikuma napilt enne Tallinna Krosstriathloni, TriSmile sarja viimane vaatus. Võistlus kujunes lihtsamaks, kui ma arvasin. Raskustesse ei sattunud ja lõpetasin TriSmile sarja samamoodi nagu alustasin, võiduga! Sari lukus ja võit käes.

Pingelangus ja taaskord taastusin 3-4 päeva. Keha ja vaim olid väsinud ja otsustasin triatloni hooaja lukku panna. Eesti Triatloni karikasarjas olin suvel vahele jäetud startide tõttu konkurentsist väljas. Korrastasin sügisesed plaanid ja leidsin, et parim lahendus on edasi minna ratturina/ jooksjana!

Startisin järgmiseks esmakordselt Fakto Auto Tallinna rattasõidul. Väga lahe, raske ja pingeline võistlus. Tuul tegi oma, kuid suutsin ilma suuremate raskusteta peagrupis lõpuni veereda. Kahju, et suve jooksul rohkem grupisõidu startidesse ei jõudnud. Järgmiseks läksin EMV grupisõidus (seenior1 vanuseklassis) Palamusel. Kui Tallinnas oli tuul, siis seal olid tõusud, mis asja huvitavaks tegid. Valetaks, kui ütleks, et läksin medali järele, kuid ära poleks sellest öelnud. Tundsin ennast hästi, kuid õige hetke magasin maha ja kuna lõpp oli pigem mäest alla, siis sinna enam trügima ei läinud.

Järgmised rattastardid saavad olema Tartu Rattamaratonil ja Kõrvemaa Rattamaratonil.

Hetkel olen rohkem jooksulainel, kuna plaanis on Tallinna Maratonil joosta 21 km ja Tartu Linnamaratonil 42 km . Kui kõik sujub, siis loodan mõlemas isiklike rekordite parandust!