Kõrvemaa Triatlon on olnud, kuni selle aastani, üks suurimaid kättesaamatuid võistlusi. Võistelnud seal enne kolmel korral ja ei ole mul seal kohe üldse õnne olnud. Ja ma ei räägi siinkohal võistluse võitmisest, ma pean silmas distantsi võimaliku kiiret läbimist, ilma takistustega. Küll ma olen seal kukkunud, rajalt mööda sõitnud, valesi arvestusi teinud...Kogemus luges! Kuna ujumine oli lühike ja vesi oli soe, siis ma ei pidanud oluliseks kombe kasutamist. Suuresti tänu sellele väljusin veest kolmandana, Kauge ja Etverki järel. Seal samas olid kohe Kirill ja Ayrton. Ujumisdistants oli arvatust ca 100 m pikem. Kiire vahetus ja ratta alguses andsin kohe gaasi. Lootes, et tagumised koostööle ei saa. Väga tihti taha ei vaadanud ja esimesed 6-8 km punnisin üksi. Alguses tunduski, et solo üritus õnnestub. Pikkadel vastutuule sirgetel vahe siiski vähenes ja otsustasin jala sirgeks lasta, et kruusakal värske olla. Tagant liitusid Kirill ja Kauge.
Minu jaoks läks elu kohe lihtsaks. Tempot küll tehti aga ebakorrapäraselt, vahe tagumistega vähenes mingiks hetkeks pea 30 sek peale. Olen täiesti kindel, et koostööd tehes oleks võinud sõita ratast ca 2 min kiiremini. Aga mis teha, kerge ratturi mentaliteet, nii palju kui vaja ehk nii vähe kui võimalik.
Lõpuosa tõmbamistega suurenes vahe järgmistega õnneks pea minutile. Taaskord suutsin kiire vahetuse teha ja tekitasin väikse vahe. Kuni poole maani vahe Kirilliga säilis. Tõusude alguses tundsin, et keegi on taga. Minu kaalukategoorias on tõusude võtmine kergelt raskendatud, kartsin et seal jään raskustesse. Minu õnneks rünnakuid ei tehtud. Laskumistel olin kiire. Viimasest kilomeetrist pool oli alla mäge ja sealt ma oma võidu noppisingi. Jooksuaeg mu enda rajarekordist ca 20 sek kehvem.Ühtpidi taktikaliselt kerge aga samas üks intensiivsemaid starte see aasta.
tubli!
ReplyDelete