Võru Triatloni saagat peab alustama sellest, kuidas ma esmaspäeval (18ndal.juulil) rattaga tülli läksin, kuidas ta mind kergelt karistas ja üle lenksu maokasse heitis. Liiga palju negatiivseid mõtteid käis see hetk läbi. Kas siia maandus mu hooaeg 2011???
Õnneks pääsesin suht kerge nahaga - jalad jäid terveks, vaid kerge sinikas parema põlve siseküljel, mis põhimõtteliselt tunda ei andnud. Siit-sealt nahk maas, kõige rohkem parem õlg ja peopesa (kindaid ma endiselt sellest olenemata kandma ei hakka). Õlg tegi valu raisk! Tegin kohapeal kiire füsioterapeutilise hindamise - luumurdu ei täheldanud aga m. supraspinatus oli ilge matsu saanud, mis avaldus tugeva funktsioonihäirena.
Viisin ratta Hawaiisse ülevaatusele ja ise TÜ Kliinikumi EMOsse. Viimases puhastati ja lapiti mind. Küsimuse peale, "mis tööd ma teen?" saadeti mind naeratades uksest välja ja sooviti edu. Järgnesid 2 magamata ööd, immitsev koevedelik, valu, turse, lihasnõrkus, kinesioteipimine, külmaravi, valu, jõuharjutused kummilindiga, 300 m ujumine (neljap Tammulas), vähem valu, külmaravi, kinesioteipimine. Suured tänud siinkohal füsio Mati Arendile, kes mu õla lihastasakaalu taastas.
Käisin teisipäeval Vomaxis koormustestil (jooks), mis läks valust olenemata hästi. Paljudes näitajates isiklik aga traumast tingituna oli keha siiski säästureziimil. Verenäidud näitasid väsimusfooni. Püüdsin tulemustest näha vaid positiivset!
Ühesõnaga olin stardis kindel, et täna ma ujuda ei saa. Olin leppinud, et olen täna tagantpoolt tulija. Kuna jalad olid korras, siis maistel aladel probleemi ei näinud. Esimesel sirgel olin väga üllatunud, et valu polnud. Vasakult vajutas Sysoev, püüdsin kaasa minna aga nädala kilometraaz oli mul 0,3 ja jõud hakkas kergelt kaduma. Olümpia mehe käest 40 sek kaotust pole kuigi piinlik, arvestada kõiki asjaolusi.
Väljusin veest koos Holtsiga, kes kahjuks ratta esimestel kilomeetritel maha jäi. Suht kohe hakkasin Sysoevit ees nägema, mis sundis rohkem pingutama. 10ndal kilomeetril sain ta kätte, möödusin ja üritasin kohe eest ära libiseda. Lõplikult sain tast lahti alles 25ndal kilomeetril.
Sain mõnda aega üksi veereda, kui tagant liitus Sokk. Koos hoidsime tempot ratta lõpuni ja jooksma. U 50 sek iga ringi kohta oli Sysoev kiirem (jooksime 3 x 3,3 km), mis oli ka loogiline. Finishis küsis ta esimese asjana, et kas ma olen "long-distance triathlete". See teine koht oli puhas võit! Pisut kripeldab ujumine ja natukene ka ratas.
SIS Smart Gel, pudel SIS Watermelon Go ning jooksul vaid vesi.
Pildid tulevad ka kunagi... :)
No comments:
Post a Comment