Vahel on päris hea sorida vanades postitustes ja leida sealt linke uute lugude sissejuhatuseks. Ühesõnaga mul sai õlavalust kõrini ja hakkasin seda aktiivselt ravima. Anamneesis on 1999 a parema õlavarreluu kaela mitte täielik murd. Edasi elasin aastaid kaebusteta, vaid suurtel ujumiskoormustel suri käsi ära. Sai ju siin vahpeal kord või kaks aastas 15 km ujutud. Tühine suurus võrreldes meie avavee ujujatega :)
Edasi läks asi huvitavaks, kuna suutsin kaks aastat järjest maoli panna ja no vasakule õlale ei oska ikka kukkuda. Talvel, kui õlg rahulikum oli, oli loomulikult kõige mõistlikum sulgpalli peale taguda. Ergonoomiliselt, õige tehnikaga ja kõik jutud :) Ühesõnaga asi halvenes!
Oma viimasel Ülikooli Kliinikumi aastal ravis mind väga edukalt kolleeg Mati Arend. Paranemine oli küll kiire, kuid õlg polnud enam kaugeltki endine. Ujumise kõige magusamal hetkel, tõmbe ajal, tuli valu-nõrkus-ja-käsi-vajus-põhja. Spets harjutustega, lihastehnikatega ja teipimisega sai sellest suuremal määral lahti. Kuid see kõik võttis aega mitmeid kuid.
Viimasel ajal oli seis selline, et kui ennast liigutasid ja asjadel silma peal hoidsid, kaebused suuremal määral puudusid. Kui kummi ei venitanud, siis muutus ujumine kiirelt vasaku käeliseks. Asi läks tüütuks! Tundsin ka tööd tehes, et kasutan juba pigem vasakut kätt ja parema käe jõudlus on langenud. Tõenäoliselt juba kerge neuroloogiline defitsiit...
Fysiopargi koostööpartner Vitalazer tuli appi ja sain omal nahal selle füüsikalise ravi ära proovida. Kokku käisin 5 korda, üle päeva. Sisuliselt juba kolmandal korral tundsin ennast tervena. Jõud tuli tagasi ja ujumisel piiranguid ei olnud. Vaatame kauaks hea seis säilib...
No comments:
Post a Comment