Kõrvemaa Triatlon 2011

Kõrvemaa Triatlon on olnud, kuni selle aastani, üks suurimaid kättesaamatuid võistlusi. Võistelnud seal enne kolmel korral ja ei ole mul seal kohe üldse õnne olnud. Ja ma ei räägi siinkohal võistluse võitmisest, ma pean silmas distantsi võimaliku kiiret läbimist, ilma takistustega. Küll ma olen seal kukkunud, rajalt mööda sõitnud, valesi arvestusi teinud...

Kogemus luges! Kuna ujumine oli lühike ja vesi oli soe, siis ma ei pidanud oluliseks kombe kasutamist. Suuresti tänu sellele väljusin veest kolmandana, Kauge ja Etverki järel. Seal samas olid kohe Kirill ja Ayrton. Ujumisdistants oli arvatust ca 100 m pikem. Kiire vahetus ja ratta alguses andsin kohe gaasi. Lootes, et tagumised koostööle ei saa. Väga tihti taha ei vaadanud ja esimesed 6-8 km punnisin üksi. Alguses tunduski, et solo üritus õnnestub. Pikkadel vastutuule sirgetel vahe siiski vähenes ja otsustasin jala sirgeks lasta, et kruusakal värske olla. Tagant liitusid Kirill ja Kauge.

Minu jaoks läks elu kohe lihtsaks. Tempot küll tehti aga ebakorrapäraselt, vahe tagumistega vähenes mingiks hetkeks pea 30 sek peale. Olen täiesti kindel, et koostööd tehes oleks võinud sõita ratast ca 2 min kiiremini. Aga mis teha, kerge ratturi mentaliteet, nii palju kui vaja ehk nii vähe kui võimalik.
Lõpuosa tõmbamistega suurenes vahe järgmistega õnneks pea minutile. Taaskord suutsin kiire vahetuse teha ja tekitasin väikse vahe. Kuni poole maani vahe Kirilliga säilis. Tõusude alguses tundsin, et keegi on taga. Minu kaalukategoorias on tõusude võtmine kergelt raskendatud, kartsin et seal jään raskustesse. Minu õnneks rünnakuid ei tehtud. Laskumistel olin kiire. Viimasest kilomeetrist pool oli alla mäge ja sealt ma oma võidu noppisingi. Jooksuaeg mu enda rajarekordist ca 20 sek kehvem.

Ühtpidi taktikaliselt kerge aga samas üks intensiivsemaid starte see aasta.

Tallinna Muuliujumine 2011

Esimene nädal tagasi tööl ja peaks mainima, et hea on taaskord nö. tsüklis olla. Hommikul varakult ülesse, jalutad Kliinikumi, mõned tunnid oled ühiskonnale kasulik ja peale tööd trenni. Puhkus oli kohati väsitav!

Reedel oli Tartust Tallinna sõitmisega kerged viivitused- keegi "ahv" suutis auto Lembitu ja Väikse kaare ristil ära rihtida ja asjaajamisega läheb meil teadagi aega. Õnneks asjad lahenesid ja jõudsin 18:45ks Märivälja muulile. Otsustasin, et pean oma ujumist veidi pushima ja osalen Muuliujumisel, 5 km Pirita lahes. Vesi oli seal 16-17 kraadi juures ja kombe kasutamisest ei tekkinud küsimustki.

Stardihetkel oli mul ujumismüts veel käes aga õnneks see suurt rolli ei mänginud. Esimene sirge oli vastulainet, mille ma põhimõtteliselt ujusin Ayrtoni järgi, sest ta sai pidevalt väikse edu- pidin mütsi ikka aeg ajalt sättima. Seekord ei soovinud mütsist ilma jääda. Tankimiskai juures ootasid meid eriti kõrged lained, mis õnneks vaibusid, kui suund Pirita muuli poole sai võetud.

Kuna ma enne võistlust instruktaazi ei saanud, siis mul polnud suurt aimu, kus see finish on ja kuidas suunahoidvad poid on asetatud. Vahepeal korraks seisatades ja Ayrtoniga teemat arutades, sai asjale selgust toodud. Võistlusks läks ehk alles viimasel kilomeetril, kus tekkis (minu meelest) väike passimine/ piilumine. Toimusid tempomuutused ja mingil hetkel tundus mulle, et punane telk on juba päris lähedal ja vajutasin gaasi põhja ja hoidsin kuni lõpuni. Võit ajaga 1:09:46. Plaanin see aasta veel paar avaveeujumist kaasa teha, hetkel silmapiiril Saadjärve ja Pühajärve EMV.

DNF @ Valga EMV Half-Ironman

või peaks ma ültlema DNR (did not race)?

Viimased päevad enne starti ei vihjanud kaugeltki sellele, et nii läheb. Kõik sujus: 100 km temposõit, 1 km tempojooksud, kiirendused, kerge jõusaal, avavee ujumised... joomine, laadimine...

...hommikul isu polnud, paar lusikat pudru jogurtiga ja kohvi oli kõik, mis alla läks. Kõht oli pehme! Jäin võistlustele natukene hiljaks ja ei jõudnud rattaga soojaks sõita. Vaid kerge jooks ning teine keha kergendamine...

Ujumise esimene ring läks rünnates ja Velari ujumismütsi kaotades (toim: viis starti - kaks TriSmile mütsi). Teisel ringil läks Säm vedama, kuid temaga kaasa minna enam ei suutnud. Libistasin lõpuni. See, et ratta alguses korraks raske on ja ei leia seda õiget käiku on normaalne. Esimene ring oli pidev otsimine, isuga sõitmist ei olnud, sellegi poolest saime (Raimoga) Siimu kätte aga enesetunne ei paranenud. Energia sees ei püsinud, jook loksus kõhus. Tõstsid tempot, kilomeetri-kaks jõudsid, reied muutusid tuimaks ja jätkasid veeremisega.

Poolel maal oli selge, et võistlemisest täna midagi välja ei tule. Peale tankimis probleemide tõmbasid tuharad ja alaselg kolmandal ringil krampi. Kuna reied tööd ei teinud, siis võttis tuhar koormuse üle. Neljandale ringile minnes olin peaaegu maha keeramas aga soovisin siiski jooksma minna. Viimase ringi läbisin juba püsti.

Jooksma läksin vaid treeninguna- esimene ring oli selline keskmine, teisel ringil kadusid lihasprobleemid aga energia peale saamine oli endiselt vaevaline. 3,5 tunni peale lõpetasin tööpäeva!

Teed trenni selleks, et suudaksid võistlustel protsessi ja liikumist nautida, endast enamus rajale jätta. Oled rahul ja õnnelik treeningutel, kui suudad raskema/ intensiivsema isuga ära teha. Miinimuprogrammiga distantsi läbimine pole minu jaoks.

Medalikolmikule palju õnne :)
Esmakordsetele soovin edu järgmistel startidel :) :) :)

Puhkus :)

Sellest tuleb üks pikk ja mitte kuigi loogiline postitus! Lasen kiirelt viimased 3 nädalat läbi... pildid räägivad rohkem kui mina :)

Viljandi Triatlon, Eesti karikasarja II etapp, võit koju! Võistluse tase polnud just kõige kõrgem aga kergelt see ei tulnud. Ujumises pidas õmmeldud krõps vastu ja probleeme ei olnud. Viimasel sirgel tuli põhi kiirelt vastu ja seal hüpates tekitasin endale 2-3 lõikehaava taldade alla. Järgmiseks aastaks mõtteainet korraldajale...
Plaanis oli ujumises-rattas pingutada ja jooksus juba kergemalt võtta. Kauge sai mulle saba peale ja rattas armu ei antud. Peale Mellistet tehtud treeningud olid veel jalas ja värskus puudus. Õnneks väga pikaks vahe ei kärisenud ja jooksma sain juba suht turvalise kaotusega. Jooksin ca 1 min kehvemini kui tavaliselt.

Tõusin karikasarja liidriks, võrdselt Suurkiviga. Järgmine etapp Valga EMV Half-Ironman´s on juba puhtalt minu ala ja selle hooaja üks põhistarte... :)
Edasi Pärnusse ja sealt Virtsu Jaanipäevale. Sellest sündmusest pole midagi tarka rääkida...
Tagasi Pärnu ja muulile. Ca 2 km kividel, 1,5 tunnine matk täis tasakaalu plätudel.
Matka ajal tekkinud tõus, saime napilt kuiva jalaga tagasi :)
Edasi Lõuna-Eestisse, Tartu-Põlva-teatrisse. Suure mehe ja sugulase dokumentaalne retrospektiiv Oskar Kurvitsast http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Kurvits

ahja, Pärnu-Tartu vahemaa läbisin Roosi ja Velariga :) 180 km, 5:20.

nii... edasi... st tagasi Pärnusse, Tõstamaale, Orissaarde. V Orissaare triatlon.
Muulilt vette ja 300 m lainetes...
Soolasest veest välja ja pea 30 kraadisesse kuumusesse rattaga 15 km, üle 42 km/h avs.
Ning lõpetuseks nagu ikka jooks, 4 km. Raja rekord, tammepärg ja au-ja-kuulsus. Väga hästi korraldatud ning sobiks täitsa vabalt Eesti Karikasarja.

Kogu see kuum nädal ja võistlus tuletas taas meelde, kuidas kuumas ellu jääda: soolakapslid, joomine-joomine-joomine...
Tagasi Pärnu, kuumusega kaasas käiv äike....
ning tagasi Tartus...
Olen nüüd taas mõneks ajaks jäädavalt Lõunaosariigis, ootan inimesi TriSmile treeningutele ning treeningpartnereid oma trennidele...
Lõpetuseks, kes veel ei teadnud, kes on Marino Vanhoenacker... siis tema on mees, kes on teinud õige valiku ja veereb Scott Plasmaga Limited ning püstitas just uue Ironman Maailmarekordi 7:45:58.

Tulemust ei suuda veel kommenteerida aga Challenge Vichy 2011 Ironman´l (oma Ironman debüüdil) tõstan finishis käed ainult siis, kui kaotan sellele alla tunni!

Senikaua olen Tour de Franc´i lainel ja ootan Vaderilt vähemalt ühte pingelist Eurospordi õhtupoolikut.

huh, sprint - Melliste 2011

Pic by Helena

Esiteks vabandan TriSmile Klubi ees, et võit jäi koju toomata. Esialgne plaan 2-3 mehega eest ära libiseda ei õnnestunud ja hiljem oli juba nii-palju-kui-vaja ehk nii-vähe-kui-võimalik.

Start läks nagu ikka- valutult. Paremalt vajutas mõnuga gaasi Etverk ja minu nägemist mööda võitis esimese poi. Esimesel sirgel tundus kombe eriti imelik, aga pika peale harjusin ära. Mõlema poi juures surusid Holts, Kauge ja Korman mind väliskurvi, mis kergelt ärritas. Kuna ma ei suuda Hansu juttu pärast ära kuulata (kuidas ta mind ujumises võitis ja kõik muud rikkused), vajutasin viimasel sirgel ise gaasi ja noppisin selle ujumise maasika ära :)

P.S. nagu legendaarne, jätsin ujumismütsi järve :(

Õhtul selgus ka põhjus, miks kombe imelikult käitus. Kaela osas olev kinnituskrõpsu õmblus oli stardis lahti rebenend ja sealt voolas kogu distants vesi sisse.

Rattale sain teisena, esialgu oli meid kolm- Etverk, Kauge ja mina. Karussellist midagi väga välja ei tulnud. Tegin ühe jõnksatuse ja järele jäi Kauge. Esimesel pöördel oli vahe järgmistega suht olematu. Tagant hakkas liituma Miljand, kelle me ilusti ära ootasime, aga kauaks meil seda edu polnud. Enne poolt maad oli punt koos, 9 meest!

Ja siis hakkasin ma siili laskma. Väga ei rünnanud, väga ei nokkinud. Karusselli ei lastud, igavuse peletamiseks tõmmati vahel. Lõpus oli paar valusat litakat, aga ei midagi. Gurpp koos ja jooksma sain teisena. Esimesel ringil polnud kuigi hea olla, kõht kuidagi keeras, jalg kergelt kange, aga seis läks 1-2 km pärast paremaks. Suurkivi libises natukene eest, suutsin Miljandiga jätkata. Plaanitud teise ringi tempo tõstmisest ei tulnud midagi välja, käiku lihtsalt ei olnud.

Ootasin viimast sirget, et siis flow põhja vajutada, aga nagu meelega tõmbas kõht eriti valusaks-krampi ja sundis kaks korda peatuma ja kõndima. Loomulikult on väike pettumus, kuid nooremad peavadki kiiremad olema. Pikkade distantside ettevalmistuse pealt olin kuni lõpuni mängus sees ja selle üle on ainult hea meel.

Päeva kõva-mehe-auhind läheb minu arvates Ain-Alarile, kes napilt ca 20 sek jäi vees esimesest pundist maha, kuid sõitis üksi sisuliselt sama, mis esimesed 9 meest ja noppis jooksuga meist 4 veel kinni.

NB! Kes veel ei teadnud, siis enamus Eesti triatleete ei taha ega oska gruppi sõita... õnneks meil seda väga tihti pole!