39. Saaremaa kolme päeva jooks 2012

Selle postituse pühendan ma Marti "Firmasport" Soosaarele. Edasisi täpsustusi sellel teemal pole mul mõtet teha. Aga kui ma siin juba rääkima hakkasin, siis võtame selle pika ja kiire nädalavahetuse kokku. 

Esimene päev, proloog 10 km. Pulsid 170/177. Keskmine km 3:32. Aeg 35:11 (eelmine aasta 35:13). Tänu uuele Garmin kellale, saan Teile pakkuda ka kilomeetri ajad, mis kell mulle lõpus pakkus. Kui keegi nüüd need ajad kokku liidab ja ei saa tulemuseks 35:11, siis on tal lihtsalt liiga palju aega. Reaalse tagasiside sain ma nendest aegadest juba joostes. Esimese hooga ütleks, et see lausa häiris mind. 

1 km - 3:07

2 km - 3:16

3 km - 3:27

4 km - 3:30

5 km - 3:45

6 km - 3:31

7 km - 3:37

8 km - 3:40

9 km - 3:39

10 km - 3:32

Algus oli maru kiire, kuid enesetunne oli üle ootuste hea. Arvasingi, et paar esimest kilomeetrit tulevad lennates ja siis vajun juba oma 3:30 tsooni. Kuid 5ndaks kilomeetriks olin ma vajunud auku, mitte tsooni. Taastusin ja kogusin ennast 6ndaks kilomeetriks. Kuid siis jätkasin augus juba järgmised kolm kilomeetrit ja vaid elaja tahtejõu najal suutsin viimase kilomeetri läbida enamvähem graafikus. Kurb tõsiasi siiski finishis, et 35 min piir jäi taaskord ületamata. Kevadel suhteliselt kergelt tulnud 34:25 (Paf Tartu Olümpiajooks) oli kauge minevik. 

Mis seal ikka, ma olengi hilise arenguga, mul kaks päeva veel aega avaneda. Kui olin finishis kopsu kokku korjanud, avastasin et lihased polegi nagu midagi teinud. Väike sõrk, väike SPA, väike söök ja väike...

 Teine päev, põhipingutus 16,2 km. Pulsid 164/170. Keskmine km 3:44. Aeg 1:00:29 (eelmine aasta 58:55).

1 km - 3:37 (tõus)
2 km - 3:27
3 km  - 3:34
4 km - 3:32
5 km - 3:39
6 km - 3:29
7 km - 3:33
8 km - 3:44
9 km - 3:45
10 km - 3:56
11 km - 3:42
12 km - 3:54
13 km - 4:04 !!!
14 km - 3:54
15 km - 3:48
16 km  - 3:52
+200 m, mille aega ma täpselt ei tea. Kellel aega on, võib arvutada ja jätta vastuse mailboxi priitailt@gmail.com

Alustasin maru rahulikult. Tõusul hingasin läbi nina. Lasin kiirema pundi kohe minema ja otsisin endale mugava tempo. Arvestades eelmist päeva, siis mõtlesin, et 3:35-3:40 oleks täitsa paras. Alguses nagu oligi, minu ümber tekkis veel jooksjaid, kellele etteantud tempo sobis. Kuid siis see juhtus taas, keegi oli 8ndast kilomeetrist kraavi kaevanud, milles ma jätkasin jooksmist kuni finishini.

Ma ei väsi ennast kordamast, et kiire jooksu alus on õige kehahoid, õige tehnika ja alles siis võibolla tuleb mängu Sinu võimekus. Paarisajaks meetriks õnnestus ennast puusale ja pöiale saada, kuid siis taas lagunesin ja liikusin nagu esimene päev rohkem tagurpidi. Isegi esimese päeva elaja jõud oli kadunud. Viimasel kahel kilomeetril kadus ka lootus alla tunni joosta. Hakkasin juba natukene kurvaks muutuma...

Õnneks pikalt ei jõudnud kurb olla. Kogesin selle reisi kõige paremat asja. Kuressaare kesklinnas on ennast sisse seadnud üks väliseestlane. Elanud Kanadas, USAs jne. Ühesõnaga kogemustega vana. Nüüd sisustab oma öist aega naturaalsete burgerite valmistamisele. 3 euro eest parim asi Maailmas. Tõsiselt! Ma ei propageeri kiirtoitu, aga see seal oli kaugel kiirtoidust. Värske liha, värske salat, värske sai - kõik nii palju kui võimalik Saaremaa oma toodang, või vähemalt Eesti oma. Ainult sellepärast tasuks Saaremaale sõita... 

Kolmas päev, olen valmis koju minema 16 km. Pulsid 157/172. Keskmine km 3:52. Aeg 1:01:33 (eelmine aasta 57:28). 

Viimase päeva aegu ei taha ma siia kirjutada. Keskmine km räägib enda eest. Jäin sisuliselt kohe 3:50 juurde tiksuma. Suhteliselt emotsioonitu jooks. Igal kilomeetril tõi kell uudiseid, mida Sa tegelikult juba ammu tundsid. 

Ei tahaks üldse negatiivsel toonil lõpetada. Tegelt oli fun, Saaremaa kolme päeva jooks oma õiges kontsistentsis. Lihtsalt minu ootused olid rumalalt kõrged. Eks ma olen veel roheline ka, alles kolmandat korda. 

Tähelepanelik lugeja märkas, et keskmised pulsid langesid iga päevaselt sama kiiresti, kui keskmine km aeg. Tundub loogiline. Kohad 17, 21 ja 24. Lõpus 24. koht, maraton 2:37:14. Ja kui siin juba kirjutamiseks läks, siis teine naine :)

Kokkuvõttes pole kehva tulemuse põhjusi vaja kaugelt otsida. Õnnetu 3-4 nädalane treeningpaus suvel. Seejärgne võistluspaus. Sisuliselt polnud peale TriStar111 jooksus võistelnud. Kaks joostud maratoni, Tallinnas 2:59 ja Tartus 3:29, mõjusid hästi küll lihasvastupidavusele, kuid laastavalt kiiruslikele omadustele. Kogu tipuks kandsin kaasas 4-5 kg lisakaalu.

Mis siis muud, kui et see aasta ma lund ei mõnita ja juba vaikselt ootan :)

Tartu Linnamaraton 2012

Olen tähele pannud, et viimasel ajal on pop, kui ratturid hakkavad kord-kaks aastas maratone jooksma. Triatleetidega vist sama teema. Võib olla on asi vaid minus, aga kord aastas võiks ühe maratoni ikka läbida. Üks asi on joosta Ironman´i sees maraton, hoopis teine teema on joosta stardist 42 km. 

Suur põhjus, miks ma starti läksin, oli et jäin suvel linna triatlonist ilma. Olenemata sellest, et tartlaseks ennast enam pidada ei saa, on viimaste aastate kodulinnas võistlemine luksus omaette. Esialgne plaan läbida maraton treeningu eesmärgiga muutus umbes nädal enne, kui tehti pakkumine vedada 3:30 gruppi. Andsin kohe nõusoleku ja alles hiljem hakkasin mõtlema, mida see endaga kaasa toob. 

Positiivse poole pealt saan oma uut Garmin 910xt kella testida ja joosta mõõduka intensiivsusega kolm ja pool tundi. Kuid ma sisuliselt vastutan teatud hulk inimeste eest, kelle eesmärk on ületada harrastaja maagiline 3:30 piir. Loodan, et ma selle viimase väitega kellelegi liiga ei tee. 

Rada olin ainult youtube´st näinud ja eriti ei kujutanud ette, kus peaks tagasi hoidma ja kus aega võita. Hirmutati, et Annelinna külje all on ca 2 km tõus, palju on kurve ja lõpus on väike maasikas Toomemäel. Käisin reede hommikul Margus Pirksaarega hommikujooksul, kus sai paika pandud plaan, mis ideeliselt peaks toimima.

Maratoni esimene pool tuleb liikuda ca 2 min kiiremini, varu aeg kulub teise poole väsimusele, joogipunktidele ja Toomemäele. Tõusudel tuleb hoog pisut maha võtta. Ajaline võit tuleb tekitada sirgetel ja laskumistel. Sounds easy, aga ilma korraliku kellata oleks see olnud suhteliselt pimesi pingutamine. Kellast teen lähemalt juttu siis, kui selle kõik funktsioonid selgeks saavad. Siiamaani olen sellega vaid ratast sõitnud ja jooksnud. Täielikult on veel uurimata ujumise funktsioonid. 

Tempomeistrina oleks suht ülbe olnud, kui viimasel 10 km märkan, et läheb natukene kiireks, tõstan tempot nii umbes 20 sek/km kohta ja vean finishini ainult enda. Samas ka stardist liiga kõrge tempo ja poolel maal 5 min edu kustutaks nii mõnegi tulemuse. 

 Plaan töötas isegi liiga hästi. 10ndal km oli edu 1 min. Poolel maal pisut üle 2 min. Kõige suurem oli edu 2:20. Maratoni teisel poolel polnudki väga vaja pingutada, et edu nulli jookseks, see juhtus täiesti iseseisvalt. Üllatavalt palju tekkis minu selja taha inimesi. Selle üle oli vaid hea meel ja aeg läks kiirelt. Read hakkasid hõrenema, kui oli läbitud üle poole distantsist. Siis tekkis naiste kolmanda koha peale väike ärevus, mis sisuliselt lõhkus pundi lõplikult ära. Järele jäid 4-5 meest, kes lubasid, et mind maha ei jäta.

Minu silmis oli eemaldujate tempomuutus liiga vara ja enamus neist, kes eest ära libisesid, saime viimastel kilomeetritel uuesti kätte. Suures plaanis eesmärk täidetud! Ainult et natukene liiga pikaks läks see maratoni läbimine. Vaatamata sellele, et tempo on madal, läheb u 30ndal km liigutustegevus kangeks. Võiks ka öelda, et raskeks läheb 2 tunni juures ja sellel hetkel on oluline, kui kaugele Sa selle ajaga oled jõudnud.

Läbisin Tartus oma kolmanda puhta maratoni ja ajad lähevad mul ainult kehvemaks. Õnneks Ironman´i sees joostud maratonid lähevad vaid kiiremaks. Olen mõelnud, et lähi aastatel võiks joosta ka ühe korraliku ajaga maratoni. Hetke rekord 2:52 oli joostud varuga. Kuid millal see plaani võtta? Triatloni hooaeg piirab spets maratoni ettevalmistust ja põhjagaasiga joostud maratonist võin paar nädalat välja tulla. Keeruline! Kunagi võiks siiski alla 2:45 aja joosta...

Garmin 910xt tõestas ennast, et on üle prahi GPS kell. Viga ei pannud ja andis kogu distantsi kindlustunnet, et liigun õiges graafikus. 

Tallinna Maraton 2012

Kõik on uus septembri kuus! Olen viimastel nädalatel olnud hõivatud oma elu paika seadmisega. Kes veel ei teadnud, siis olen taas tallinnlane. Kolisin augusti lõpus Tartust välja ja Tallinnasse sisse. Hetkel remondin magamistuba, millega proovin nädala jooksul ühele poole saada. Siis saan lõpuks asjad kilekotidest välja pakkida. Võimatu on elada, kui Sa tead, et Sul on kuskil midagi, aga Sa ei tea täpselt, kus see on.

Aga see selleks, lähiajal jooksevad asjad ise paika. Paika loksutamist ootavad ka treeningud, mida viimasel ajal olen teinud vaid isu tekitamiseks. Tundsin, et organism vajab restarti ja mis parim viis selleks, kui joosta üks maraton. Lauri Ott tegi minust reedel taas sirge ja funktsioneeriva inimese. Tundus, et vaid vormistamise küsimus. Eesmärgiks oli joosta Maraton alla 3:00 ja olla esmaspäeva hommikul enam-vähem inimene.

Hetkel seda postitust kirjutades, tunnen et läks vist õnneks! Sõitsin hommikul rattaga Vabaduse platsile. Tegin paar jooksusammu ja siirdusin starti. Kaks geeli tagatasku ja üks geel sisse. Asfaldil jooks tõmbas paari kilomeetriga sääre esiosa kangeks, mis õnneks kadus paari järgmise kilomeetriga. Kui esimesel ringil Pirita teele jõudsime, sain kohe aru, et täna pole mõtet üksi kuhugi minna. Tuul oli nii kõva, et raske oli stabiilselt ühtlast tempot hoida. Esimene ring läks suhteliselt valutult. Tuli meelde isegi üks geel võtta, kuskil seal 50 min juures.

Teisele ringile minnes hakkas põis kergelt peale suruma, mis nõudis tühjendamist. Jahe ilm, liiga vähe higistad, liiga palju jood... tuttav teema. Tegin paarikümne sekundilise vahe 3:00 grupiga, kiirelt boxi ja õnnestus enamvähem valutult tagasi saba peale saada. Mõni kilomeeter sain veel mõnusalt joosta, kui meenus, et pole kaua aega energiat sisse võtnud. Vaatasin kella ja sealt vaatas vastu sisuliselt 2:00. Kuradi hälvik! Just siis kui raudselt läheb raskeks, oled Sina veel võlas ka. Mis seal ikka, kiirelt remondi geelid sisse, aga kui hakkasime Merivälja poole jõudma, tundsin et edaspidi liigun puhtalt iseloomu pealt. Sisuliselt jäi joosta need legendaarsed viimased 10 km ja korda-mööda hakkas igalt poolt haiget tegema.

Võtsin veel geele sisse, silmades endiselt hall kahvatu läige. Iga samm tegi juba haiget! Siis tuli Liisu ja soovis teada, kus ta konkurendid on. Vaatasin seljataha ja avastasin, et paarikümne mehelisest grupist olid vaid riismed järel ning Liisule konkurente polnud. Viimase ringi Pirita tee sirgel tulid kõik need, kes olid enne paarikaupa tuult lõhkunud, selg ees vastu. Liisu endiselt grupis tuule eest kinni pakitud, tõusis nüüd juba kolmandaks. Raske-raske-raske!

Kerges kartuses, et tagant keegi kolmanda naise koha hõivab, eemaldusime selle koleda kiriku juures 3:00 grupist. Erilist suurt vahet sisse ei saanud, ehk paarkümmend sekundit. TOP 50 ja alla 3:00!

Võtsin ratta ja kerisin peale! Sigridile vastu, kes liikus poolmaratonil oma isikliku rekordi suunast, 1:59.

TriSTar111Estonia 2012

Kes palju teeb, see palju jõuab! Kes midagi ei tee, see ennast mugavalt ei tunne! Läksin starti ja mõtlesin, et kas on võimalik 111 km distants läbida alla 3:45? Neli nädalat olin ühel või teisel põhjusel sisuliselt nulli peal. Viimastel päevadel sain vaikselt liigutama hakata, aga midagi meeldivat see küll ei olnud.

Tegin reedel 30 min jooksu, kus pulss oli kohe 150, samas liikusin arvatavasti 5-6 min/km kohta. Rattaga kerida oli juba päris mõnus, kuid tempot ei kannatanud. Kehakaal oli 3-4 kg võistluskaalust üle. Ühesõnaga low expectations! 

Vaatamata sellele, et üle 600 individuaali oli stardis, läks minul sealt eemaldumine kergelt. Esimese poi juures olin vist kolmas vms. Täpselt ei saanud aru, sest mina läksin keskelt, aga enamus kiireid tulid vasakult külje alla. Kuid esimese ja teise poi vahe tundus igavik. Valitud tempo oli osutunud siiski hetke vormi silmas pidades liiga kõrgeks. Aeg treenib, tempo tapab - Aeg treenib, tempo tapab!

Võtsin veits hoogu maha ja suutsin ülejäänud ujumise oma TOP10 kohta hoida. Veest väljudes unustasin kiirelt ujumise, sest vasakut talda maha panna väga ei tahtnud. Jumal tänatud, et seal vaip oli. Hüppasin rattale ja unustasin mõneks ajaks jala. Ahja, see nr 9 kuldne ujumismüts on minu oma, kui keegi peaks selle leidma. See jäi mul eelviimase poi juurde :)

Kui ujumine läks distantsi möödudes halvemaks, siis ratas ja jooks läksid pigem paremaks. Võistluse käigus tekkis kerge treenitus. Kui esimesed kaks ringi olin väga kahtleval seisukohal oma saavutusvõimest, siis kolmandal ringil suutsin juba pingutust nautida. Joomise ja toitumisega panin seekord täiesti täppi - 2 väikest bar´i, 4 geeli, 3 soola ja sisuliselt 4 pudelit jooki. Jooksma minnes tundsin ennast mugavalt.

Kahjuks kadus mugavus ja jõuetus hakkas näkku peksma. Pilt oli ees, energiat oli piisavalt, aga jalad lihtsalt ei jõudnud joosta. Samm oli raske, põrget ei olnud, põlv ei tõusnud. Võiks õelda, et selle aasta üks raskemaid jookse. Lõpus läks veidi mugavamaks, aga alla 4 min/km ma vist ei saanudki.

Kokkuvõttes 3:38 ja mõned sekundid peale. Arvatavasti u 15 min aeglasemalt, kui heal päeval!

Järgmiste startide osas jään vastuse võlgu. Hetkel sooviks ennast rohkem treeninglainele tagasi saada ja alles siis vaatame edasi. Tallinna Maraton tundub hetkel hea plaan :)

Olukorrast vasaku talla all.

Pikkus ~4 cm, läbimõõt ~0,5 cm, sügavus ~1 cm. Väliselt nähtamatu, sisenemis haav kinni kasvanud, otsapidi väikse varba kõõluses.

9 päeva liikusin ringi. Kord oli rahuldav, kord ei saanud üldse peale astuda. Pidev NSAID ja külm hoidsid põletiku ja turse eemal, kuid vöörkeha see eriliselt ei eemaldanud. Lõpuks loobusin lonkamisest ja otsustasin dr. Mart Kull vastuvõtule minna, kus tehti ultraheli uuring. Täiesti võhik oleks sellel pildil võõrkeha leidnud. Enamus ekraani oli seda täis. Great!

Mis siis edasi? Kas laseme välja mädaneda või amputeerime? Punkteerisin juba markeriga põlve alla joont, kust maalt võiks selle jala maha võtta. Õnneks leidus EMOs üks korralik kirurgia resident, nime olen unustanud, kes asja kiirelt ja professionaalselt käsile võttis.

Tekitati kiire OPi saal, sain taaskord kogu protseduuri kõige valusaima süsti, õilis tunne. Skalpelliga väga viisakas ~2 cm lõige ja tangidega eemaldati "pind". Sidumine, Facebook status update, kuid jalale enam astuda ei saanud. Ühel jalal autoni, siis kolmandale korrusele ja põhimõtteliselt paariks järgmiseks päevaks jäingi sinna.

Sisuliselt 3-4 päeva olin kodune. Toetudes igale poole mujale kui labajalale. Tunned kuidas jalalihased konkreetselt atrofeeruvad. Säär kisub paar korda päevas valest liigutusmustrist krampi. Lamamisest tekivad lamatised ja seljavalu.

OK, OK, esimesed 1-2 päeva oli päris lux elu. Ei saanud mitte midagi teha. Olin teiste inimeste meelevallas :) siis juba vaikselt sain ja avastasin, millises vanglas ma tegelikult elan. Kuhugi minna ei saa, trenni teha ei saa, und ei ole, isu ei ole. 4-5ndal päeval sain kodust välja. Automaatkastiga auto oli esimest korda eluks vajalik.

Nädal pärast OPi hakkas kõndimine juba välja tulema, aga tunne talla all oli suhteliselt ebameeldiv. Õnneks ei läinud haav halvaks, mäda ei voolanud, hoidsin puhtust. Hetkel piirdun vaid plaastritega. Sidemed olen nüüdseks ära põletanud.

Kogu selle tulemusena jookseb mul neljas nädal, kus ma pole sisuliselt ennast liigutanud. Eesti Triatloni karikasarja liidrikoht on läinud ja võidust võin suu puhtaks pühkida. Edasi nüüd vaatame paari järgmise päeva pealt, kas teeme nädalavahetusel elu huvitavaks või mitte :)