Viimased suusasõidud

Millal ikka postitada lugusi oma suusatamistest, kui mitte paar tundi enne sõitu lõunalaagrisse. Selle aasta ettevalmistus suusatamisele võib joone alla tõmmata. Viisin suusad Almare Hawaiisse silma alt ära. Suvised määrded alla ja kohtume paari kuu pärast. 

Haanja Maraton oli igati positiivne kogemus. Esiteks oli Fysiopark/Sparta tiimil kinni pandud toad Silja Suija elamises. Väga kena ja kodune! Võistluse mõttes kõige mugavam variant üldse. Jalutad 15 min enne starti toast välja ja jõuad 3 minutiga starti. Finishist liigud kohe sauna ja sööma. 

Võistlus ise oli nagu Haanja rada, üless-alla, vahepeal seisad ja vahepeal sõidad 50 km/h. Läksin ilma suuremate eesmärkideta rajale, pingevaba pingutus. Stardis veidi koperdasin, aga edasi oli juba mõnus. Tõusudelt kiirelt ülesse ja veel kiiremini alla. Emotsioon oli põhjas! Kuid mingi hetk, kui need tõusud ei lõppenudki ära, kadus ka korraks emotsioon. Toimus ka üks kukkumine kurviga vasakule. Sinna kurvi jäi ka minu Born joogipudel. Seega kui keegi on selle sealt leidnud, siis sooviksin seda tagasi :) 

Kogusin ennast korraks ja edasi sain juba oma sõitu teha. Minuga ühines mingi hetk Jaanus Laidvee (76), paarisrakendina liikusime minu mäletamist mööda umbes poole distansist. Koostöö oli edukas, kuna keegi meist mööda ei sõitnud. Jaanuse number tähistas finishis minu tulemust, 76. koht. Positiivse poole pealt tooks välja veel selle, et kui Tartus pidi jälgima, et energia pealevool oleks piisav, siis Haanja läbisin ühe geeli ja kahe lonksu joogi pealt. Ei olnud lihtsalt vajadust ja distanst sai enne läbi. 

Pärast Haanjat võtsin paar päeva kergemalt, kuna külmas hingeldamine pole mu hingamisteedele kunagi hästi mõjunud. Tegin veel mõned pikemad suusaotsad ja viimaseks klassikaliseks vaatuseks sai välja valitud Suusahunt 2013. Ehk siis selle aasta kolmas klassikaline suusasõit. Sünnipäevaks saadud suusapaar on lihtsalt sedavõrd head, et uisk on see aasta unarusse jäänud. Peab järgmiseks talveks endale vist uued korralikud uisu suusad muretsema :) 

Suusahundi tulemus oli natukene pettumus. Tegin küll elusõidu - 100 km suuskadel ja kulutasin selleks ~ 7 h, mis pole üldsegi lühike pingutus. Võistlus ise oli korralik, aga suutsin mitmes kohas teha valesi otsuseid. Esiteks läksin starti liiga soojade riietega. Ilm oli külm ja eeldasin millegi pärast, et suusavormiga hakkab külm. Ühesõnaga higistada sai palju ja tõenäoliselt oli see ka üks põhjuseid, miks vahepeal raskeks läks. Stardis ei saanud ühe suusakepi krõpsu kinni ja langesin tahapoole. Peale seda algas tagaajamine, mis lõppes veidi enne Harimäge. Olin liidritega koos teise poole ringist ja rohkem ma neid põhimõtteliselt ei näinud. Jäin staadionile riideid vahetama. 

Teise ringi esimestel tõusudel suutsin oma suusakepi käepideme pooleks murda. Koos kepiga murdus ka SI pulk, millest pool jäi randme külge ja teine pool taga taskusse. Kuni Harimäeni liikusin nagu vanasti, kepp tugevalt pihku surutud. Päris ühekäeline polnud õnneks. Harimäelt sain uue kepi, mis oli küll "veidi" lühem, kui minu oma. Minu katkine kepp toimetati alla staadionile, kus Ain-Ivar mulle lahkelt oma suusakepi käepideme loovutas. Kui nüüd tagasi mõelda, siis sain suhteliselt valutult võistlust jätkata. 

Ain-Ivar, Su kepi käepide on Almare Hawaiis :) 

Kolmandal ringil sain taas ilusalt sõita, kuid siis tuligi esimene raske koht. Kekkose ring on huvitav ja selle läbimine oli märkamatu. Sama märkamatu oli ka minu energia tasakaal, üle 40 km oli sõidetud ja olin juba võlas. Krdi amatöör! Mis siis ikka, edasi läks juba matkamiseks. Taastumine võttis oma aja. Seejärel hakkasid varbaotsad valu tegema, järjekordse ringi järel keerasin taas boxi ja leidsin, et paari päeva pärast mul tõenäoliselt 3 varbaküünt enam pole. Tegin paar kohendust ja sain õnneks jätkata. 

100 km plaan tekkis alles 4-5ndal ringil. Enne seda liiksin sisuliselt punktist punkti, sõistin kiiresti, aga vedelesin punktides liiga kaua. Nevene määrdemehed said suusad kiiremini valmis, kui ma olin valmis edasi liikuma. 7 ringi sai täis ja minule aitas! 

Väga hea õppetund oli! Võistlus on nähtud ja on selge, kuidas tulevikus seal seal tugev comeback teha. Pärast Suusahunti pole suuski alla saanud. Mõtted on mujal. Järgmise postituse teen juba Prantsusmaalt, Mandelieu-la-Napoule´st. 

Tartu Maraton 2013

Postitus kõikidele suusasõpradele ja ka nendele, kes peale TMi suusad garaaži viisid ja sealt ratta esikusse tõstsid. Suur suusapidu on läbi, ametlikud tulemused on tulnud ja osadel ka A-proovid kontrollitud. Nüüd võib kindlalt rääkida tulemustest ja kes-kellele see aasta ikkagi pähe pani!

Suusakilometraaž koos TMga 337 km, millest enamus sai seekord klassikalises tehnikas sõidetud. Häbiväärselt vähe! Aga tuleb taaskord tõdeda, et triatleetide treeningud on piisavalt mitmekesised, et läbi lüüa ka väljaspool oma eriala ja mugavustsooni.

TM eelnevateks päevadeks kolisin Sihvale Ojari häärberisse, kus veetsin enamus ajast horisontaalselt, kuulates Viker raadiot. Nautides rahu ja vaikust! Nädala alguses käisin Fysiopark´is Taavi juures massaažis. Viimase lihvi sain Otepääl Kersti käest reedel. Õlavööde võinuks olla paremas seisus, aga stardiks olin korras.

Oma pühendustega sünnipäeva suusad jätsin kolmapäeval Karel Kruuseri kätte. Viimane tegi mulle sinna sellised põhjad, et võin julgelt õelda - best skiies ever! Pealegi oli ta rajal Tatjana Mannima jootja ja ei pidanuks paljuks mulle paaril korral juua anda. Liikusin enamus ajast mõned minutid meie esinaisest taga pool.

Võiks õelda, et esimest korda ei olnud mul stardis külm. Viimasel hetkel sain termod maha ja napilt mõned minutid enne starti suusakepid kinni. Käis pauk, kuulsin korraks muusikat ja pisut üle 3 tunni pärast olin Elvas. Taaskord ei mingit mustikasuppi, viimase tellisin endale paar tundi pärast finishit l.u.m.i restoranist. Seega päris tühjade kätega seekord ei lahkunud :)

Võistluse esimene pool oli pidev enese otsing. Kuna suusad olid head, siis oli soov ettepoole liikuda. Suurest massist välja saades silmasin nr 968 (Hans-Kristel Rootalu, M17 võitja), mõtlesin et kui kõik on õige, siis see mees on siin ainukene, keda peab jälgima. Väga valesti ei arvanudki! Vahepeal oli ka kerge suusakepi insident - lõin kepi sügavamasse lumme, aga välja tõmbasin vaid kulbi. Äkkilisest pidurdamisest ei tulnud midagi välja. Õnneks oli raja ääres PhD Evelin Lätt, kes jõudis kepini enne mind ja selle mulle tagastas. Järgmised ~10 km tulid tagaajamis tähe all, aga enamvähem jõudsin omade varasemate kaaslaste juurde tagasi.

Mingil hetkel ilmus meie juurde Martten Kaldvee, kes mõned kilomeetrid mulle tehnilist nõu andis. Terve distants võiks selline hääl kuklas olla. Täpseid õpetussõnu ei suuda enam meenutada, aga abi oli neist kindlasti.

Kuni Paluni oli pidev loksutamine, kord oli hea, siis oli raske, kord olin ees, siis langesin tahapoole. Energia tankimine ei õnnestunud ka alati nii libedalt, kui oleks oodanud (v.a. Kareli jootmine). Jõudes Palust läbi, olin teinud oma viimase kriitilise tankimise ja äkitselt lendas mööda Heiti Hallikma, kellega oli kaasas veel paar meest. Ja tõmmati juba sellise hooga, et ma jäin kohe maha. Õnneks tuli tagant üks viisakas vuntsidega mees, kes mu vaikselt, kuid kindlalt kihutajate saba peale tõi. Edasine oli juba vaid hammastega kinni hoidmine ja kannatamine. Sõitsin nii palju kui võimalik vahelduvas tehnikas, kuna paaristõuget oli järele jäänud vaid paarkümmend.

See aasta ära kukkumist ei olnud, üldine vorm oli hea ja suusad olid veel paremad. Tagasivaadates on vastakad tunded - sõitsin ju põhimõtteliselt oma ära, säilitasin stardikoha ja tegin isikliku ajalise rekordi, aga! Aga tunnen, et see aasta oleks pidanud rohkem riskima, sest tingimused olid selleks lausa loodud.

2009, startisin 2961, 378 koht 3:53:08
2010, startisin 383, 132 koht 3:42:27
2011, startisin 179, 115 koht 3:15:54
2012, DQ
2013, startisin 129, 156 koht, 3:11:44

Pulsid avs 156, max 187 (selle saavutasin 5ndal minutil, 8ndal minutil 186) ülejäänud võistluse liikusin alla 170 pulsiga.

Tänud veel hambaravi tüdrukutele, kes mulle finishisse järele tulid. Ja tänud Rihole, kes mind tagasi Tallinnasse sõidutas.

Sõitsin eile (laup, 23.veeb) Pärnus, Jõulumäel Alpina Jõulumäe XX suusasõidu, 30 km vabas tehnikas (3X10 km ringil). Võrreldes TMga oluliselt raskem ja intensiivsem sõit. Üles-alla-paremale-vasakule, pole aega ninagi nuusata.

Järgmised stardid: võimalik, et lähen testin rattajalgu 2.märtsil 10 km Wattbike´i sõidul. Kirjas olen 9.märtsil toimuval Haanja Maratonil (klassikaline tehnika). See aasta on see rööpas sõitmine rohkem istunud :)

Tartu Maratoni eel 2013

Õhtust! Selle hooaja esimene võistlus siis kohe-kohe ukse taga. Vastan siinkohal siis kiirelt, mis seisud enne lahingusse minekut esinevad.

Suusad on mul esimest korda elus minu enda omad. Võiks isegi juba öelda "vanad-head" Fischer RCSid. Seekord ei pea teistelt laenama ja siis esimestel kilomeetritel hinge kinni hoidma. Ära proovitud carbon kraam. Minusugusele "lumearmastajale" piisavalt head. Ega Fischer vist paremaid hetkel ei teegi.

Suusakepid endised "vanad-head" paar cm pikemad, et ikka paaristõukel saaks jõudu kasutada. Suusasaapad veel vanemad ja paremad Salomon Pilot.

Vorm on eelmise aastaga sarnane, kollane. Eelistaks siiski punast, aga mis Sa teed. Samas kui teised copy-ja-paste´vad, siis peab hea olema :)

http://priitsalumae.blogspot.com/2012/12/edu-valem-kopeeri-ja-taiusta-2-seeria.html

Energia osas eelistan kodumaist kaerahelbe pudru. Moosi ja jogurtiga. Rajal lähevad käiku mõned geelid. Hetkel veel täpsustamisel. Aga see aasta on mul olemas oma geeli-sponsor. Täpsemalt ei saa hetkel saladuseloori avada.

Suusapõhjade eest on siiamaani kandnud hoolt T.S. Maratoni salarelva kannab suuskade alla K.K.

http://www.hawaii.ee/?id=86818&tpl=1005&year=2013 

Distantsi mõõdab ja tagasiside annab Garmin 910XT.

Suusataja kohta on suusakilometraaž kesine, aga jõusaalis, ujulas ja jooksurajal olen ennast vormis hoidnud. Umbes kord nädalas on olnud kurk haige, palavikku pole õnneks olnud. Selle põhjal ei saa seis halb olla.

Stardinumber 129! Eesmärk on eelmise aasta tulemus üle sõita, aga ega enne ei saa hõisata, kui A proovi tulemus on käes.

Ilusat sõbrapäeva :)

Jaanuarist

Sai siin jaanuari alguses suure suuga lubatud, et hakkan nüüd tihedalt blogitama. Märkamatult on juba kuu möödas ja ei midagi. Tehtud on palju, ettevalmistus käib :) 

2.-6.jaan oli mul võimalus toetada Eesti Laskesuusa koondist IBU Cup´il Otepääl. Minu jaoks täiesti uus kogemus. Sain ise ka paaril korral Nuustakul naha märjaks. 

Edasi ootas mind ees elu-ägedam sünnipäev. Mul on ikka uskumatult palju häid sõpru ja kolleege. Sigridi eestvedamisel muretseti mulle nüüd lõpuks ühed õiged klassika suusad. Suusad koos pühendustega :) kokku oli Teid üle 50!

Enamuste nimed said ka suuskade peale. Veelkord tänud teile.

Edasi siirdusin U21 jalgpalli koondisega Peterburgi Venemaale, kus mängiti Commonwealth Cup´il. Laskesuusa kõrval veidi testsugune, kuid samamoodi silmaringi avardav kogemus. Arvan, et täpsemalt laskesuusa ja jalgpalli võistluskäikudest ja minu töö iseloomust pole siin õige koht lahata. Enne on vaja spordialast lõpuni aru saada :)

Õnnestus veel näha meie oma Kalev Cramo mängu kohaliku kossuklubi vastu. Üldiselt oli Venemaa väga värskendav kogemus. Jättes kliima välja, on Eesti endiselt paradiis, kus elada!

Rääkides nüüd minu sportlikust seisundist, siis seisund pole halb. Eks järgmised nädalad näita, kuidas realiseerimine õnnestub. Järgmine start 17.veeb Tartu Maraton.

Hooaja lõpp!

Ei saa enne järgmist hooaega alustada, kui pole eelmist lõpetanud. 2012 hooaeg lõpetas ennast ise ja tegi seda lausa kaks korda. Esimesest korrast võite lugeda siit. Teisest teen kohe kiire ülevaate.

Peale seda, kui olin Tallinna ja Tartu linnamaratonid läbinud, jäi siiski kripeldama, et nii ei saa ju hooaega lõpetada. Tegin sinna otsa veel Saaremaa Kolme Päeva Jooksu. Viimane näitas, et kiirust pole ja on aeg end kiiremalt liigutama hakata. Tegin kiire arvutuse ja võtsin eesmärgiks teha veel üks viimane tugev pingutus DNB Vana-aasta jooksul. Aega jäi selleks piisavalt ja enesetunne läks aina paremaks. Novembri kuu kohta olin tõenäoliselt elu-vormis.

Viimast kinnitab ka novembri lõpus külge hakanud külmetus, mis ei tahtnud üle minna. Paar nädalat läks aega, et elust taas rõõmu tunda sain. Selleks ajaks oli lumi juba maas ja jooksujalad olid vahetunud suuskade vastu. Märkamatult olid juba Jõulud ja Pekist Priiks Tartu ja Tallinn. Alles seal tundsin, et olen lõplikult haigusest vabanenud ja keha töötab nii nagu peab. Suhteliselt valutud maraton-matkad.

Aastavahetus ja siin ma nüüd olen! Koostan vaikselt 2013 hooaega. 2012 hooaega ma täpselt kokku võtma ei hakka, sest teisel poolel oli liiga palju igast tõrkeid, mis segasid oluliselt mu plaane. Hooaja algus oli hea, kuni mind Püha Loomaaia Rattarallil pikali tõmmati, lugu siin. Paranesin kiirelt, kuid Linz Half-Ironmanil oma tulemust teha ei suutnud. Võtsin intensiivsuse mõneks ajaks maha, mille nahka läksid Tartu Jooksumaraton (23 km) ja Tartu Rattaralli.

Valga Half-Ironman Eesti Meistrivõistlustelt võtsin maksimumi, kuid tundsin endiselt sisemist väsimust. Viimane saatis mind ka Roth Ironman´il. Põhimõtteliselt lõppes sellega minu hooaeg! Kui nüüd seda kõike kokku võtta, siis saab minna ainult paremaks. Toimunud on keskkonna vahetus ja elu muutus.

Minu uue aasta üks lubadusi on, et olen see aasta regulaarsem postitaja :)