Viimane puhkekas!

Teise tsükli lõpp ja ühtlasi ka viimane nö. puhkepäev. Veeresin iseseisvalt, rahulikult, väiksel hammakal, 2 h 30 min, 70 km!

Kolmas tsükkel hakkas hommikuse ujumisega 3 km; pealelõunase üleminekutreeninguga 60 km ratast + 18 km jooksu peale. Seekord joogivööd ei unustanud, võiduka lõpuni.
Esimene ehmatus koormustest on üle elatud, suudan treeninguid nautida, väsimust ei tunne, ülesöömist ei toimu, põhimõtteliselt on esimene "saiakas" saavutatud, homme võiks starti minna!

Sitt, veri ja rahe!

Mida läheb vaja, et saavutada pulss 170? Vahepeal oleks arvanud, et see on kohalik Fiat Panda või siis Piaggio Ape. Täna oli teise tsükli viimane raske päev, eesmärgiks kvaliteetne ujumine ning jooks. Taastav ratas kui ilm lubab... :)
Basseinis oli kohalikel perepäev, kus noored emmed ja issid tulid oma pampsuga vist esmakordselt vette. Õhkond kubises kaameratest, kilgetest, naerust, nutust ja liigsest nunnutamisest...
Õnneks oli suur bassein tühi ja sain üksinda rajal laiutada. Kes mu ujumisvideot vaadanud on, siis vaadake nüüd uuesti. Lugesite jalalöögid ära... neid oli 3.... nüüd on neid 4. Buiaka! Kergelt veel kordikas, käed hakkavad hakkima ja kõhulihas teeb hirmus tööd aga mul veel mõnusalt paar kuud aega, et seda liigutuskompleksi kinnistada.
Kerge eine, väike pikutus ja pärast lõunat jooksma. 10 km soojaks, jooksuharjutused ja 4 X 1000/500 (1000 m kiirelt+500 lõdvestust vahele). Selliste tempolõikudega on lihtne reegel: kui Sa pulssi enam üleval hoida ei suuda või kaotad oma keskmisele lõiguajale juba 10 sek, paki asjad ja sörgi koju. Sellest maast edasine treening treenib vaid healjuhul Sinu aju, kui Sa oled tugev treenija. Tugevad treenijad pole reeglina tugevad võistlejad!
170 bpm tuli viimase lõiguga, 500 m hoidsin tempot ja ülejäänud tõmbasin "täpiks". Veel 50 m enne lõppu oli 168. Aga tuli ära!
Ning siis alles hakkas kino saama. Koju oli natuke maad veel sörkida kui hakkas müristama. Esimene sahmakas oli vihma, teine juba rahet ja neid rahehoogusid jagus veel ja veel ja veel...

Iseloomukas!

Täna oli enamusel puhkekas! Ühel või teisel põhjusel oli vedelevaid kehasid kella 9-10 aeg maja esine täis. Selline "tervise päev", teeme kõiki asju, mis tervist ei lõhu...

Minul vastupidiselt kolmas raske päev: üleminekutrenn ratas+jooks ning õhtul taastav suplus. Tavaliselt ma ei sõida MP3 kõrvas, kuid täna oli vaja end käima saada. Playlist oli hirmutav: Marilyn Manson, London Electricity, Chase and Status, Ministry of Sound Anthems, Aphrodite Urban Jungle, La Roux, EZ Rollers... kui need tegelased Sind käima ei tõmba, siis ei tee seda keegi! Täna sain ma ennast ikka korduvalt flow peale (v.t. pilti üleval).

Tuuline oli! 10 km kodust haakis mu taha end üks kohalik cycliste. Üllatavalt oskas ta pisut inglise keelt. Millegipärast oli ta esimene küsimus, et "eiijouu, You are a triathlete, riight!" Tüüp elas meist mingi 10 km eemal ja tal oli ka ca 3 h plaanis. Sirgetel ja vastutuules olin mina tegija, tõusudel oli see vana tegija. Allatuult olime mõlemad TEGIJAD! Saatsin ta veel koju ära ja tuligi täpselt 3 h ning 90 km. Kohe jooksukad selga ja viinamarjapõldude vahele silkama. Päike oli endiselt kõrgel, janusse jäin. Peab teinekord ikka vöö pudeliga kaasa võtma.

Rattaringi viimast paari kilomeetrist tõusu võtsin selle looga!

Õhtune ujumine või siiski suplus oli suht fail. Bassein oli over-crowded, ujuda sai põhimõtteliselt 25-50 m haaval. Peab need õhtused ujumised vist üldse ära unustama. Hommikuti ja lõunati on Sul reeglina tühi rada kasutamiseks.

Esimene tõeline päike!

Tõesti on mõnus, tõesti on päike, tõesti on soe aga Eesti naiste vastu ei saa! Lepin oma uue särgiga... Teised, kes täna pikemalt veeresid said randid juba peale. Olen endiselt nõme...

Täna oli selline semi-raske päev: hommikul 20 km jooksu, ujumine kohe peale ja õhtul taastav 2 h ratast koos hr. Vaaksuga. Ujumises taaskord tehnika-tehnika-tehnika ja lõpus paar tempomuutuse harjutust. Jooks ja ratas selline tavaline, suurt midagi rääkida pole.

Õhtul tegime kerge veinika, arutasime ratta grupika ja triatloni asjade üle.

Teine tsükkel :)

Kohalik köök ja kvaliteetvein tegid oma eeldatud töö. Hommikul tundsin ennast nagu uus inimene. Algas laagri teine tsükkel, 4 päeva korralikku trenni ja 1 kergem päev enne viimast tsüklit. Koormust on 3-4 tundi rohkem kui esimeses tsüklis ning tõstame kergelt ka intensiivsust. Loodame näha max pulssi 170 ja rohkem! Hommikune pulss on ka oma esimesest ehmatusest üle saanud ja tiksus hommikul ilusti seal 44 peal. Laagri alguses oli see 41 aga peale Amiata päeva oli see 50 (toim: ise mõõtsin).

Treeningkaaslateks Püha Loomaaia mehed, kellel eile oli samuti puhkekas. Kuna oli plaanis õhtul Hawaii laagrisse tagasi sõita, siis tegime hommikul pika trenni ja õhtuks väga kehalist ei planeerinud. Valisime taaskord lamedamaid lõike ja hoidsime pigem kiirust ja kerimist. Kokku 4 h, 120 km. Saime lõpufaasis taaskord vunkida, seekord minu vedamisel. Imelik kuidas siinkandis see 40-45 km/h nii kergelt tuleb. Pulss mõnusalt tsoonis alla 160... vaevalt ma veel nii hea olen?

Tsükkel läbi, ära enam joo!

Puhkekas. Saime eelmisel õhtul siseinfot, et Rapla rattaklubi on meie lähedal laagris. Leppisime väljasõidu kell 10 hommikul. 10 min soojaks ja kohe mäkke, ca 10 km. Õnneks polnud mägi palju järsem kui Amiata. Ain-Alar treenis mind taas, kuid vaid 38 min. Siis kiire laskumine ja ülejäänud päeva panime flätti. Max pulss juba 168...

Paul viis meid veel ühele tõusule, millel pikkust vaid ca 1 km aga tema pole seal veel ülesse saanud. Sama teed pidi alla pole soovitav tulla, pidi üle nipli käima. Paar aastat tagasi sõitsid sealt Oras ja Havi eest suurega ülesse! Ei hakanud järele proovima. Jätame mõned põksud teisteks kordadeks. Kuna mul on siiski puhkekas, siis lasin Paulil ennast lõpufaasis mingi 10 km 40 km/h vedada, et natukenegi jalad lahti saada. Alla tuult, sujuvad laskumised, power-tõusud... mida Sa hing veel soovid?

Siinkandis on Itaalia kultuuri igal sammul tunda. Kirikud, akveduktid, kitsad teed, väiksed külad, vanalinnad... Juhul kui kaks autot kõrvuti ära ei mahu, siis üks laseb stabiilselt signaali ja annab teada, et tema on hetkel tee peal.

Õhtul sõitsid Pärnu Püha Loomaaia mehed meie lähedale õhtust sööma. Sai mereandidega ja pizzaga kõhtu paitada. Õhtul koju jalutades oli juba lõunamaiselt soe. Päeval oli 22 kraadi ja õhtul piisas õhukesest pusast.

Esimene vihm!

Esimese tsükli neljas ja ühtlasi ka viimane päev. Eilsest mägisest etapist pole päris lõpuni veel ära taastunud. Muutsin sujuvalt päevaplaani ja läksin hommikul ujuma.

Eelmisel õhtul vaatasin uuesti oma ujumisvideot ja panin esimesed eesmärgid paika. Täis kordika laks! Pisiasjad, nagu käe vette asetus, tõmme jne on kerge jälgida aga jalalöök iga tõmbe lõppu ikka veel suhteliselt keeruline. Kõhulihased hakkasid mingi hetk ära väsima. Algus on tehtud, mõte on positiivne, peab meeldima, hakkab tulema...

Peale ujumist kerge eine, asjad kokku ja Pauliga tripile. Sõitsime Buti linna, ca 170 km eemal, Pauli õele külla paariks päevaks. Läheks Tallinn-Tartu vahe ka nii mängeldes, 140-150 km/h ja zupsti oledki kohal.

Ilm oli selline niiske ja sombune aga samas temperatuur aina kasvas, Butis juba 20 kraadi. Õhtul, laagri esimene pikem jooks toimus juba kerges vihmas. Mulle näidati üks 7-8 km ring ette. Selline mõnus, kruusakas, asfalt, maastik, kus üks üle kilomeetri pikkune tõus. Ringile jäi 2 allika kohta, kus sai janu kustutada. Kuna ilm oli ikka suhteliselt niiske, jäi lõdvestav kerimine ära. Surfasime kohalikes ratta- ja riiete poodides.
Poodi ennast pole ollagi aga üle 50 000.- rattad ripuvad reas lae all. Paar korralikku eraldistardi püssi oli ka. Tiimi riided 20-30 euri tükk. Paradiis...

Kuidas Ain-Alar mind täna treenis!

Olen laagris asendusrattaga, Ain-Alari Scott Speedster something. Kuna mu enda 2010 aasta ratas ei jõudnud ühel või teisel põhjusel laagri alguseks Eestisse. Oleme Ainiga umbes samades mõõtudes, siis rattaasend sobib suhteliselt ideaalselt. Kui ma Ain-Alariga ratta teemal vestlesin, siis ta mainis, et ma vahetaks vändad ära vms aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Täna sain teada miks ta seda mul teha soovitas!

Mul on ees 54/42 hammakad ja taga 23/11. Eestis why-not aga siin maastikul tegin ma endale karu-teene, SUURE KARU! Käisime täna Mikk Vaaksaga ja Kristen Kivistikuga Mont Amiatal. 1734 m merepinnast, väike suusakuurort. Kodust tippu 65 km, millest viimased 23 non-stop ronimist. Kokku 130 km, 5 h ja natuke peale. Kurikuulus mägi 40 km enne tippu:

Mõistsin oma hammakate pange tõsidust tänastel pikematel tõusudel. Kiirusel 15-17 km/h oli veel paras kerida. Kui kiirus langes, siis ei jõudnud enam kangutada. Sipsisid püsti, siis jälle istudes jne. Teel tippu tegime kiire cappucino ja crossant´i pausi. Üle 2 h oli juba selja taga. Ja mu piinad jätkusid...
Ülesse jõudes olin juba suhteliselt jõusaali-põkk. Reie ümbermööt oli suurenenud 10 cm ja mott oli "laes". 3 h ja natuke peale olime tipus.

Tõusudel näitas ennast tulevane staar Kristen. Jättes meid mõlemaid korduvalt maha ja mängleva kergusega neid tõusumeetreid võttis. Vändrast ennegi tugevaid rattureid tulnud...

Müstika kuidas on suudetud teed puhtaks teha nii, et mõlemal küljel veel endiselt lund on. Mõnes kohas jooksis vesi üle tee aga neid kohti oli vähe.

Lund oli oluliselt rohkem kui eelmine aasta. Üleval ca 8 kraadi sooja. Sõidu ajal selline mõnusalt jahe tuul. Kui eelmine aasta oli koht välja surnud, siis see aasta olid slaalomnõlvad veel avatud ja elu käis. Laskumisel hakkas kergelt jahe. Naeratada ka ei saanud, sest hambad hakkasid ära külmuma.
OK, käisime tipus ära juba kolmandal päeval - KÕVA! Kuid viimased 30 km oli juba piin. Kodutee peale jäi veel üks põks, Montepulciano linn asub mäel aga meie elame teisel pool mäge. Pääsu polnud, pidi taaskord veel natukene ronima. Ütleme nii, et on olnud kergemaid päevi....

Max pulss 164 juba, tõusul Amiata tippu. Kuid kodutõusul ei tahtnud pulss üle 145-150 enam minna. Põhjus väga lihtne - KOOMA!

Esimene jooksuring!

Hommikune 100 km rattaring võttis jalad pehmeks. Üritan ikka kerida seal 90-100 juures (eest väiksel kettal) aga raske, pole harjunud. Põletab lihase eriti kiiresti läbi. Harjunud ikka vajutama seal 90 ja alla. Proovisin täna oma pulsipiirid ka ära... hädised 162 lööki! Ühel vaiksemal tõusul littisin 45-50 km/h ja üritasin hoida, kuni pulss langes alla 160. Kopsule ka kerge ehmatus! Enne kodu, kahel järsemal põksul, jäi piiriks 161. Paari päeva pärast tahan näha juba numbrit üle 170.

Teed 10 aastat trenni selle nimel, et olla vastupidav ja võimas! Ja siis teed järgmised 10 aastat trenni, et sellest diislist end välja rabeleda. Kus on see õiglus???

Õhtul läksin viinamarjapõldude vahele jooksma. 50 min ja ca 12 km. Maastik oli mõnus, üles-alla, pulss reageeris just nii nagu peab. Kraavi äärel nägin taaskord juba eelmisest aastast tuttavaid kopraid. Istanduste vahel viljapõldudel silkasid kaks valge-tagumikku-kitse. Romantika seier põhjas!

Esimene päev Itaalias!

No hea küll! Enne kui kohe ilusa ilma, kõrgete mägede, mõnusa veini ja muude naudingute juurde lähen, kiire ülevaade reisist.
18:00 kopikatega istusin Kliinikumi parklast autosse ja minek! Läti suht tukkusin. Leedus sain kettasse ja kuni Varssavini. Leedus oli mingi 10-15 km kiilakat, kus pidi korraks hoo maha võtma. Muidu väga tagasi ei hoitud. Varssavis olime u 04:00 ja sealt hakkas ka minu öö, kuni umbes kella 8ni sain magada. Siis läks uni ära, sest rooli lasti Mikk, kes tõestas, et temagi oskab kiiresti sõita. Tsehhis oli esimene hetk, kus autost välja tulles tuli naeratus näole. Räme soe oli juba! Austrias sain teiskorda kettasse ja kuni Itaaliani ja natuke peale. Lõpu võttis enda peale Paul, kes ainukesena suutis itaalaste mentaliteedile vastu hakata. Täpsemalt siin sellest kirjutama ei hakka ;) . Kokkuvõttes 28 tundi sõitu, koos kõikide pausidega. Oleks tulnud nats alla 27 aga Firenze juures olid ummikud, avariid jne! Kõrgeim temperatuur oli 18 kraadi, Itaalias. Kohale jõudes asjad maha, rattad kokku, naaberkorterist varastasime süüa ja magama ära. Veinini ei jõudnud... Pilt õhtusest Firenzest, kiirteel!
Hommikul avanes selline pilt. Kuna õhtul poodi ei jõudnud, siis 8:30 olime kohalikus poes. Arve 149 eurot. Mingi paariks päevaks peaks piisama. Ainus asi, mis Eestist sai kaasa toodud oli puder.

Meie kurikuulus venitusala. Kui õhtud vaid natukene soojemaks läheks, siis teeks loojuva päikese poole päikse-tervitust. Sissejuhatav treening, 2 h 30 min, ca 70 km. Pikkade õhukestega hakkas kohati isegi palav. Sadula paika panemisega sai ühe kiirenduse ka teha. Ning viimasel pikemal tõusul testis üks noor jalgu. Väga mõnus, esimestest kilomeetritest saati puhas nauding. Pildil koos Mikk Vaaksuga. Õhtul kerge bassein. Kuna pole reisi ja muudel põhjustel vette viimastel päevadel saanud, kasutasin kohe võimalust. Nädalavahetusel on siin basseiniga keeruline. Väga kaua see siin lahti ei ole ja eesmärk enne rohkem maiste aladega joonele saada. Järgmisel nädalal teeme esimesed hommikuses tõsisemad ujumised.

Route to Italy by ViaMichelin.

1 Leave Tartu (kolmap õhtu)
2 Continue along: 3
3 Pass Valga
Entry into Latvia
4 Continue along: A3
5 Continue along: E77 / A2
6 Take E77
7 Continue along: E67 / E77 / A4
8 Close to Rīga, Continue along: E22 / E67 / E77 / A6
9 Turn right: E22 / E67 / E77 / A5
10 At the roundabout, take the 3rd exit Continue along: E67 / A7
11 At Bauska, Continue straight on
12 At the roundabout, take the 2nd exit Continue along: E67 / A7
Entry into Lithuania
13 Continue along: E67 / A10
14 Continue along: E67 / A8
15 Take E67 / E85 / A1
16 At Kaunas, Continue along: E67 / A5
Entry into Poland
17 Continue along: E67 / 8
18 At Suwałki, Continue straight on
19 At the roundabout, take the 2nd exit Continue along: E67 / 8
20 At Augustów, Continue straight on
21 At the roundabout, take the 2nd exit Continue along: E67 / 16 / 8
22 Continue straight on
23 At the roundabout, take the 3rd exit Continue along: E67 / 8
24 Take E67 / S8
25 Take E67
26 Pass Warszawa (siia peaks jõudma neljap hommikul)
27 Continue along: E67 / 8
28 Take E75
29 At Tychy, Continue along: E462 / E75 / 1
30 Turn right: E462 / E75 / S1
Entry into Czech Republic
31 Continue along: E462 / 48
32 Continue along: D1 / E462
33 Continue along: E442 / E462 / 35
34 Continue along: E462 / 46
35 Continue along: D1 / E462
36 At Jih, Continue along: 52
Entry into Austria
37 Continue along: B7 / E461
38 Take A5
39 Continue along: S1
40 Close to Wien, Take S2
41 Take A23
42 Continue along: A2
Entry into Italy
43 Continue along: A23 / E55
44 Continue along: A4 / E70
45 Close to Padova, Continue along: A13
46 Close to Bologna, Continue along: A14
47 Continue along: A1 / E35
48 At the roundabout, take the 3rd exit Continue along: SS327 / SP327
49 Pass Torrita di Siena
50 Take Via Basilicata
51 At the roundabout, take the 2nd exit
52 At the roundabout, take the 4th exit Continue along: SS326 / SP326
53 Arrive in Acquaviva
Destination: Acquaviva, centre! (neljap õhtu)

Time:
30h 19 which 12h 08 on motorways!
Distance:
2593 km which 1305 km on motorways!

Kaasa sõidavad Paul Lõiv ja Mikk Vaaks. Sõidukiks Toyota Avensis universaal 1,8 (suusaboxiga). Kogu varustus on autos (rattad ja muu laagris vajaminev), välja arvatud minu massaažilaud, mis läks rekkaga. Selle ajalise plaani kavatseme küll üle sõita. Paul, kes enne korduvalt Itaalias autoga käinud, väidab et 25 h juurde peaks see reis tulema. Võimalik, et Paul teab ka short-cut´e, mida ViaMichelin ei tea. Pikemaid peatusi me ei plaani, kiirelt paak täis, kerge munchies ja edasi. Kaks meest sõidavad ja kolmas magab seni taga pingil. Reisil juhtunust kindlasti ka lähem ülevaade.

Suursponsor: RedBull!

Test-ujumine vol.1!

Mul on üks sõbranna, Sandra. Sandra aitas mu ema Rocca MyFitness´i klubisse www.myfitness.ee treenima, et ema suvel paar triatloni läbiks. Tutvusin Sandraga vist Xdream´i võistlustel. Tema ongi see tugev rebija MyFitness´i "roosade" naiskonnast. Gerda on ka tugev :)! Sandra õpib Tallinna Ülikoolis Rekreatsiooni teadusi ja seoses oma bakalaureuse tööga sain mina oma ujumistehnika korraliku luubi alla. Tema juhendaja prof. Rein Haljand on oma ala spetsialist, selles pole küsimust.

Test ise kestis ca 45 min aga 10 min videolõigu analüüs ca 2 h. Mõtlemisainet jagub, kohutavalt. Pean Itaalias sellega tegelema hakkama, sest juba aprillis järgmisel testimisel pean ette näitama arengut.

Oli asju, millega prof. rahule jäi aga leidsime ka olulisi puudujääke. Vaadake ise ja avaldage arvamust, mis valesti on :)

The International Day of Awesomeness!

Täna on "seeee" päev! Saage oma pseudo-probleemidest üle ja olge parem ägedad...

Shutter Island

Tõsine konkurent "Fight Club" ja "Matchstick Men"-i austajaile!

15 km, millest sai 10 km!

Teistkordselt leidis aset TriSmileTeam´i ujumismaraton. Viimati toimus see 3.jaan, esimeses postituses on sellest üks väike videolõik ka. Tookord sai 15 km ära ujutud. Seekord nii edukalt ei läinud. Ujujaid oli ka oluliselt vähem, eelmise korra 16 vastu jõudis hommikul basseini äärde vaid 6 meest: Andi, Mait, Marko, Tanel, Mäx ja mina. Kuna hommikul ei tundnud ma ennast kõige paremini, siis suuri eesmärke tegema ei hakanud...

Blueseventy Speedsuit´i ma seekord ei kasutanud, sest see on Ain-Alariga päikse all. Tal läheb seda tõenäoliselt Abu Dhabi Triatlonil vaja http://www.teamabudhabitriathlon.com/ Selle asemel olid mul jalas tavalised Speedo takistuspüksid. Koosnevad need kahest kihist, pealmine koht on võrk, mis avaldab ujumisel suuremat takistust.

Algus oli mugav ja enesetunne läks isegi paremaks aga alates 6-7 km hakkasin ära vajuma. Mingi hetk taipasin ka tõsiasja, et 4,5 tunniga on suhteliselt ebareaalne 50 m bassus see 15 km seekord läbida. Loobusin 15 km plaanist ja jäin 10 km juurde!

Minu lõpuks tehtud 10 km kava oli järgmine:

1000 lest (500-50 sel) 500 m kohta 50 m sellili
1000 lab punn (500-50 sel)
200 jalad
8x100 rež 1:30´´
1000 lest tehnika
5X300 lab punn int 15´´
500 jalad
50+100+150+200+150+100+50 int 10´´
200 sel
50+100+150+200+150+100+50 int 10´´
200 sel
800 lest tehnika
800 lab punn
6x50 int 10´´
100 lõd

Aga teised olid tublid. Mait, kes eelmine kevad õppis alles ujuma, läbis jaanuaris 5,1 km, seekord juba 7,7 km. Andi taaskord tubli 8,1 km. Tanel, kes tuli trenni jaanuaris läbis ka uskumatud 8 km.

Sügav kummardus ka Marko ees. Tüüp sõitis hommikul Tallinnast Tartusse, ujus 10 km ja sõitis siis tagasi Tallinnasse. Ei tulnud tal see kergelt täna... kloor hakkas hingamisteedesse ja need viimased iseloomu-kilomeetrid oleks olnud kõigile motiveerivad.

Pilt on väärt 1000 sõna... siinkohal lõpetan!

Igale tõusule järgneb mõõn!

Maratonist nüüd juba 2 nädalat möödas. Enesetunne võiks parem olla. Ja nagu mõni teinegi mitte-suusataja, pole ma suuski alla saanud. Eelmine nädal oligi liiga hea tunne. Tõstsin jooksu- ja ujumiskoormust, pidades silmas peagi saabuvat laagrit. 17.märts-3.aprill laagerdan Hawaii Expressiga Itaalias Toscanas http://www.hawaii.ee/?id=34148&tpl=1005&year=2009
Aga selle nädala algusest ei suuda ennast üldse kokku võtta. Tööl on kergelt pingeline, isu ei ole, uimasus tapab, kohvi enam ei aita jne. See on mööduv nähtus... peab olema!

Homme (06.märts) on plaanis taaskord läbida 15 km ujudes. Aura Keskuses on võistluste tõttu 50 m rada sees. Peame enne kella 15 asjaga ühele poole saama, sest siis hakkab soojendusujumine. Stardis on Andi, Mäx, Mait ja Marko (Tallinnast)... loodame, et neid tekib veel. Hakkan õhtul kõnesi tegema.

Videomaterjal tuleb! :)