Elu viies :(

#1 Türi Basseinitriatlon 2001 (26 tollise defektiga kummi purunemine) DNF
#2 Tartu Rattaralli 2001 (26 tollise kummi purunemine) DNF
#3 Melliste Triatlon, 2002 (häired siseorganites) DNF
#4 Viitna Triatlon 2002 (kodara purunemine) DNF
#5 Leedu MV 2010 (kummi purunemine) DNF

Valutu start, paarsada meetrit vabasse vette ja korraks comfort zone´i suplema. Kahel valgevenelasel ei pidanud närv vastu ja läksid vedama. Sinna kolmandaks jäin ma kuni distantsi lõpuni, Siim Holts sundis lõpus tempot tõstma. 3-4.ndana veest välja, esimesed kaks olid sealsamas.

Hüppasin rattale, paar vänta ja ronisin tagasi maha. Tagumises kummis 0 bar´i õhku! Minuti jooksul sain korraldajalt varu jooksu, mis oli kahjuks 8 käiguline SORA, 105 vms. Ühesõnaga kokku see jooksma ei hakanud. Rattarada koosnes 10st 4 km ringist, ringil 1 väike põks ja 1 pikem tõus. Käiku oli vaja vahetada! Kaks ringi sõitsin, siis loobusin. Vahetusalas ootas mind mu enda HEDi tagumine jooks, mis oli imekombel korras.

Korraldaja pakkus kohe teiskordset jooksuvahetust aga liidrid olid sellel hetkel juba pea ringiga minust ees. Sellist seisu polnud minu halvimas ettekujutelmas. Olin ju siiski seda võistlust kord 2006ndal aastal võitnud... Mott oli miinuses niigi.

Kuidas sai uus kumm lihtsat tühjaks või katki minna? Kuhu kadus mu nö. katkine kumm? Miks võitsid valgevenelased kolmikvõidu? Kuidas Siim, Liisu ja Raido oma esimesel olümpia distantsil siiski nii tublid olid? Kõik vastused nendele küsimustele leiad järgmises Kroonikas :)

Pühajärve Triatlon 2010

Olin kolm päeva Saaremaa Velotuuril tööl, SIS Team´i füsio-bussijuht-psühholoog-klõun! Kokkuvõttes 3. meeskond ja Urmo Utar TOP10´s. Äratus-söök-kohvi-mehed starti-soojendusmassaaz-trenn-bussiga finishisse-valgusheigid-hotelli-söök-mehed lauale ja öörahu. Esmakordne kogemus, ei kurda :)
Reede õhtuks jõudsin Otepääle. Eesmärgiks tugev intensiivne treening võistluse näol. Olen oma külmetusest lõplikult välja tulnud, TriStar111Germany´st taastunud ja treeningkoormusi tõstnud. Seisund ei olnudki nii hull kui arvasin :)
Start läks valutult, vahepeal oli keegi, kes soovis pea 90 kilost Priitu trajektoorilt eemaldada, mingi hetk ta loobus ja alustas varvaste kõditamisega. Esimese poi juures olin kiirematega koos, seejärel hakkas vahe vaikselt suurenema. Teisele ringile minnes tundsin end veel värskelt, korraks jäin nagu unelema aga siis tuli taas "kõdistaja" tagasi. Suutsin taas tempot tõsta, mõttes käisid koguaeg Rein Haljandi poolt antud nõuanded... võitjale ca 1 min kaotust!
Oma uute Scott Limited kingadega sattusin natuke raskustesse, nimelt ei saanud neid jalga. Kui need lõpuks tööle sain oli punt juba silmapiiril. Sõideti 4 ringi ümber Pühajärve (aedlinnast läbi, Poslakast ülesse, Sihvale ja tagasi).
Esimese ringi sõitsin üksi, vahe pundiga ei muutunud, taga polnud ka väga kedagi. Võtsin otsuse punt järgi oodata ja sealt endale tugev kaaslane leida, mis kujunes kahjuks huumoriks. Punt cruisis, vajutati vaid ringi esimesel põksul ja Poslakal, üldjuhul hingasid läbi nina. Paar korda sõitsin tuimalt istudes eest ära ja mitte keegi ei tulnud kaasa. Kirillil olid ka "kehvad" jalad, kuni ta peale minu minekut kontra pani ja lahkus. No vahet pole, trenni oli vaja teha! Viimane ring mind enam eest ära ei lastud...
Jooks algas kõhukrampidega, mis peale hingamisharjutusi kadusid. Alustasin teadlikult jooksmist oma pundis suht viimaste seas, vaikselt mehi noppides. Mingi hetk jäi üks belglane sama takti peale ja tema jäigi own´imata. Vett oleks võinud tihemini jagada, 3,3 km peale vaid üks punkt. Teised tiimid jagasid ringi tagumises otsas omadele lisa vedelikku. Oma soovi avalduse peale sain vastu vaid naeratuse.
Kokkuvõttes tubli 4. Viljandi sprindil (23.juuni) startimine veel küsimärk, Leedu MV olümpia (26.juuni) lähen kõrget kohta nõudma...

Hooaja esimene kooma!

Ilma naljata! Elu jooksul igast asju tehtud aga selline moment jääb meelde. Paigaks Tartu Velo Tuur, 11.-13. juuni. Minu jaoks siiski vaid 11.-12. juuni. Koomamoment 12. juuni viimased 15 km.

Sissejuhatuseks tegin reedel Otepääl paaritunnise veeremise. Mille sees sõitsin emaga 2 X TriStar11,1 rattaraja läbi. Kõikidest tõusudest sirge seljaga üles! Kodus kerge eine ja proloogile, 1,2 km tehniline eraldi Tähtveres, Lauluväljaku ümbruses. Kuna mingi vahe kukkus ühes kindlas kurvis iga kolmas mees, siis võtsin selle kindla peale. Kaotust võitjale ca 15 sek.

Startisin proloogile viimasena, kell 21:00, õhtul enam suurt süüa ei tahtnud ja läksin lihtsalt magama. See oli hommikuse trenni kõrval viga nr.2! Hommikul kaebused puudusid, veeresime Virgoga starti ja siis hakkas sadama.

Sõideti 2 ca 25 km pikkust ringi. Tugeva tuule tõttu oli 2 sirget küljekat, 1 otse vastu ja 1 tagant. Esimene ring ei olnud raske, vahel ei suutnud lihtsalt endale küljeka lõikudel varju leida ja pidin paar korda soolot järgi sõitma. Vahetult enne teist ringi oleks kord nii muuseas autosse pannud, kerge moti langus ja lasin pundi minema.

Tagant tilkus veel mehi juurde ja päike tuli välja. Ei tahtnud veel loobuda, alt kinni ja vaikselt imesime ennast tagasi punti. Umbes kilomeetri sain puhata kui keerati küljekale ja vajutati taas gaas põhja. Tagantuule lõigul sai mul küte otsa ja jätkus veeremine 30 km/h. Tahtmist oli, keha enam ei olnud! Täielik "format C"

Üle joone, Miku autosse, Opera Pizzasse, "restart"! Tund hiljem veel uus söömine ja magama ära. 2 h magasin ja siis jalutasin linna jaurama. Järgmisel päeval kriteeriumil ma enam ei startinud, vaid jooksin ning ujusin. Hämmastavalt värske oli olla. Seda kõik oligi vaja...

Pseudo vol.1

Üks tore LandCruiser´i omanik oli oma kasti parkinud pooleldi haljasalale ja teise poolega loiku. Mina parkisin oma ilusa universaali temast meetri jagu eemale. Kui see korpulentne "neiu" karbiga "oskuslikult" eemaldus oma hästi valitud "parkimiskohast" lehvitas ta meile ja teatas: "mina parkisin küll oma auto nii, et inimesed saaksid loigust mööda kõndida!" Läksin siis vaatama, kas tõesti on mu auto blokeerinud inimeste teekonna... ja oligi - tervelt meeter oli auto ja loigu vahel.

Selliseid on palju, tervelt 77% inimkonnast pidavat olema kergelt õeldes idioodid!

TriStar111Germany 2010

Kogu Maailma ajaloo esimene TriStar111 (1 km ujumist, 100 km ratast, 10 km jooksu) võistlus peeti 6.juunil 2010 aastal Saksamaal, Wormsi linnas. Mina tean ühte meest, kes seal ujumise kinni pani. Siis ma tean veel ühte teist meest, kes seal ratta kinni pani. Ning uskuge või mitte, ma tean kolmandat meest ka, kes jooksu kinni pani. Ja ükski neist polnud Chris McCormack aka MACCA!

MACCA on all-around-fast-triathlete... tal pole lihtsalt nõrka ala! Minul veel üks nõrk ala on... :)

(photo by: Krista Mikk)

Ain-Alar (fastest bike), Evelin, Priit (fastest swim), Annika ja Erich. Emotsioonid 7:45 hommikul. Start kell 8:00. Siiani oli mu varajaseim start ever 8:30. Pean varajase tõusmisega ära hakkama harjuma, sest Ironman´de stardid on tavaliselt veel varem. Hommikused pagari külastused tuleb plaani võtta...

Ujusime kanalis, kergelt prahi sees aga kuna profid lasti paar minutit ennem starti, siis suureks trügimiseks ei läinud. Isegi Maailmameister võttis rahulikult sappa ja ei hakanud rabelema. Oskus oma ette!

Ratta esimesed 20 km oli suhteliselt flät, kiirused 40-45 km/h. Ei olnud väga raske, MACCA hakkas muidugi silmapiirilt kaduma aga see polnud ka asi, mille pärast muretseda. Kui tagumine punt mind Aini eestvedamisel kätte sai, olin end juba soojaks saanud. Kell oli ju siiski alles 9 hommikul ja lõunasest üle 30 kraadisest kuumusest polnud veel haisugi.

Rada keeras põldude vahele ja hakkasid esimesed põksud, mis mõjusid minule kahjuks juba laastavalt. Oma külmetusest polnud ma veel välja tulnud ja seal sain ma sellest esimest korda aru. Pulsi tõustes langes kops sisse, sundis kõhima, korraks aeglustama ja rong oligi läinud. Kuna tagant poolt polnud mul plaanis kedagi järele oodata, hakkasin iseloomu kasvatama. Osadel lõikudel tundsin ennast isegi väga hästi aga lõpus üle 10 minutine kaotus kiirematele oli liiast.

Jooksu esimese poole jooksin mõnusalt, väsimust ei olnud aga vaikselt hakkas kuumus oma tööd tegema. Kuna püüda polnud kedagi ja tagala oli mul tühi, siis jooksul suuri emotsioone ei tekkinud. Finishis alla 3 h 30 min.

Kokkuvõte: kiire suplus, rattas ligi 3 pudelt jooki, 4 PowerBar Geeli (tänud Erich) ja jooks juba ainult vee peal. Ma tean, et Eesti Triatlonis on inimesi, kellele see uus TriStar111 ja TriStar222 võistlused millegi pärast ei meeldi. Misiganes siis põhjustel: "liiga ratta võistlus", "liiga lühike jooks, ma ei saagi ennast sodiks joosta" jne siis ma ütlen Teile, triatlonis võidab ikka kõige tugevam triatleet, mitte individuaalsportlane, nagu näitas ka esimene võistlus.

Positiivseks küljeks tooks välja tippsportlase ja harrastussportlase lähendamise. Nagu ütles Erich peale finishit: maratonis kaotan parimatele jooksjatele 2 tundi aga siin kaotan alla tunni, kuigi võistlus kestab sama kaua. Seda ongi triatlonil hetkel vaja!

Viimane positiivne külg on tegelikult lühike jooks, mis ei lõhu Sind nii palju. Sa saad teha TriStar´i suhteliselt regulaarselt, vastupidiselt näiteks Ironman distantsiga. Ma arvan, et meie viimase nädalavahetuse kõige ägedamad maratoonerid Toomas Luhats ja Priit Salumäe nõustuvad hetkel minuga :) Tublid Poisid, midagi pole õelda!

MACCA, Priit, Jürgen (fastest run), Ain-Alar. Ahja, Wormsi linnas kodustas meid Jürgen Stilgenbauer. Väga muhe ja rahulik tüüp. Ta oli just viimastel nädalatel kaks Ironman 70.3 (Half-Ironman) võistlust kinni pannud ja oli seetõttu kergelt väsinud. Kogu pere oli tal raja ääres: kaks venda, vanemad, isa kaksikvend jne jne.

P.S. Prantusmaa laagris oli meil kaks paari kaksikuid ja Saksas veel üks paar. Müstiliselt palju kaksikuid 10 päeva kohta!

Kogu üritusest saate lugeda ja pilte vaadata http://www.star-events.cc/site/index.php/en/trstgenews ja loomulikult saate ennast veel viimased paar päeva odavalt registreerida Eesti oma TriStar111 võistlusele Pühajärvel, 7.august 2010!

Mont Ventoux

Vabandan kohe ette ära, et olen olnud viimasel nädalal, olulistest sündmustest olenemata, liiga passiivne kirjutaja. Aga mul on räigelt vabandusi :)

Tuul, millest eespool juttu oli ei lubanud meil kahjuks kokkulepitud kolmapäeval mäkke minna. Kohalike sõnul oli tipus napilt 5 kraadi ja enamus ratturid toodi sealt autodega alla tagasi, sest esines tugeva tuule tõttu kukkumisi. Kõlab võibolla uskumatult, et tuul saab nii oluliselt segada rattasõitu aga see ei olnud enam naljakas! Mäe alistamine määrati järgmiseks pikemaks trennipäevaks, reedeks. Kahjuks minule oli see juba liiga lähedal TriStar111Germany stardile (pühap 6.juuni), seega mina sinna ei jõudnudki. Või siiski, autoga ma seal ära käisin, toetasin TheTriLifeTeam´i nende katsumuses.

Pealegi, enne oli nagu lubatud, et see "põks" on 2500 m merepinnast, tuli aga hoopis välja, et 1900 m. See ka üks põhjusi, miks ma sinna enam nii väga ei kippunud. See nüüd mõni mägi või nii!

Ausalt õeldes oli hirmus, isegi auto roolis olles. Ca 23 km ja koguaeg tõuseb, järske serpentiine, järsemaid tõusunukke piisas juba esimestel kilomeetritel. Korralik valgeinimene sõidab seda 1h 30 min ja peale. Tõusu rekord oli kuuldavasti alla tunni. 15 km peal oli kohvik ja sealt maalt läks vaade juba palju avaramaks.

Viimastel kilomeetritel oli kergelt lõbustuspargi tunne. Sõidad lihtsalt taevasse. Väga cool! Jagasin tipus joogid ja söögid laiali ja kimasin alla tagasi. Mind ootas kodus massaaz. Sakslasest naismassöör Judith Krauss. Kergelt eelarvamustega heitsin lauale aga alahindasin oluliselt tema võimeid. Isegi võiks õelda, et leidsin palju ühiseid võtteid, mida me mõlemad kasutame. Kogemusi sportlastega oli tal 15 aasta jagu ja jagas põhjalikult skeleti-lihast, kinesioteipimist, manuaali, lümfidrenaazi jne jne...

Reede oli meil ka põhimõtteliselt viimane päev Prantsusmaal, sest peale massaazi pakkisime asjad ja sõitsime Saksamaale. 4 + 4 h sõitu, Ainiga kahepeale, hilja õhtuks olime kohal. Suhteliselt valutu reis...