Thursday, March 31, 2011

Cicloturista Denia - Valls de la Marina

Kuna Hispaania viimaste päevade nett oli "eriti kiire ja olemas" siis tuleb ka viimane sissekanne laagrist juba kodus olles.

Võistlusest nii palju, et sai tunda tõelist kohalikku asjaajamist. Võistluseelne pastaparty jäi lihtsalt ära. Ootasime pea 2 tundi ja peale seda kui olime oma numbrid kätte saanud, selgus et süüa ei saa. Kiirelt koju ja carb-up!

Hommikul 6:30 äratus, kiire pudru ja veeresime starti. Start pidi olema 8:00, mis aga hiljem tehti kuskil 8:15 paiku. Hommikul pidi ka süüa saama aga selle peale enam lootma ei jäänud. Ebaselgeks jäi sellel hetkel ka võistluse ülesehitus.

Pidulik start tehtud, veeresime läbi linna, saateauto taga. Saateauto jätkas kuni esimese tõusuni. 10ndast kuni 35nda kilomeetrini. Auto jäi endiselt grupi ette aga jätkas sõitu ca 20 km tunnis, seega see kes jõudis läks ja kes mitte vajus taha Indiasse ära.

Tunne oli hea, pulss reageeris hästi, laagri maxi sain esimeses pooles kätte. Esimene laskumine oli ohtlik. Teekate laines, lahtine kruus ja kaldenurk, kus piduritest polnud suurt kasu. Võtsin väga rahulikult, sest teadsin et laskumise lõpus kogutakse grupp taaskord kokku ja lahing hakkab uuesti. Jah, Te kuulsite õieti, grupp koguti taaskord kokku. Pakuti juua ja süüa ning chilliti ca 20-30 min. 57 km tehtud!

Peatus mõjus lihastele tuimastavalt, esimestel paaril põksul oli raske. Teine tõus hakkas 80ndal kilomeetril ja kestis pea 30 km. Kaldenurgad tõusid, 39-23, püsti ja seisad seal! Hakkasid esimesed piinad, tõusud on väga ausad - liikusid liialt üle läve, KANG, taastusid ja alustasid taaskord otsast peale. Kõrgustes lisandus veel tuul, mis ei andnud puhkust ka laskumistel.

Sellistes tingimustes võistlemine oli keeruline, pigem kujunes see vahepeal finishi poole liikumiseks. Tõsiselt hea meel oli, et ma pole rattur vaid triatleet, kes ei pea reeglina sellistes oludes veerema. Big-Up Taaramäe, no tõsiselt! 105 km tehtud.

Eks ta kokkuvõttes üks tugev treeningpäev oli. Peale tippu algas üle 30 km laskumine, kus ma Roosiga kuigi kiire ei olnud. Samas sirgetel suutsin piisavalt vajutada ja paar skalpi saada. Üks asi, mis kindlaks tehti on, et kohalikud ei oska üldse sirgetel vunkida. Sirgel alla tuules, kus ma üksi hoidsin 50-55 km/h, jäid paljud ette ja sabapeale ja suutnud keegi tulla.

Finishis tavaline muljetamine, 2 h ootamist söögini, veeremine koju ja uuesti söömine :)

http://www.somesport.com/vallsmarina/index11.html

Mäxiga mõtlesime, et samasaguse vaba valikuga võistluse võiks ka Eestis korraldada. Kus distantsiks üle 100 km, enamusajast saateauto taga 30-40 km/h ja siis vahepeal antakse paarikümneks kilomeetriks vaba valik, kes soovib võib ennast kooma sõita :)

No comments:

Post a Comment