Hommikune 100 km rattaring võttis jalad pehmeks. Üritan ikka kerida seal 90-100 juures (eest väiksel kettal) aga raske, pole harjunud. Põletab lihase eriti kiiresti läbi. Harjunud ikka vajutama seal 90 ja alla. Proovisin täna oma pulsipiirid ka ära... hädised 162 lööki! Ühel vaiksemal tõusul littisin 45-50 km/h ja üritasin hoida, kuni pulss langes alla 160. Kopsule ka kerge ehmatus! Enne kodu, kahel järsemal põksul, jäi piiriks 161. Paari päeva pärast tahan näha juba numbrit üle 170.
Teed 10 aastat trenni selle nimel, et olla vastupidav ja võimas! Ja siis teed järgmised 10 aastat trenni, et sellest diislist end välja rabeleda. Kus on see õiglus???
Õhtul läksin viinamarjapõldude vahele jooksma. 50 min ja ca 12 km. Maastik oli mõnus, üles-alla, pulss reageeris just nii nagu peab. Kraavi äärel nägin taaskord juba eelmisest aastast tuttavaid kopraid. Istanduste vahel viljapõldudel silkasid kaks valge-tagumikku-kitse. Romantika seier põhjas!
No comments:
Post a Comment