Sitt, veri ja rahe!

Mida läheb vaja, et saavutada pulss 170? Vahepeal oleks arvanud, et see on kohalik Fiat Panda või siis Piaggio Ape. Täna oli teise tsükli viimane raske päev, eesmärgiks kvaliteetne ujumine ning jooks. Taastav ratas kui ilm lubab... :)
Basseinis oli kohalikel perepäev, kus noored emmed ja issid tulid oma pampsuga vist esmakordselt vette. Õhkond kubises kaameratest, kilgetest, naerust, nutust ja liigsest nunnutamisest...
Õnneks oli suur bassein tühi ja sain üksinda rajal laiutada. Kes mu ujumisvideot vaadanud on, siis vaadake nüüd uuesti. Lugesite jalalöögid ära... neid oli 3.... nüüd on neid 4. Buiaka! Kergelt veel kordikas, käed hakkavad hakkima ja kõhulihas teeb hirmus tööd aga mul veel mõnusalt paar kuud aega, et seda liigutuskompleksi kinnistada.
Kerge eine, väike pikutus ja pärast lõunat jooksma. 10 km soojaks, jooksuharjutused ja 4 X 1000/500 (1000 m kiirelt+500 lõdvestust vahele). Selliste tempolõikudega on lihtne reegel: kui Sa pulssi enam üleval hoida ei suuda või kaotad oma keskmisele lõiguajale juba 10 sek, paki asjad ja sörgi koju. Sellest maast edasine treening treenib vaid healjuhul Sinu aju, kui Sa oled tugev treenija. Tugevad treenijad pole reeglina tugevad võistlejad!
170 bpm tuli viimase lõiguga, 500 m hoidsin tempot ja ülejäänud tõmbasin "täpiks". Veel 50 m enne lõppu oli 168. Aga tuli ära!
Ning siis alles hakkas kino saama. Koju oli natuke maad veel sörkida kui hakkas müristama. Esimene sahmakas oli vihma, teine juba rahet ja neid rahehoogusid jagus veel ja veel ja veel...