Kuidas Ain-Alar mind täna treenis!

Olen laagris asendusrattaga, Ain-Alari Scott Speedster something. Kuna mu enda 2010 aasta ratas ei jõudnud ühel või teisel põhjusel laagri alguseks Eestisse. Oleme Ainiga umbes samades mõõtudes, siis rattaasend sobib suhteliselt ideaalselt. Kui ma Ain-Alariga ratta teemal vestlesin, siis ta mainis, et ma vahetaks vändad ära vms aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Täna sain teada miks ta seda mul teha soovitas!

Mul on ees 54/42 hammakad ja taga 23/11. Eestis why-not aga siin maastikul tegin ma endale karu-teene, SUURE KARU! Käisime täna Mikk Vaaksaga ja Kristen Kivistikuga Mont Amiatal. 1734 m merepinnast, väike suusakuurort. Kodust tippu 65 km, millest viimased 23 non-stop ronimist. Kokku 130 km, 5 h ja natuke peale. Kurikuulus mägi 40 km enne tippu:

Mõistsin oma hammakate pange tõsidust tänastel pikematel tõusudel. Kiirusel 15-17 km/h oli veel paras kerida. Kui kiirus langes, siis ei jõudnud enam kangutada. Sipsisid püsti, siis jälle istudes jne. Teel tippu tegime kiire cappucino ja crossant´i pausi. Üle 2 h oli juba selja taga. Ja mu piinad jätkusid...
Ülesse jõudes olin juba suhteliselt jõusaali-põkk. Reie ümbermööt oli suurenenud 10 cm ja mott oli "laes". 3 h ja natuke peale olime tipus.

Tõusudel näitas ennast tulevane staar Kristen. Jättes meid mõlemaid korduvalt maha ja mängleva kergusega neid tõusumeetreid võttis. Vändrast ennegi tugevaid rattureid tulnud...

Müstika kuidas on suudetud teed puhtaks teha nii, et mõlemal küljel veel endiselt lund on. Mõnes kohas jooksis vesi üle tee aga neid kohti oli vähe.

Lund oli oluliselt rohkem kui eelmine aasta. Üleval ca 8 kraadi sooja. Sõidu ajal selline mõnusalt jahe tuul. Kui eelmine aasta oli koht välja surnud, siis see aasta olid slaalomnõlvad veel avatud ja elu käis. Laskumisel hakkas kergelt jahe. Naeratada ka ei saanud, sest hambad hakkasid ära külmuma.
OK, käisime tipus ära juba kolmandal päeval - KÕVA! Kuid viimased 30 km oli juba piin. Kodutee peale jäi veel üks põks, Montepulciano linn asub mäel aga meie elame teisel pool mäge. Pääsu polnud, pidi taaskord veel natukene ronima. Ütleme nii, et on olnud kergemaid päevi....

Max pulss 164 juba, tõusul Amiata tippu. Kuid kodutõusul ei tahtnud pulss üle 145-150 enam minna. Põhjus väga lihtne - KOOMA!